Minu nimi on Üllar Saaremäe. Loen teile, Juhan Viidingu teksti. Ei ilmu. Ühel kevadhommikul vara. Nimetu linna nimetatule väljakule sammuvad sõnatult kogu maailma kinematograafias ära kujutatud ära mängitud pühakud, märtrid ja suurvaimud pühakud, märtrid ja suurvaimud tulevad väljakule kokku. Ime. Nad mahuvad ära. Väljaku äärsed majad taanduvad, keegi ei puudutaks, Teisk kuuleb ainult hingamist ja samme. Mõned linlased kuulevad oma südamedukeseid. Paljud ei usu oma silmi. On see ilmutus? On küll. Siis tulevad filmimehed, näevad ja filmivad ära, võtavad nähtu üles. Mõnedki arvavad siis jälle jälle jälle jälle käivad ajaloolise ainega filmivõtted. Et tehakse filmi, kõigi maade pühakud tulevad heinaturule. Mõnedele tundub asi liiga imelik, kõik suured, surnud olla liiga elavad liiga ehtsad selleks, et olla palgalised kostüümikandjad. Kõik oma rahvusest ja rassist ja eri ajastutest. Ükski neist ei kõnele. Või ei kuule, ma. Võib-olla pole mul kõrvu. Keegi ei räägi, keegi ei laula, keegi ei naera, keegi nutab. Aga nad on seal platsil. Kaamerad käivad kümned kaamerad. Valgus on võimas, valgus on taevane, prožektorid jäävad pimedaks, valgus tuleb teiselt poolt. Pühakud, märtrid ja suurvaimud lähevad väljakult ära. Lähevad ära ka teised, lähevad filmimehed ja naised. Öö juba käes. Kuhu küll kadus päev? Hiljem hämarais ilmutustubades selgub, et filmilindid on puhtad. Keegi ei jäänud peale. Järelikult ei olnud. Rahvas väidab, et nägi, topime suud all kinni, ütleme, pole olnud. Anname käsu, et polnud. Keegi ei saagi teada seda, mis peale ei, jääkirjeldused ei aita. Tunnistused ei loe. Tütarlapsed, näitlejannad. Kodanikud, noore härrad, olge valmis. Kabjaplagin kostab kahel kabi, algab vana ise. Kappab kohale ja ütleb. Mängid Pottessi sedasama jah, kuulsid õieti. Tead küll, kuidas see käib või ei tea. Küll sa teada saad? Ah, ei taha, hakkad tahtma. Noormees, palun teile äraandja roll. Teie kehastatelunastajat, kehastate, pidage meeles. Ka ei taha. Humanismi vastu ja inimarmastuse vastu kah. Vägivalla poolt vististi. Nonii. Öelge rahvas, mis me teeme selle jätisega selle loobujaga keeldujaga. Teie, teie rahvas, mitte meie. Ei, me pole mõrtsukad. Esialgu jätame ta ellu. Oleme haritlased. Suurem osa meist on väga vaimsed teene maitsega. Mõistame ta mängima. Enesetapjat. Lõpp on ehtne kunsti huvides. Tõe huvides. Sinu huvides, rahvas, keda teenin. Niisiis, noormees. Teie roll on teada. Enesetapja. Väntame kaua. Teil on aega? Oleme rääkinud. Teadki, et lõpp on ehtne.