Ma olen Peeter Jakobi ja loen teile, Albert Kivikas, loo unetud ööl. Neil unetu löil kui uni pelgub laugudelt ja mingi arusaamatu igatsus asub mu rinda. Ma tõusen voodist, panen end riidesse ja lähen oma kitsast umbses toast. Väljas paistab siis suur täiskuu. Ja see on otsaga määratu silm salapärases mustjas sinises öötaevas. Tunnen siis nagu mingi hiiglaolevuse lähedust, kelle ainus pale on kogu taevas ja kelle näost paistab üksainus helendav sõlm. Piimvalge udu on tõusnud juba maast. See valge meri ulatab vaevalt mu rinnuni. Ja minnes paistab ainult mu edasi liikuv kehatu pea. Ning see madal udu meri sahiseb, õigemini helised Kunski jahedaks auruks muutunud metall. Ta pisitillukesed, piisad Sagavad ja tuhmuvad, heledas kuuvalguses. Ja laulavad kui mikroskoopilised kellad. See on tasane. Vaevalt kuuldub hümn kauguses üles magavaile ühistele avarustele. Ma lähen ja ümisen lauluviisi. Lähen isegi ei tea, miks ja kuhu. Tee ääres majad, puud, vana hingetu tuulik ja vasemal pool üsna ligidal meri, mille laineaeg-ajalt summatab vastu madalatel rahn kallast. Ma lähen kuni kaovad majad, puud, möödub viirastuslik tuulik ja vana surnuaed, väikese puugabeliga ja mustade ning hõbedaste ristidega. Lään tühjale lagendikule, mille jätkuks on silma piiritu Merrill. Ja kui see ei ole muud midagi kui nägematu Loksatav vesi ja sahisev helisev valge udu. Hele heledal kuupaistel. Kusagil on vana tuttav küngas sinna istun maha ja jään ootama. Kaua mul ei tulegi oodata? Varsti kellelegi pea kerkib siis vana kabeli kõrvalt surnuaial mustade ja hõbedaste ristide vahel, astub väravast välja ja suundub otse minu poole. Tal on peas hülgenahkne müts, hambus vihisev piip. Ja kui ta astub mõttekünkale, näen ta seljas pikka nahkkuube, mis kohiseb astudes, kui kauge Merrill. See on vana Aadam Kalamees surnud juba üle 100 aasta tagasi. Jõudnud mu ette, ta jääb seisma, vaatab küsivalt mulle otsa, ei tõsta aga oma nahk kübaratega lausa sõna. Siis ta suundub mere poole. Minagi tõusen maast, sest tean, et pean minema talle järele. Jõudnud randa kerkib merepõhjast vana paat. Tõstame purjed masti ja kihutame merele. Tuult ei ole kübetki, kuid purjed on täis, kui põied ja paadinina lõhub kohisedes vett. Purjetame kaugele saarestikku, ajame paadi sügavale rahnude vahele ja heidame ankru vette. Purje teine Eila nüüd enam tuult. Nad ripuvad nartsudena alla ning udune meri, saarestikum, vaikne ümberringi. Vana Aadam astub siis kallale ja kaob mu silmis tühjale saarele, mille keskel pole muud kui suur koonuse taoline küngas ja suur raudkivi selle otsas. See vana mereröövlite, võib-olla isegi viikingite muistne matusepaik. Ma tean, miks vana Aadam läheb sinna. Kuid ma ei lähe üles, sest siis ta paat viiks mu minema siit surnult ja hommikuks visatakse üks laip suurema ranna rahnudele. Vana Aadam tuleb tagasi, viskab kottide hõbedat paadi põhja, tõmbab ankruveest. Purjed, neelavad sedamaid kõva meretuult. Ime kihutame tagasi maa poole, mis peitub kauges udus ja millest helgib läbi ainult vana puugabeli hõberist. Heledas kuupaistes.