Tormi ees murduvad tammepuud, kindlad on mehed, aatele truu, välku kult terras ja raiu raudmehi, ei koguta surmega haud. Kalkesse maha lange, kui heinmehed seisavad nagu Isseim seisavad tuld, aga Tuuksatab rind. Suur on elu ja surma hin. Nooruse aeg. Aeg antud naerda, aeg antud nutta, aeg antud pisaraid pühkida. Aeg seatud elada, aeg seatud surra, aeg musta mullal magada. Kuid mis on nooruse aeg? Ei ole see paastuda, ei ole see paluda, ei vaimu närides nartsida. See aeglane õitseda, aeg õnne maitsta ja armsa kaela ümber hakata. Tuulema esimene. Euroobitsemalt pärtlipäeva rajud puud esimestest koltunud lehtedest maast käinud üle rängad külmad sajud. Nüüd raskes terast kaugel lendablest, kus aastalõikust juba tuulatakse. Tuul puhub läbi Rehealustest. Nüüd uudseviljaveskil jahvatatakse. Näe, pilvemüüri vastu kerkib tint ja uus jahtmeid, Parsi lahetakse. Käessügisene pööripäev. See viib mu mõtteväljadelt, mis maameest kiitvat. Kui lahja on su oma põllurind? Siin põhikird, iilit, noorust niitvat ei pärijaks ole iial valminud Su pööripäevad päikest, tormi liitvat. Kui vähe olid salmiks palmi? Su Helena äärmutut äki põikas su Helena hirmuraamatute nukrust läbilõikes, kui järve ajas kaks Palmikut ja lohud kelmid poisis kaks Palmikut ja silmad säravad. Need ema mõisi. Ja kargia kihk su rõõmsaistantsu jalus ja kargia kihk nüüd mängib tuulis päenalt terves talus su elu is. Aprilli Uurb nii läbi Elubisi aprilli uuri, laps lustiline, ära iial küsi, miks olin kurb. Lõstantsivad Su kergemeelsed jalad, las tantsivad, oleks lahti meil kõik mängualad ja päikseMaat. Kuid vägitöö on leinanaerdes kanda kuid vägitöö on vilistades käijale eeter randa. Kui algab. Risti-rästi. Ei läinud, kuhu kästi teed käinud risti-rästi, kas halvasti või hästi. Kas vägev ma vinnas? Entuustel olen andnud neil vastu olen pannud? Üht lippu olen kandnud. Kas võidab see või kaob? Kas kuulsid samu haiget, kas silmasid mutuiget? Kas märkasid muiget meist üle kummast, kum? Lähen üle kevadhoidu. Kas olen mees Macoidu, kas sütitav Maloidu, kas tulima võis suits? Nii keegi elus tõtleb, teelahkmel, heitleb, võitleb ja keegi temast mõtleb. Näogate tõde, kus. Nii vaikse kodukile talu, kujundse vooremäe pääs, teed kabeli üle palu lõuna vahel lähemal sääsed. Kuule Kelko, kellele ütles see lööja homsoomale? ENG, nii kui taeva poole Bildas raselt kaib Iideebki. On asja ilmani, imelise etodeti, ahven mõtlema, säält saatva kooliad, peielise siini, jooksva laadse lustiga. Oma asja ilmani imelise jäima veelgi mõtlema. Sel haude kandvainemise siin mõtet enne veel astuma. Kõrt talvel Kelko, kelle löödi ja lööja olli oma lell. Mu eme Haussis joodi, söödi. See mälestus on mul. Matulli kui suvaline korjus JOKK külmend, lautsin magasimaa pääl, kui lõpp Novoll soorius. So EMS võitsid tagasi. SKI peenem huule hääd ja kadunu tõbedega. ENG nii kui taeva poole pilves rass kaib Ja sälge tõstma toobri, puu, sukesi, lehma peenilak. Oma Boy Kessanna suu. Boik harva üle koduläve Somanu jõudse kooliteel. Sis Tuuli pilvi, Perem kävee, ess kuule, jäime lihtsalt meelde. Kui imelik? Kõrt talvel kerko, kelle löödi ja lööja olli oma leid. Mu ema Augussis joodi, söödi. Siin mälestis mull. Kas kõrtgaa kerkogeensonüümfess ei löö vist enam poomalen? Kas kõrs Mouskaiuvassilves? Silmast silma? Oma silmi ei näe teiste silma vaadata. Elu ilmutust, näed, kõik võib ilmsiks saada. Kas ise tammuda, siin kavatsen. Kõik talle kodulinn, kõik oma mahune, need vaatajakmadki tal peavad silmalaata. Oh silmi neid, mis millelgi rahune, ei julgestumist, usu jäikust jatta. Pilk kohtub juhtumisi mööda ruttav kaasmaalannat tundmatumat tuttav. Kaasmaalusse on kodumaad, ta oma silmi ei näe. Teise silma vaata, elu ilmutust, näed. Kõik võib ilmsiks saada.