Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, nüüd me siis teame, et paavst tuleb Eestisse 25. septembril. See tähendab, et katoliku kiriku eestvedamisel käivad suured ettevalmistused paavst Franciscuse vastavaks võtmiseks. Ja võib öelda, et üheks osaks sellest on ka kunagise eesti piiskopi märtri Eduard Profittlich õndsakskuulutamise protsessi edasiviimine Eduard Profittlich ist kui pühamehest täna räägimegi. Aga saate teises pooles tuleb jutuga Raadi kalmistust, kus puhkab hulk eesti olulisi kultuuritegelasi, mõistagi ka dialooge ja kirikuõpetajaid. Ilmunud on raamat Kultuurilooline Raadi head kuulamist. Me räägime tänases kirikuelu, saates ühest pühamehest Eduard Profittlich-ist ja ta on tegutsenud omal ajal Eestis ja praegu on siis algatatud tema õndsakskuulutamise protsess. Meil on külas Marge, Marje Baas. Katoliku kirikust ja ta on pressiesindaja ja ühtlasi ka postulaator. Alustame kõigepealt sellest, kes on postulaator. Tere, minu poolt jah, et kui küsitakse mu käest, kes postulaat on, ühesõnaga muidugi seda niimoodi lihtsalt kirjeldada ei saa. Aga eestlasele ehk ütleb, et see on selline õiguskaitsja, kes juhib, hoiab ja kaitseb siis pühakukandidaadi pühadust kogu oma hingega kogu oma palvega, nii et ühesõnaga ta on selline projektijuht Taavi tegeleb väga pühade asjadega. Aga jah, selle vastulaatori nimetusega kui nüüd, et kes laiemalt on kokku puutunud alati, tekib selline väike muie suule. Bastulaator ollakse nii piiskop kondlikus faasis, mis meil praegu on siis Eduard Profittlich õndsaks kuulutamisel kui ka tulevikus Rooma faasis, kus siis pühakuks kuuluta, mõtlemise kongregatsioonis, tehakse detailset uurimistööd jumalasulase kohta ja lõpuks tuleb see uurimistöö ära kaitsta ja siis on vastulaator läheb vastakuti siis nagu niinimetatud kurjuse advokaadiga ehk tuntud nimetas tellis advokeid, sealt tulebki see, et kui on keegi kuskil nagu nende Hollywoodi filmi näinud aga siis nagu lihtsalt on selline diskussioon või väitlus, siis selle nagu Devils advokaadi, kus siis kaitstakse, et see inimene tõesti oli püha, ta elas vooruslikul või siis tõesti andis oma elu Kristuse eest ehk sorima ja surma. Ja kui see debatt on läbitud, siis tehakse esildis Rooma paavstile, kes siis kas kinnitab või lükkab tagasi selle otsuse, mis siis sellest väitluses siis tuli. Üldiselt, kui see juba jõuab Rooma paavsti nagu lauale, et siis ta ikkagi juba juba kinnitab selle õndsaks kuulutatava inimese, nii et sellel on oma selline väikene kiiksuga lugu, kes on postulaat. Jaa, aga postulaatoriks oled sa siis Eduard Profittlich hile Eesti roomakatoliku peapiiskopile, kes tegutses möödunud sajandi esimesel poolel ja suri märtrisurma. Jah, et ta tuli Eestisse 30. aastal. Miks ta siia tuli, sellepärast et tegelikult katoliku kirik oli päris õnnetus seisus, näiteks 1929 tegutses Eestis ainult kaks katoliku kogudust. Ja, ja katoliku kogudus koosnes praktiliselt poolakatest ja sakslastest. Ja kuna siin olid juba tegutsemas paari sõidi preestrid, siis loomulikult oli see nagu selline edasiarendus. Siia saadetaks, keegi sõid, kes oskab saksa keelt, kes oskab poola keelt ja, ja siis leiti, et ja ettevalmistuse just nimelt Poolas hingehoiu töö on saanud Eduard Profittlich ja ta oli nõus tulema just nimelt oma missionid täitma siia maarjamaale. Ja ta sai tsirka, ütleme, 10 aastat tegutseda alguses preestrina, hiljem siis administraatorina, noh, kirikul oli vaja juhti ja tal oli tõesti väga hea ettevalmistus, oskas palju keeli. Ja 1936.