Minu nimi on Janek Joost. Ja ma loen, Evald Hermaküla, see milline on ideaalne teater. Ma ei tea. Ma ei tea, milline see ideaalne teater on. Ise ma tunnen ta ära, küll aga nii temast kirjutada. Et lugejad minust aru saaksid ja minuga nõusse jääksid, käib mul üle jõu. Seda enam, et teater on väga paljude inimeste ühine ettevõtmine. Väga paljude inimeste ühine, raske hingeline asi, kui parafraseerida. Lugupeetud Ants jõge. Sellegipoolest julgen ma suu täis võtta, sest võimatuid eesmärgid on need kõige paremad eesmärgid. Ja järjekindel lollus võib ajapikku tarkuseks muutuda. Seda ma usun ka. Palju väga palju on räägitud sellest, et teatripärisperemees on ikka ja alati näitleja. Oletame, et see ongi nii. Oletame ka, et ideaalne teater on see, kus pärisperemehele on loodud kõik tingimused loominguliseks tööks. Oletame ainult neid kahte asja. Küsimus seisaks siis selles, et mis mind näitlejat segab minemast ideaalse teatri poole. Mis on need põhilised takistused siin ja praegu? Palk on liiga väike, seda esiteks, näitleja palk on kõvasti alla riigi keskmise palga üsna mitukümmend rubla kohe. Seega siis peetakse mind ala mõõduliseks kodanikuks. Seega siis ei võeta mind tõsiselt. Ja mitte üks raas, ei lohuta mind asjaolu, et paljude teiste ja ühiskonnale kindlasti vajalikumate elukutsete esindajad, arstid ja õpetajad näiteks saavad ka liiga vähe raha. Kui ma teatrikooli ära lõpetan, hakkan ma saama 100 ja paarkümmend rubla kuus ja selle palga peal istun ma mõned head aastad kindlasti. Ma ei tea, mis oleks see õige arv tähistama meil siin vaesuse piiri aga et näitleja keskmine palk kipub alla selle olema, see on küll enam kui tõenäoline. Nii või teisiti, palgast ma ära ei ela ja ma võtan vastu kõik osad raadios, televisioonis, kinos, kus ainult pakutakse. Enamik nendest osadest on sihukesed, mida ma mängida ei taha. Kõik, mis ma kinos mänginud olen, olen ma mänginud raha pärast, ütles mulle ükskord üks väga hea näitleja. Noh, muidugi ma olen ka täiesti teadlik sellest, et paljud minu kolleegid teenivad aastaringselt üsna mitusada rubla kuus. Aga mulle tundub, et need pole need mehed ja naised, kes tahaksid ideaalse teatri poole minema hakata. Näitlemine nõuab jäägitut, pühendumist nagu peaaegu kõik otsast lõpuni. Loomingulised ametid. Mul ei ole võimalik jäägitult pühenduda, palk ei löö vastu. Näitlejatöö on väga raske töö, kui seda ausalt väärikalt ja täie vastutustundega püüda teha. Muu hulgas tähendab see peaaegu sisenemist loomingulisesse seisundisse. Seisundisse, mis meenutab kõrget palavikku, hullumeelsust purjus olemist ikka ja alati meenutab. Ei ole sama. Proovige järele ja te veendute kiiresti, et selle raha eest seda teha ei tasu. Selge see, et suured rahad ei ole hea teatrigarantii. Seda garantiid ei ole ja ei tulegi. Aga selge on ka see, et kunst on üsna kallis lõbu. Ja kui nüüd lõpuks otse küsida, et kui palju vaja oleks siis kaks korda suuremat palka oleks näitlejale kindlasti vaja. Ega see nii väga palju tahetud olegi, enamikus sotsialismimaades saab teatrikooli lõpetanud noor näitleja niisama palju palka kui meie kõige auväärsemad rahvakunstnikud. Kui meil ka nii oleks, siis ei oleks ka lavastajatele teatrijuhtidele häbi näitleja käest kohe midagi nõuda. Praegu peaks neil küll vähemasti natuke piinlik olema. Ja kui meie riigi rahakott seda