Mina olen Kaljo Kiisk. Loen teile, Eduard Männiku Piibu jutt aastast 1935. Raamatuloterii peavõit. Jeeki oli Kingsete väike nutsakas mehike, punaste murde ja palja lady peaga. Kogu päev istus oma töölaua taga ja klopsist saapaid, klopsis saapaid ja unistas oma suurt unistust. Võita, kord loterii, peavõit. Siis heidab ta pigi põlle nurka, viskab liistud ahju ja lööb kliistri poti nässu. Alustab hoopis uut elumiljonäri elu. Ostab täikalt 50 paari vanu kotte ning käib nendega oma endisi ametivendi piinamas. Laseb rupsikuid alla klopsida, paiku õmmelda, apsetitesse naelu taguda, ise aga kirub ja uriseb, et küll võtavad hinge. Hindan, et kotta lappijad. Väikepaiga õmmelda, tükike koiva nahka alla klopsinud aga 25 senti, kui hinge võtavad väljanärakad. Enda unistas ja mõtleski jeeki. Mitte kunagi, kuigi ostis juba 15 aastat loteriipileteid ostis neid igasuguseid, 10. endilisi, 20 viielisi kroonilisi. Ostis ja ootas, et nüüd võidab. Mõnikord nägin niisuguseid unenägusidki. Aga võta näpust. Loosimisel oli Jekkimi piletika tühi. Nurisemata kleepi seekim tühje pileti töölaua kõrvale seinale. Neid oli seal juba tükki paarsada. Kogu pool seina oli täis. Mõnikord hakkas jeeki meid nurisema, ostab ilmast ilma neid piletid ja pillud muudkui raha tuulde. Väikese maja putka oleksime võinud juba selle raha eest osta, aga sina muudkui tapitseerid seinu. Näe, kuidas muhkmann võitis miljoni hunt, sinul pole taipu, pea su vanamoor. Peredes õieti küll tuleb kord ka järg minu kätte. Oh, annab oodata surmatunnini kuid ei andnud oodata surmatunnini. Ühel õhtul luges eetim ajalehti. Prillid ninal, suitsu suus, ahmis staabeeezzinja sõjauudiseid. Korraga jäid silmad peatuma mingisuguse loosimise tagajärgedele. Esiti ei saanud nagu midagi aru tundis, ainult justkui oleks hakanud kari sipelgaid mööda seljarootsu üles ronima. Siis aga kargas püsti, viskas kliistri potinurka, tõmbas pikki põlle nöörid puruks, andis töölauale jalaga igavese kõmake. Said jess, nüüd on hulluks läinud, lõi naine käsku. Alati muutkui tuhnib sõjauudiseid, nüüd on netoogaraks teinud. Kui dieegime, ei hoolinud heide arvamusest, muutkui tantsis keset tuba, ehtabeeessiinlaste sõjatantsu. Nüüd oled miljonär? Hõikas viimati. Mitte küll just miljonär, aga pool miljonit on kõvasti pihus, loevana mor. Hikin pistis ajalehe heegele nina alla. Ja pikkamisi hakkas see arusaama, et mees oli võitnud pool miljonit. Mitte küll päris pool miljonit puhast raha, vaid selle summa eest raamatuid. Kogu eestikeelse kirjanduse, mis ilmunud noa ajas tänase päeva kella 12-ni. Terve öise dieeki mund silma. Muudkui mõtles oma miljonäri elule. Kuidas ta ostab 50 paari vanu kotte ja käib nendega oma ametivendi piinamas. Hõissa elu on ilus. Aga hommikul hakkas iikimi eit mehe õnnes kahtlema. Kuhu sa need raamatut paned. Meil omal keelamine, kitsavõitu ei saa teist sändigi tuppa tuua, kuhu velled raamatut mahuvad? Jeeki vaatas toas ringi. Tõepoolest, siin oli ruumi napilt. Säng söögilaud, paar tooli, riiul liistudega, töölaud, veepang ja suupesukauss. Ning kogu tuba oligi kraami täis. Juurde siia naljalt midagi mahtus. Ehk ainult siis, kui kõik muu välja viia. Heegim kratsis kõrvatagust, sellele polnud ta mõtelnud. Samal silmapilgul koputati toa uksele ja nähtavale ilmusid maja peremehe kaks hiigla Burgu. Meeste viljeegim. Mõtlesin seni, et olete ikka üks korralik inimene aga nüüd kuulsin linnas, et olete võitnud suure kuhja raamatuid. Mina oma majja sihukest kahtlast kraami ei lase tuua. Olen aus inimene ega taha kõlvatu asjaga tegemist teha. Kuidas kõlvatu, küsi seeki numis, muu asi see kirjandus on puha kõlvatu. Ja peale selle võib niisugune Ladenic ka veel mu maja viltu vajutada. Majaomanik ei pidanudki enam pikka juttu, vaid tõmbas ukse kinni ja läks. Näed, nüüd oled omale veel risti kaela saanud, ütles eeki, mille täit Pole midagi lähen ja müün maha, tröösti sendi hekkima. Ja läkski müüma, mõtles küllap raamatu aastal jooksevad kõik ärid sellele kaubale, tormi pakuvad võib-olla koguni enam terve miljoni. Aga ta lootused haihtusid nagu seebimullid, kui astus esimesse raamatukauplusesse. Kogu päevakõndi seeki mööda raamatukauplusi, et maha müüa oma suurt loteriivõitu. Unistused langesid miljonilt poolele poolelt 100-le 1000-le 100000-lt 50-le. Kuid sellegi eest polnud ostjaid. Ainult üks täika kaupmees pakkus kaks paari vanu säärikuid terve kogu eest. Väsinult krampis Jetim kuju. Öösel nägi ta imelik und. Taali võitnud jälle loterii peavõidu helevandi. See oli ilus elevant, valge sabaotsa ja suure londiga. Jeeki oli ütlemata rõõmus oma võidu üle. See oli ju veel toredam kui miljon puhast raha võtta elevandi seljas, sõita läbi linna nagu mõni India vürst. Aga korraga haavas elevant oma suure suu ja ütles päris inimese häälega. Heegim, anna süüa. Iikime ehmatas koledasti, võttis kapist leivakannika ja lõikas tüki, aga elevant haaras kogu kannika ja neelas alla, nagu oleks see ainult üks suutäis. Siis pistis kinni terve baka, kartulid võttis magussöögiks peale, õhtul järel jäänud liha, jõi tühjaks piimakruusi ning neelas alla pool kilo suhkrut. Isaga jõllitas eekimi poole silmi ja pasundas anna süüa, anna süüa. Jeeki. Mul ei ole enam piuksu seeki. Oh ei ole urises elevant, siis võtan ise. Ja elevant hakkas kobama londiga mööda tuba urgitseb laualt viis paari saapaid välja ning pistis kinni. Siis neelas uued nahatangid alla digikliistri polti tühjaks. Ja laadis kõhtu terve virna valmis lõigatud apsati plekk. Jeeki ärkas higisena. Siis tõusis tasakesi istukile, võttis püksitaskust raamatuloterii peavõidupileti ning rebis väikesteks tükkideks. Ise mõtles, et küllap see võit ongi vaesele inimesele helevandiks. Ilus küll vaadata, aga paneb nahka kogu elu. Peremees ei luba oma korterisse niisugust raamatuladu üles seada ja kui hakkad korra neid lugema, kes siis klopsib kundedele alla rupsikuid, pooltaldu. Rumalale ja vaesele inimesele pole tarvis nii suurt õnne. Rahul olles tõmbes Jekim teki üle pea ja jäi sügavasti magama.