-st aastast siis piiskopina. Ja tema surmast möödus nüüd siin veebruaris, 22. veebruaril 76 aastat. Aga missugune tema lugu oli, et kuidas tema saatus kujunes siis kui nõukogude võim Eestis algas? Nagu ma ütlesin, et ta oli sakslane ja kõigil sakslastel oli võimalus lahkuda Eestist tagasi Saksamaale. Ta kaalus seda väga põhjalikult. Pidas nõu nii jesuiitide ordu kindraliga. Loomulikult ei saa üldse välistada, millest on ka tunnistused, et ta pidas nõu jumalaga tihti palves olnud, mida teha. Et kas jääta Eestisse oma karja juurde või lahkuda tõesti Saksamaale. Ja ta korduvalt. Ta pöördus Rooma paavsti poole oma kirjadega. Et mida teha, kas jääda Eestisse või lahkuda. Ja ta sai vastuse Rooma paavst, pius 12.-lt, et, et tee nii, nagu sa tunned, et jumal tahab, et sa teed oligi in nomine domini. Ja siis ta tundis tegelikult härasel jumala hääle, et ta jääb siia, ühtlasi ta kohe saades teada sellest otsesest, kirjutas oma sugulastele Saksamaale, et tõenäoliselt see ärkamine viimaseks kirjaks, sest noh, olukord oli 41. aasta juba alguses selge milliseks kujuneb, et ta teda kindlasti arreteeritakse. Ja niimoodi siis läkski, et 27. juunil 1941 siis arreteeriti ja viidi ta Kiirovi vanglasse, kus ta siis mõisteti surma, aga ta suri raskete vanglatingimuste tõttu tegelikult juba enne, kui otsus saadi täide viia. Maetud kuhu. Me ei tea tema matmiskohta, sellepärast. Et see ei olnud nagu nii lihtne, et me võime öelda, et tõesti suri Kirovi vanglas ja maeti kuhugi ühisvangide matmispaika sest on olemas erinevad inimeste tunnistused. Ajaloolased, kes on uurinud Kiirovi vanglalugu, nende inimeste lugudes seal vanglas surid. Et tõenäoliselt oli Eduard nende seas, kes 41. aasta jõulude paiku piidi Kiirovi vanglast natuke eemal olevasse baraki, neid kõik siis surmamõistetud, eks ole. Et teha ruumi uutele ja, ja seal baraki tingimused, mis olid tõenäoliselt nii karmid, et nad kõik sinna surid. Ja nüüd oletatakse, et tõenäoliselt kuna 41 42 oli väga karm talv, Venemaal 40 45 kraadi külma ehk kõik külmusid ära. Kui kevad tuli, siis hakkasid surnukehad sulama. Ja, ja siis lihtsalt on seal ümbrus kandis nüüd selle baraki ümbrus kandis, see on küll Kiirovi lähistel, seitse mis paika ja noh, sealt ei võta kindlasti mitte keegi, et kas ja kus võiks olla siis maetud Eduard Profittlich keha. Aga ma just paar päeva tagasi kuulsin ühe ajaloolase käest, kes on käinud kiirovis ja ütles, et ta näinud neid matmispaikasid. Seal on praegu ainult lihtsalt ristid ilma siltideta. Aga mitte ükski puu ei kasva nende peal. Nii et, et tõenäoliselt Eduard Profittlich lõpp oli selline, nii ta lihtsalt suri ära nende tingimuste tõttu, enne kui saadi teda maha lasta. Aga peate, noh, otsus tehti, et kuna ta siin ärgitas koguduses inimesi ja tegi siukest vene-vastast spionaažitööd igasuguseid erinevaid süüdistusi, mis kõik välja toodi talle et siis määrati talle kõigepealt karistusena sunnitööd ja siis maha lastud. Aga, aga seda ei saadud täide