Nii palju nimesid, mis eluaja jooksul mööda libisevad. Oled sa sellele mõelnud, Cheni? Kõik nimed, mis tulevad ja lähevad mis südame lõhki rebivad ja pisaraid toovad. Kellest saavad armastajad või vaenlased. Ma lehitsen vahele aadressiraamatut. Sellest on saanud otsekui minu elu tutvustav kaart. Ma kirjutan sulle sellest natuke. Nii et sina, kes ainsana mind mäletama jääd, mäletaksid ka minu elu omamoodi testament. Ma annan sulle oma mälestused kõige kaunima, mis mul on. Oli aasta 1928. Mul oli sünnipäev ja ma sain kümneaastaseks. Juba siis, kui ma pakki sain, teadsin, et selles on midagi tähtsat. Nägin seda sädemest isa silmis. Tema tumedad silmad, mis muidu olid enamasti hõivatud millegi muuga ootasid innukalt minu reaktsiooni. Kingitus oli mähitud ilusasse õhukesse siidpaberisse. Katsusin sõrmeotstega selle struktuuri. Õhuke pealispindkiud, mis moodustasid segase mustri ja pael. Lai punane siidpael. See oli kõige ilusam pakk, mida ma üldse näinud olin. Tee lahti, tee lahti. Agnes, mu kaheaastane, elevil väike õde, kummardus söögilaua kohale mõlemad küünarnukil linna peal ja sai ema käest noomida. Jah, teened lahti. Isegi isa paistis kärsitu. Ma libistasin pöidla küljepaela, enne, kui otsestest tõmbasine sõlme lahti tegin. Pakis oli siledasse punasesse nahka köidetud aadressiraamat, mis lõhnas kirbet värvi järele. Sellesse kogud Sooma sõbrad ütles isa naeratades. Kõik, keda sa elus kohtad kõikides põnevates kohtades, kus sa käid. Et sa ära ei unustaks. Ta võttis mu käest raamatu ja tegi selle lahti. A-tähe all oli ta juba kirjutanud oma nime Erik Alm. Ning siis aadressi ja töökoja telefoninumbri. Telefoni, mis oli äsja sisse pandud ja mille üle ta nii uhke oli. Kodus neil veel telefoni ei olnud. Minu isa oli suur mees mitte kehaliselt üldsegi mitte. Aga näis, et tema mõtetel ei ole kodus iialgi ruumi. Need otsekui lendasid pidevalt üle maailma kaugele tundmatutesse kohtadesse. Mul oli sageli tunne, et tegelikult ei taha, et meie juures olla. Talle ei meeldinud väiksus, ei meeldinud argipäev. Ta januneb teadmiste järele ja täitis meie koduraamatutega. Ma ei mäleta, et oleks palju rääkinud. Isegi emaga mitte. Ta lihtsalt istus oma raamatute seltsis. Mõnikord pugesin ma lugemistooli tema sülle. Ta ei pahandanud kunagi. Lükkas mu lihtsalt kõrvale, et ma tähti ja talle huvipakkuvaid pilte ära ei varjaks. Ta lõhnas magusast puidu järele ja tema juukseid kattis alati lihvimistolmukiht. Tema käed olid krõbelised lõhenenud. Igal õhtul määristanid hoolikat vaseliiniga ja magas siis õhukesed puuvillased, kindad käes. Minu käed. Neid hoidsin ma ettevaatlikult kallistades tema kaela ümber. Me istusime seal omaenda maailmas. Ma järgnesin tema mõtterännakutele lehtede keeramise taktis. Ta luges maadest ja kultuuridest torkas nõelu seinale naelutatud suurele maakaardile. Otsekui oleksid need kohad, kus ta on käinud. Ühel päeval ütles ta. Ühel päeval sõidab ta laia maailma. Ja kinnitas siis nõelte kõrvale numbreid. Ühtesid kahtesid ja kolmesid selles järjekorras, kuidas ta kohti reastas. Võib-olla oleks ta paremini maadeavastajaks sobinud. Kui poleks olnud vanaisa töökoda pärandust, mida