Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, kallid kuulajad, Häid ülestõusmispühi. Tänases saates püüame mõista, mida tähendab Jeesuse ülestõusmine kuidas anda sellele kohati isegi kristlaste käibefraasiks muutunud väljendile tagasi sisu. Mille põhjal me saame uskuda Jeesuse ülestõusmist, mida tähendab, et Jeesus oli jumal või miks kirik on sõnastanud kolmainsuse õpetuse. Et on jumal, isa jumal, poeg ja jumal, püha vaim, kõik ühes head kuulamist ja kaasa mõtlemist. Tänases kirikuelu saates on meil külas Tartu Ülikooli usuteaduskonna uue testamendi lektor. Ainult riist on tervist ja head, esimest aprilli kõigele raadiokuulajatele ka. Kas kirikus ka nalja mõistetakse ja visatakse, et kas on sobilikku üldse sellisel esimesel ülestõusmispühal nalja visata? No ülestõusmispüha on rõõmus püha nagunii ja, ja, ja selles mõttes miks mitte huumor jällegi jäikust kuhugile kadunud. Täna muide on minu abikaasa sünnipäev, tervitame teda. Ja, ja kui nüüd tulla selle ülestõusmispühadeteema juurde, siis kui nali on miski, mis seostub teatud asjade, sellise nii-öelda ootamatu lõpuga Buandiga siis mingis mõttes võiks öelda, et, et ka Jeesuse surnuist ülestõusmine on selline puändi rikas asi. Vahest kõige tabavamalt on seda kirjeldanud neljanda sajandi kirikuisade suur kui ta rääkis sellest, mida Jeesuse ristisurma, tähenduse ja surnust ülestõusmine, see oli niinimetatud klassikaline lunastusteooria, mida siis edasiarendus ja selle selline põhijooned juba teisel sajandil välja käidud, olid sellised, et kui inimene langes pattu siis kohad nii-öelda eksitas inimesi ja pettis neid. Ja, ja kurat sai sellega nii-öelda pettuse abil sai õiguse inimese elule. Ja, ja nüüd, kui Jeesus suri, siis ta ei saanud niisama, vaid tapeti ja selle taga oli aktiivselt kurat ja, ja kohad tappis ka Jeesuse. Aga ta ei arvestanud sellega, et Jeesus oli patuta ja jumala just tänu sellele, et Jeesus suri patutuna ja ebaõiglaselt äratas Jeesuse surnuist üles ja sellega siis andis ka võimaluse kõigile inimestele, kes Jeesusesse usuvad, saada koos temaga surnuist üles äratatud. Nii et see on selline esimene klassikaline lunastus. Surnud lähebki kaugemale veel ja ütleb, et, et tegelikult see Jeesuse surma ja ülestõusmine see oligi selline kuradi petmiseks välja mõeldud kaval trikk. Et Jeesus oli nagu ussike õngekonksu otsas, mille kuradi pahaaimamatult alla neelas ja ei saanudki aru, et, et sellega on tema võim tühistatud. Nii et see, see teema, et vägivaldne surm lõppeb täiesti ootamatult võiduga ja surm ise saab võidetud. Noh, see on tegelikult omamoodi väga suure ja tugeva Buendiga teemad. Nii et noh, et, et kui nali kõlab nagu kuidagi nagu labastamisena või kuidagi pealispind sõna, aga, aga noh, need mõtteskeemid on siin päris sarnased. Kui me räägime Jeesusest ajaloolisest Jeesusest, siis võtame sammu tagasi enne ristilöömist kesta rahva jaoks. Sel hetkel oli, mida temast loodeti, oodati, tegi palju imetegusid, nii et hulk inimesi. Kogunenud uue testamendi evangeeliumid jutustavad sellest, et oma elu viimasel nädalal niinimetatud siis meie kirikuaastast, siis sellel suurel nädalal. Jeesus sõitis pidulikult Jeruusalemma sisse eesli seljas ja teda tervitati kui jumala lepitud, siis missat või salvitud päästjat. Rahvas ootas temast kindlasti uut ajastut väga selgesti. Paljud