viidud, et jumal kutsus oma sulase enne oma koju, kus seda karmi karistust kanda. Ma tahtsingi küsida, et mida, mida talle siis nii-öelda ametlikult süüks pandi, et mis oli see tema süü, et ta arreteeriti? No ikkagi see spionaaži, Saksa kodanik tegutseb koguduse juures, vaimulik. Tähendab see, mis otsene süüdistus on, see on nagu väga mitmeti tõlgendatav noh lihtsalt spionaaži. Aga mis täpselt, kus ja ta kuidas selle otsese kätte sai? Ta tegelikult keerutas apellatsiooni, et apellatsioonikiri on täiesti olemas, aga noh, see lükati kohe tagasi. Et loomulikult, et, et me ei aktsepteeri seda. Et oled kurjategija, oled kurjategija, riigi vaenlane ja ei ole mingisugust muud nagu küsimustki. Aga kui rääkida Eduard Profittlich elust ja tema tema panusest, võib-olla siis ka eesti kirikuellu, siis mida ta siin Tallinnasse tegi? Nii nagu ma mainisin, ta tuli siia, kus tegelikult noh, polnudki koguduse elu, vaid mõningaid inimesed ainel, kes olid siis Poola või Saksa päritolu ja, ja noh, nendel oli, toimusid missad ja muud sakramentaalset talitused, mida oli vaja. Aga ta tahtis just, et tuua inimesi jumala juurde ja siis ta alustas oma sellist suurt misjonitööd. Et esiteks, mida ta nägi, et inimestel pole palve raamatuidki ammu ilmagi rääkida, et need eesti keeles oleks. Ja siis ta hakkas otsima raha, et kõigepealt just nimelt see kirjasõna leviks. Et kui sul on ikkagi palveraamatut, evangeeliumid on selles keeles, mida inimene suudab lugeda, siis sa oled juba sammukese lähemal ka kõige kõrgemale. Teiseks, ta hakkas kohe üles, ehitame erinevaid kogudusi üle Eesti ja kutsuma siia samuti preestreid, kes aitaks, sest kirik ei ole ainult Tallinnas või Tartus vaid ta lõi eraldi kogudused, noh, ütleme narmas, mis praegugi toimiv palgas. Ta tegi sellise, sellise kuidas öelda nagu kollektsiooni või vaimsete praktikute maja kodasemale, mis tegelikult tänaseni toimub. Et ta tahtis, kogudus elaks koguda, saaks avatud kõigile. Ja ta üldsegi olnud niimoodi, et ta raamistaksed nüüd tule katoliku kirikusse sa katoliiklaseks vaid on tunnistused, et ta käis läbi väga paljude inimestega, kes ei olnud katoliiklased, õiguslikud luterlased või kes üldse ei uskunud. Ta oli selline avatud suhtleja. Aga tema, see vaimsus nagu kuidagi kutsus inimesi kiriku juurde. Ja ta näiteks 1933. aastal lõi ajalehe kirikuelu ajalehe, mis oli väga populaarne väga paljude inimeste seas üle Eesti ja intellektuaalide, eriti vabariigi ja lugesid seda ajalehte, sest sealse väga head materjali just nimelt, mis toimub maailmas maailmakirikus. Ja, ja jah, ma ütlen, et kolmandaks märksõnaks on kindlasti sedasama Oikomeenia nagu püüdis teha kõik, et kirik liiguks ühtsus suunas. Ta kirjutas ise väga palju artikleid, tema jutlused on suunatud. Oleme üks, üks Kristuse kirik. Milline tema enda mõte selle kiriku ühendamise ühtsuse nimel oli, seda ma ei tea, see oli tal. Ta tegutses 10 aastat, sellega ei jõuagi palju teha. Aga ta süda oli avatud kõigele, et see saaks niimoodi tõesti olema. Kas ta õppis eesti keele ära? Ta õppis ära eesti keele ja ta sai ka Eesti kodakondsuse. Nii et me räägime praegu siis mõnes mõttes esimesest tulevasest võimalikust Eesti kodakondsusest pühakust katoliku kirikus ja kui me plaatoniga juurde