valitseda, kohustust, mida täita. Ta läks truult hommikuti töö kutega pärast vanaisa surma ja seisis oma õpipoisi kõrval vängelt tärpentini. Lakibensiinis lõhnavad hämaras ruumis mille sein vääristasid lauahunnikud. Meie lapsed tohtisime enamasti ainult ukselävele vaadata. Õues ronisid mööda tumepruuni puitfassaadi roosid valged pargiroosid. Kui lehed maha kukkusid, korjasime need kokku ja panime veenõudesse. Valmistasime endale ise parfüümi, mida kaelale piserdasime. Ma mäletan virna laotud pool valmis toole ja laudu lihvimistolmu ja saepuru tööriistu seinal konksude otsas peitleid, tikksaage puuseppa, nuge, haamreid. Kõigil oli oma kindel koht. Isal oli oma kohal kruupingi juures kõigest ülevaade. Tal oli pliiats kõrva taga ja paks pruunist pragunenud nahast põll ees. Ta töötas alati niikaua, kui pimedaks läks, nii suvel kui ka talvel. Siis läks ta koju Koju oma tugitoolikisa. Tema hing on ikka veel minuga ajalehehunniku all, tema valmistatud toolil, mille istmekate kudus, ema. Kõik, mida isa tahtis, oli maailmas reisimine. Ja kõik, mida ta tegi, jättis jälje kodu nelja seina vahele. Käsitöö, mälestussambad, peente kaunistustega ehitud kiiktool, mille ta emale meisterdas puidust dekoratsioonid, mida ta hoolikalt käsitsi välja nikerdas. Raamaturiiul, kus mõni tema raamat siiani alles on. Minu isa. Oled sa kunagi tõelist põrgukisa kuulnud Kenny meeleheitest valla pääsenud röögatust. Karjatus, mis tuleb südamepõhjast ja kaevub igasse pisemasse jaotamisse, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Mina olen mitu korda kuulnud, aga kõik meenutasid mulle toda esimest kõige kohutavamat. See kostis hoovist. Seal ta seisis. Isa, tema röögatus kajas kiviseinte vahel ja käest purskub, veri värvis kahutanud muruvaiba punaseks. Puur oli läbi randme tunginud. Kisa vaibus ning isa vajus maha. Me jooksime mitmekesi trepist alla õue, tema juurde. Ema sidusama, põlled randme ümber ja hoidis kätt üleval. Tema appihüüdeid, sama valine kui isa, karjumine. Isa nägu, kohutavalt valge huuled, sinakaslillad. Kõik järgnenu on udu sees. Mehedki tänavale kandsid auto, mis ta ära viis. Üksik kuivanud valge roos maja seina vastas ja seda ümbritseb härmatis. Kui kõik olid läinud, istusin mina maas ja vahtisin seda. See roos oli ellujääja. Palusin jumalat, et minu isal oleks sama palju jõudu. Edasi tulid nädalad täis ootust. Nägime iga päev, kuidas ema pärast hommikusööki ülejäänu pudru piima ja leiva ära pakkis ning haiglasse läks. Tihti tulid avamata toidu pakkige tagasi. Ühel päeval, kui ta koju tuli toidukorv endiselt täis olid selle pea lisariided. Ema silmad olid nutust paistes ja punased. Punased nagu isa, mürgitatud veri. Kõik peatus. Elu lõppes mitte üksnes isa, vaid meie kõigi jaoks. Too kahutanud novembri hommikul kostnud põrgukisa tegi minu lapsepõlvele jõhkra lõpu. Öised pisarad ei olnud minu omad. Aga need olid mul nii sügavalt hinges, et ärkasin mõnikord üles, uskusin seda. Kui meie oma voodites lamasime, istus ema köögis kiiktoolis. Ma olin harjunud tema nuuksumise saatel magama jääma. Ta õmbles ja nuttis. Nuuksed tulid lainetena, kandusid lae all läbi toa meieni lasteni. Ta arvas, et me