Olen Kersti Heinloo. Ja esitan teile Heljo Männi novelleti toa tuhvlitest. Esimene naiselikkuse käsk, mille ma endale mällu vajutasin, oli see, et naine ei tohi kanda läpatallatud tuhvleid. Ma olin siis alles tütarlaps, kui kuulsin seda juhuslikult ja ütlejaks. Olime oma tulevane mees. Ma püüdsin lennult tema käsu kinni nagu tähtsad huvi. Teate. Jäin ootama uusi käske, mis tulid alles aastaid hiljem. Ja tekitasid minus vastuväiteid. Nii palju peab naine ometi suutmat, saaks lastele laulda, ütles mu mees. Võib-olla oli tal õigus? Ka mina suutsin lastele laulda. Ometi olid mu viisid Ühe ülbalised une-eelsed üminad lauldud poolihääli, et kohe kustuda. Ent tuhvlite käskuma võisin tõrkumatult täita. Mulle endalegi meeldisid ilusad pilkupüüdvad toatuhvlid. Kuigi, tõsi küll, ma ei saanud endale alati selliseid lubada. Lapsed oleksid kohe heledad tutid pihku võtnud ja hinganud neile nagu linnupoegadele oma armastavat elu õhku. Ja samaaegselt poleks need linnupoja tuttidega toatuhvlid ehk sobinudki köögimiljöösse. Nii et ma olin sunnitud oma jalgu tagasihoidlikumas tuhvli paari torkama. Ent nende kandadesse võisin ma sellegipoolest suhtuda sama valvakalt nagu lihapraadi misse või suppi vahu riisumisse. Sellepärast pean ma kirjutama Kerdast taevake. Milline tuhvlite paraad oli tema juures kõikvõimalikud värvide kombinatsioonid, tikandid, linnupojatupsud, mida ma salajas endale ihaldasin. Ja väikesed kikkis lipsukesed südamikud sätendava pärliga. Klõpsuvad kontsad, mis tegid sääre siredaks ja hääletud samet tuhvlid mis oma pehmusega ümardasid sääremarju. Võta ja vali vastavalt meeleolule või kleidile. Ent kas ainult tahvlite paraad? Kas Gerda juures polnud nõude paraad? Klaasia riiulitel seisid rivis kristallpokaalid, oodates käsku, millal nad peavad oma sära sammu demonstreerima ja vaasid sügavate lõikepindadega kristallvaasid, mis kogusid endasse päikese ja elektrivalgust, et paisata seda prožektoritena tuppa tulijatele näkku. Millistes seltskondades olen ma eluajal viibinud? Kaks küünlavärviga kooskõlas laudlina ühe õhtu jooksul. Ja portselantasside mahe jutt seal juures. Ma mäletan, et tahtsin nii väga nende helesinist kõnet kuulata aga perenaine, giid kõneles nende eestise valgustades, tasside sünnilugu ja tassid muutusid ta pilgu all väikesteks kuulekateks tüdrukuteks. Meie olime ainult külla tulnud tädid, kes olid hetke kontaktis helesiniste lastega et siis ulatada lapsed jälle oma emale. Aga Gerda juures oli teisiti. Seal ei saanud ükski asi lapseks. Seal oli ainult paraad. Vannitoa roosa paraad, kabineti tumepruun paraad, külalistetoapatjade paraad, isegi lillelaud oma kunstlillede ja kunst. Puhmaste rohkusega oli paraad väikese läigatava veesilmaga keskel miniatuurse purskkaevuga mis võis iga hetk puterdama hakata, kui nupule vajutada ja pritsida üle plastmasssisaliku, mis oli puhmaste vahele peidetud kui elu sümbol. Gerda juures oli juba lapsepõlvest peale teisiti. Ka ta ema oli teistsugune kui minu ema või minutaoliste emad oma väikeste veidrustega kokku. Gerda ema aknal oli alati lillekorvi paraad, just nagu oleks ta operetiprimadonna, kellele saadetakse lakkamatult lillekorve. Aga Kirta ema ei olnud näitlejanna. Ma ei tea, kes ta oli. Tema ümber oli mingi nähtamatu saladusega, näitlejanna ta ei olnud. Ta käis teatris nii nagu meie käisime pealtvaatajana kui ta üldse käis. Ma tundsin teda vähe. Ta oli alati ära, kui ma Gerda juures käisin. Ma olin esimest korda temaga olles restoranis koos siis, kui ma juba ise olin täiskasvanu. Kui Gerda pidas oma sünnipäeva restoranis Gerda tuli mulle tänaval vastu ja ütles. Teeme ühe klappimis õhtu, ära mulle mingisuguseid kinketee ainult võta raha kaasa. Hiljem pidas Gerda oma sünnipäev ja ainult kodus ning igaks sünnipäevaks oli tal meile mingisugune üllatus varuks. Üllatuste pärast. Me käisimegi ta sünnipäevadel. Keegi meist ei võtnud vaevaks midagi välja nuputada. Kerdale oli üllatuste valmistamine naudinguks elu impulsiks. Tal pidi iga kord olema midagi teisiti. Näiteks