paneme, siis me räägime juba teisest. Täpselt nii ongi piiskop laatorist, rääkisime siis siin kirikuelu saates mõni nädal tagasi. Aga, aga mida selleks tarvis ikkagi? Et Eduard Profittlich ist saks pühak katoliku kirikus. Tegelikult pühakuks kuulutamise protsess algas 2002. aastal. Võimalik, et osad raadiokuulajad on juba kuulnud, et see on juba nii pikalt avatud olnud, et miks nüüd nüüd sellega tegelema. Et kanooniline seadus ütleb, et pühakuks kuulutamine algatatakse seal piiskopkonnas, kus siis jumalasulane suri. Ehk siis Venemaal võiks öelda, sest tõesti kiirabis suri ja see protsess algatati Venemaal 2003. aastal koos teiste 15 märtriga. Nii mis tähendas endast seda, et see, et nüüd piiskopkonnas toimub pühakuks kuulutamise protsessi niisugune, nagu eel vaasia andmete kogumine, elulooline uurimine siis oligi see, et tegelikult Eduard Profittlich kohta oli võimalik materjale kokku koguda ja üsna palju. Erinevatest arhiividest inimeste tunnistuste põhjal ütleme, needsamad juurdlustoimikud, mis on tegelikult säilinud ja on Eesti arhiivi üle toodud. Aga teiste märtrite kohta ei olnud andmeid ja siis tegi pühakuks kuulutamise kongregatsioon Roomas ettepaneku, et Eduard Frohvlittlechi siis kaasuse eraldada Eestile Eesti Apostliku administratiivtuurile, sest tegelikult võib tõlgendada seda surm aga siitsamast Eestist. Ta arreteeriti 27. juunil öösel siin ja ta valusel oma arreteerijatele viimast hetke olla Peeter-Pauli kiriku altari ees palves. Seda võimaldati, et tegelikult see Märdüürum algas siitsamast nagu Tallinna kirikust ja nii oli ka põhjendatud, et kogu see protsess Eduard Profittlich kohta antakse üle administratuurile. See juhtus nüüd 2014. aastal. Aga oli vaest leid, inimene, kes sõda kogu protsessi juhib, uurib tema elu. Ja kui piiskop Philipp oli leidnud ja teinud ettepaneku mulle, et kas ma olen nõus, et see on tegelikult päris tõsine ajalooline uurimus ja ta juriidiliselt kompetentne olema siis ma mõtlesin ja võtsin selle vastu ja hakkasin kõigepealt vaatama kõik, mis andmed, dokumendid, tunnistused on olemas. Aga kui ma käisin korra kohtumas Roomas pühakuks kuulutamise kongregatsioonis, et küljes tegelikult see käib, milline see vastutus on ja mis edasi tuleb siis öeldi, et et noh, see on nagunii detailne töö. Et raekoja piiskop kondlik faas, kus ta kogub andmed kokku, teil on komisjonid analüüsite tema teksti läbi, et need ei ole vastuolus moraaliseadusega kiriku õpetusega. Ja peale seda saadetakse kõik see andmestik koos kõigi dokument, et ka Rooma. Edasi järgneb nüüd Rooma faas, kus kirjutatakse valmis posiitse, ehk siis seesama nüüd see suur uurimistöö, mis 600 lehekülge tema elust tema tegevusest, tema märterlusest, tema pühaduse mainest, mida siis tuleb siis hiljem kaitsta. Nüüd Me püüame piiskopkonnas teha kõik, et enne Paavst Franciscuse tulekut on dokumendid saadetud Rooma. Ja edasi on nüüd jumala enda tahe. Kuidas Roomas läheb, kui pikalt see aega võtab, seda me ei oska öelda. Aga me anname endast parima, et Eesti saaks endale esimees õndsa märtri, keda võib tegelikult pidada meie kaitseks meie eeskostjaks. Et ma võin siinjuures tuua, et niimoodi oli hästi ilus kohtumine Roomas vana preestriga, kes on teinud 15 Canoniseerimist, et