Tere minu nimi on mullikäru ja ma loen Anu Raua loo murueit. Mis ma ometi tegin, millega hakkama sain, mis mul arus oli? Aga Hiiumaa olin arust ära. Muruneitsi mu mõistuse võttis. Käisin puisniidul põõsaste vahelt vaatamas. Nii hullupööra, tahtsin näha tema tantsu, rohekasvalgeid, juukseid, tema palgeid ja pilku. Tahtsin tema häält kuulda. Otsisin ta lähedust üsna sagedamini. Neitsi kiirus ja nõtkus tegid mind nõutuks. Mina linnamees ei jõudnud talle järele. Muru neitsi polnud muud kui üks hetk. Üks silmapilk. Aga viimaks sain talle lähedale. Me kohtusime. Ja sealt see õnnetus algas. Kas antakse veel ühele mehele andeks, kui tema metsa läheb murult lillede keskelt ja puude vahelt muru neitsi kinni püüad tema eideks teeb ja mustamäele elama viib. Kas antakse seda ühele mehele andeks, et tal ei jätku jõudu niisama vaadata, ise minna ja teisel minna lasta? Kas antakse seda kunagi andeks? Sel hetkel olime õnnelikud. Tema silmad olid niisked ja minu omad ka. Muru, neitsil oli roheline kleit seljas ja roheline lehepärg peas ja nii ilus oli ta, et raske peale vaadata. Seisime siis sekundi kõrvuti selles pühas kohas, meile suruti sõrmused sõrme ja me ütlesime jah. Kui murueit oli kuu mustamäel elanud hakkas ta metsa ja murule tagasi tahtma, kadusid ta tantsu ja laululust, ei säranud ta silmad nii nagu varem seal niidu peal. Ta polnud enam üldse endine, oli üks vaene, ära piinatu ja puuripandu ja mina mustamäemees. Olin nüüd murelik ja nõutu, mida teha? Küll katsusin eite lohutada, viia teda sinna ja tänna. Aga polnud ta loodud Viru tänava sääremarjametsa püksitorutüvede vahele. Ta tahtis üksi olla. Rahva Risin tegi ta rahutuks ikka ja jälle vaatas ta igatsema pilguga sinna kus linn lõppeda võiks ning tema rohumaad ja metsad alata. Ainuüksi turul lõi eide silm särama. Ta lausa liuglesime oma kergel sammul müügilaudade vahel, valis ja vaatas sibulapealseid ning salatilehti. Ja siis, kui ta meemüüjat meest märkas, läks ta eriliselt elevile. Ta pilk läks nii pehmeks mõtte kusagile kaugele ja ta küsis laulva häälel. Ei, peremees, ei, peremees, mis linnumagus maksab? Sel hetkel tuli murueidele meelde mesilaste sumin. Kirju suiraste kintsudega, töömesilased, kes selle maiuse kõik kokku kandnud. Kuid turg turgutas ainult veidikeseks. Kuigi eit ei kurtnud, nägin ma, kuidas ta kannatab õhupuuduse, ruumipuuduse, muru ja metsapuuduse all. Mure oli suur. Mida pean mina mustamäemees nüüd tegema? Mina olengi see murueide piinaja ja puuripanija muru, neitsi, sisemise sära ja hingeelu hävitaja. Viiks heide tagasi sinna, kust ma ta tõin sellega samale lagendikule metsa äärde, kus seisab ta õnn. Aga minu süü on suurem. Murueit ootab Mustamäemehelt murulast. Läheks ise ka eidega kaasa sinna murule elama. Aga isa? Olen igipõline Mustamäemees, õigemini mitte igipõline, sest Mustamäe Pole igipõline ja mina ka mitte. Eit on igavene ja igihaljas, niikaua kuni kasvab muru. Aga mina jäidega kaasa minna ei saa sest Mustamäemees murul oleks sama õnnetu kui murueit. Mustamäel. Raske leida, vaeva vaadata, kaua see kesta ei saanud. Ühel hommikul ütlesin. Kuule eit, kas tahad tagasi murule? Sinul on siin piin elada, heide, silm lõi särama ja ta ütles. Ju sa mind ikka armastad, kui mulle head soovid. Ma tahan väga tagasi ja mina jälle. Aga kas saad ikka hakkama iseenda ja lapsega? Või teisest küljest. Mis abi sul minustki? Selle peale kostis muruheited, muru peal pole talle miski raske. Murueided on murumaal alati tütreid sünnitanud ja ikka on hakkama saadud. Mina ütlesin. Mõeldud tehtud, täna on teisipäev. Laupäeval lasen su lahti. Seni elame veel koos ja jätame jumalaga, nii et jäätud on. See neli päeva oli pikk, pikk ja lühike aeg. Iga hetk jäi igavesti meelde eidsay endiseks tavaim võrreldes verevalt olime kurvad ja rõõmsad segiläbi. Need neli päeva olid päikesepaistelised ja igapäeva järel tuli. Aga siis said päevad otsa ja ööd ka. Hommikul tuli ärasõit, eit võttis oma väikese vara pambu, viskas auto tagaistmele ja istus ise minu kõrvale. Häbi oli küll rihmuile murueide rinna pingutada, aga see oli viimane väikelinna vintsutus. Ilus, selge hommik. Lisame kiirust. Varsti oleme maal. Varsti hakkab Ehydelvast elu, kevadine aeg muru täis, lilli, lõhnu ja linnulaulu. Konni ja metskitsi on ka? Ei too, õnn on alles pisike ja puhasmineja ela. Eit hakkab peenraid tegema, tal seemned kaasas, turult ostis. Panin ta pambu onni. Puudutasin veel kord puutumatut. Pidasin veel kord surematut surelikuks. Siis keerasin ringi ja läksin. Kord peab minema. Vahel tulen teda vaatama, mitte tihti. Haruharva. Eit hõljus ja vetrus ja veeres. Maamahl ja hommikukaste voolasid tema sisse. Olgu, õnn tal muru peal olla. Mina lähen mustamäele, südan rahusem niipidi tegema. Nukker on ka, eit mõlgub meeles, tema pilk, tema samm, tema sõnad, kõik, seed, Hei, peremees, ei, peremees, mis linnumagus maksab. Ja teised asjad. Varsti hakkab murul veerema veel keegi. Tuhk valgete juustega muru, jõmpsikas murueide tütar ja minu maga. Ei, mitte meie vaid lihtsalt üks laps, üks maailma laps. Looduselaps jätkuks jätkuks ainult maad ja muru murueide, laste ja lastelaste jaoks.