Ja seda oli vasturääkivusi genees. Öösiti ja varastel hommikutundidel olid õrnahingeline täis pisaraid ja kõhklusi. Ent nendel öödel eelnenud õhtutel nõudis ta tähelepanu. Ta elas sellest. Tal oli vaja vaidluste keskpunktis olla. Ronis laua peal ja laulis mingit laulu, naeris valju häälega. Ütles otse välja, kui poliitilised vaated lahku läksid. Ta arutles meeleldi tööpuuduse ja naiste õiguste teemal. Aga kõige rohkem rääkis ta kunstist loomises sisalduvast jumalikkusest. Niisugusest, millest Liba kunstnikud iial aru ei saa. Ükskord ma küsisin temalt, kust ta teab, et ta ise on tõeline kunstnik. Et asi pole vastupidi. Siis näpistas ta mind valusasti küljest ja tõi kuuldavale pika tiraadi kubismist, fu'd turismist, ekspressionismi, st. Küsiv pilk minu silmis toitis tema kõlavat naeru. Tirtsuke. Ühel päeval sa mõistad, vorm, jooned, värvid, see nii imeline, et saad nende abil kinni püüda kõige elava taga oleva jumaliku põhimõtte. Ma arvan, et minu taipamatus meeldis talle. Et tal oli kergenduseks see, et mina ei võtnud teda niisama surmtõsiselt nagu teised otsekui olnuks meil ühine saladus. Me võiksime kõrvuti läbi korteri kõndida. Ta käis mu järel ja vahetas aeg-ajalt jalga, et samas rütmis püsida. Varsti ma ütlen, et preilil on kõige rohelisem silmad ja siledamad põsed, mida ma üldse näinud olen oli tal kombeks sosistada. Ja minu põsed läksid alati ühtemoodi punaseks. Ta tahtis mulle rõõmu teha. Temast sai minu turvatunne selles võõras ümbruses. Aseaine isale ja emale, keda ma nii hirmsasti taga igatsesin. Saabudes otsisite mu pilku otsekui kontrollimaks, kas minuga on kõik hästi. Ja ta esitas küsimusi. Kummaline küll, mõnda inimest tõmbab eriliselt teineteise poole. Nii olise jestaja minuga juba mõne napi kohtumise järel tunduste nagu sõber. Ja ma ootasin alati tema külaskäiku. Näis nagu suudaksite kuulda, mida ma mõtlen. Juhtuse, ta tuli koos mõne kaaslasega. Peaaegu alati oli see noor, heas vormis ja pruuniks päevitunud mees kelle kombed ja taktitunne polnud kaugeltki niisugused nagu kultuuri eliidil, kes olid tavalised proua vastuvõttude alalised külalised. Need, noored mehed istusid harilikult vaikset tugitoolis, jootasid, kuni jesta ühe klaasi tumepunast veini teise järel tühjaks kummutas. Nad kuulasid vestlust alati tähelepanelikult, kuid ei sekkunud sellesse kunagi. Ükskord ma nägin neid. Läksin hilja õhtul proua magamistuppa, tema pat Wen ööd kohevaks uputada. Nad seisid tihedalt kõrvuti, nägu näo vastas, kahe jesta maali ees, mis toetasid vastu voodit. Jess ta käsi oli noormehe puusade ende Traskis käe lahti, otsekui oleks ennast kõrvetanud. Kumbki neist ei lausunud sõnagi. Kuid jõsta testis nimetissõrme huultele ja vahtis mulle ainiti otsa. Ma sokutasin padjad kohevaks, lahkusin siis toast. Jõsta, sõber kadus esikusse uksest välja. Ega tulnud enam kunagi tagasi. Öeldakse, et hulluse loovus käivad käsikäes. Et kõige loomingulisemad inimesed on ka kõige lähemal raskemeelsusele, kurvameelsusele ja obsessiiv-kompulsiivne setele häiretele. Tol ajal ei mõelnud keegi, niisiis polnud ilus ennast halvasti tunda. Niisugustest asjadest ei räägitud. Kõik tundsid ennast kogu aeg hästi. Proua oma laitmatu jumestuse siledat soeng sädelevat juveelidega. Öösiti, kui korteris vaikseks jäid ja ta oma mõtetega üksi oli, ei kuulnud keegide mängi. Küllap korraldas ta neid vastu võtta selleks, et mõtteid eemal hoida. Jesta käis seal samal põhjusel. Üksindus peletas ta välja oma korterist, kus seinte äärde laotud müümata maalid talle tema vaesust meelde tuletasid. Teda haaras tihti sünge melanhoolia, mida ma olin juba meie