elus. Ja ta ütles ka, et mõelge hästi läbi et pühak ei ole pilt seinal. Pühak ei ole keegi, kelle auks on tehtud ilus mälestustahvel, et sinna lilli ja küünlaid panna. See on teie enda inimeste koguduse jaoks, kes vahendab teid ja viib teie palved. Jumala aitäh, et te peate jõudma selle teadmiseni, et milleks teil täpselt seda vaja on. Ja Need sõnad puudutasid väga ja ma arvan, et kui me räägime selle inimese elust, kes tegelikult andis meie enda eest oma elu, et ta jätnud oma karja maha, et ta on lõpuni siin Eestis juhtugu mis tahes, kasvõi see, et tal tuleb lahkuda siit ilmast siis see on austust vääriv ja ma arvan, et tema elu ja lugu läheb inimeste südamesse. Aitäh tulemast kirikule saatesse Marge, Marje Baas. Katoliku kiriku pressiesindaja ja ühtlasi postulaator. Kirikuelu. Tänases kirikuelu saates me saame rääkida ka ikkagi nende inimeste viimasest puhkepaigast, kelle, kelle puhul me teame, et mis nendega on juhtunud ja kuhu nad on maetud. Et kui me saate esimeses pooles rääkisime siin ühest pühamehest katoliku kirikus, kelle puhul me ei tea, kus tema viimane puhkepaik on, siis mõnes mõttes on hea, et et me teame inimeste saatusi ja lugusid ja ilmunud ka siis raamat Kultuurilooline, Raadi ja räägime siis Raadi kalmistust ja mõnest dialoogist ja kirikuõpetajast. Kas siin on mõeldud, aga sinna on ju maetud väga palju kultuuritegelasi olulisi inimesi, võib-olla ka vähem tuntud inimesi, oma pereliikmeid, kes käib seal külastamas küünalt hauale panemas. Ja raamatu Kultuurilooline Raadi autorid Loone Ots ja Juhani püttsepp on meil ka tänase saatekülalised, lisaks on siis Ingmar Muusikus olnud fotograafi rollis seda raamatut kokku pannes tervist, tervist. Tere. Mida võiks öelda raadikalmistu kohta, kuidas seda võrrelda, võib-olla teiste oluliste Eesti rahupaikadega? Tal on sarnaseid ja tal on vähem sarnaseid kalmistuid. Võib-olla oleks ilus just seda rõhutada, et Raadil on koos nii kultuurilugu kui ka tõesti kunst, eriti sepiskunst kui ka suurepärane loodus, mitte ilmaasjata ei tehta ju kogu aeg üliõpilastele linnutundmise, ekskursioone raadile. Mina töötan Eesti maaülikoolis kooliõpilastega ja minul on samuti iga kevadel käik või kaks raadile koos lastega varahommikul ja ja paremat paika linnas, linnulaulu õppimiseks on raske välja mõelda. Ja huvitav on siis ka see asjaolu, et nii Johannes Piiper kui ka Heinrich feroman, kas neid linnulaulu õppekäike on juurutanud Taaralinnas puhkavad sealsamas Raadil. Et jah, raadile mõeldes on ehk tõesti erisusi võrreldes mõnede teiste meie linna kalmistute ta paistab nagu olevat suurem mitmes mitmes tähenduses. Võib-olla sellepärast ikkagi, et, et seal puhkavad mitmed meie rahvuse suurkujud, kelle juurde tullakse justkui külla seal või iseenesega aru pidama. Kuidas tundub, et kui hästi on ka need meie kultuuritegelaste hauad Raadil hooldatud, et kas me näeme tegelikult ka neid inimesi peetakse jätkuvalt meeles, nende haudade eest hoolitsetakse. Milline see üldpilt tundub teie jaoks? On ju olnud väga keerukaid aegu raadil, eriti pärast teist ilmasõda, kui osad kalmud sattusid. Nii. Rünnata kui alla era eraviisiliselt, kui ka riiklikul tasemel, et baltisaksa teadlaste hauad olid kadumas, kuninad ülikooli aastapäeva puhul 1980.