Pilliperesaade on klaverist. Valisime selle pilli saatesarja alustama sellepärast et tänapäeval on klaver paljude kodude pill, kes mängib sellel rongisõitu, kes koerapolkat, kes aga hoopis ilusamaid ja pikemaid lugusid. Meie saate alguses mängis teile Moskva konservatooriumi professor, pianist ja helilooja Dmitri Blagoi ühe palakesi Tšaikovski laste albumist. Kas tundsite ära? Muidugi, see oli ju tolle albumi esimene pala, hommikune mõtisklus, rahulik, süvenenud mõtisklus. Ehk on teie hommikut sageli hoopistükkis kiiremad, ärevamad hiljaks jäämise kartusegaks. Muusikaga peakski neid hirmu ja ärevuse tundeid kartusigi maha rahustama ning julgust andma. Saatesari pillipere tutvustab teile palju huvitavaid, ilusa kõlaga pille, mis üht kokku moodustavad suure suure pillipere. Üks kõige täiuslikum, kõige ilusam pill, kui nii võiks öelda, on sümfooniaorkester. Aga eks otsustage ise. Kõige toredam, kui saame lähtuda põhimõttest, igaühel oma pill ja see on tore pill. Pillidest on ennegi küll ja küll saateid olnud, ainult et lapsed on juba suureks saanud, kes neid kuulasid. Seekord ootame kuulama neid, kes parasjagu algklassides õppivad, aga hakkajamad, noorematki võivad koos meiega kuulata, arutleda, kaasa lüüa. Oleme oma eesmärgi täitnud, kõla järgi pillid üles leida oskate. Aga ehk hakkad ise ka mõnda mängima? Arvan, et klaveriehitusest me ei hakka rääkima, see on üks väga keeruline jutt ja pealegi usu, et tänastel kuulajatel on juba võimalik olnud heita pilk klaverikaane alla siis ta ka kujutab ette seda haamrikeste keelte peente ehitust seal väga täpselt tunnevad klaveriehitust ainult meistrid. Võite sinna klaverikaane alla veelgi piiluda. Ärge ainult midagi ära lõhkuge. Sellel pillil klaveril on auväärne ja pikk ajalugu. Mütoloogilise lauliku Orphjuse õrnast lüürest tänapäeva suure kontsert, klaverini. Klaveri eelkäijast on elujõud tänini, aga ainult tsembalal. Sellepärast detsembalale kirjutavad teoseid veega meie aja heliloojad. Tsembalale on tugevam kõla kui näiteks temast varasemal pillil klavikordil oli. C embale tuleb esile ka koosnengus orkestriga. Selle pilli puuduseks on see, et heli saab paisutada tugevamaks ja kahandada nõrgemaks. Aga ilma selleta pole praegusajal nagu harjunudki muusikat kuulama. Klavikord võimaldas paisutusi oli aga ise nõrga helitugevusega. Nii nuputasidki meistrit klaveri, kus olid ühinenud tsembalo helitugevus ja klavikordi paindlikkus. Kõige varasem praeguse klaveritüüp ehitati 1711. aastal paatoas. See on linn Itaalias ja selle klaveri meisterdas partolomio Christoph Fory. Uus oli aga visa eluõigust saama, nagu üsna sageli elus ette tuleb. Isegi Mozart ja Beethoven mängisid veel tsembalal. Teeme nüüd väikese jutupausi ja kuulame muusikat. Kuulame Kaheksateistkümnenda sajandi prantsuse helilooja Ramo väikest pala, mille pealkirjaks on Tamburiin. Seon pala ühest suurimast süüdist klavessinile mängib Igor Žukov. Kui praegu õpib meie laste muusikakoolides üle poolte õpilastest klaverit, siis tol ajal, seitsmeteistkümnendal 18. sajandil Ramo oma muusikat kirjutas, mängiti tsembolet kõikjal juuksurisalongis aega parajaks tehes, arstide ooteruumides, kodudest rääkimata. Tšembale oli popp pill ja on seda koos klaveriga teatavas mõttes tänini. Sellepärast onu klaveriõpilasi laste muusikakoolides kohe poole rohkem kui teistel erialadel. Ärge ainult arvake, et klaverit on kerge mängida. Et kerge on ilusti mängida, mitte ainult iga klaveri helise isemoodi, vaid kõla on isesugune erinevate mängijate puhul ükskõik, mis masti mehisis vaatame. Tuleks mõelda