palgatõusu välja ei kannata, siis on meie kõigi võimuses vähemasti teadvustada seda, et kui näitleja teatris midagi teeb, millel kunstimaik man siis teeb ta seda omast vabast tahtest, et seda talle kompenseerita. Ja kui ta seda ei tee seda kunsti maigulist, siis ei ole meil õieti miskit õigust teda näägutada, kritiseerida, õpetada, sõimata. Katsume ikka moderjalistid olla ja mitte ainult sõnades. Ja ei maksa meil nägu teha, et käimasolev teatri eksperiment olukorra lahendaks. Eks ta natuke leevenda küll, aga lahendusest on asi kaugel. Ei ole siinkohal vahest ülearune sedagi korrata, et meie suured eeskujud Stanislavski ja tema näitlejad olid meiega võrreldes ikka rikkad inimesed. Teine, ja vähemasti niisama tõsine takistus teel väga hea teatri poole on näitleja äärmine õigusetus teatris. Ma ei usu, et ükski teatrijuht oskaks öelda, mis õigused näitlejal õieti olla kohustusi on piisavalt. Praktiliselt puudub minul näitlejal, teatri päris peremehel võimalus öelda sõna sekka repertuaari koostamisel. Ma ei saa keelduda mulle täiesti vastuvõtmatud näitemängust lavastajast rollist. Mind pannakse lihtsalt klopkaga ja käskkirjaga seina peale mängima seda ja teist. Kujutage kirjaniku kirjutamas raamatut, mida ta miski hinna eest kirjutada ei taha. Kunstniku maalimas pilti, mis teda mitte üks raas ei huvita. Edasi on lihtsamast lihtsam. Niikaua kui näitlejal ei ole must-valgel kirjas püha õigus keelduda osast, mida ta mängida ei saa, ei või, ei taha. Nii kaua jääb ka ideaalne teater ikka niisama kättesaamatus kaugusse, kus ta praegugi on. Et mis siis saab, kui näitlejal see õigus olemas. Teatrid jäävad siis seisu? Eye lihtsalt mitmed halvad etendused jäävad etendamata. Halvad lavastused olemata. Me oleme teatriinimeste loomingulise liidu ootel. Ehk me tõesti suudame näitleja pärisorjusest lahti võidelda. Ja pärisorjad me praegu oleme, siin, pole miskit vastu öelda. Muidugi mõistan demokraatia üks keeruline ja ebamugav värk, ise valitsustükk, maad mõnusam asi, aga näe, viimasel ajal kisub meil kohe kõvasti demokraatia poole ja seepärast peaksime meie, näitlejad väga valvsad olema. Kolmas tõsine takistus. Me ei oska õieti midagi peale analüüsimise, arutlemise, jutustamise lobisemise. Me ei oska ennast proovideks etenduseks ette valmistada. Me ei oska treenida, me ei tunne näitlejatööd enda kallal. Me ei oska näitemängusõnalist keelt tõlkida keha metakeelde. Me ei hakka enne näitemänguproovidega pihta, kui me ei ole leidnud selle konkreetse näitemängu tarvis õigeid harjutusi. Kirjutas kunagi upen teatrijuht Joseph Joikin. Ja mina arvan küll, et tal oli õigus. Asi on mõistagi tükk maad keerulisem kui mõne kummarduse või vehklemisliigutuse äraõppimine. Tükk maad ilusam ja huvitavam ka kui tervise jooksmi, maa, mee, muu, müü akrobaatika ja mis kõik veel. Eks meil on vist kõigile selge, et ka niinimetatud sõnateatris jääb kõva ja selge häälega välja öeldud sõnast ikka väheks küll. Aga edasi. Mis saab edasi? Offi poisid treenivad hea meelega loojaga puki poistega koos. Terve teatrimaailm on täis workshop, kus eri maade ja erinevate teatrilaadide näitlejad kogemusi vahetavad praktiliselt mitte kongressi või konverentsikõnepuldist. Me magasime isegi Krotovski teatri maha. Me ei kutsunud selle teatri supertehnikaga näitlejaid meid õpetama, olgu või paariks päevakski. Ja