Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust. Tänases saates räägime, mis toimus kirikuelus 100 aastat tagasi Eesti iseseisvumise perioodil. Eeskätt tuleb juttu sellest, kuidas Eesti territooriumil tegutsevat luterlikud kogudused ise seisvusid poolt siis vene luterliku kiriku koosseisust ja samal ajal baltisakslaste juhtimisel. Meie tänane külaline on Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduse instituudi kirikuloo professor Doktori Hazard, tervist. Tere. Kui me alustame iseseisvuse teemast üldse, siis võib-olla lühidalt võiks küsida ka, et, et kummast teemast oleks nagu põhjust rohkem rääkida, kas, kas seostest sellega, mismoodi kirikutegelased ja kristlus on, on aidanud võib-olla siis Eesti vabariigi iseseisvusele kaasa või teisipidi, et kui palju vabariik ja Eesti riigi iseseisvumine on nüüd kiriku iseseisvusele kaasa aidanud? Mõlemad on huvitavad aspektid, aga see esimene on kahtlemata hoopis palju laiem, palju sügavam, et siit oleks nagu alustada kusagilt eestlase identiteedi väljakujunemisest ja emakeelse piibli sünnist ja nii edasi, mis on meid kõik viinud sellise rahvusliku tunnetama ennast kui subjekti mitte enam kui objekti kellega lihtsalt midagi tehakse seen, emantsipatsiooni teema, mis tuleb läbi 19. sajandi pikalt eestlaste soov, igatsus jõuda sellisena oma kirikuni, aga selle eest võitlevad. Ütleme Grenzsteini Oleviku asutaja ja peatoimetaja Jaan Tõnisson vaimulikest Villem Reimann, eks ole, kindlasti Jakob Hurt muidugi veel enne seda, aga ka Carl Robert Jakobson ja seal, aga me saaksime neid nimesid siia Verlita lugeda. Kes kõik on andnud suuna sihi eestlastele, eestlase hingeelule või eestlaste huvidele vastava luterliku kiriku reformimisele sünnile. Ehk see on selline noh, koloniaalsest kirikust vabanemise protsess, kahjuks. Meie kiriku ajalugu, kristluse ajalugu on selline kurb tõdeda, aga ta on selline koloniaalne. Ja meie omakeelne vaimulik on sünnib ju suhteliselt, väga hilja, väga hilja. 19. sajandi keskpaik on Eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna väljakujunemise protsess algab sealt tõsisemalt võttes alles. Aga nüüd see, kui palju välja kuulutatud Eesti vabariik ja Eesti vabariigi sünd ja luterliku kirikuiseseisvumine siis seda muidugi juba tõdesid tollal protsessides osalenud isikud. Ta ise kirikutegelastest muidugi kõp väga tuntud tegelane Rahamägi kes siis oma erinevates tekstidesse kirjutistes on ikka seda ka juba tollal toonitanud, et kas see protsess käis käsikäes. Et kiriku vabanemine toimus koos riigiga riigi loomisega. Ja seal võib küll natuke märgata sellist, et riik käib natukene paar sammu eespool siiski. Et ilma riigi väljakuulutamisega ilma ei, ei oleks ka selliselt iseseisvat luterlikku kirikut sündinud ja sellest said muidugi kirikutegelased juba seitsmeteistkümnendal aastal. Kui mõelda nüüd sellele Tartu kirikukongressi peale, siis siis nende sõnavõttudes. Tegelikult jääb kõlama seesama mõte, et et meil tuleb soovida täis autonoomset Eestit. Ja siis on võimalik ka selles täis autonoomses Eestis autonoomne Eesti evangeelne luterlik kirik, mida kavatseti esialgu luua vabakirikuna. Et sellise laiapõhjalise rahvakirikuna seal oma protsess, kuidas vabakirikust jõutakse sellise laiapõhjalise rahvakirikukontseptsiooni ja mudeli juurde, ta on selline keskteemudeli ja ja peab ütlema. Ta oli hea mudel, mis lõpuks valiti maa kirikutüüpi ja siis vabakirikutüüpi. Mudeli vahel valiti selline keskne mudel. Kuidas Eesti evangeelne luterlik kirik siis sündis või või kuidas see vene kirikust iseseisvumine toimus, sest et Eesti kirik oli osa siis Vene evangeelses luterlikus? Jah, loomulikult