nii, et klaverimuusika avab tee paljude huvitavate muusikanähtuste juurde. Et saada ka päris tõeliseks klaverikunstnikuks. Selleks peab tegema väga palju tööd ja selleks peab olema ka erilist annet. Meie tänase saate külaline on pianist Matti Reimann, kes hakkas klaverit õppima seitsme aastaselt muusikaga ka puutus kokku veelgi varem. Heaks abiliseks oli seejuures Talle isa helilooja Villem Reiman. Oma jutu illustreerib Matti Reimann siinsamas stuudios klaverit mängides. Aga enne kui mängima hakkate räägiksime natukene klaverifirmadest. Nimelt missugused firmad toodavad kõige täiuslikumad, kõige parema kõlaga klavereid? No kõige parema kõlaga klaverit, mida minul on juhust mängida olnud on kaks. Üks Steinway ja teine andestasin. Need on pillid, mida kõik pianistid kõhklemata valivad, kui nad seisavad laval pilliväärtuse või, või temal mängida tahtmise määrab ju kõla, ilu, tämbri, ilu, tämbri, mitme kesidus. Aga teine asi on veel, see on kõlajõud. Tähendab, heli peab olema niisugune, mis läheb kaugele, kandub kaugele, mõni teine pill, võib-olla ka ilusa kõlaga. Aga kui on ikka, ütleme niisugune suur saal, kus teinekord on mitu 1000 inimest, see peab ikka väga suur kõlajõud olema, mis ilma igasuguse abivahend. Mikrofonid kandub igale poole. Kui me läheme Estonia kontserdisaali, siis näeme, et seal on kaks klaverit. Tähendab, vist on võimalik valida kahe pillifirma vahel, mis pildid seal on? Seal on Steinway Estonia Estonia on samuti väga hea klaver mis vastavad nii-öelda täielikult juba kontserti saalide nõuetele. Ja, ja mis seisab meie vabariigis ja mujal õige õige tihti. Lavadel. Näiteks hiljuti tuli mul mängida Vilniuses maaligaleriis, seal oli Estonia paljudes paljudes kohtades võib leida Estonia ja Estonian korras, kui ta hääles, kui ta on tipp-topp välja reguleeritud, siis, siis on tema peal väga-väga tore mängida. Aga Matti jälgi mikspärast on klaverit väljanägemise poolest mitut moodi. Näiteks Me kujutame kõik ette, missugune viiul, riiuli, ikka hiiul, ta jääb alati väliskujult sedamoodi, aga klaver ütleme, et love, aga see klaver võib-olla nii mitut moodi ikka suur ja, ja teistpidi väiksem. Klaverivälimust on võimalik varieerida ilma et see niimoodi põhilised heli tekitamise vahendeid puudutaks. Ütleme, kui klaverijalad on vahel ümmargused, vahel on, siis ei ole, niisugused, on teistmoodi, see tähendab seda, et see helile ju ei mõju, eks ole. Meistrid vahel armastavad pillimeistrit armastavad nii-öelda noh, vaheldust või tehakse näiteks valge klaver pannakse kuskile sobivasse saali ja ütleme, Kadriorus valge klaver sobib sinna hästi või on tegemist lihtsalt, ütleme, teinekord pillimeistri fantaasiaga tehakse, ütleme, klaverikülje peale sinna mingisugune kaunistus või, või võetakse jälle ära või, või neid on õige palju variante. Aga on niisuguseid muutusi, mis puudutavad, ütleme, heli ja need on juba katsetused, et ehk tuleb midagi paremaks. Aga peab ütlema, et ega midagi põhilist viimase ütleme 50 aasta jooksul ei ole juurde tulnud. Tähendab, viimased niisugused põhimuutused, mis klaveriheli on muutnud või mänguvõimalusi laiendanud on repetitsioon. Mis tähendab seda, et, et noh, Kahekordne repettutsioon, see võimaldab mängida noote kiiresti, üksteise järel ühte ja sedasama nooti. Ütleme, vanadel klaveritel on niimoodi, et nii kiiresti ei ole võimalik ühte nooti lihtsalt korrata. Ta nagu jookseb kinni, see on niisugune põhi ja siis on tulnud juurde kolmas peda, noh kõige parempoolne pedaal jätab kõik heli kõlama, mida, mida võtta, näiteks võtame siin ühe huvitava