Publik jätab meelde eeskätt meie edusammud ja õnnestumised ning just nende põhjal nendega võrreldes hindab meid meie artistid. Peame oma esinemistes pidevalt iseennast ületama. Need sõnad kuuluvad Nõukogude Liidu rahvakunstnikule Irina Arhipova-le ja kogu tema pisut enam kui 20 aastat kestnud lauljatee on praktikas nende kinnituseks. Ebaõnnest mitte lasta end maha lüüa, vaid edasi töötada. Edust mitte joobuda, vaid edasi töötada uute ja raskemate ülesannete kallal. Alati olla iseendast üle. Nii oli see siis, kui ta esimestel katsetel ei pääsenud suure teatri lavale. Nii oli see siis, kui ta kolmandal katsel sinna vastu võeti ja tema Karmen päris õnnestunuks tunnistati. Lauljatar ei pidanud seda muuks kui avansiks. Aasta hiljem panid aga juba endast rääkima, kui suured dramaatilise andega tõsiseltvõetavast ooperilauljast tõustes keskseks tegelaseks jäänud tšiki ooperi Jennufa lavastuses, mida dirigeeris tsehhi dirigent. Stenik hala pala. Selles kõne intonatsioonidele rajatud ooperis, kus puuduvad niinimetatud numbri ooperile iseloomulikud aariad ei piisanud kaugeltki ainult heast ja ilusast häälest. Kui 1959. aastal valmistati suures teatris Carmeni etenduseks Marjadel moonekuga seoses hämmastes Irina Arhipova nii kuulsat itaallast kui oma kolleege võimega partneri omapärase osa käsitlusega kohe kaasa minna temaga suurepärase kontakti saavutada, käigu pealt improvisatsiooni korras terveid stseene teisiti teha. Marjudel Monaco tunnistas ta parimaks Carmeniks ja aasta hiljem andsid selle nime talle ka Itaalia ajalehed. Karmen avas Irina Arhipova le tee kogu maailma tunnustatud ooperiteatritesse. Eriti elamuslikuna on lauljatar meenutanud trubaduuriks etendust Lõuna-Prantsusmaa linnas oranzis suurepäraselt säilinud roomlaste amfiteatris, mis mahutab 8000 pealtvaatajat. Erakordselt hea akustika, mitmetelt maadelt kutsutud parimad lauljad Verdi ooperiga nii hästi kokkusobiv lõunamat taevas. See lauljatari elus esimene vabaõhuetendus jättis kustumatu mulje. Ja mitte ainult temale. Prantsuse ajakirjandus tituleeris Irina Arhipova maailma parimaks Asutseenaks. Sellele ei vaielnud vastu ka ooperisõbrad kogu Prantsusmaal, Belgias, Šveitsis ja Kanadas, kes kuulsid seda etendust raadioülekande kaudu. Karmen Asutseena Eboli amineeris. Need on osad, millega saab käia külalisesinemistel. On ju neid oopereid, pea kõikide teatrite repertuaaris. Need palju lauldud osad ei ole aga kunagi kahes teatris täpselt ühesugused sest partnerid on erinevad ja Irina Arhipova on võime igasse ansamblisse sulada omalt poolt anda ja teistelt võtta. Sealjuures ei näidata kunagi põhimõtet, mille on sõnastanud ühes aastaid tagasi antud intervjuus et avada muusikateost uuest küljest, muutes värskeks, tuleb alati püüda olla võimalikult lähedal sellele, mis autor on teosesse pannud. Tema lähtepunktiks on alati muusika, kuid ka tekstile omistada suurt tähtsust, sest heas teoses on neil nähtamatud. Ja isegi kui tekst ja muusika esimesel pilgul ei näi teineteist toetavad siis on vaja lihtsalt rohkem süveneda ja kõik asub õigele kohale. Ka nendest ooperitest, mida lausa kas tralli tükkideks ei saa pidada võivad osa saada need, kes etendusele ei pääse. Irina Arhipova on väga palju laulnud heliplaatidele. Meie kodumaal on tal austajaid ja sõpru väga palju. Aga Irina Arhipova laulis Marina rolli mussowski Toriscodonovi plaadil, millele määrati Grand Prix Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Irina Arhipova on täitnud üle 30 ooperiosa ja enamik nendest on olnud Vene klassikalistes ja nüüdisaegsetes Nõukogude ooperites. Neid eelistab ta ise oma kuulsatele kastrolli rollidele. Tal on lähedased tugevad isiksused, dramaatilised osad. Eriti huvitavaks peab Irina Arhipova tööd tänapäeva käsitlevate