Kolmest küsitlusest olen jõudumööda osa võtnud, neljas käib üle jõumuusika, on kunst ja kunstist aru saada on veel suurem kunst. See ütlus sobib neljanda mõtte dissonantsi. Kindlasti kerge see ei olnud. Nii väitsid paljud vastajatest praktilise täiendusena, aga lisandus veel see, et finišisse jõudis vaid kolmandik kõigist senistest kaasa lööjatest. Tabeli vastused pidid andma meile materjali põhiliselt kahesuunaliseks analüüsiks. Kõigepealt kuidas muutub vastuvõtjate hinnang sama pala korduval kuulamisel? Ja teiseks, kuidas muutub hinnang seoses materjali serveerimisega. Küsimus, kas olete tähelepanelik kuulaja, aga oli esitatud üksnes tabeli täitjate suunamiseks võimalikult erksale vastuvõtulainele? Tulemused, kõrgeimad hinnangud Sai Stravinski pala projektaim kolmandal kuulamisel. Ilmselt võib põhjuseks tuua selle, et korduvkuulamine aitab avastada uusi nüansse ja süveneda ka komplitseeritum mõttesse kohtadesse. Schönbergi Pierre näär osutus meeldivamaks teisel kuulamisel. Ja messi Ani orelipala sai parimad hinnangud kolmandal kuulamisel mõjuteguriks paralleellinnulauluga. Meeldivuse järjestus, Stravinski Mess jään ja seal park. Ükski neist paladest ei taha mahtuda tavaliselt mõistetava Ilusa alla kui ilukriteeriumiks võtta üksnes meloodia harmoonia nende klassikalises tähenduses. Siit lähebki sild meie tänase arutluse teemadeni ilust ja muusikaosast teiste kunstide seas. Mis on siis ilus? Siin otseni retsepte vist ei ole, sest et selle üle on väga palju vaieldud ja ilu mingisuguseid kindlaid piire määratleda on väga raske. Ilu mõiste ise areneb ajalooliselt ja teiseks, erinevates kunstiliikides erinevates nähtustes on need iluseadusega rasvast erinevad. Kui me räägime ilusast muusikas Bon pisut teisiti kui ilus maalikunstis aga siiski mõningaid ilukülgi on nagu puudutatud ja uuritud. Kõigepealt ikka silus eksisteerima objektiivselt aastat viis tagasi. Neid venelased nimetades prelootlikuteks, kes arvasid, et ilus on olemas väljaspool inimeste inimkonda. Asi seisnebki selles, et teda ei ole väljaspool inimestega inimkonda väljaspool olemas esemed, asjad, nende omadused. Aristoteles ütles, et on osade omavaheline seos ja terviku, enda ja osade kooskõla. Kas see puudutab nüüd juba puhtalt kunstiloomingut või ka loodust, loodust ja looduselt, on inimene õppinud seda ära kasutanud ka kunstiloomingus. Kui me lähme loodusse, vaatame, kastan värvide osas värvide kooskõla, omavaheline värvide seos või on reljeefi künkad, mäestikud terviklikuma osades armuniseerib, on kooskõlas omavahel. Nii on nähtavasti ka helidega. Loodus ise on suur kunst, milles peitub peamine ilu. Nagu maalikunstis peavad värvid sobima üksteisega. Nii peab ka muusikas olema kooskõla. 53 aastane kontoriametnik, pensionär. Ilumõistmine on pidevalt arenenud ühiskonna arengu jooksul aga ilu tunnetamine on arenev mõistega üksikisiku juures. Mõnigi muusikateos, mis algul suurt ei paku, sest ei olda korraga võimeline tajuma tema rikkusi ja sellega ka ilu võib hiljem isiku enda arenedes pakkuda palju. 39 aastane muusikaline kasvataja Primitiivsete inimeste juures, seal, kus inimene alles oli vahetult loodusega seotud, seal ilu tajumist nii sügavat ei olnud. Vabanedes ta hakkas materjalil nägema teisi omadusi, sära, ta võrdles seda päikesesäraga. Siin tekkis tal juba mingisugused assotsiatsioonid ja vot siin lähme edasi teise ilu mõiste juurde, see on sügavam, kaugem assotsiatiivne ilu kus ei ole niivõrd ainult need esemed vahetult, mõjutavad meeleorganid ja kutsuvad meil tolle harmoonia tunde vaid neid ka tuletab meelde, juba nähtust on seotud tema enda ideaaliga. Elumõttega ja nii edasi ja need assotsieeruvad kõik