akordi. Ja pedaal on peal, kõik ajab niikaua, kui me soovime Niimoodi, kui me võtame selle vasakpoolsema pedaali siis läheb heli lihtsalt vaiksemaks, ta muudab tämbrit. On arvamus, et seda teist pedaali on tarvis selleks, et vaikselt mängida, tegelikult on teda tarvis selleks, et teistmoodi kõlaks. Vaikselt saad mängida ka ilmadest pedaali võtmata. Ja on vahel on olemas veel kontsertklaveritel. Kolmas pedaal veel kõige vasakpoolne. See on selle jaoks, et me võime jätta kõlama ühe endale vajaliku noodi, enamasti kõige madalama noodi akordis. Jäta see alla kõlama ja mängida siis üleval midagi muud. Aga need ülemised noodid ei kõlama, aga see bass kõlab kogu aeg kaasa, nii-öelda muudab siis seda harmooniat. Nii et need ongi kõige põhilisemad asjad. Muu on jäänud põhiliselt muutmatuks. Heal lapsel öeldakse ikka mitu nime olevat. Klaveril on ka, mispärast öeldakse klaver ja mõnikord jällegi pianiino, mis vahe seal on? Käsi hakkab sealtpeale, kui see padumeister Christopher, selle klaverihaamerklaveri nii-öelda leiutas siis Saksamaal hakati seda nimetama pianoforte, mis tähendab siis vaikselt, tugevasti nii eesti keeles. Mõnel teisel maal nimetatakse teda jälle fortepiano, mis tähendab tugevasti vaikselt ja eks siit läks siis pianiino ja, ja kontsertklaver. No pianiino on lihtsalt väiksem. Kontsertklaver on suurem ja on kabinetklaver, mis on pianiino ja kontsertklaverivahepeal või tähendab, asi on see, et ruumid on eri suurusega, kus klaverit mängitakse ja eesmärgid, milles klaverit tarvis on, ei ole ühtemoodi. Pean hinnata, on tarvis, võib-olla heliloojal oma käed saaks klahvide peale korraks panna ja kontrollida, mis sealt tuleb või võimendada oma last õpetada, tähendab natukene, et selleks ei ole suurt pilli tarvis, eks ole, seda saab kõik ilusti. Mida väiksem, seda, seda hubasem teinekord. Kontserdisaalis on jälle teised nõudmised, selleks on vaja suurt tiivaga klaverit. Siis kaas lahti tehakse, et heli nii-öelda sealt kaane alt saali paiskaks. Muidu ei kosta pimeda. Nii et nina on siis see klaver, mis nagu mööda seina püsti seisab ja klaver on see klaver, mis selle toas palju ruumi ära. Jah, ja kui on veel kaks klaverit toas, nagu teinekord on, siis on terve tuba. Aga kui nüüd üks seitsme-kaheksa-aastane poiss tahab endale koju klaverit ost ja tal ei ole veel klaverit, aga võib-olla laste muusikakoolis muusikaklassis ta õpib missugust pilli siis võiksite soovida. Siis on niimoodi, et on vaja võtta kaasa keegi inimene, kes natukene tunneb klaverit, kes mängib seal minna, siis poes on praegu üsna mitmekesine valik, eriti saksa pille ja nagu teada, igade pillide hulgas anne, ideaal, suuremaid ja kui on inimene kaasas, kes asja tunneb ja seal poes seal juttu ja tänavamüra, mis vahel sisse kostab, seal sees natuke tähelepanelikumad kuulata oskab, siis, siis on võimalik valida endale parem Bild, halvem pill jääb siis teistele. Kõik klaverivirtuoosid on alustanud lapse lugudest teiega. Kas see on kujunenud välja niisugused palad, mida väikemehed või väike neiud kunagi nagu vahele ei jäta? Igal juhul mängivad. On kindlasti jah, ja siin ei olegi seda nii nii keeruline nimetada, sellepärast et need palad on noh, niivõrd levinud ja niisuguse muusikalise algõpetuse siis ilma nendeta ei ole lihtsalt võimalik, need oleksid Anna-Magdaleena noodivihik, see on see, mille järgi Bachi perekonnas muusikat õpiti seal suur osa on Bachi enda poolt, Johann Sebastian Bachi enda poolt kirjutatud õnne teiste pahede poolt kirjutatud lugu, see on ka teiste heliloojate poolt kirjutatud lugusid, mida