Tere mina olen Kärt Tomingas ja loen teile, Silvia rannamaa nokk, Turn. Katusel kriiksatas tuulelipp. Pikalt soiguvalt tänava kohal kõigub latern. Naine suleb akna ning läheb heidab voodisse. Ta võtab öökapilt raamatu, avab selle, loeb. Kell tiksub. Naine pöörab lehte silub käega raamatu murdekohta, silub, silub, silub. Kell tiksub, käsi liigub. Köögis lülitub sisse, külmutusmehhanismi, hakkab undama. Kõvemini, kõvemini, kõvemini. Naine tõstab pea vaikus. Naine laskub padjale tagasi, paneb raamatu öökapile. Vaas lilledega kukub ümber. Lilled libisevad põrandale, vesi voolab järele. Naine tõuseb, läheb vannituppa ja toob põrandakaltsu. Ta lükkab lilled kaltsuga eemale ning hakkab põrandat kuivatama. Lapp imbub vett täis, põrand läigib märjalt. Naine viib lapi vannituppa, surub selle kägaras radiaatorile. Siis avab ta vanni kraani. Soe vesi voolab üle ta kätte. Naine seisab ja vesi voolab, käed hakkavad punetama. Järsku keerab naine kraani kinni ja kuivatab käed. Ta kustutab tule vannitoas ja läheb tagasi voodisse. Ta tõmbab teki üle pea, sirutab käe teki alt välja ja kustutab tule. Rohelise tulelilled lebavad põrandal. Ta ei näe neid. Kell tiksub, tiksub, tiksub. All mööduvad sammud. Naine keerab end teisele küljele. Seinal on vabisev nelinurk. Selle alläärel, pea okaskrooniga. Pea väriseb. Kraan tilgub. All tänaval taotakse ühe maja ust, uks avaneb. Hing kisendab pikalt. Imedalt. Loomalikult. Kraan tilgub peagi supp krampi. Okkad viskuvad, püsti, tilgub, tilgub, tilgub. Tuulelipp häälitseb, tilgub. Naine sirutab käe, süütab tule. Ta tõuseb, voodist, läheb ja süütab laedule. Siis veel ühe tule ja veel ühe. Seejärel läheb ta vannituppa ja süütab ka seal. Tule, tuled põlevad. Ainult esikus on pime. Naine võtab radiaatorilt põrandakaltsu, loputab selle kraanikausis läbi, lähed tagasi voodi juurde ja hakkab põrandat kuivatama. Põrand on peaaegu kuiv, ta paneb lilled vaasi tagasi. Läheb siis vaasi, lillede ja kaltsuga vannituppa. Ta loputab kaltsu puhtaks, laotab selle radiaatorile laiali, siis laseb ta külma vett vaasi. Üks lill on murdunud, ta läheb ja viskab selle Klosseti potist alla ning tõmba tee peale. Seejärel viskab ta kõik lilled klaseti potti ja ootab, kuni vesi koguneb reservuaari ning tõmbab uuesti vett. Lilled ei lähe veega kaasa. Ta ootab, kuni vesi uuesti koguneb ja tõmbab jälle. Nüüd kaovad lilled. Naine peseb oma käsi sooja vee all. Ta seebikat neid hoolega ja hõõrub põhjalikult, laseb meile sooja vee peale joosta, peaaegu tulise. Käed hakkavad punetama. Ta seebitab neid uuesti ja hõõrub vahule. Siis raputab ta vahu kätelt mööda vanni põhja laiali. Seejärel avab ta dushi kraani nii lahti, kui saab. Vesi kohiseb, jaurab, naine seisab sealsamas, ta sirutab oma punetavad käed voolava vee alla. Vesi hakkab mööda käsivart alla nirisema kaenlaauku ja sealt mööda rinda ning külgi alla. Naine saab märjaks. Ta silmitseb oma punetavaid üles sirutatud käsi. Äkki keerab ta kraani kinni, võtab käterätiku, mähib ümber käe ja keerab kõik kraanid üle. Sõrmenukid lähevad valgeks. Seejärel kuivatab ta ennast. Siis kustutab tule ja astub esikusse. Ta katsub välisust, vajutab lingi alla ja tõmbab ettevaatlikult enda poole. Uks ei anna järele, see on lukus. Ukse taga on vaikne. Naine seisab küürakil vastu ust. Köögi suriseb külmutusseadeldis. Naine hoiab end sirgu ja läheb esikust ära. Ta kustutab tuled peale rohelise tule voodikohal. Siis võtab ta öökapilt raamatu ja paneb linnale. Raamat tõuseb ja vajub, tõuseb, peatub hetkeks ja vajub. Külmutusseadeldis vaikib. Naine paneb raamatu öökapile tagasi, kustutab tule, tõmbab teki lõuani ja jääb selili lamama. Kell tiksub, tiksub, tiksub. Tuulelipp häälitseb. Laes on rõngas. Kell tiksub, tiksub, tiksub. Rõngas hakkab keerlema, tiirleb pöörleb, paljuneb, paljuneb, lagi saab rõngaid täis, kõik tiirlevad, pöörlevad, paljunevad tohutul hulgal pöörlevaid, sigi, vaid rõngaid. Hetkiti välgatab neis üksikuid, sädemeid langeb alla. Lagi hakkab hajuma, lagi vajub allapoole, allapoole, allapoole, lõpmatult. Naine keerab teisele küljele. All visatakse auto uks kinni. Naine kargab istuli. Kohiseb valjemini, valjemini, valjemini. Selle purustab uksekella, tärin. Naine toetub kätele, ta suu on pärani. Ta istub liikumatult. Kell säriseb uuesti uuesti jälle veelkord veel. Naine tõuseb voodist, Kelderiseb vahetpidamata. Naine seisab keset tuba ja hoiab kätega iseenese ümbert kinni. Kell väriseb. Naine seisab, ukselink logiseb. Naine hiilib esikusse. Ta seisab vastust sirgelt liikumatult. Lukuaugus on, sosin, pomin, lõõtsutamine. See on tema nimi ikka ja uuesti tema nimi. Ta seisab sirgelt, pea kuklas, kelda, pea kohal, hakkab uuesti plärisema. Naine taganeb. Ta jääb peegli ette seisma. Tänavalaterna valgus langeb peeglile. Ukse taga valineb tema nimi. Naine võtab peeglilaualt kammi ja hakkab oma juukseid kammima. Siis mängib ta nendega, keerab juuksesalgu ümber sõrme, tõmbab ta nimi, lukuaugus, paisub võõraks, ummistab lukuaugu, valgub esikusse, täidab selle. Naise sõrmed kisuvad krampi. Juus annab järele. Vaikus. Kustuvad, sammud. Naine läheb tuppa, avab akna ja viskab kaktuse potti aknalaualt alla tänava pimedusse. Naine suleb akna, taganeb toasügavusse. Siis läheb ta vannituppa, laseb sooja vee jooksma, hoiab oma käsi aurava vee all. Käed punetavad. Naine võtab riiulit žiletitera ja istub vanni äärele. Vesi voolab üle, käte-voolab-voolab-voolab. Äkki naine tõuseb, läheb ja viskab žiletitera prügiämbrisse. Siis keerab ta kraani kinni ja lahkub vannitoast. Esikus astub ta iseenda juustele maas. Valu on kuklas. Nelinurk seinal vabiseb tühjalt. Okaskrooniga pea on kadunud. Naine heidab voodisse. Vastasmaja akendes süttivad tuled. Trepikojas hakkab elama.