arvasid ka, et, et see saab olema nii-öelda roomlaste vastase ülestõusu algus. Ja, ja paljuski just seetõttu ta ka arreteeriti ja hukati poliitilise mässajana. Ja, ja me teame ka, et rahvahulgad läksid nagu ühel hetkel ka kaasa sellega, et kui oli küsimus, et keda siis vabastada ja, ja kes risti lüüa, siis siis nagu rahvas nõudis nime kirjeldustest loeme. Se Matteuse evangeeliumis tõepoolest ja noh, mõnikord räägitakse ka sellest, et, et seesama rahvahulk, kes Jeesust nädal aega varem nii-öelda pidulikult tervitas, nüüd nõudis tema ristilöömist ei ole päris kindel, et see oli seesama rahvahulk. Sest pühade ajal oli Jeruusalemmas toona väga-väga palju inimesi. Aga seltskond inimesi tõepoolest oli seal, kellele siis Pilaatus selle küsimuse esitas. Et need, kelle ma seekord vabaks lasen kaskasparbasele Jeesuse ja, ja siis üks osa rahvast tõepoolest evangeeliumi teate järgi süüdiselt. Vabastage paravas. Aga nüüd see olukord kolmanda päeva hommikul, kui haud on tühi, et piibel kirjeldab siis seda olukorda ja selle põhjal on võimalik siis järeldada, et tõepoolest toimus ülestõusmine. See on nüüd nii ja naa. Selles mõttes, et ajalooteaduses siin on käidud välja sellised teooriad, et tõepoolest see tühi haud otsekui oleks selline ümberlükkamatu fakt Jeesuse ülestõusmise kohta. Samas mina olen nagu nii kindel, selles ei ole, et neid asju niimoodi seletada saab. Siin on nagu kaks asja. Kui Jeesusest kõnelda, siis kõigepealt ma ühe Ameerika juba meie hulgast lahkunud piibliteadlase Markus paagi eeskujuks võttes. Helistaksin kaks Jeesusest kõnelemise viisi. Üks on nii-öelda ülestõusmise eelne Jeesusele ülestõusnud Jeesus ja ülestõusmise eelne Jeesus on siis see niinimetatud ajalooline Jeesustega ajaloolane oma ajalooliste meetoditega ka piiblikriitiliste meetoditega uurida, saab üritada siis välja selgitada, et mis siis täpsemalt nende evangeeliumi teadet, et taga oli. On aga midagi muud, see on mingis mõttes selline kogemus, reaalsus, päris kindel võib olla selles, et uue testamendi seal olid veendunud, et Jeesus on surnuist üles tõusnud ja, ja sellega neid lunastanud ja päästnud. See on selline ajalooline fakt, see on nagu kindel. Aga siin peab silmas pidama seda, et see ülestõusmise järgsest Jeesusest kõnelemise viis on nagu oluliselt teistsugune. Ta ei ole mitte kedagi ajalooline reaalsus, vaid pigem selline nii-öelda kogemus, reaalsus ütleme, ajalood on nõnda, et noh, ajalooteadvust ikkagi on selline teadvus, mis arvestab ajalooseaduspärasusega korduvalt asjadega ja selliseid nagu täiesti üleloomulikud asjad, nagu surnust ülestõusmine lihtsalt ei mahu ajaloometodoloogia sisse. Ajalugu ei saa seda kirjeldada. Ta saab juhtida mingisuguse punktina, öelda, et vot siit algab usk. Samas, kui me räägime ülestõusmise üheksast Jeesusest siis see kogemus, reaalsus, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. See ulatub üle inimpõlvede. Tegelikult on ka tänases päevas maailmas palju inimesi, kes on ühel või teisel viisil ülestõusnuid kohtunud, et see, see kogemus, reaalsus on nii-öelda sotsiaalne fakt. Ja, ja, ja sellest saab kõneleda aga natukese teistviisi kõnelemine, kui ajalooliselt kõneleme Ja huvitav on ka see, et, et kui me loeme uue testamendi tekste, siis kui ülestõusnud Jeesus ilmutab end, et, et siis jüngrid näiteks ei tunne