kuidas Saksamaalt tulin, alustasime lauas tordiga, lõpetasime soolasega. Aga kui ta Gruusiast tuli, siis. Sellist üksikasjalised pingerida pole vaja üles tähendada. Niikuinii ei suudaks oma tõelist atmosfäär edasi anda. Aga restorani õhtut on mul kerge kirjeldada. Ma alustan sellega, et Gerda emadellist tookord sexaril ja Gerd oli pahane, et ema salatit menüüsse võtnud. Emadestis kogu aeg Kerdale toitu taldrikule, et Gerda millestki ilma ei jääks. Ja esimest korda ma nägin, et Gerdal oli pisut piinlik. Ta ütles. Mul on tunne, nagu mul oleks viieaastane sünnipäev. Ema kehitas tuusaselt õlgu ja lausus. Imelik. Ise tahtis salatit süüa ja nüüd, kus ma talle seda tõstan, on ta solvunud. Kunagi ei tea, mis on talle meele järgi. Kui Gerda läks tantsima, käskis ema mul panna Gerda taldriku peale kala. Ma ei tahtnud panna, pange pange, ütles Gerda ema. Muidu Kerda kala ei söö, aga nii ei saada aru. Aga kui ma ikkagi pannud, tõstis ema ise üle minu Gerda taldrikule kala. Küll te näete, ta sööb selle ära. Kerdo tuli tantsimisest tagasi, hakkas toitu näksima, pistis kala suhu. Mis maitsev asi see on? Küsis ta ja ema võidu rõõmutses. Teisest lauast käis üks noormees kogu aeg Kerdad tantsima palumas. Ema oli väga õnnelik. Näete Kerda hakkas sellele noormehele meeldima, ütles ta. Aga Gerda käski siis, noh, mis ta sinuga rääkis? Gerda mees jäi ikka rohkem ja rohkem mossija. Lõpuks ütles, et teinekord ta enam ei tule koos Gerda emaga restorani. Et Gerda peab valima ema või tema vahel. Ma ei tea, kas ta pidas oma sõna. Kuid Kerda kõhkles ema ja mehe vahel kaua. Mõnikord tundus, et Gerda jääbki kõhklema. Ta käis pidevalt kahe vahet. Ema pool ei pea maksma, ütles ta. Aga Egon nõuab raha. Me poolitame isegi kohvikuarve. Kohvikus maksab, kellega on ära, aga niipea kui me koju tuleme kasseerib ta minu osa sisse samuti kino- või teatripileti hinna. Ja kui üks ostab pool kilo suhkrut, siis teine teab talle veerand kilo ära maksma. Ma ei mõistnud nende abielu. Ma ei mõistnud Gerdat üldse. Ma teadsin küll, et ta tahtis pehmelt ära elada, toatuhvlid jalas. Aga ta oleks võinud võtta vähemalt oma kontsadega toatuhvlid, klõbistada nendega mööda tuba. Temaga ütles sobimegoniga voodis ideaalselt lõbuks tekki Segonil Gerda emaga lahendamatu konflikt ja Gerda pidi otsuse langetama, kas minna täiesti Egoni juurde elama või temast loobuda. Gerda loobus emast. Ta kirjutas emale kirja näkku ei saanud ta emale öelda, et tema nägu istet arvestab Egonit ainult siis, kui tal teda vaja läheb. Ta kirjutas ka seda, et ei saa enam kodus elada, kui ema ei luba Egonit isegi vannitoas suitsetada. Niimoodi lõppes Gerda pikteolise elu järk. Esialgu ta vist ei kahetsenud. Ta püüdis kohaneda olukorraga, kus pole enam kaetud lauda. Aga tasapisi hakkas ta Egoni kodus võrseid ajama. Ta puhkes seal vastu ootust õitsele. Toatuhvlid jalas, korraldas ta kodus tubaseid paraade ja kutsus meid neid vaatama. Ühe paraadi ettevalmistamine võttis küll aastaid aega nagu vannitoa roosa paraad, kus iga šampoonipudel ja käsn ja seinakonks oli roosa, nagu olid ka froteerätikud ja seebialused. Või kabinetti tumepruun paraad. Või külalistetoapatjade paraad ja lillelaua paraad, mida ta pidevalt ümber organiseerida, täiendas. Ta kasvas oma toaga ühte nagu tuba ei olekski enam tuba, vaid tema ise. Igal juhul viimasel korral ma nägin teda 1000 rubla alise vaasin marsselina, kelle silmis lõigates tuhmunud veesilmahelk. Ja samas oli ta jälle Gerda kelle käed vahetasid väsinud vee ära. Aga ta oli ka ise kuidagi väsinud. Ma ei tea, kas paraadide korraldamisest või nende ühetaolisest raskest pidulikkusest. Või oli see igatsus ema kaetud laua järele. Ent mis puutub emasse siis oli tagasiminek tema juurde hilinenud, aga soov sinna minna lõikus vaasi, pindadesse kristalliseerus lapse kuulakuseks ja hirmuks, et on käsust üle astutud. Kuni ühel päeval viskas Gerda tolmulapi käest, millega ta oli pühkinud oma abielu ja paraade. Ja kadus, pehmets, amet tuhvlid jalas, kuulmatult meie elust ära.