kokku viivad juba sügavamaks. Siis kui me nüüd vaatame inimese ilu siis see ei ole mitte ainult tema keha proportsioonid, vaid see on ka tema seesmine hingestatus, vaimulikus. See, kas ta meeldib minule, tahab minule minu eesmärgi minu ideaaliks kooskõlas või ei ole need kõik neid. Me lülitame sinna sisse ja juba saame palju sügavama ilu mõiste. Aga ilusisus, minu arvates on ilu ikkagi seotud vormiga. Väljaspool vormeid mina ilu ei näe. Vorm on see, mis aitab seda väljendada. Kus ta tõi esile jaapani skulptuuri? Skulptuur kujutab inimeste hästi pikalt väljasirutatud kätega, kes püüab tahtlikust basseinist kalakest. Järelikult seal vormi proportsioonid on täiesti moonutatud sisu parema edasiandmise huvides kunstilistele kaalutlustel ehk mõtet sügavamini välja tuua, ta võib vormi allutada sellele. Aga ega iluküsimus ei ole kunsti küsimus, ilu on väljaspool kunstiga. Inimese erinevus ongi, et ta oskab luua iga nähtus landa oma vastavat vormi. Me teame, enamik inimesi kalduvad teatuid esemeid pidama ilusaks ja teisi geenetuix peale selle eri ajajärkudel. Olenevalt kultuuriliselt tasemest on siin ka jällegi muutus teatud objektiivne, üldine kõikidele arusaadav. Ilutegur on olemas nii kunstis kui looduses. Vorm on aga see, mis teda rikastab. Mis nii-ütelda, tee teatud edele. Vastuvõetavad see võimaldab meil just kunstiteosest teatud vormide kaudu nimelt üht ja sedasama elulist, nähed või konkreetset objekti erinevatest külgedest näidata. Vorm on ikkagi see, mille kaudu saate olulise esile. Kui siin oli juttu näitsik sellest pikast käest, siis ongi oluline, et siin midagi tüübilist eluliselt väga nii-öelda tähendusrikast on sellega esile tõstetud, kusjuures moonutatud küll jah, aga omab intensiivseid. Mõtestuse kunstiliselt mõjuva momendi igaüks näeb Iru oma pilguga individuaalse pilguga kes sellesse huvi ongi. Igaühel on õigus nii-öelda võtta oma subjektiivse pilguga segamis temal kõige rohkem silma, paistab, mis talle kõik kauni looduses näib. Paljud vanaaegsed maalid kujutavad piibli ja mütoloogia tegelasi. Et mõista paremini pildil kujutatud isikuid ja olukordi. Tuleb tunda mütoloogiat ja ajalugu. Paljas Pealkiri pildi juures ei tähenda veel midagi. Näiteks võiks tuua juuditi originaali. Pealkiri ei suudaks lahti mõtestada maali sisu. Kui me teaks, kes Juudit oli ja miks ta hoiab Olovernesse pead käes. 28 aastane tõlk. Kuhu on kadunud see ilu, harmoonia, mis on nauditav näiteks vanakreeka kunstis või klassikalises muusikas mida võib leida kasvõi selles samas Stravinski palas, mida teni püüdlikult propageerisite. 42 aastane teenistuja Teatavasti antiik-kreeka kunstis oli pööratud tähelepanu just nimelt ilule figuuris anti ilu, kuid ei olnud võimelised andma täielikult kõiki neid inimese elamuse, nüansse veel juurde, mis tuleb, mida ometi täna tahame. Sutherland, kas ei ole nii, et aistinguline ilu tähendab see kuidagi kordub, sest renessaaz, sinikorrati Astingulise ilu osas korrati seda, mis oli antiik ja ka hilisemal ajal me näeme, korratakse need korduvad. Kuid samal ajal see teine assotsiatiivne ilu seal sees ajastuga läheb kaasa ja muu. Ja nüüd me tuleme ühe juurde nendest pahadest, mis oli just vastava kontserdi kavas, tuttame Drowinski Räkk taimi. Muidugi Stravinski, Räkk taim mingil määral ei ole nii-öelda täiesti tüüpiline Stravinski loomingule, sest niisugune džässliblika, mis selles palas on ta ande paago ühekordne kõrval hüperhelikeele seisukohalt. Ent ometi seal on ka selle mõtlemise, see ülesehituses tohutult palluste kavitskiliku Stravinski teadlikult taotlenud, võiks öelda arhitektoonilistil, Stravinski teadlikult on pühendunud ja sellele, et luua huvitavaid