teda kohe ära ja et kas, kas see näitab kellelegi seda, et tegemist oli juba teistsuguse Jeesusega? Jah, noh, ma alustaksin sellest, et mis tüüpi see kõne on, et kui me tuleme uue testamendi teksti juurde, siis, siis kõigepealt tuleb öelda seda, et et ka see niinimetatud ajalugu, mida ajaloolane uurida saab, ajaloolist Jeesust on kirjutatud ülestõusmise usu prisma läbi juba. Et see element, osa nagu väga tugevasti sees seal tagasivaateline element, seda on ühelt poolt teiselt poolt. Nüüd ma tulen selle kõne kõneteema juurde tagasi selle kõne iseloomuteema juurde tagasi ja siis sealt me jõuame selle Jeesuse erinevate ilmumisviiside juurde ka. Et noh, mingis mõttes me võib, võib rääkida sellest, et piiblitekstis uues testamendis on nagu kahte tüüpi tõde. Üks on selline noh, sõnasõnaline tõde, see on see, mis juhtus, see on see, mida ajaloolane uurida saab. Aga teiselt poolt on, selle kõrval on, on paljud asjad kirjutatud nii-öelda nii-öelda metafooridele. Metafoor on, on siis kirjandusteadust pärit termin mis tähendab sellist kujundlikku kõne, mis nii-öelda jaatav ja eitav midagi samaaegselt. Selline kõige tüüpilisem ilus näide uuest testamendist Johannese evangeeliumis. Jeesus ütleb enda kohta, mina olen uks. Niimodi kõigepealt ehitus, ma ei ole juuks, eks ole, ei ole tal uksehingi ja, ja linki ja kui ja, ja ta on, ta on inimene. Teiselt poolt igaüks, kes on Jeesuse juurde tulnud, kes näiteks usus pöördunud see see korraga taipab, kui tähendusrikas see väljend on, sest ta on otsaga uksest läbi astunud ühte uude maailma ühte ühte uue kogemus maailma enda jaoks. Ja see, see ülestõusmisest stergsest Jeesusest kõnelemine omabki väga, paljuski sellist, sellist nagu metafoorselt nii-öelda kogemus, iseloomad et siin noh, kes on surnud, aga ta ei ole ka suuremat andan surma ära võitnud. Tal hukatud kurjategijana, aga tegelikult ta suri meie pattude eest. Ja seda tüüpi noh, mida selline metafoorne kõne teeb. Ta üritab kirjeldada teatud kogemusi, mida seni ei ole veel sõnastatud. Metafooridele on ka see komme, Nad nad hiljem, kui need palju kasutada, siis nende tähendus nii-öelda kitsendab ja nad nagu muutuvad kõne, kujundatakse nad nagu jutumärkides surevad ära. Ja ja tänapäevase vestluse jaoks võib-olla kõige suurem probleem ongi see, et me oleme nii harjunud selliste väljenditega, et Jeesus suri ristil meie pattude eest, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud ja nii edasi ja ja, ja seda seda nii palju kuuldud. Ja, ja me nagu ei taju enam kuivõrd uudne tegelikult see see uue testamendi autorite jaoks on see oli selline noh, sõna otseses mõttes ülestõusuga kohtumine oli, oli kogemus, reaalsus, mis, mis mis nii-öelda kogu maailma segi paiskas ja mida tuli siis nagu uuesti kokku panema hakata. Ja, ja selles mõttes, kui me tuleme selle ülestõusuga kohtumiste juurde, siis, siis jah Jeesus on surnud, hukatud ja korraga haud tühi ja ta ilmuma, ta ilmub erinevatel viisidel, hülged ei tunne teda esialgu ära. Nad kahtlevad, Johannese evangeeliumis on see suurepärane luulugu uskmatus toomast ja, ja ometi ometi kogevad nad, et ei, see on ikkagi tema, ta ikkagi on surnuist üles tõusnud. Ja, ja selles mõttes see viis, kuidas nii-öelda ülestõusmisest räägib näiteks see, kuidas seda, seda vahendatakse. See on, see on uues testamendis väga põnevat