Kunstnikust rääkides huvitab meid eelkõige tema töö need vaimsed väärtused, mis inimene on meile andnud need mõtted ja tundeelamused, millega ta meid on rikkamaks muutnud. Kui me täna tahame rännata Anna Haava Loomingu maile siis Avagem kõigepealt tema luuleraamat. Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununeb lehekülgaegade raamatus. Meie otsa ette on kirjutatud elusõna. Meie silmades säravad sädemed, meie põues lainetab julgus ja jõud hoovab elu. Meie ulatame käed pilvede poole, meie tammume suure sihi poole. V tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse. Anna Haava ei tahtnud olla vaikiv, ununeb lehekülgaegade raamatus. Ta ei tahtnud, et seda oleks Kadal rahvas. Ta soovis, et iga ta kaasaegne elaks ja kirjutaks aegade raamatusse Olesklemisele seadiste vastu, aktiivse ellusuhtumise, rahulolule, püüdluse, Parema ühiskondliku korra poole. Ent Anna Haava ei ole meile lähedane üksnes sellepärast. Samavõrdselt on meile omaseks saanud suurema osa kogu poetestzi tunde ja mõttemaailmast. Sellest rikkalikust pärandist, mis on ühtaegu luule ja muusika millel on samaaegselt sõna jõud ja kõlajõud. Missugused olud ja ajad ei lubanud siis luuletajal vaiki olla. Lauluviisi lõpeta. Missugune oli siis anna haava ja ta rahva saatusetee, mida mööda astudes sündis poeedi, ligemale 70 aastat kestnud luulelooming. Eesti kirjandus ei olnud enne Anna Haava luulesse astumist eriti rikas ega eakas. Vaevalt sajandivanune õigupoolest veel mitte sedagi. Oma laule olid laulnud Kristian Jaak Peterson ja Lydia Koidula oli Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti kirjandus ja eesti rahvas olid sündinud, seda küll. Nüüd oli vaja iseseisvat elu elama hakata. Kirjanduses aga viibiti ikka veel rahvusliku ärkamisaja meeleolude loosungite lummuses. Kuigi ühiskondlik kord oli vahepeal esile nihutanud hoopis uued päevaküsimused. Kõlavad sõnad isamaast ja vabadusest, nii nagu neid lauldi. Rahvusliku liikumise kõrgaastail olid muutunud kõlatuix. Et ajastu nõuab nüüd luuletajatelt uusi laule, ei tunnetatud kohe. Seda ei tunnetanud kohe oma luule teha algul ka Anna Haava. Alles aegamisi hakkas lahtiste silmadega elus ringi vaatav poeet taipama, kui tulutu oli tema päevil laulda üksmeelest. Ühiskondlik elu oli jõudnud kapitalismi. Kirjandus võttis suuna romantismilt realismi. Luule see ei tule tuulest ega kuku, käi sest ka ära sunni. Ära keela. Kõik, see oleks asjata. Luule. See on lekkiv tõde. Verist sinus südamest. Seda pead sa ilmutama. Hoolimata enesest. Anna Haava sündis 1864. aastal samal aastal, kui Juhan Liiv kaks aastat varem oli tulnud ilmale Karl Eduard Sööt. Aasta hiljem nägi päevavalgust Eduard Vilde. Niisugune oli poetess, lähen kirjanduslik kaaskondia ümbrus. Kui Juhan Liiv pärines vaesusega maadlevast kantniku perekonnast siis Anna Haava talupidajatest vanematekodu oli majanduslikult tunduvalt enam kindlustatud. Seetõttu saigi peretütar kõrgemad tütarlaste koolihariduse. Sellele vaatamata jäänud temalgi üha süvenevate klassivastuolude ja kapitalismi poolt sünnitatud moraali varjuküljed tundmata. Liialt usalduslik. Isa kaotas talu ja perel tuli Kodavere Pala valla haavakivi talust asuda Võrumaale väikesele veski kohale. Ent sellegi omastas õemehest naaber pettuse teel. Kõige selle üleelamine, samuti järgnenud pikaajaline protsessimine ja kodutuse tunne, mis jälgis luuletajat pikki aastaid enne, kui ta sai püsiva elupaiga Tartusse Koidula tänavale. Kõik see lisas Anna Haava luulesse kibedaid pettumusenoote. Ainult pääle varju ja kätele tööd. Üks suutäis leiba, üks jalatäis maad, oh kodumaa. Oh, valus on võõrsile veereda surm üksinda kaugele kaduda. Ja süda ning hing on kodumaa. Ma väsinud oh, puhkaksin mullal. Ainult pääle varju ja kätele tööd üks suutäis leiba, üks jalatäis maad. Anna Haava luules on palju valu omaenda ja oma rahva kannatuste pärast pettumuste ja kaotuste pärast. Aga ta luules on ka rohkesti rõõmsameelsust ja huumorit. Ja seegi luule on saanud oma meeleolu inimestelt inimeste rõõmsameelselt ja huumorilt. Anna Haava luuleloomingu valdavama osa moodustab lembeluule. Kui