ta oli seda osa ja peab siis ikka võib-olla tuletama meelde, võib-olla nooremad kuulajad ei tea nii täpselt et meie ala Eesti ala oli jagatud kahte kubermangu ja tegelikult ka siis kirik oli nii eesti maakondsistoriaal piirkonnaga oma konsistooriumi Tallinnas, Eestimaa konsistooriumi ja Liivimaa konsistooriumi paiknes Riias. Ja need konsistooriumi omakorda olid alluvad Vene evangeelse luterliku kiriku ülemkonsistooriumi lemis paiknes Peterburis, noh siis revolutsiooni ajal ta oli juba Petrograd ümber nimetatuna ja sellest tervikust nüüd lahkulöömise protsess algab tõesti seitsmeteistkümnendal aastal, aga ta ei alga mitte seitsmeteistkümnenda aasta kevadel. Isegi mitte suvel. Esimene dokumenteeritav, selge soov lahkuda Vene evangeelses luterlikus kirikus ja selle ülemkonsistooriumi alluvusest on meil teada alles 23.-st detsembrist tudes 17 ja see on Saaremaal, tähendab, seal Saaremaa vaimulikkond palub saksa riigi abil lahkulöömist Venemaast ja sellega seoses ka muidugi Vene evangeelses luterlikus kirikust. See esimene sooviavaldus, selge väljaütlemise soov, soovime eralduda Vene koosseisus ja muidugi sellega seoses ka Venemaa evangeelses luterlikus kirikust. Ja kui selle etappidega nüüd lühidalt edasi minna, siis üks väga selge kuupäev, daatum oleks ka kuues juuli 1918, kui siis Riias toimub nii Liivi Eestimaa allutatakse koos Saaremaaga siis Saksa kaheksanda armee ülemjuhatajale. Jaa, Riias asutatakse noh, vastab selline meie mõistes usuasjade osakond, kultus Abdo elung, mis tegelikult kuulutab siis samuti kõik balti kubermangude kirikud Vene evangeelses luterlikus kirikus lahutatuks, ehk tähendab, nad ei allu enam ülemkonsistooriumi. Nüüd see küsimus seda, et kas seda ülemkonsistooriumi sellel ajal enam sidet kontakte ka faktiliselt oli, on omaette teema, et ega kontaktid olid juba kahanenud, tunduvalt kahanenud, aga Konsistoorium ju täiesti tegutses ülemkonsistooriumi. Ma just pean silmas, seda ei olnud bolševikud likvideerinud ja see ilusasti funktsioneeris selle liikmete, noh ütleme pärast seda, kui Venemaal viidi läbi ka riigikiriku lahutus ja kooli ja kirikulahutusse juriidi jaanuaris läbi, et siis konsistooriumi likvideeritud. Aga selle liikmete arv kahanes küll ja see võiks öelda, et kuule, ühe liikmeline see suurelt osalt isegi oli. Aga ta täiesti funktsioneeris ikkagi. Aga selle konsistooriumi ka enam tihedalt nüüd ei suheldud. Aga see on ikkagi kuues juuli, 18 on sellise taotumine täiesti olemas, kui nüüd reaalselt lahutatakse ja kõik kiriku asjad hakkavad kuuluma nüüd sellele nimetatud kultusosakonnale, mis on militaarne asutus küll ehta allub Saksa kaheksanda armee ülemjuhatajale. Ja kui otsida nüüd vägagi linnulennul teile edasi lennata, siis siis on järgmine niisugune etapp, kus uuesti lahutatakse kirik Venemaa luterlikus kirikus ja selle ülemkonsistooriumi siis seal juba leitab Eesti ajutise valitsuse perioode seal 18. veebruar 1919. Nii et kaks korda, et on toimunud niisugune, kus asjad, mis ennem pidid olema kooskõlastatud ülemkonsistooriumi, ka ei ole enam ülemkonsistooriumi pädevuses, vaid on kohalike siis tollal juba 19. aastal alanud juba Eesti ajutise valitsuse siseministeeriumi pädevuses. Aga et seda kiriku lahutamist tehti siis vene luterlikus kirikus kaks korda tähendab seda, et esimest korda ei võetud tõsiselt. Või ei, et see esimene on selline saksa okupatsioonivõimu tehtud ja see on nagu sellele vabanemisprotsessile kindlasti nagu selline teine dimensioon. Justkui tuleks eestlastel ise ka teha, võiks nii mõelda, et et ka Eesti ajutine valitsus siis teeb sellise otsuse, et mitte jää nagu saksa okupatsioonivõimu