seal lahutamatu päästetud olemisest, näiteks kuue testamendiga üks kõige varasemaid tekste millest saab öelda, et, et see tõepoolest noh, läheb ajas ajas nagu väga kaugele tagasi on Pauluse esimeses kirjas korintlastele viieteistkümnendas peatükis kus ta tsiteerib usutunnistust. Et ma olen teile andnud seda, mille ma ise olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest pühade kiisale järgi ja teatati surnust üles pühade kirjade järgi. Nüüd see on selline vormelilaadne lause, millest on, mis on näha, et, et see on juba välja kujunenud usutunnistus, mille Paulus on saanud kust ta selle sai, ta sai sellepärast oma pöördumist ehk teisisõnu kuskil kui Pauluse pöördumine dateeritakse kuskil kolm-neli-viis aastat pärast Kristuse surma siis juba juba siis sellel ajal oli, oli selline vormel välja kujunenud. Nii et siit see teadmine, et, et noh, et kõik, see, mida me uues testamendis loeme, on, on kirjutatud sellise nii-öelda kogemuse reaalsuse pinnalt. Ja ja need erinevad uue testamendi tekstid nii Pauluse kirjad kui ka evangeeliumit kui ka lõpuks Johannese ilmutusraamat üritavad avada seda uuelaadse kogemuse täita tähendust ja see pilt, mille tekstid joonistavad, ei ole esialgu veel väga süstemaatiline, ta on pigem selline väga, väga mitmekesine, kasutatakse väga mitmekesiseid erinevaid väljendeid, Jeesus on meid mööda lunarahana orjusest välja ostnud. Jeesus on meid päästnud ja, ja, ja muidugi surma võitmise teema, eks ole. Et meil on kõik seal nagu üheskoos sees. Seda lunastuse teemat tegelikult ongi tänapäeval üsna raske inimesele võib-olla selgitada, milles ta üldse lunastust vajab või miks peaks keegi tema eest surema. Et see on muutunud selliseks tookmaks, mille puhul inimesed küsivad, et aga milleks mul seda tarvis nii väga? Noh, jah, siin on, siin on nõnda, et sellele on nagu kirikus nagu läbi aegade natukene erinevalt vastatud. Kõige enam on ikkagi see tänapäeval levinud see selline nii-öelda Pietistlik arusaam. Et mina olen nii-öelda inimesena patune, kõik minu eksimused on, on sellised, et tegelikult ma nagu ei vääri seda jumala armastust ilmet. Et mind peaks karistatav, eks ole, et Jeesus on siis selle karistuse nagu enda peale võtnud. Noh, ma arvan, et see on üks väga hea ja asjakohane selle teema avamise viis, aga siin on nagu sügavamad asjad taga, et mina läheksin uue testamendi tekstide juurde tagasi ja selles mõttes ma ütleksin, et et noh, esialgu see, see, see lunastuse teema või pattudest vabaksostmise teema ei, ei väljendunud nendes tekstides niivõrd sellist nagu isiklik kui ja individuaalselt siis patuseks olemise tunnet. Vaid see on pigem selline üldine, selline struktuurne eluvaade, et see vot selline tähendab noh, nagu ma enne rääkisin selle nagu kogemuspõhine selline metafoorne maailma adumise ja kirjeldamise viis. Et mingis mõttes reaalsus ise on korraga teistsugune. Et ega ju ütleme juudid uskusid ka seda, et, et inimene on patune, inimene vajab pattudest lunastust. Ja jumal oli oma väljavalitud rahva kutsunud selleks, et nad võiksid elada püha elu ja kulid, andnud neile siis ka pattudest nii-öelda vabaks saamise mehhanismid, eks ole, inimene pidin meelt parandama, inimene pidi ohvreid tooma. Ja, ja kõik need nagu töötasid. Ja, ja, ja noh, samas, eks ole selline nii-öelda praktiline teadmine. Et hoolimata