-te aastate alguses taas välja otsiti. Samuti toimisid valimatult metallivargad nii nõukogude ajal kui kui ka Eesti taasiseseisvumise algaastatel, et praegu on õnneks õnneks nagu rahunenud, aga kaitstud eriliselt ei ole seal küll keegi olnud, et olen ise näinud, kuidas Uku Masingu monumendid oli. Oli metallosa nii-öelda pooleldi lahti kistud. Samalika Faehlmanni haua ilusa sententsiga, et elu on üürike, aated on jäävad, et sedasama moodi kangutati. Kuid siiski on raadi nii palju, kui mina seal jalutan üsna pidevalt ja siiski on ta rohkem korras kui näiteks sama tartu Uue-Jaani kalmistu, kus puhkad täpselt samamoodi väga palju Eesti suurkujusid, kelle hauad on tunduvalt rohkem nagu hooletusse jäetud roht ja sellised nukra näoga. Kui me vaatame, et kes siis on valitud ka välja nende kaante vahele, missuguse valiku te tegite või millest te lähtusid? Sellepärast et see oli, puhkab tuhandeid-tuhandeid kunagi elanud ja, ja ühiskonda panustanud ühel või teisel moel tuhandeid inimesi. See oli tõesti üks võtmeküsimus selle raamatu juures seepärast, et küsides nõu ja ühelt ja teiselt poolt alguses siis uusi nimesi, kelle kalmusid võiks kirjeldada, tuli järjest ja järjest juurde ning ühel hetkel tuli teha valik, et teisalt oli hea meel teha seda raamatut Loonega kahe peale, sellepärast et siis hakkas, hakkas kuidagi kergem, et kui nüüd raamatut sirvida, siin ei ole juures, et kes, millise loo on kirjutanud, aga, aga see on nagu väga hea, et meil on õnnestunud siis ühiselt see raske koorem ära kanda, tegelikult ikkagi. Ja eriti tore, et me oleme kirjutanud nii ühes võtmes, et inimesed, kes tõepoolest loevad ja ei teagi, tal ütlevad, et aga et see on sinu lugu, mina ütlen, ei ole, see on Juhani lugu ja vist on olnud ka vastupidi, aga muidugi paraku jah. Sealt jäi välja päris mitmeid väga põnevaid isiksusi ja väga ilusaid monument, mida oleks samamoodi võinud lõputult lisada juurde. Võib-olla peaks tegema mingi e-keskkonna, kus siis veel need magusamad ära jäänud palad sisse kanda. Kuid samas ma leian, et särama, et tuli väga sisukas, kas ja lisaks sellele ta tuli ka väga kaunis, et võib-olla eraldi peaks rõhutama fotograaf Ingmar Muusikuse nagu head silma, head kätt ja siis ka seda ilusat otsust, et kui meil elu ei ole kunagi mustvalge, siis selle raamatu fotod on praegu mustvalged, mis minu meelest annab tohutult juurde võrreldes sellega, kui nad oleksid hallid ja beežid niimoodi omaette, vaikselt et väga ilusad, nagu see visuaalne külg garama. Üks kartus oli kirjutama asudes, et see on raske ülesanne kirjutada, aga teine kartus oli ka võib-olla minu enda sees, et et ei ole ju kalmistu paiku, kus sa iga päev käid ja kalmude vahel jalutada võib-olla ei ole päris igapäevane. Aga peab ütlema, et, et nüüd, kui see raamat on valmis ja, ja ma olen ka juhatanud juba esimest väikest ekskursiooni seal Raadil, et see hirm sinus või minus endas on täiesti ära kadunud, et surnud ei ole meile, eestlastele ju olemuselt kuidagi võõrad või vihased, et nad on nagu omased lähedased, et tegelikult on raadi tõesti rahupaik, seal on hea jalutada ja, ja mõtelda oma mõtteid. Et see on nagu külaskäik lähedaste juurde, see on nagu kohtumine jumalaga võrreldav minekuga kirikusse ka kalmistul