magame. Ei maganud. Ma võisin kuulda, kuidas tema nina tiibadele kleepus, kui ta seda tagasi ninasse tõmbas ja alla neelas. Ma tajusin tema meeleheidet üksijäämise pärast. Sellepärast et enam ei saada nii turvaliselt isa varjus olla. Ka mina tundsin isast puudust. Ta ei istu enam kunagi raamatusse süvenenud oma tugitoolis. Ma ei saa enam kunagi tema sülle pugeda ja koos temaga laia maailma minna. Kallistused, mida ma oma lapsepõlvest mäletan, sain ma isalt. Need olid rasked kuud. Puder, mida me hommikul ja õhtul sõime muutus üha vesisemaks. Metsast korjatud ja kuivatatud marjad hakkasid otsa lõppema. Ühel päeval laskis ema isa püssiga tuvi. Sellest jätkus kuuks. Ja see oli pärast isa surma esimene kord, kui meil kõigil kõht täis sai. Esimene kord, kui toit pani põsed õhetama. Esimene kord, kui me koos naersime. Aga naer pidi varsti vaikima. Sina oled vanem, sina pead nüüd ise hakkama saama, ütles ema ja surus ühe sedeli mulle pihku. Ma nägin, et tema rohelised silmad täitusid pisaratega, enne kui ta ringi keeras ja hakkas märja lapiga palavikuliselt nühkima taldrikuid millest me olime äsja söönud. Köök, kus me toona nii kaua aega tagasi seisime on minu lapsepõlve mälestustemuuseum. Mäletan iga pisiasja, seelik, mida ema parajasti õmbles, see sinine, mis oli tabureti peal. Kartulipott, mis oli kiirsüle ajanud ja nüüd oli vaht kuivanud. Ainuke põlev küünal, mis heitis ruumi hämarat valgust. Ema, liikumine, kraanikauss ja söögilaua vahel. Kleit, mis mähkus jalgade ümber, kui ta ennast liigutas. Mida sa sellega öelda tahad? Sain ma suust välja. Ta jättis nühkimise pooleli, kuid ei vaadanud mulle otsa. Kas sa viskad mu välja? Jätkasin mina. Vastust ei tulnud. Võit siis ometi midagi. Kas sa viskad mu välja? Ta vaatas kraanikaussi. Doris, sa oled juba suur, sa pead aru saama. Otsisin sulle hea töökoha. Nagu sa sedelit näed, ei ole see kuigi kaugel. Me võime kohtuda. Aga kool? Ema tõstis pilgu ja vaatas otse tühjusesse. Isa ei lubaks iialgi mind koolist ära võtta. Praega mitte, ta pole veel lõpetanud. Karjusin talle. Agnes vigises rahututama toolil. Vajusin laua äärde, puhkasin nutma. Ema istus minu kõrvale ja pani käe mulle laubale. Tema käsi oli nõudepesemisest ikka veel külme, märg. Kallikene. Sosistas ta ja surus pea vastu. Minu oma. Oli nii vaikne, et ma peaaegu kuulsin, kuidas rasked pisarad mööda tema põski voolavad ja minu omadega segunevad. Sa võid igal pühapäeval koju tulla, see on sul vaba päev. Tema tröösti sosin, muutus mu kõrvus tuhmiks suminaks. Lõpuks jäin tema süles magama. Järgmisel hommikul ärkasin julmaja määramatusse tõelisusesse, et pean oma kodu ja turvalisuse ühe võõra aadressi pärast maha jätma. Vastu vaidlemata, võtsin mu ema käest koti riietega aga ei suutnud hüvasti jättes talle otsa vaadata. Kallistasin oma väikest õde ja lahkusin siis sõnagi lausumata. Ühes käes oli mul kott teises kolm isa raamatut, mis olid jämeda nööriga kokku seotud. Jaki taskus oli ema peenutsema käekirjaga kirjutatud nimi. Dominiik, särafaa. Ja siis paar karmi juhtnööri. Tee korralikult kniksu, räägi ilusasti. Ma lonkisin aeglaselt mööda tänavaid sihtkoha poole, mille aadress oli nime