ooperitega. Siin ei ole midagi valmis, kõik sünnid koos teosega. See on raske, aga huvitav anda oma kangelanna, nii et kuulaja-vaataja jaoks ei oleks nüüdisaegne ainult tegelase kostüüm vaid eeskätt tema mõtted ja tunded. Paremini on õnnestunud Niilowne rannikuooperis ema Varvara Triini ooperis, mitte ainult armastusest. Komissar Holminovi optimistlikus tragöödias Klava Prokofjevi jutustuses tõelisest inimesest ja Haiat siganovi mussad Selilis. Seni oleme rääkinud Irina Arhipova, sest kui ooperilauljast aga tema hakkas, on ligi 600 teost kammermuusika ja vokaalsümfoonilise loominguvallast kammerlaulule läheneta, kuis seenile, loob endale täpse pildi oma kangelannast selle saatusest, hetkemeeleolust, ümbrusest. Ta on öelnud, et armastab uue pala juurde asudes isegi joonistada pilti oma tegelasest. Siin nüüd välja kunstnik. Lapsepõlves unistas ta skulptori saamisest ja tema suureks eeskujuks oli Veera muusina. Neiuna sai temast diplomeeritud arhitekt. Ja alles siis võttis laulmine ta täielikult oma võimusesse ja sundis kutset vahetama. Kuid miski õpitu ei ole tarbetu. Arhipova esinemisloomingus on alati tunda arhitektile omast head proportsioonitunnet detailide allutamist tervikule. Tema ooperiosades on märgatud kujutava kunstikajastusi. Carmeni julmavõitu kratsias on midagi ühist Coya loominguga. Avanssina Marfa meenutab neisterovi süngeid, lõuendeid. Aneerise uhked poosid sarnanevad Egiptuse fresko del kujutatuile. Irina Arhipova võlub kontserdipublikut sellega, et läheb lauljate meelisrepertuaari kuuluvate palade esitamisel mööda traditsioonidest ning suudab ainult autorile ja oma intuitsioonile tuginedes pakkuda midagi uut. Näiteks Tšaikovski romansi. Kui oleksin teadnud, lauldakse tavaliselt fort püüdes väljendada meeleheidet hinge karjet. Arhipova tõlgendab seda teisiti. Tragöödia on juba möödas, naine on otsekui kivinenud oma mures. Enam pole pisaraid ega halamist. Ainult huuled sosistavad nagu omaette. Kui oleksin teadnud. See on üksik. Tulevus oma purunenud õnne varemeil. Sõnad korduvad, ent mõtted jooksevad omasoodu. Neis elustavad möödunud aastate mälestused. Juba tundub, et teda ei valda enam kurbus vaid rõõm läbi elatud armastusest. Ent tegelikkus tuletad end jälle meelde. Irina Arhipova kontserti arvestades ütles üks meie kriitikuist, et tal on tihe, mahlakas ja kandev hääl, mis on antud tarkadesse kätesse. Ta hääl on võimas ja suure ulatusega, kuid tänu tarkadele kätele võib-olla ka väga õrn ja lüüriline. Millisena see hääl kõlama hakkab, sõltub alati sisust ja ka sellest, mis maa helilooja loominguga on tegemist. Arhipova eelistab laulda originaalkeeles. Ta tabab hästi võõra keele foneetilise omapära ja leiab sellele vastavat tämbrit. Näiteks Manuel defalia süüdis. Suur võlur armastus meenutab tema hõõguvalt kirglik laulmine hispaania rahvalaulikute laulumaneeri. Ja küllap on siin oma osa ka selles, et tekst on hispaaniakeelne. Irina Arhipova repertuaari kuuluvad teosed vanast klassikast kõige uuemate nii välja. Kõige enam on nende hulgas muidugi vene heliloojate loomingut. Kuidas võikski see vene lauljatari puhul teisiti olla? Kuid muus osas eelistatud heliloojaid ei ole. Kui välismaal esinedes on ta alati võtnud põhimõtteks, et vähemalt üks kontserdi pool olgu vene heliloojate romansse siis Nõukogude Liidu lavadel on Irina Arhipova tutvustanud just paljusid maailmaklassikasse kuuluvaid suhteliselt harva esitatavaid teoseid. Üks niisugustest on praamsi rapsoodia Aldile meeskoorile ja orkestrile, mis on kirjutatud tööte tekstile. Kuivõrd erinev on lauljatari tämbri siin eelmise palaga võrreldes? See meenutab oma sirgusega saksa laulukooli. Üks ameerika kriitik võrdles Irina Arhipova mitmekülgsust ja artistlikust Saljapini omaga. Sellest paremat.