palju erinevaid meeleolusid, siit leiame. Missugust tunderedust, sügavust ja samal ajal lihtsust need endas sisaldavad. Sina oled päike, mina olen kuu. Nõnda see ammust ajast ju päikse käest kuuvalgus saab. Seega teisi valgustab. Sina oled kaunis kevade. MINA, OLEN, õitsi, linnuke. Kevade. Kui ära näed linnuke, siis vaikseks jääb. Vaevalt et saab veel lihtsamalt. Aga nagu tõendab poetess ise saab. Tal on pikad põllepaelad, suured pikad siidipaelad, taon tantsul nagu tuul harva vaikib tema huul. Hääl tal on kui hõbekellal silmad, nagu tähed, hellal, kuri, ta kannatuke. Ta on armas minule. Ja kui teine inimene on armas puusalduste kiindumust, siis ollakse selle heaks valmis tegema kõik. Kuigi kõrvaltvaatajale võib see mõnikord tunduda naljakana. Kuigi see võib kutsuda suule naeruvõru, peab siis kiindumus olema tingimata kannatav ja valu tegelikult igatsemine. Koit istus taeva ääre pääl ja vaatas alla, ilma. Üks lugu, kaunis tõsine, seal puutus tema silma. Ants seisab väljas akna ees ja istutab seal kaske. See pole just nii kerge töö, Suurkask on kaunis raske. Kuid Antson nähe õnnelik. Kasson see Koidus härrast. Seal majas elab Mallet või on see sellepärast? Ja eile oli pühapäev ja linnud rõõmsast laulsid. Kuid Ansu malle kurvastust nad selgesti kõik kuulsid. Ants algab maleeidele, kui kiita poiss ta olla ja kas ta tahtvat Mallele nüüd pea kosja tulla. Sest kõnele nii vali Eik siis oli pajatanud kui kaseke seal akna all on suureks puuks ju saanud. See aeg läheks veidi pikale, sest kask ei kasva ruttu. Ja see tooks tuska Ansule ja Mallele tõest nuttu. Seepärast pidas Ants ka nõu ja istutab neid kaske. See pole just nii kerge töö, Suurkask on kaunis raske. Samas meenutame, et luuletajal tuli elus läbi elada mitmeid valulisi hetki. Kui ta isa ja õe manalasse varisemise järel kaotati 1898. aastal ka ema ning seejärel igaveseks maamulda, läheb peatselt kõige lähem inimene. Siis mõjukse tundehellale luuletajale, isegi nii et temalt tükil ajal ei ilmu uut kogumikku. Tuletame meelde, et poetess, esimene värsikogu luuletused ilmus 1888. aastal ning kaks järgmist sama pealkirja all vastavalt 1890. ja 1897. aastal. Nendele järgneb uus kogu pealkirjaga lained alles 1906. aastal. Üldse ilmus anna haavalt üheksa luuleraamatut. Lisaks eelnimetatud neljale veel 1910. aastal ristlained kolm aastat hiljem põhjamaa lapsed ja 1920. aastal meie päevist siis pärast kümneaastast vaheaega veel siiski on elu ilus. Ning lõpuks 1935. aastal laulan oma eesti laulu. Oma 60. sünnipäeval avaldas ta seitse esimest religeeritult ja täiendatult üheskoos pealkirja all Anna Haava luuletuskogu. Kuna 1954. aastal tehti poetess 90. sünnipäeva puhul kõigist üheksast mahukas valimik pealkirja all luuletused. Viimasesse oli lisatud ka kimbukene uusi, hiljem kirjutatud värsse. Saanud teada, et see ilmub üheksatuhandelise spiraažis, hüüatanud luuletaja, et see on rohkem kui kõikide eelmiste kogude tiraaž kokku mida ta ütleks nüüd, kui ta kuuleks, et hiljuti välja antud juubelivalimik ilmus koguni 30 kahetuhandelise spiraažis. Peale selle on kirjaniku töölaualt jõudnud meieni 1911. aastal mälestuste ja lühiproosakogumik väikesed pildid Eestist. See teeb kokku väikese raamatukogu. Ekslike ühekülgne oleks anna haavat pidada üksnes tunde luuletajaks otsida tema loomingust ainuüksi lembe luuletusi ja koduradadele pühendatud värsse. Kuigi 1902. aastal ilmunud mõõk ühes piibel teises käes on ilmselt sündinud puuri sõjasündmuste ajendil pole see oma imperialismivastast kõlajõudu meiegi päevil kaotanud. Mõõk ühes, piibel teises käes ja ahnus südames. Nii ristirahvas usutööd teeb paganate seas. Ees astub armuõpetus ja kannul kaubakavalus ja soldatid ja surujad, kõik rändavad ja rühivad. Arm. Rahu olgu teiega. Kuid andke meile linnad, maa ja õigused ja kasud kõik siis taevas, teil on parem palk. Või veel ei taha. Tundke siis, et vägivald on meie viis. Ja vereojad voolavad ja maad ja rahvad Hoigavad. Tõsi küll Anna Haava pole kunagi silmapaistvaks ühiskonna laulikuks tõusnud. Ent pime pole ta kunagi olnud ühiskondlike vastuolude ja ebakohtade