all kirjas. Vastukaatan viis. Seal pidin ma endale uue kodu leidma. Kohale jõudnud, seisin tükk aega moodsa maja ees. Suurte ilusate akende ümber, punased piidad. Fassaad oli kivist ja hoovi viis sile, kividega sillutatud tee. See oli kaugel lihtsast päevinäinud puumajast, kus oli siiani olnud minu kodu. Välisuksest tuli välja üks naine. Tal olid jalas läikivad nahkkingad ja seljas läikiv valge ilma vöö kohata kleit. Peas oli tal üle kõrvades surutud PS. Pottkübar ja käsivarrel kõlkus kübaraga ühte värvi väike nahast kott. Mas ilusin häbelikult oma põlvini ulatuvat kulunud villast seelikut ja mõtlesin, kes ukse lahti teeb, kui ma kell annan. Kas Dominic on mees või naine? Ma ei teadnud, ma ei olnud seesugust nime eluilmaski kuulnud. Ma läksin aeglaselt, puhkasin läikiva marmortreppi, igal astmel mõlemat jalga. Kaks korrust ülespoole. Tumedast tammest kahepoolne uks oli kõrgem kui kõik varem nähtud uksed. Astusin sammukese edasi ja koputasin lõvipeakujulise koputiga. See kajastub meilt vastu ja ma vahtisin lõvile silma. Mustas kleidis valge põllega naine avas ukse ning tegi kniksu. Ma voltisin sedeli lahti, et näidata kuid ei jõudnudki tekstini, enne, kui nähtavale ilmus üks teine naine. Musta rõivastatu astus kõrvale ja jäi seisma. Selg sirgelt vastu seina. Teise naise punakaspruunid juuksed olid punutud kahte pikka patsi. Need olid kuklas laiaks sõlmeks keeratud. Kaela ümber rippus mitu rida valgeid eri kujuga pärleid. Tema kleit oli sädeleva smaragdrohelisest siidist kolmveerand pikkusega ja Plysseeritud seelikuosaga. See kahises, kui naine ennast liigutas. Ma nägin otsekohe Ethan, rikas. Ta silmitses mind pealaest jalatallani. Tõmbas siis pika musta pitsi otsas olevast sigaretist mahvi. Puhus suitsu viltuselt lae poole. No mis sa ütled, tema prantsuse aktsent oli tugev ja hääl suitsust kähe. Nii kena tüdruk, sa võid jääda. Nonii, tule nüüd sisse. Siis keeras ta ringi, kadus korterisügavusse. Ma seisin esikuvaibal, kott jalge ees. Musta riietatud naine andis pianoogutusega märku, et madala järgneksin tariisu läbi köögiteenijatuppa, kus minu tulevane kitsas voodi seisis kaheteise kõrval. Panin koti voodile. Võtsin ilma käskimata voodilt kleidi ja tõmbasin üle pea. Siis ma seda veel ei teadnud. Aga ma olin kolmest tiine tüdrukust noorim. Ja pidin seepärast olema see, kes teeb kõiki neid töid, mida teised teha ei tahtnud. Istusin voodile ja jäin ootama. Jalad tihedasti koos ja kokku põimitud, käed süles. Ma mäletan veel praegugi üksindustunnet, mis mind tolles pisikeses toas Valdes kui ma ei teadnud, kus ma olen ja mis mind ees ootab. Seinad olid lagedad ja tapeet koltunud. Iga voodi kõrval oli väike öökapp ja sellel küünlajalgsete ärin küünlaga. Kaks pooleldi ära põlenud, üks uus vahatatud tahiga. Ei möödunud kuigi palju aega, kui kuulsin taas põrandalaudadele palja samme ja naise seeliku kahinat. Mu süda põksub tugevasti. Naine jäi ukselävele seisma ja ma ei julgenud talle otsa vaadata. Tõuse püsti, kui ma tulen. Nonii, selg sirgu. Ma tõusin püsti ja tema sirutas kohe käed mu juuste järele. Tema peenikesed külmad sõrmed tungisid igale poole. Ta kummardusi astus ligemale kuuris