tehtud otsuse lase baseeruma, vaid noh, kui Eesti ajutine valitsus ei saanud saksa okupatsiooni tõttu, too ise kirikuküsimustega ju praktiliselt üldse tegeleda. Et kohe, kui novembris jaan Poskale võim tagasi läheb tades 18, novembris siis hakkab üsna ruttu tegelikult autoni valitsus tegelema kiriku küsimustega erinevalt just konsistooriumi teemaga. Ja noh, see viiakse siis läbi just nimelt, et kõigepealt ka Liivimaa ja Eestimaa kirglikult ühendatakse. Nad on sinnamaani siiski juriidiliselt lahus. Ja nad liima kogudused tulevad Eestimaa konsistooriumi alluvusse. Ja nüüd see Eestimaa konsistooriumi ei ole enam Venemaa evangeelse luterliku kiriku ülemkonsistooriumi siis alluvuses. See on see, see mõte Aga Tartu kiriku kongressist rääkides, mis oli siis aastal 1917 mais, et mis üritus see oli või kes sinna kokku tulid üldse, mida otsustama? Noh, see, mis Tartus oli, see on eesti koguduse saadikute kirikukongress see oli kokku kutsutud 12, mitte ainult vaimulikke 12 sellise aktiivse inimese poolt. Selleks et arutleda kirikuelu puudutavate oluliste asjade üle teemad olid. Ta antud tegelikult ülemkonsistooriumi poolt ja põhiteema oli see, kui riike kirik lahutatakse ja läbi viiakse ka Venemaal luterliku kirikureform, siis mida konkreetselt soovivad eestlased, mis on nende huvid kuidas seda läbi viia, millises, millise vormina edasi minna, kas maa kiriku tüüpi vabakiriku tüüpi, need olid kaks alternatiivi rahvakirik mõistena sellise kesktee variandina tuleb sisse kirikukongressi ajal. See tuleb, Aleksander Kapp on esimene, kes oma sõnavõtus sellest mõistest selle mõiste sisse toob. See mõiste muidugi meil Eesti ajaloos ka varem olemas, aga konkreetselt seal kirikukongressi situatsioonis. Aleksander Kapp, see, kes oma sõnavõtus toob sisse mõiste vaba rahvakirik ja Kõpp muidugi jätkab, aga oluline on seal siis ainult arutleda selle üle millisena meie, eestlased, näeme, millisena võiks olla evangeelne, luterlik kirik tulevikus juba lähitulevikus. Siis soovitakse võimalikult lähitulevikus, et see teostuks Eestimaal Eesti kontekstis oleks Eesti evangeelne luterlik kirik, mis on siis ühtlasi vabakirik ja vaba rahvakirik ja seltsi vähemuste küsimus. Tõusetub ja alguses mõeldakse, et see oleks väga niisugune etniline kirik mille konsistooriumi Tartusse, mis hakkab etniliselt koolitama eraldi õppeasutuses oma vaimulikke ja ei mõelda seal ei sakslaste rootslastega lätlaste peale. Aga siis siiski leitakse, et hea oleks ka vähemused haarata sellesse kirikusse meie asuta, mitte mingit uut kirikut. Siis see kongress ei ole kokku kutsutud, kui asutamise kongressil sellist üleskutses ei eksisteeri, sellist sõnastuski, et tuleme kokku tama uut kirikut ei, ei tuldud, see ei ole asutamise kongress. See arutelu kongress võiks niimoodi öelda, kuhu pannakse ette üks väga kiirelt valmis trükitud põhikiri, eelnõu, mitte lõplik eelnõu. Sellest eelnõust lähtuvalt tuleb tööd edasi teha, ehk need resolutsioonid, mis seal olid, et kui me valime Baba kiriku ehk keste vormi, siis me peame oma põhiker eelnõuga ümber töötama ja selle uuesti teisel lugemisel vastu võtma. Ja siis esitama selle Venemaa ülemkonsistooriumi-le ja see läheb kinnitamisele ja siis tuleb ju üldsinod kus kõik võetakse kokku ühiselt, arutades läbi erinevad rahvusgrupid. Baltisakslased, soomlased, lätlased, eestlased, kõik ootavad üldsinodid ja selle kuupäev on ka küll fikseeritud aga poliitilist torude tõttu see jääb kahjuks ära, aga see toimub juba hiljem. Aga see toimub 24. aastal. Aga ilma muidugi, et eestlased, kes olid juba Eesti riigis vabariigis, need eestlased seal enam ei osale. Seal osalevad eestlased, kes