nägemisel eriti tuntavalt teravnevaid luuletaja loomingus ühiskonnakriitilised noodid alates neljandast kogust, seega siis lainete ilmumisest. Siit kohast ongi kirjandusloolased poolitanud poetess Loomingu kaheks teineteisest mõnevõrra erinevaks perioodiks. Esimesse jääks siis möödunud sajandil ilmunud kolm raamatut luuletusi, kuna ülejäänud kogud moodustaksid teise loominguperioodi. Suurima teravuse saavutab Anna Haava ühiskonnakriitika 1920. aastal ilmunud kogus meie päevist, kust pärineb ka üldtuttav, kui puhus mu katusekambri tuul oma hoiatusega, Lool lugusid, laulik loo Kirjuta kuid kirjuta südameverega. Sama mõttearendus on leidnud kasutamist mitmetes teisteski värsiridades. Muuhulgas luuletuses valitute kunst. Kõiksile kõik riimid ja rütmus. Kõik silbid ja sõnade käik, kõik valitud kunst, kõik helin, kõiki virved ja värvide läik. Kui ainult hinge neil oleks. Kui kirjutad, kirjuta südameverega kui elad, ela elamisrõõmuga. Anna Haava luule pole muretu lilleaasal liblika tagaajamine ent see pole ka sünge, enesesse tõmbunud kibestumine. See on mitmemeeleoluline tunne, sügav inimlik, kaasaelamine ja hinnang. See on ühtaegu isiklik ja ühiskondlik. Ja kuigi ta värsid on peaaegu täielikult sündinud 1940. aasta eelses Eestis ja kuigi poetess vististi kunagi ei suutnud täielikult tunnetada inimühiskonna arenemise seaduspärasusi on see ometi julgustav luule elujõudu andev luule ja rikkamaks muutev luule. Ja mis puutub kordsus kolmulistesse noortesse Raukkadesse. Kes need kõnnivad, kortsus kulmul hinged, nii vaevatud verised, eksivad vaibudes kõrbekuumas, südamed härmatanud ruumilised. Need on meie noored raugad. Kes need soonivad elu sõnu, surma, pitsat neile otsa ees varitsevad kuli sügise Variood keset kevade Aliuses. Need on meie noored raugad. Autori suhtumine peaks olema siin seletustetagi selge. Ja veel tahaks ühte Anna Haava luuletus teile kuulda anda nimelt luuletust, mis on luule paljalt, sõnas. Mis on luule paljalt sõnas? Raske kare hingele aga muusikas ja laulus sulatata südame. Õnnelik, kelle õnneks antud tundmust häältes avalda. Oh üht ilusat laulu kuuldes. Tahaksin kortsurrama. Meie päeviks kõlab umbkaudu 200 Anna Haava luuletust muusikas ja laulus küll Miina Härma ja Mihkel Lüdigi küll Konstantin Türnpu ja Karl August Hermanni, küll Aleksander Läte, Gustav Ernesaksa ja Edgar Arro helistuses. Paljud neist on muutunud sõna otseses mõttes rahva lauludeks. See on suurim tunnustus luuletaja loomingule loomulikult samuti helilooja omale. Valdav osa nendest lauludest on sündinud Anna Haava ja Miina Härma ühisloomingust. Nagu seegi Eesti poeesia on Anna Haava luule kõrglainetele järgnenud aastatel palju rikkamaks saanud. Mitmeid kauaks eesti luuleklassikasse jäävaid laulikuid töötas üheaegselt poetessile. Keele ja Kirjanduse instituut ei pidanud enam liitki mahukat köidet piisavaks eesti kirjanduse poolt läbi käidud tee kokkuvõtmiseks ja lisas valmivale kirjandusloole veel ühe köite. Jah, seda küll. Ent suured loojad jäävad kas sellel taustal suurteks? Me räägime ka nüüd suure lugupidamisega, Kristjan Jaak Petersoni ist, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi-st ja Lydia Koidulast, kes olid enne Anna haat. Luule palgejooni kuigi tema kõrvale ja tema järele võime lükkida pika nimekirja niisama suuri eesti laulikuid. Me pole unustanud, sellepärast ta luule on kordumatult omanäoline ja nii väga seotud meie ajalooga. Tõsija talule on kitsa piirilisem kui mitmenda kaasaegse oma tema tugevuseks. Nagu ütleb ühes oma uurimuses kirjandusloolane Ello Säärits. Tema tugevuseks osutus tundmuse vahetu väljendamine. Armastus on haavaluules võlusõna, mille kaudu otsivat väljendust allasurutud hinge ja vaimujõud. Seesama jõud, mis viib inimkonda ta arengus ikka edasi ja edasi. Seepärast me teda hindamegi sellepärast et ta meile julgust ja jõudu annab meid rikkamaks muudab. Ei, mina õnne, usu mis paistab rikkuses. See õnn on väärtuseta kui vaesus südames. Ei mina õnne, usu, mis aus ja kuulsusest. See õnn on külm ja kare jook 12 ees. Ma usun ainult õnne, mis põues peidus anud usk, armastus ja lood.