iga millimeetrit mu nahka. Puhas ja kena, see on hea. Ega sul täisid, ei ole, plika. Ma raputasin pead. Tootsis edasi, kergitas ühte juuksesalku teise järel. Tõmbas sõrmega kõvasti üle mu kõrvataguse. Ma tundsin, kuidas tema pikk-küüs mu nahka kriimustas. Siin tavaliselt elutsevad siin kõrvadega, ma jälestan satikaid. Pomises ta ja tema keha läbistas vidin. Aknast paistis sisse päikesekiir, mis tõi nähtavale tema näol heleda puudrikihi all püsti tõusnud heledad karvaudemed. Korter oli suur, täis kunsti, skulptuure ja tumedast puidust, ilusat mööblit. Lõhnas suitsu ja millegi muu järele. Millegi, millele ma ei osanud nime anda. Päeval oli vaikne, rahulik naine oli üks neist õnneliku saatusega inimestest kellel pole kunagi vaja tööd teha. Ikkagi oli ta heal järjel. Ma ei tea, kust tema raha pärit oli. Mõnikord kujutasin ma ette, et tal on mees. Et ta hoiab teda kusagil pööningul luku taga. Õhtuti käis tihti külalisi kaunites kleitides teemanditega ehitud naised. Ülikonda kaabut kandvad mehed jätsid kingad jalga ja kolasid salongis ringi, nagu oleks mõni restoran. Õhk oli täis suitsu ning inglisprantsuse rootsikeelset juttu. Selles korteris veedetud ööd tutvustasid mulle mõtteid, millest me polnud iial enne kuulnud. Naistele võrdsed palgad. Õigus haridusele, filosoofiakunste kirjandus ja uutmoodi käitumine. Vali naer, vihane tülitsemine. Jaak Norras või kusagil nurgas avalikult suudlev paarike. See oli järsk pööre. Ma tõmbasin ennast kühmu, kui inimeste vahel Loovides klaase kokku korjasin või põrandale loksutatud veini ära kuivatasin. Kõrgetel kontsadel ebakindlad jalad liikusid tubade vahel. Litrid ja paabulinnu suled pudenesid maha, jäid esiku põranda, laiade laudade vahedesse kinni. Mina pidin varaste hommikutundideni käpuli maas keerutama ja väikese kööginoaga kõik peo jäljed ära kraapima. Selleks ajaks, kui proua ärkas, pidi kõikjale laitmatu olema. Meil oli kõvasti tööd. Igal hommikul pidid linikud olema värskelt triigitud lauad, läikivaid eklaasid ühegi plekita. Proua magas alati peaaegu lõunani. Kui ta viimaks magamistoast välja tuli, käis ta ringi ja kontrollis kõik toad ükshaaval üle. Kui leidis midagi, mille kohta märkus teha ei söö alati minu kaela. Alati oli süüdi kõige noorem. Ma sain üsna pea selgeks, mille peale ta silm oli ja tegin hommikuti enne tema ärkamist korterile tiiru peale, et teiste vead ära parandada. Vähestest tuletundidest kõval jõhv madratsil ei jätkunud kunagi. Mu keha oli pidevalt kurnatud pikkadest päevadest mustas vormi kleidis, mille õmblused nahka hõõrusid. Ning tollest hierarhiast ja kõrva, kiiludest ja meestest, kelle käed mu keha puudutasid. Ma olin sellega harjunud, et mõni, kes oli liiga palju joonud, magama jäi. Minu töö oli nende üles äratada ja minema saata. Aga see mees ei maganud. Ta vahtis otse enda ette. Pisarad valgusid ükshaaval aeglaselt mööda tema põski. Pilk oli suunatud tugitoolile, kus magas üks teine mees. Noor kuldpruunid, juuksed pea ümber nagu nimbus. Noore mehe päevasärginööbid olid lahti ja võidunud alussärk paistis. Tema päevitunud rinnal oli ankur. Rohekassinise tindijooned, ebakindlad. Teie meel on kurb. Vabandust, ma. Ta