ometi olid nad siinsamas kõrval, palju sinna protslawis ikka maad on ja nad oleksid tulnud kohe kindlasti oleksid. Meil praktiliselt puudub ka kirjandus erinevate treeningusüsteemide kohta. Ma kardan, et meil ei ole ka ainustki videokassetti Chain funda tööst endaga. Muidugi igal lapsel oma pill ja Cheini süsteem ei pruugi mulle mitte üks raas sobida. Aga ega see ei vähenda karjuvat vajadust välja kujundada mulle ainuomane ja kordumatu treeningusüsteem üleüldse. Ja antud etenduse tarvis ekstra. Me aina räägime, et peame sügavamale inimhinge tungima, aga kuidas see praktiliselt välja näeb, mis on esimesed sammud sinnapoole. Sportlased räägivad peaaegu üle päeva materiaalse baasi mahajäämusest. Me ei saa seda teha, sest ei ole materiaalset baasi ollagi. Ega õieti üheski Tallinna teatris pole kohta, kus näitleja saaks teha tööd enda ja osa kallal. Mis siis juhtuks, kui kõik 50 draamateatri näitlejad tahaksid treenida üks tund päevas, millest ilmselt on vähe ideaalse teatri tarvis. Mis siis saaks? Hull lugu on ju see, et tegemist on aina loomingulise tööga. See ei ole kooli võimlemistund või riviharjutus seda tööd enda osaga saab enamasti ainult üksinduses teha. Normaalne oleks see, kui näitleja oleks teatris või kodus omaette tööruum tsirka 20 ruutmeetrit vaba pinda, pluss korralik heliaparatuur, pluss videomagnetofon. Siis võiks näitleja käest tõsise näoga küsida, et kuule miks sa ei tööta iseenda osaga. Miks su kehas hääles on nii palju takistusi, et kõik sinu parimad loomingulised, impulsid ja tahtmised ei jõua kohe kuidagi lupjamise partnerini vaatajani. Noh, ja seda ka veel, et Stanislavski-il oli nii suur korter, et ta sai seal kohe päris proove teha. Nüüd on kindlasti aeg küsida, et mis jama see kõik olla, et kuidas varem saadi ja nüüd enam isa saab ikka miks ei saa, aga jutt on ju minekust ideaalse teatri poole. Pealegi kilo kohvi maksis ka varem neli rubla ja nüüd maksab 20 rubla ja Krakovi vorst maksis varem nii palju ja nüüd maksab jälle nii palju. Ega mina ka ei tea, aga mulle tundub, et maailmas meie ümber ja meie sees toimub parajasti midagi, mis nõuab meilt kõigilt näitlejad, kaasa arvatud tükk maad, suuremat treenitust, võimet taluda suuremaid koormusi, nõuab suuremat tarkust, rohkemat armastust, võime, lendame uppi, kogukrampliga. Jääme lihtsalt rongist maha. Maailm toimub, maailm muutub, teater peab ka toimuma, teater peab ka muutuma ilma lisarahadeta, ilma elementaarse õiguslikkuseta. Ilma ametioskusteta on toimumine kui muutumine. Kahtlane. Ma kardan, et muutume küll, aga kas just õiges suunas? No ja neid asju on veel ja veel, mis meid, näitlejaid segab minemast ideaalse teatri poole. Liiga suur osa maailmast on meie jaoks praktiliselt luku taga. Videod üle suure, ilma tehtud headest etendustest ja neid on oh kui palju. Nii etendusi kui videoidki. Leevendaksid natuke olukorda, aga neid meil ei ole. Mõistagi ei ole välistatud võimalus, et tuleb geenius ja astub kerge algselt üle kõikide tõkete ja takistuste, mille ees ja tagame, kooperdame, või tuleb uus põlvkond ja lahendab mööda minnes kõik mädad. Või tuleb ühel ilusal päeval ülaltpoolt direktiiv, mis kuulutab kõik probleemid olematuks. Aga nõnda kaua kui seda ja teist ja kolmandat veel ei ole võiksime me ise ka natuke sundida. Ehk läheb seekord paremini kui tuuleveskitega. 1986.