valvetatakse, mängitakse pasunaid, palvetatakse. Ja tegelikult võib-olla ongi mõistlik tsiteerida Martin luterit, kellelt kunagi küsiti, et mis siis nagu pühakutega teha, et noh, nemad nagu ei ole ja siis luteri käsitluse järgi nii tähtsad või kuidagi luterlikes väga kauni vastused. Et pühakud on meile eeskujuks oma eludega. Ja mina olen käinud Raadi kalmistul võib-olla viimased, ma ei teagi, 35 aastat sellest hetkest alates, kui Tartusse tulin algul uudishimust pärast juba nagu rõõmust ja iga kord, kui ma olen ka sinna oma välisüliõpilasi või ülikooli viinud, ma olen alati olnud nii rõõmus, et nad usuvad, et nende kalmuda all puhkavad tõesti väga lahedad, väga toredad, väga elusad inimesed. Et võib olla märksõna olekski jah, on, on pigem elus ja võib-olla ka selle raamatu tekstid on Juhani väga niimoodi vaimukalt ja ilusti, samas väga lugupidavalt ja mina tema jälgedes üritanud koostada, nii et need inimesed oleks pigem elus ja mitte lihtsalt akadeemilised numbrid kuskil entsüklopeedias. Kusjuures raamatut tehes ka näiteks selgus, et mõned daatumid Eesti entsüklopeedias ei kehti, et kui sügavamalt kaevata, siis tuleb välja hoopis teine daatum ja mingeid väga põnevaid asjakesi. Ka sellist uut kogemust sai. Päris palju on teoloogia ja vaimulike ka, kes puhkavad Raadi kalmistul või kes meist teab, kus nad siis tegelikult puhkavad. Aga et see on ka loogiline, sest usuteaduskond on ju Tartus olnud ja, ja on siiamaani. Ja ka kirikuõpetajad, siis seal on ju väga mitme koguduse kalmuaiad ja siis ka loomulikult kirikuõpetajad ise on sinna maetud. Esimene, kellest kirjutatakse, on Sigrid Johannes Haaslava, nii et hakkab juba peale kohe usuteaduskonnaga. Jah, aastava kalmu kirjeldus on esimene raamatus ja tegelikult on ta raadi peaväravast sisenedes muuseas väravale on siis kirjutatud õndsa omane koolnu, kes issandat koolva. Kui sealt väravast paarsada meetrit peateed mööda minna, siis võimegi näha üht kaunimat tutthauamonumenti Raadil ja see on professor Sigrid Haaslava oma kes kunagi Eesti vabariigi ajal koos Uku Masinguga moodust taas usuteaduskonna radikaalsema tiiva. Aga kahjuks siis pärast teist maailmasõda vangistati, kuna ta oli osalenud bolševistliku kirjanduse hävitamisel ja viibis pikalt Siberis ja tuli nii-öelda kodumaale surema. Uku Masingut me juba mainisime ka, tema puhkab ju Raadil kusjuures minu vanavanemate haua lähistel Ja ka Felmanikkonnad, üleaedsed, nad on üsna lähestikku, Masing on rohkem nagu natukene näha, Felman on selliste elupuude sisse kasvanud. Ja muidugi oli mul ütlemata hea meel kirjutada Ta oma suurest lemmikust, Rudolf Scott-Frid Kallasest, kes on ka üks niisugune väga markantne ja silmapaistev headuse verstapost eesti kultuuriloos ja samas ka tarkuse, kes on kirjutanud ühe esimese tõeliselt põneva matemaatika rikku näiteks koolidele, kus oli juba sellist peamurdmist, ongi kida nimi 16 pool tuubi pähkleid siis närida lastele ja kes samas on ka kirjutanud esimese eestikeelse korralikku teadustööpsühholoogia valdkonnas. Niisugune hästi mitmekülgne mees, kes samas oli väga heatahtlik, väga sõbralik, jaga palju, jõudis, võib-olla kõige lustakam tutvus algaski mul temaga, kui lugesin tema venna, tuntud diplomaadi folklorist Oskar Kallase