sellest, et ma nii-öelda aeg-ajalt ohvri toona ma eksin jälle, eks ole, ja ja seetõttu tuli seda nagu korrata. Ja nüüd seesama mõtteskeem seesama mõtteskeemi Kristuses leiab Paulus, et on, on, on täidetud ainult et Kristus tuli oma kirjas seal kaheksandas peatükis, ta tuli meie patu pärast suri meie patu pärast, see viitab saal sellisele sellele elemendile, selles juudi patu patukustutussüsteemis, et kord aastas ülempreester ohvrit läbi viies. Ta vabastab kogu rahvaga nendest pattudest, mida inimene üldse ei tea, et ta teinud on. Ja, ja nüüd kristlast tuleb vot sellise selliselt, et nad kõigest oled vaba. Nii et ma ütleksin, et, et see see, see, mis seal uue testamendi tekstides kõige esimeselt on, see on selline suur vabanemise tunne. Täiesti uutmoodi maailmas elamise viis on korraga inimeste ees lahti. Ja nüüd selles vabanemise tundes võin ma elada nõnda, et see patuses või, või minu, minu minu halvad harjumused et need ei ole enam probleem, millega ma peaksime lõpmatult võitlema, vaid vaid ma võin teada nii-öelda siin taas, eks ole, et, et nad on, aga, aga mingis mõttes nad on juba võidetud, see on seesama metafoorne asi, et või nagu Lutter ütleb, et luterlased, see, et inimene on samaaegselt patune ja päästetud siis mul juhtus, et me kaotame. Ma võin elada selles vabaduse tundes, kuigi ma olen veel siin ahistatud. See on see, see, see noh, vabanemine. Et see on see kõige esimene, esimene asi, et selles mõttes noh, kui me tänases päevas räägime nii-öelda usust siin meie maailmas See usk on üldse selline nagu väga mitmemõisteline asi ja, ja ja noh, siin näiteks räägitakse usupõhine maailm tähendab seda, et inimesed usuvad lapikud maad ja, ja ei lase ennast vaktsineerida ja ja, ja, ja ühesõnaga usuvad igasuguseid jaburusi. Ja siiani on kohe väga kerge külge liita ja ka nii-öelda need kestlased, eks ole, kes usuvad, kuidas vulgaarateist ütleb, et juudi muinasjutte Kestusega on ikkagi natuke sügavam see asi, see kui ma, kui ma usun, et Kristus on surnust üles tõusnud, seal pigem selline nii-öelda tunnetuslik maailma nägemise viis, mis mingil juhul ei vastandu näiteks loodusteadustele ja, ja ja, ja kõigele sellele, mida arstid teevad, eks ole. Nii et, et see on natuke teistmoodi. Me ei ole maininud siin seda ka, et kristlaste jaoks on ikkagi Jeesus jumal ja kolmainsuses pole rääkinud ka pühast vaimust, kes teeb tööd nüüd just inimese sees ja ülestõusmise järgsel ajal. Sellega on nõnda, et vahest kõige parem uue testamendi tekstide juurde tulles on seda mõista nii nagu üks Briti Uustestamentena, Tom Rait on nendest asjadest aru saanud siis ma olen temaga väga nõus. Et noh, küsimus noh, tõepoolest kestliku õpetuse järgi, eks ole, nagu ka juba apostliku usutunnistuses Jeesus on kolmainu jumala teine isik lisast lähtuvalt poeg. Siis. On natukene teistmoodi veel. Ja seal on pigem nõnda, et see, see uus, mis avaneb, on, on need, mitte, et kuidas Jeesus on jumal. Vaidet, kuidas jumal on Jeesus korraga, eriti just sellesse ülestõusmisusu perspektiivis. Eestlased avastavad, et kõik see, mida Jeesus on enne rääkinud, mida ta õpetajana, mida ta on jumala riigist rääkinud enda ja isaga üks olemisest rääkinud. Et, et kõik see on see, et, et see, mida nemad nägid Jeesusest, et Jeesust nähes nad tegelikult nägidki seda, milline on jumal, kes on