jäid Venemaa koosseisu. Aga nüüd tagasi aastasse 1919, kui on võimul ajutine Eesti ajutine valitsus muidugi hakkab andma kogudusele uut kogudusekorraldust ehk ajutised määrused mis kehtestavad 15, aprill 1919. Ja muidugi viib ajutine valitsus läbi konsistooriumi puhastamise. Seal siis puhastatakse. Formaaljuriidiliselt saab öelda, et vanad baltisaksa aadlikud, kes seal olid, et noh, nendel oli mandaat lihtsalt aegunud. Osa neist oli ka põgenenud Eestist ja nad kuulutati poliitiliselt ebasoovitavateks isikuteks, neil ei lastud ka mõnedel tagasi tullagi. Erin oma riiki ja seetõttu Konsistoorium vajas muidugi uuendamist ja esimese nii-öelda demokraatlikult sinna valitud Siis demokraatlikult valiti sinna esimest korda Johan Kõpp. Ja täielik tormi väljavahetamine teoses muidugi siis sügisel, kui toimus 1919, septembris toimus Meile teada nimetatud teine kirikukongresse ehk tegelikult üleüldine kirikukongressi üleüldine just selles mõttes. Et sellel osalesid kõik koguduste esindajad. Et Tartus olid siiski koosnenud eesti koguduste saadikud. Tallinnas Estonias oli kogu kirik koos, kogu kirik oli esindatud ja seda seda aga nimetatakse dokumentides üleüldiseks kirikukongressiks Tartu kohta, seda ei nimetata kunagi. Et see üleüldine. Ja see on väga ka oluline vahe seda toonitada, et Konsistoorium vahetub välja sellel üleüldisel kirikukogul. Ja viie protsendiliselt baltisaksa vähemusel oli seda muidugi raske taluda. Seda nüüd näitavad järgnevad sündmused. Baltisakslaste kibestumine oli suur, aga ühtlased, eestlased kiskusid ka ise lahti. Kõik mineviku haavad nõuti tegelikult hüvitust ja hüvitust, mille eest siis möödunud aegadel tekitatud kannatuste eest sisuliselt eestlastele ehk vana orjapõlv. Aga muidugi siis saksa okupatsiooni ajal, kui ka Saksa kirikuvalitsus oli palunud toetanud seda balti hertsogiriigi ideed. Personaaluniooni Preisiga. Helmile oli saadetud, taastab telegramm õnnitlustelegramm ja seda soovitud Riias, muuseas, seal Riias aprillis 18 olid ka eestlased, esindatud ei olnud sakslaste soov, näiteks Mihkel Jurman, Viljandi praost, kes hiljem selle teo eest ka Eesti ajutise valitsuse poolt vangi pandi. Üsna pikaks ajaks oli Mihkel Jurman vangistatud eeluurimise all oma oma 18. aasta tegevuse pärast. Nii et seal on protsess, kus siis tuli hakata tegelema töötavad okupatsiooniaegsete pattudega. Ja Etmatud loeti kogu baltisaksa vaimulikkonna pattudeks ja seda, seda siis väga vihaselt ja väga veriselt nõuti. Et nad peavad kogu selle süü omaks võtma. Kui noh, eestlaste emantsipatsiooni või reeturid ja ma saan erinevate erinevas tonaalsuses ja erinevad retoorikat, aga võib-olla raadio kuulajaks, see pole üldse oluline. Ütlesin lihtsalt selle, 18. aasta jooksul oli üritatud luua sellist balti maa kirikut ja Baltimaa kiriku koosseisus pidid olema autonoomsed, kubermangu kirikud ehk Kuramaa, Liivimaa ja Eestimaa autonoomsed luteri kirikud, mis siis koos kolmekesi moodustavad ühe balti maa kiriku. Ja seda taodelda ja seal seal eesmärk, mis võetud, no muidugi seda, see kirik jäi sündimata kui seda kirikut ka eesmärgiks, et asutada seda selle üle arutleda. Praost Thomson näiteks Hageri praost kirjutab sellest, ta ütleb selgelt, et see, mis seitsmeteistkümnendal aastal oli eesmärgiks seatud asutada vabakirik see teostamata. Tartus ei, ei olnud siis midagi lõpetatud, midagi lõplik, kujundatud ära otsustatud, millegi selliseni, lõplikus tähenduses finaalses tähenduse juurde jõutud. Jaa, Tomson ütleb väga selgelt välja, et nüüd on täiesti uus olukord, uus situatsioon ja nüüd saab meie eesmärgiks olla reformitud maakirik. Tähendab see, et reforme vaja