pööras pead, toetas õla vastu tugitoolinahkset käetuge, nii et ei pool lamakile. Armastus pole võimalik, lausus ta pehme keelega ning noogutas tühjusesse, mida ta oma põnnitseva pilguga täitis. Te olete purjus, palun tõuske üles, te peate enne ära minema, kui proo üles ärkab. Ta püüdsin oma häälel otsustavat kõla anda. Kui ma teda püsti upitasin, haarastaminest kinni. Preili, kas te siis ei näe? Mida ma ei näe? Et ma kannatan? Jah, ma näen mingi kuju ja magage ennast välja, siis läheb kannatus natuke kergemaks. Ma lihtsalt istun siin ja vaatan seda täiuslikkust. Las ma naudin seda eluohtlikku juhatust. Ta mässis ennast sõnadesse katsudes oma meeleolu kirjeldada. Ma raputasin pead. See oli mu esimene kohtumine tolle hella hingega mehega. Aga neid ootas ees veel palju. Kui korteri inimestes tühjenes hommik söder malmi katuseharjade kohal koitma hakkas, jäi tema sageli mõtteisse vajununa istuma. Tema nimi oli jesta jesta Nilsson. Ta elas lähedal sealsamas tänaval, vastu kaotan 25. Kulla Toris inimene mõtleb niimoodi, ainult öösel oli tal kombeks öelda, kui ma palusin tal koju minna. Seejärel tuikuste minema, õlad, longus, pea, norus, Sonioridel viltu peas ja kulunud pintsak, mida ta kandis liiga suur. Üks hõlm rippus natuke rohkem, otsekui oleks tal selg kõver. Ta oli kena. Tema nägu oli klassikaliste joontega sageli päevitanud nina sirge ja huuled õhukesed. Tema pilgus oli palju headust. Aga ta oli enamasti kurvameelne. Tema rõõmusäde oli kustunud. Alles mitu kuud hiljem taipasin, et ta oli kunstnik, keda proua jumaldas. Jesta maalid olid proua magamistoas suured erksates värvides neli ja kolmnurkadega lõuendil. Motiividest rääkida ei saanud. Üksnes värvi ja vormi plahvatused. Tundus peaaegu nagu oleks mõni laps pintsli kätte saanud. Mulle need ei meeldinud, üldsegi mitte. Aga proua muudkui ostis. Sest prints Joseen ostis ja sellepärast, et realistlikkus kaasaegses oli mingi loeng, mida keegi teine ei mõistnud. Prouale meeldisid jestan autsaider, täpselt nagu ta isegi. Proua oli see, kes mulle õpetas, et inimesel on palju erinevaid palgeid. Et oodatu pole alati see õige. Et meie kõigi rännakul ühe ja sama surma poole on palju teid, mida mööda minna. Et meil tuleb seista keerulistel ristmikel. Aga edasi võib tee taas sirge alla jääd, kurvid pole üldse kohtlikud. Jess, ta küsis alati palju kas sulle meeldib rohkem punane või sinine missugusesse riiki sa läheksid, kui sul oleks võimalus minna siin ilmas ükskõik kuhu. Kui palju ühe üürisid, iiriskomme 101 krooni eest osta saaksid. Pärast viimast küsimust viskes ta mulle alati ühekroonise. Tanipsutas selle nimetissõrmega õhku ja mina püüdsin naeratades kinni. Anna ausõna, et ostad kogu raha eest komput. Ta nägi, et ma olen pisike. Et ma olen ikka veel laps. Ta ei sirutanud kunagi käsi, et kobada mu keha nagu teised mehed. Ta ei poetanud kunagi ühtegi märkust huulte või tärkavate rindade kohta. Vaheta isegi aitas mind salaja, korjas klaasid kokku ja viis need sahvrisse. Kui proua seda märkas, andis ta mulle pärast alati vastu kõrvu. Tema paksud kuldsõrmused jätsid mu põskedele punased jäljed. Tupsutasin neile natuke nisujahu peale.