jumal. Et Jeesus, et jumal on Jeesus. Et see tuleb niipidi ja, ja see on see taas see uus uudne element selles pildis. Et see on miski, mida enne ei osatud oodata. Ja sellega tuleb kaasa väga palju teisi asju veel ja, ja tõepoolest nad uue testamendi aegne kristlus on selline eksootiline, karismaatiline kristlus, nad on. Nad Paulus räägib pühast, vaimustas kogemuslikult. See on meie sees. Jeesus on meie ligi selle kaudu jumala, meie ligi, selle kaudu. Ja siit siis edasi, eks oleme jälle, eks ole, oleme selle uue maailma juures, näeme, me elame seda, seda uut elu. Ja samas ütleme ka kristlikus traditsioonis või, või kristlik kirik alati ei pea neid kristlikes traditsioonides, on, on ka eriarvamusi, et näiteks Jehoova tunnistajad siin kõigega ei nõustu, eks ole, et, et see küsimus kolmainsuses, selle nemad jätavad kõrvale samas peavoolu kristluse jaoks on see väga oluline tõde, millest ei taganete. Kas see väljendab ka seda tegelikult, mismoodi seda sündmust ongi raske mõista või Jeesuse isikut on raske mõista? Noh, ütleme niimoodi, et kolmainuõpetus on miski, mis ju kasvab välja nii-öelda katsena sõnastada neid neid uusi kogemus reaalsusi. Ja, ja tegelikult me lahkume kiriku ajalugu vaatlema, siis, siis noh, neid vaidlusi selle üle, et kuidas seda sõnastada, kõige parem, kõige täpsem on neid oli ju nagu väga palju. Kuni kuni lõpuks siis 325. aastal siis jõuti selle selle Nikaia kirikukogu otsuseni kus siis kolmainuõpetus sõnastatud. Ja noh, mingis mõttes see, et Jehoova tunnistajatel see nägemus natuke teine on, see on nagu, nagu noh, mingis mõttes ajaloos tagasiminekut selles aariusel õpetuse juurde. Et kolmanda õpetus on, on miski, mis nii-öelda aitab kirikul sõnastada seda, seda usku, mis juba olemas on. Ja see ei saanud võimalikuks ilma nii-öelda kreeka filosoofiat appi võtmata ja nii edasi. Et minu meelest kolmainuõpetus on nagu heaks näiteks sellest et mis asi üldse on dioloogia, mina ka tänapäeval natuke raskemalt ideoloogia on see on selline teatud usu veendumusest, uue testamendi poolest, kogemuse veendumusest lähtuv katse kirjeldada kogu maailma, kirjeldada olemasolevat reaalsust. Uku Masingule on üks kena esimesena pärast siis Eesti taasiseseisvumist välja antivaatlusi maailmale teoloogi pilguga. Vot see ongi see, et kõigepealt on see usk see teatud viisi maailma tajumine ja, ja siis hakkad seda maailma lahti kirjeldama. Ja, ja kolmainuõpetus on nii-öelda üks selline sõnastamise viis tänapäeval me võime rääkida sellesamast kolmainuõpetuse suhestuma just näiteks kosmoloogiaga. Ma eelmisel aastal pidin tsenseerima ühte ühte ühte doktoritööd, kus nii-öelda õigeusu traditsioonis kolmainuõpetus õpetus viidi korrelatsiooni sellega, kuidas tänapäevane kosmoloogia näeb universumi paisumist. Väga põnev. Nii et kõik see aga taas, eks ole, ma tulen selle juurde tagasi. Kogu selle asja alguseks on ikkagi selline nagu kogemus, reaalsus. Aga Jeesuse taandamine lihtsalt prohvetiks või õpetajaks täiuslikuks inimeseks, et kas oleks natukene liigne lihtsustamine. No siin on ilmselt see, et kelle jaoks see, kuidas, Uue testamendi tekstid on nagu selgesti nende usupõhised tekstid. Ja noh, üks üks nendest ajalooprobleemidest ongi see, et, et kui me hakkame nüüd uurima seda ülestõusmise eelset Jeesust siis selle ülestõusmiseelse Jeesuse uurimise