oli, selles ka baltisaksa vaimulikkond ei kahelnud, reform oli vaja, oli vaja reformitud, tugevat maa, kirikut, Baltimaa kirikut. Ja nüüd see protsess muidugi siis ei jõua kammitu kuhugi ehk kui sakslased välja tõmbavad ja, või mille eest ajutisel valitsusel läheb siis on ikkagi silme ees luua ümber reformida siinne luterlik kirik sellisel viisil, et see on ka riigile mõlemale osapoolele ausalt öelda nagu vastuvõetav. Midagi, mingeid selgeid eeskuju see ju väga ei olnud võtta, aga üldiselt valitsus vaatas ikkagi nüüd neid lahendeid ja lahendusi, mida, mida oli nüüd tehtud juba erinevates riikides. Et kuidas riik kirik omavahel lahutada, kuidas kool lahutab toda kirikust? Tegelikult ka ülikool, Ülikooli usuteaduskonna teoloogiateaduskonna teema tuleb kohe ka sellega seoses kõik ilusasti sisse ehk tähendab, oli vana nagu kuidagi mõistlikul viisil luua niisugune seadusandlus, mis oleks nagu midagi enam-vähem mõlemale siis talutav, eks ole. Aga no me teame, et tollal Eesti poliitilisel maastikul olid väga tugevad nagu vasakpoolsed jõud ja nii mõnedki seadused, mis alguses tehtud, olid üsna radikaalsed ja, ja, ja ka kirikud Tõele kahjulikud. Ja neid tuli siis mõne aja pärast lihtsalt korrigeerida. Usuõpetuse pärast lausa korraldati rahvahääletus, abi oli vaja, et seda, seda kuidagi siis korrigeerida, neid otsuseid, mis oli tehtud selles osas ja usuteaduskonna küsimus oli ka tegelikult lõpuks poliitiline kompromiss. Ja küll taastati taastatel natukene siis hiljem ülikool oli juba küll alustanud, aga teoloogiateaduskonna avamine natukene viibib. Võib-olla lühidalt, et pilt ette saada selle kohta ka, et kes ja kuidas siis luterlikku kirikut enne Eesti Evangeelse luterliku kiriku sündi valitses, juhtis siis koosseisuline kuuluvus oli vene luterliku kiriku koosseisus. Samas oli oluline roll baltisakslastele, et kes seda kirikut siis tegelikult nagu juhtis meie piirkonnas meie territooriumil, venelased, sakslased. Ei, vene rahvusest tegelase siin ei olnud, et viimane ülemsuperintendent oli Villem Kentmanni. Ta oli baltisakslane daaliga saksa okupatsiooni ajal ametisse otseselt mitte valitud, vaid määratud. Ja meil ei ole olnud küll vene rahvusest kiriku juhte. Et nad on olnud ikka keegi, kas baltisakslased varasemast perioodist muidugi rootslased leiab ka Agricola näol leiab ju kar soomlase üles. Aga eestlase ei ole kahjuks olnud, need esimene, senine etniline eestlane, tuleb, saavad õigeusklikud endale piiskop Platoni näol. Muidugi eestlaste emantsipatsiooni silmas pidades kiriklikus elus on see suund muidugi selles suunas, et ka ise nii-öelda võimule tulla. Ehk küsimus, kes ikkagi on kirik kud juhtimas? See oli koloniaalsituatsioon, et kirikut juhtisid võõrad, etniliselt võõrad. Ja loomulikult rahvuslikult meelestatud vaimulikkond ja poliitikud, noh, ma pean silmas ikkagi Jaan Tõnissoni seda Postimehe ringkonda kõige rohkem. Kes selgelt soovisid muidugi, et ka eestlased osaleksid kiriku juhtimises. Või siis vahetaksidki täielikult välja juhiksidki ainutüksinud, tähendab olekski eestlaste juhitav Eesti luterlik kirik. See on ideaalse, on ka eesmärk poliitiline eesmärk ja seda loomulikult sooviti selles suunas liikuda, seda saavutada, ja 19. aastal see teostus siis sügisel, septembris. Nii et see on nüüd sellest jah, iseseisvumine nagu siis selles mõttes, et ka meie ise tahame seda kirikut juhtima, selle kiriku kohta ka mingit seadusandlust tegema, et tõepoolest esimest korda ikkagi ajaloos eestlased teevad nii-öelda ususeadusandlust. Ja alles 20.-te aastate alguses. Et see on ajaloos ikkagi, jah. Varem on kogu kirikut puudutav seadusandlus tehtud teiste poolt. Eestlased ei ole sellest mitte kunagi ja osalenud. Ja 20.