vorme, vormi kõne kaudu, avada elu, mitte edasi, anda konkreetset, midagi niisugust programmilist muusikalist sisu vaid pöörduda ühelt poolt tagasi kabahhi juurde vahimusitseerimise mõnuid. Sest see on ka seotud suures osas vormiga ja muusika väga spetsiifilises sisuka Stravinski tihtipeale kavandab vormi kõne ja sealtkaudu tuled sisu juurde avastada Stravinski vormi, kõne ilu. On ka asi, millega tasuks vaeva näha ja mille vastutasuks huvid. Kas lõppresultaadid kõiki kuulajaid rahuldavad? See on teine küsimus. Kui kuule tõepoolest eelistab ainult tunde sisu muusikas ainult emotsioone muusikas siis tekib siin aga võimalik mõningane vastuvormi kaudu. Me võime tulla sisu juurde, avastada uut rikkalikumat sisu teistsuguse vad sisu, mis oli võib-olla kättesaamatu varasematele poodidele. Schönbergi pala juures, aga me näeme täiesti vastupidist lähenemist asjale sest sönberg eeskätt lähtus just sisulistest kaalutlustest ka sedasamast pirulineeri kuu poiste rood luues. Tralinski vaatleb maailma ja elu objektiivsemalt ja selle tõttu tema muusika, mille väljendused ka objektiivseid, klassikalisi ja kaine ta väldib emotsionaalsust, Schönbergi vastupidi, laskub aga tõesti, et tänapäeva äärmiselt vastuoludesse võib-olla isegi seoses möödunud sajandite ja veel enam Sajandite ulatuvate inimlikkuse probleemidega mõlemad nad kajastuvad siiski tarast ja täiendavad teineteist. Me ei tohi kunagi arvestada ainult ühe autori loomingut, nagu see oleks ajus. Sest just see, et paljud autorid annavad oma individuaalsed loomingu ja selle kaudu, kajastuvad tõesti kõiki neid probleeme, mis on aktuaalsed tänapäeval. Lisaksin veel juurde, et tänapäeva komplitseeritud muusikas eriti siis, kui seal on ainult isolansid tõepoolest seda meelelist meeldivust on äärmiselt vähe, see nõuab süvenemist, seal taga peegeldub selle tõttu hoopis rohkem. Kusjuures seal on just neid vormifieezzee palju, mille ta autot tõepoolest suudetakse taas sisulisi probleeme väga nüansirikka rikkalt edasi anda. Mida te võib-olla. Väline ilu võib mõnikord olla sügavuseta petlik. Tõelist ilu aga ei taba alati esimese pilguga. Alles pikemaajalisel vaatlemisel või kuulamisel. Kunst peab andma midagi uut inimesele andma uusi mõtteid, uusi tundeid. 28 aastane tõlk. Uue mõistmine nõuab suurt tähelepanu püüdmist, pingutust ilmami ilu kunstis uuel kujul tajume ei hakka. Ega elamust ei saa. 39 aastane muusikaline kasvataja Kas selleks, et mõista ja vastu võtta tänapäeva muusikat väga komplitseeritud vormides kas selleks piisab ainult muusika kuulamisest? Ilmselt on tarvis siin ka kursis olla üldse kaasaja kunstiloominguga ka teistes valdkondades. Täiesti selge sest just 20. sajandi kunsti on iseloomulik tung sünteesi poole. Kunstid lähenevad teineteisele praegu suuremal määral kui kunagi varem. Ja kujunevad välja mitmed uued kunstiliigid, ütelda sellest sünteesist ja teine on, et kunstiliik ilmata kasutaks vahe, õigemini vahetusi tees tekiks, ta mõjustab teist kunstiliik, näiteks konstrukilism kujutavas klassis ta eriti palju ei saavutanud kuid konstruktilism äratas ellu arhitektuuris hoopis uuesti. Aga siit veel teine mõte. Viimaselt samal ajal on väga palju juttu abstraktsest kunstist sellest vastuolust laiades vastuvõtjate ringides just abstraktse kunsti vastu. Kui me mõtleme kaasajale ja just sellele intellektuaalsele kallakule, mis see õieti on meil paratamatu kogu tegelik liiklusesse suhtumises, siis on loomulik muidugi, et tänapäeval abstraktset kunsti provotseeritakse rohkem kui võib-olla eelmistel Arriba aetud. Kusjuures me ei tohi ehitada, et võib-olla teatud tunnused on juba olemas. Ja ongi, aga siin on üks huvitav juhtum ühe inimesega, kes