kirjavahetust Dust vennaga ja siis kirjavahetuses oli ka mainitud. Ma ei tea, kas see võiks tõele vastata ka, et igatahes ühe lihavõttepüha minu mälutsi oli see 1901 esimese lihavõtte pühal ülestõusmispühal oli siis andnud Rudolf Gottfried armulauda ligi viiele 1000-le inimesele. Et see on nagu tõesti nagu üle ülemaine jõud. Jakob Hurt ja mina mäletan isegi haaralt tammurit, nii et neid on. Neid on ja üks asi on, et me mõtleme kirikuõpetajate peale, aga kui me mõtleme kirikuga seotud inimeste peale, siis et kindlasti on vähem neid raadil, keda see see küll kuidagi puudutanud ei ole, näiteks Arnold Matteus, kellest ma hea meelega kirjutasin, sest maga mäletasin teda, ta oli mu vanaisa Juhan Pütsep ja sõber Arnold Matteus, väidetavalt Ta hakkas arhitektiks, seepärast Võrumaapoisina viie aastaselt Aleks emaga esimest korda kirikusse ja nägi kaugelt Urvaste kiriku torni säramas ja see mõjus tema peale niivõrd, et ta otsustas ka ise midagi nii suurejoonelist kaunist luua. Ja lisaks on ka tõesti mõned väga hinnatud teoloogid ja kirikuõpetaja, tead, kes lihtsalt ei ole mahtunud raamatukaante vahele. Üks nendest haudadest näiteks on kohe kabeli juures on ilus mustrist täiesti kabeli kõrval ja seal siis puhkab tuntud kirikuõpetaja Laur, kes olevat olnud parim jutustaja tõesti nagu parim rahva kaasa ja nii et teda kohe usuti ja käidi kuulamas tungil täis kirikutes, kes paraku Peetri kiriku õpetajana suri 27 aastaselt. Ja siis tema matus olevat ka olnud kõige kõige lillerikkamaid, kusjuures ta suri vahetult jõulupühade ajal, et see oli siis nagu karm talv kogu Tartu ülejõe linnaosa tõi siis oma koti lillekesed sinna tema kirstu ümber. Aga ma rõhutaks ka seda, et tegelikult lisaks nendele teoloogidele, kellel on selle kohta Ta tunnistus ülikoolist on ju meil võimalik ikkagi vaadelda, et seal puhkab ka väga palju misjonäre, kes ei ole dialoogid emakeelekuul ja emakeelepäeva kandis oleks ju mõistlik näiteks meenutada Eduard väärit, kes eesti keele hea oskuse, puhtuse ja ilu eest võitles väga kaua ja väga edukalt oma keskkooliõpikute, aga, aga ka oma isiksusega ja kes samas suutis väga väärit ka lahkumisanda viimastele hiinlastele väga lugupidavalt käies üliõpilastega koos siis talletamas viimaste elavat liivi keelt ja nagu väga mõjurikkad olid ka need suveretked üliõpilastele, kus mul endalgi oli au osaleda. Et selliseid misjonäre heas mõttes des igal elualal on ka raadio meil ikka väga-väga rikas nende poolest. Ma tänan teid selle põhjaliku ja hea töö eest mis seal kaante vahel siis Kultuurilooline, Raadi raamat, kus, kus saab tõepoolest lugeda neid lugusid ja, ja tihtipeale, kui kalmistut külastada, siis tahaks nagu rohkem teada ühe või teise inimese kohta või alati nagu ei tulegi meelde, et kas tema puhkab siin sellel kalmistul, et kindlasti hea hea kogumik ja materjal nendele inimestele, kes, kes külastavad kalmistut, et ja tahavad rohkem teada, et kes seal kas siis esivanemate või sõprade lähistel veel puhkavad. Kultuuriloolisest raadist rääkisid raamatu autorid Juhani püttsepp ja Loone Ots. Mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast soovinud rahuliku õhtu jätku. Kohtume taas järgmisel pühapäeval kell 19, null viis, kui jumal lubab. Ja me elame kõike head.