-te alguses on eestlastel see võimalus teha endale siis kirikute ja usuühenduste seadus. Ja teha ka kiriku jaoks siis uus põhikiri ja, ja nii et varem ei ole eestlased sellises protsessis osalenud need ajaloos esimest korda saabub see hetk eestlaste jaoks ise midagi kiriku asjus otsustada. Siis juba vabariigi ajal see vabariigi aeg. Kõik varasem on eellugu sellele, milleni jõutakse ikkagi tänu sellele poliitilised olud muutuvad tänu tänu suurelt sellele. Hea küsimus on ka, et kas näiteks eestlased suhteliselt modernne Eesti kirikutegelased suhtlesid meie Eesti päästekomitee liikmetega, selliseid märke nüüd dokumentaalselt mina vähemalt leidnud ei ole, sellist suhtlust oleks aset leidnud ja et sealtpoolt oleks nüüd mingisugust mingeid ideid antud. Et noh, levib ka niisugune vale ettekujutlus, et Eesti kirik kas seitsmeteistkümnendal aastal või, või siis noh, ennekõike seitsmeteistkümnendal aastal oleks justkui andnud väga suure inspiratsiooni Eesti vabariigi välja kuulutada, ma sain seal väga ideoloogiline kontseptsioon sellele dokumentaalseid tõendeid mitte mingisuguseid esitada all ei ole. Et sellise seose äranäitamine oleks siis nagu täiesti uus ülesanne, aga, aga et näidata ära seos nende vahel väga otsene seos. Mis puudutab Eesti päästekomitee suhtumist üldse Kristlusesse, siis enne manifesti väljakuulutamist jaanuaris 18 anti tegelikult poliitiline seletus tähendab Eesti poliitilise olukorra kohta seletuskirjas nimelt kristlust puudutatakse ja kahjuks puudutatakse noh, kas nüüd kahjuks mina ajaloolasena ei tohiks võtta mingisugust sellise hinnangulise seisukohta. Aga seal seal küll öeldakse, et kristlasest ei ole eestlaste poliitilisele enesemääramisele iseseisvumisele mitte mingisugust abi. Et Kristus on olnud Lipp, millal eestlased orjastati ehk neilt võeti poliitilise enesemääramise võimalus. Ja öeldakse siis küll ära, mis siis aitas kaasa eestlaste vabanemisele. Ja sellest seletuskirjas öeldakse ära, et see oli siis 19. sajandil toimunud majanduslik ja kultuuriline areng muidugi kultuuriline areng ja kristlus või siis kristluse mõjude skulptuurides arengus. Neid oleks nagu väga raske ausalt öelda küll välja välja jätta seda kristluse mõju, kultuuri mõju ma pean silmas. Aga muidu hinnang seal on antud kristlusele negatiivses võtmes. Aga Iseseisvus manistas 24. veebruaril ja lõpeb tegelikult selle laulu salmiga, et Su üle jumal valvaku, mu kallis isamaa ja et see lõpeb selle hümni kolmanda salmiga. No selle üle võib arutleda, et zen Isamaa jumal ja kas see on dioloogiline jumal, see on nüüd igale oma seletada sesse. Jumal pigem on sellised nagu saksa rahvuslikus romantismi tuleneb, kus need mõisted nagu härg, kamine, jumal ülestõusmine, et kõik need on ümber tõlgendatud ka lunastuse mõisterdule ümber tõlgendatud sellises rahvusromantilises võtmes. Ja meie hümni salm pigem väljendab, et see jumala lisama jumal ja ta võtab õnnistada seda, mida Isamaa iial ette võtab. Et seal on väga, väga, väga ära kindlalt nagu andnud jumal ka oma kindlasse funktsiooni, et, et see on ka päästekomitee tekstidest leitavad seosed, kuidas nad hindasid kristlase rolli iseseisvumise-le ja muud, ma ei oska selle kohta hetkel pikemalt õelda. Võib-olla mõnede teiste inimeste arutleda selles küsimuses juba. Aitäh selle tagasivaate eest eesti kirikulukku. Riho Saard. Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduse Instituudi kirikuloo professor. Kirikuelu tänaseks kõik mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Kuulmiseni taas tuleval pühapäeval kell 19, null viis. Kui jumal lubab ja me elame.