käis vaatamas näitust, kus abstraktset kunstiteosed talle ei meeldinud näitusel. Ja siis ma viisin ta lillepaviljoni juurde sinna ja vaatas samad või Eigimisi, peaagu analoogilised teosed nimetusega dekoratiivne kunst. Seal talle meeldis. Kas siin ei olegi osalt see, et see koht, mis me oleme harjunud nägema salongides maastikest realistlikku kunsti, et siin on niivõrd võõras, et ei võeta vastu teistes tingimustes, kus tan ansambli sümbusega, selle arhitektuuriga, seal tal ei tekkinud oskust mõtestada, mõtestada sellega seoses abstraktse kujutavas kunstis omab ju väga tugevat analoogiat kaasaegses muusikas sellel sajandil meil oli sellest juba varematel mõttersonantsele koosolemistel juttu. Tekkis niisugune nähtus nagu muusika üksikelementide ise siis siin me tulemegi näiteks niisuguse helilooja juurde nagu Edgar varjas prantsuse-ameerika helilooja kes kirjutab, palu ainult löökriistade ansamblile. Millised elemendid sinna järgi jäävad ainult Rütt ja ainult tämber. Kõik muu on momendil kadunud. Ja sõnaga rütm ja tämber oma intensiivse mõjuga peavad kompenseerivad teiste elementide puudumise. Abstraktses kunstis mine või midagi analoogilist seal kaovad, eks ole, need esemed, mis tavaliselt inimesele äratundmise rõõmu valmistavad pildi peal jääb järgi ainult värvikõnejoonte kõne. Kõik kunstiliigid pakuvad emotsionaalseid elamusi, kui nad on nii-öelda hingestatud ja kui me ise oleme võimelised neid mõistma. 57 aastane pensionär Arvan, et kõik kunstiliigid on üksteise suhtes asendamatud. 42 aastane personaalpensionär. Iga kunstiliik saavutab õiguse eksistentsile ainult siis, kui tal on midagi ainult oma ja kurdumatult ütelda, mida teised kunstiliigid ei saa teha. Sest niisugust muidu nagu avaldab muusika, seda mõju ei saa saavutada mitte see kunstiliik ja muusikarikkus on võib-olla selles, et iga inimene tunnetab seda omamoodi ja hoopis suuremal määral, kui tunnetatakse kirjandusteost. Muusika nõuab veelgi suuremat kujutlusvõimet kui romaan. Ka muusikas on raske otsida, mis seal juhtub. Muusikas on vaja ainult otsida seda, mida muusika konkreetselt andnud. Keegi ei saa teineteist aidata, igaüks peab ise oma teed pidi tulema kunsti juurde. Ta võib saada küll väärtuslikke näpunäiteid ja teejuhiseid selgitada teose struktuuri vormi omapära, mis kahtlemata on väga tugevaks abiventiiliks muusikateose tundmaõppimisel. Kuna muusika voolab lakkamatult edasi ajas, siis saab eriti meeldivaid momente tajuda ainult nende möödavoolamise hetkel. Muusika ei võimalda mõne eriti nauditava detaili pikkaajalist nautimist, mida võimaldavat näiteks maalikunst ja skulptuur. Vaataja-kuulaja saab üksnes siis tunda piiritut, naudingut kunstiteosest, kui kunstnik suudab äratada tema fantaasia. 29 aastane geoloog. Võtame näiteks möödunud sõja traagilised sündmused, koonduslaagrid. Väga paljudes skulptuurides, mälestussammastest ja, ja nii edasi püütud kujutada, püütud tihtipeale kujutada kannalturalistlikult püüdja mingisuguse materialistlik kujutlusega, vapustada vaatajat. Aga tihtipeale see vapustus momenti jääb tulemata. Mul oli õnn näha ühte väga huvitavat mälestusmärki ja seda nimelt Pariisis Berlochysi kalmistule. See oli mat hausenis deporteeritud naistele pühendatud mälestusmärk. See oli kivikuhil ja sellest ulatub välja ainult kaks kätt, mis on raudu pandud ja mis seal kuidagi veidi longu vajub. Ja ma pean ütlema, et selle teose nägemine mõjus vapustavalt ja vapustavalt eeskätt sellepärast et siin tõepoolest kunst ja elulised kujutlused juba niivõrd tugevasti seostusid. Et siin nad kutsusid esile selle vapustuse muljet ja just sellepärast, et siin oli väga tugevasti apelleeritud vaataja fantaasia