juurde kuulub nii-öelda see tõdemus, et vähemalt selles uurimuses, eks me peame selle ülestõusmise erksa perspektiiv nii-öelda kõigepealt enda jaoks ja siis ka uue testamendi autorite puhul nii-öelda kuidagi kõrvale tõstma. Me uurime selles tekstis midagi, mida tekst ise meile öelda ei kavatse. Ja küllap oli ka omal ajal oli inimesi, kes pidasid Jeesust lihtsalt prohvetiks või, või tegelikult oli tal oli ka vastaseid, mõned pidasid teda hoopiski nõiaks ilmselt. Ja, ja noh, need perspektiivid on, on ka nagu noh, nagu olemas. Aga minu arvates uuest testamendist nagu lihtsalt teenust nii-öelda ideaalseks inimeseks nimetada, seda, seda on nagu vähe. Need tekstid ise nagu tahavad veenda meid täpselt vastupidises ja kui ma nendesse tekstidesse tõsiselt suhtuma, siis me siis me peame ka sellesse teemasse tõsiselt suhtuma ja, ja, ja siis me oleme juba vastakuti iseendaga, pean peeglisse vaatama. Et kas ma kas minu jaoks on võimalik, et ma usun, et et Jeesuse, Jeesus on jumala. Kas jumal on olemas, kus lunastus kui selline on miski, mis siin maailmas? Ja veel küsimus selle kohta ka, et, et kui tõsiselt me saame võtta seda, seda kogemus reaalsust, seda inimeste kogemust, et kui palju inimesi on tarvis selleks, et ühte kogemust. Usuksime ütleme niimoodi, et inimeste hulk ei ole oluline ühelt ühelt poolt küll, eks ole, sotsioloogiliselt võttes, eks ole, sotsioloogia teaduse rajaja Emil Türkaime sellest, et on olemas nii-öelda ühed faktid ja on olemas sotsiaalsed faktid, eks ole, need tavalised faktid on siis need mina, loodusteadused uurivad, aga, aga, aga näiteks see, et inimesed usuvad sellepärast ülestõususesse, eks ole, ja neid inimesi on palju, siis, siis uskumus on nii-öelda sotsiaalne fakt. Et seda saab nagu uskuda, seda saab juba sotsiaalse faktina uurida, eks ole. Samas ainuüksi see, et, et, et kuskil on olemas mingisugune hulk inimesi, kes usuvad, Jeesus on surnuist üles tõusnud, see ei ole selle ülestõusmise tõestus. Päris kindlasti mitte, isegi see, et uue testamendi tekstid on, on kirjutatud ülestõusmisuskuvat inimeste poolt, ei ole veel ülestõusmise tõestus see, et Jeesus on üles tõusnud, see on viimaks ikkagi ka iga inimese jaoks täna selleni nagu personaalse otsuse ja, ja suhtumise ja, ja seisukohavõttu, küsimus tähendusel, usu otsus. Ainult noh, ma tulen selle juurde tagasi, et et seda tüüpi usu otsus siiski natukene või noh, tegelikult väga palju erineb sellistes otsa, sest et ma usun, et maa on lame, eks ole. Et, et siin on nagu midagi muud. See on nagu, nagu sügavam. Püha on suurem kas jõulupüha või või ülestõusmispüha. Eestlase jaoks kindlasti jõulupüha aga kestlikus maailmas tervikuna üles tõusta. Me oleme seda täna näinud, kogenud ja teine ülestõusmispüha on ka homme midagi riiklikult tähistatakse, mida ka mitmel pool maailmas tähistatakse vaba päevaga. Meil muidugi on kalendris tööpäev, nii et tuleb inimestel pärast tööd jumalateenistusest osa võtta, kes seda ka homsel teisel pühal tahab. Aitäh tulemast vikerraadiosaatesse, ain riistan. Tartu Ülikooli usuteaduskonna uue testamendi lektor ja häid pühi. Häid pühi kõigile. Selleks korraks ongi kõik, mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Kui jumal lubab ja me elame, siis kohtume taas järgmisel pühapäeval õhtul kell seitse ja viis minutit. Kõike head kuulmiseni.