siis kasutati seal perekonnas ja ma arvan, et pahhide perekonnas teati mida on tarvis, mängib see noodivihik on mul siin ees ja siin on siis on muusika kõik niisugused põhielemendid, mida, mida võib vaja tulla. On kõik olemas. Et sedasama võib öelda ka Suumanni lastepalade kohta, Tšaikovski laste albumi kohta. Seda võib öelda Šostakovitši, Prokofjevi lastepalade kohta. Milles siis asi on, tähendab, siin on see asi, et, et midagi tehta lapsikult. Nii-öelda kõik on sellel samal kõrgel hea muusika tasemel ainult, mida on arvestatud, on arvestatud, on, tegemist on väikese inimesega kellel on väikesed käed ja kes võib-olla ei ole veel nii tark, aga kellel see emotsionaalsus on täiesti sama intensiivne kui täiskasvanud inimene, intensiivsem lastel. Aga võib-olla, et jutt läheb juba liiga pikaajaline, mängime siin. Ühe Bachi menu, Etti, Anna-Leena noodivihikust. Saate alguses kõlas üks Tšaikovski lastepala laste albumist mille pealkiri oli siis hommikune mõtisklus ja see kaske on siia peale kirjutanud sõnade peale kirjutanud ühe sõna. Ei, ta ei ole tempo märki kirjutanud, nagu tavaliselt kirjutatakse lihtsalt vaikselt. Ja see on väga ilus vaadata, ma mängin teile ühe teise loo veel, mille peale on kirjutatud jälle vaikselt. Ja loo pealkiri on. Leierkastimees laulab leierkast seda pilli tänapäeval on vist juba üsna vähe näha või kuulda. Kõigi lasteraamatutest ma pole pühanud leierkasti. Leierkast on sugune aegne üleskeeratav ristmessis ripub kaelas, mis mängib tänav ja leierkastimees mängib Tšaikovskit, kõlab see siis niimoodi. Ja kui nende kahe loo vahel, mis kõlas, saate alguses siin pisut vahet teha siis võib öelda seda, et üks lugu on lapse mõtisklus, kellel elu alles algamas. Teine on juba niisuguse vanainimese mõtisklus kella enam ei ole muud teha kui leer kasti mängida. Ja rõõmus lugu ei ole see mitte sugugi. Aga ta on nagu lugu sellest, mis elus nii-öelda täitumata jäi. Neid mängiks teile Suumani lastepalasid ja selle loo pealkiri on siis lõbus talupoeg, kes on töölt tagasi koju tulemas. Peale selle on siin veel noodil peale kirjutatud kratsioon. Päikese Elegance animaatorid elavalt ja elavalt elavalt ei tähenda kiirelt, eks ole, elavalt võib, tähendab kiiremini peab tähendama ka seda, et muusika elab ja kõlab see lugu siis nüüd niimoodi. Selles loos on ju väga ilus meloodia. Keskel on üks koht, kus inimene nagu korraks mõttesse ja kindlasti te panite tähele Ja läheb jälle edasi. Lähme siis järgmise loo juurde. Mängiksin teile nüüd loo, mida on mulle kirjutatud. Kui enamasti kirjutatakse lugusid ikka ja pühendatakse need täiskasvanud inimestele, siis minule kirjutas isa selle loo siis, kui mina astusin laste muusikakooli. Selle looga ma sinna ilusti sisse astusin. See pealkiri on tal väikesenatiin. Klaver kontsert pillina, see on omaette, väga lai ja põnev teema, aga peab ütlema, et meie väikestel kuulajatel on siin veel avastamise rõõm ees. Aga Matti Reimann, mille järgi teie valite kontserte, pianistide kontserte, millele lähete? Pianistid ja on olemas muusika, mida mängitakse, eks ole. Võib ju vaadata, mis kavas on ja teiseks võib vaadata, kes mängib. Üldiselt on ikka nii, et ma püüan ära käia kõigil pianistide kontsertidel muidugi aeg-ajalt mõni vahel, kus me räägime pianistide kontsertidele, kõigil kontsertidel tuleb käia, tähendab see muusika? On ikka üks suur mõiste ja teda nii-öelda väiksemaks teha. Ei ole just päris õige, tähendab ei maksa isegi jaotada vast Ni viiuldajat, eks pionistideks dirigentidest, mis muidugi on kõik olemas, aga nad kõik ikka ühte eesmärki.