kujutlusvõimele. Praegu oli väga konkreetne näide selle kohta, et niisugust asja ei saa kunagi väljendada kujul, mida nimetatakse iluks või ilusaks. Minu arvates muusikas võivad samad elemendid esile tulla. Võtame möödunud sajandist juba Muzlovskist alatel, järelikult ei tule muusikas otsida mitte üksnes ilu, vaid mõtelda või läheneda sellele, millised assotiivseid momentada esile toob. Vaat siin ongi see, kui me tuleme selle probleemi, juureeluline einetus mis võib kunstis muutuda ilusaks ainult tänu vormile tänu mõtestatud vormile, kuidas ta on antud, kuidas ta on nähtud, kuidas ta kunstniku poolt taasloodud? Jah, muidugi, aga inetuse näitamine minu arvates on seotud ka ideaaliga, mis nimel, kui ta läinud inetuse enda näitamine, siis ta siiski ei peaks nagu täitma oma ühiskondlikke funktsioone. Kuid teisest küljest annab kunstnik edasi traagilist elust, sündmusi siin ta ei pääse, paratamatult ei saa iluga ainult tegeleda, siin ta paratamatult peab näitama ka madalat keelatud, kuid see eesmärk, ideaal, milleta väljerid, vaat see kasvab sellest inetu, sest endast üle viib, elu mõtet elas, sest ühesõnaga need on need kaks vastand külge valgus ja vari, et saada väga eredat valgust. Teinekord on vaja väga sügavat tumedat varju ja sellepärast on muusikas nagu kõigis teistes kunstiliikides ei ole eesmärk ainult ilu loomine või iluräpp produtseerimine vaid ta kannab sügavaid inimlikke ideaale, mõtteid, tundeid, vastuolusid, ja sellepärast on ka teised ülevad mõtted või üleva tunnet traagilisust elus kui vajaga koomelist tolle samase mustaski juures. Küllaltki näeme, kus on eesmärgid palju laiemat ja palju suuremat vaimult sele. Ta ilu nägemine. Isiklikult lähenen kõigele eksisteeriva-le nagu laps uudishimu lisena ja tahtiga uut ja huvitavat avastada. Kui leian, näen, kuulen, kompan, haistan, tunnetan, mida lootsin seal hingestatult ilusat. Olen rõõmus. Teieni eest meeldivat tuttava. Olen rahuldatud. Kui palju kulutatud või paikkamisega lapitud asja vaatan seda huviga, et kuidas küll ära kulutatud või kuidas on oskuslikult või oskamatult lapitud muide, hingestada või minu arvamise järele nii savipotilauset, lihtsat laulukest kui ka ulatuslikku edasiviivat koolireformi ja palju muud. 61 aastane pensionär. Ilusad on kõik tööd, mis pole banaalsed, äratavad huvi ja pakuvad midagi uut. Autor peab olema targem kui vastuvõtja. 35 aastane ajakirjanik. Kunstis õige olulisem mõte ajalugu on näidanud ju, et on tihtipeale koheses olnud küll emotsionaalsus, kaldumine, küll ratsionaalsus. Ühte või teis, aga ei ole õige arvata, vist jätkunud, siis oleks emotsioonid väljaspool sügavat inimlikku mõtet. Emotsioonid, mis mõttetihedusest tulnud. Emotsioonid, mis on sügavas ses mõttes sellega seotud, need on ikkagi kunstis väärtuslikud. Suur suvi on käes, käes on päikese ja valgete ööde aeg. On aeg anda ka harmooniline lõppakord dissoneerivatele mõtetele. Täname kõiki dissoneerijaid nii sealpool kui siinpool eetrit ja kohtumiseni juulikuus ümber eestisõidul ning selles muljete jagamisel mõnes muusikalises tunnis. Nõtke dissonants ide viimasest küsitlusest osavõtnud kuulajatele on kavas soovi kontserdid 25. ja 28. juunil. Micro autobuss Latvija, mis võtab kaasa kaheksa diskussiooniklubi veterani, kes võtsid osa kõigist küsitlustest ja andsid seejuures oma kirjades väga põhjalikke vastuseid väljub raadiomaja juurest Kaheteistkümnendal juulil kell 18. Palume sellest sõidust osa võtma seltsimehi a- lood ja Ilmari karrat Tartust. Narrissak ilvetit Pärnust Arnold Tiitsu, Aune juursalu ja Silvi pärnapuud Tallinnast Vilma Liivi Tartu rajoonist ja Eevald ala rända Kohtla-Järvelt. Lõbusat reisi ja head ilma.