esimesel kohtumisel täheldanud. Siis jäi ta seniks istuma, kuni ma ta välja saatsin. Ta tahtis alati tagasi oma Pariisi tollesse imelisse ellu, mida ta nii väga oli armastanud sõprade kunsti ja inspiratsiooni juurde. Kuid raha ei olnud kunagi piisavalt. Proua andis talle tolle Braslaslikkuse süsti, mida ta ellujäämiseks vajas. Veidikeseks ajaks korraga. Ma ei suuda enam maalida, ohkas ta ühel õhtul. Ma ei teadnud kunagi, kuidas tema raskemeelsusele vastata. Miks see niimoodi ütled. Midagi ei tule. Ma ei näe enam pilte. Ma ei näe elu selgetes värvides mitte nii nagu enne. Mina ei taipa sellest midagi. Naeratasin ma sunnitult. Silitasin ühe käega tema õlga. Mida mina teadsin? Kolmeteistaastane plika, mitte kui midagi maailmast, mitte midagi kunstist, mitte midagi. Minu silmis oli ilus see pilt, mis kujutas tegelikkust, nii nagu see oli mitte moonutatud mitmevärvilised nelinurgad, mis omakorda moodustasid moonutatud figuure. Mina mõtlesin, et on kindlasti hea, et ta ei suuda esile manada neid koledaid pilte mida proua oma garderoobi kogused Justa leiva lauale saaks. Kuid pärastpoole juhtusin siiski mõne pildi ette seisma jääma. Tolmuhari käes. Värvide ja joonte Segadikul õnnestus mõnikord mind köita ja mu fantaasia vohama panna. Ma ei näinud kunagi midagi uut. Ent ajapikku õppisin seda tunnet armastama. Proua ei leidnud asu. Seda olin ma teiste teenijate käest kuulnud. Peod, mida ta korraldas hoidsite argipäevast eemal kolimised, hoidsite ta igavusest eemal. Tema lahkumise tulid alati kiired etteaimamatud. Ikka oli mingi põhjus triidis uusi, paremaid suuremaid eluasemeid, mis asusid kõrgema staatusega piirkondades. Peaaegu täpselt aasta pärast meie esimest kohtumist tuli ta kööki toetuspuuse õlaga vastu kamin otsa. Üks käsi näperdas kübara serva lõua alla seotud paela. Kaelakeed sõrmuseid närviliselt, justkui oleks tema teenija ja meie tööandjad. Justkui oleks ta laps, kes palub täiskasvanut luba kooki võtta. Tema, kelle selg oli muidu alati sirge ja pea püsti. Me tegime talle kniksu ja mõtlesime vist kõik ühte ja sama et meid lastakse lahti. Vaesus hirmutas meid. Proua juures oli meil küllusest süüa ja rasketest tööpäevadest hoolimata oli see hea elu. Me seisime vaikides käed põllel ja piinlesin altkulmu. Ta kõhkles, tema pilk rändas meie vahel, justkui seisaks ta valiku ees, mida ta ei taha teha. Pariis pahvatas ta viimaks, laiutas käsi. Tema äkilise eufooria ohvriks langes kaminas ilmsi seisnud väike vaas. Pisikesed portselankillud kukkusid meie jalgade sekka. Ma laskusin otsekohe kummargile. Ruumis võitis taas maad vaikus. Ma tundsin endal tema pilku ja tõstsin silmad. Doris. Takkima kott. Sõidame homme hommikul. Teised võivad koju minna, mul ei ole teid enam vaja. Tõotas reaktsiooni. Nägi, kuidas teiste silmad pisaraid täis valgusid. Aimas muret minu omades. Keegi ei lausunud sõnagi. Ta keeras ringi, kõhkles hetke ja läks siis kiirel sammul minema. Koridorist hõikas ta. Sõidame, kelle? Seitsme rongiga. Kuni selle ajani oled sa vaba. Nii juhtuski, et järgmisel hommikul olin rappuvas kolmanda klassi vagunis teel malmi poole. Võõrad inimesed minu ümber nihelesid kõvadele puupinkidel mis ka minu taguotsa pinud ajama pani. Vagunis oli sumbunud õhk, higi, niiskete riiete hais ning köhivad ja nina nuuskavad inimesed. Igas jaamas läks keegi maha ja keegi tuli peale. Aeg-ajalt oli mõnel kaasas puur kanade või partidega, keda ühest kihelkonnast teise reeti. Nende sõnnik lehkas kirbet ning nad täitsid vaguni kriiskava kaagutamisega. Vähestel kordadel oma elus olen ma tundnud ennast nii üksikuna kui tulles rongis. Ma sõitsin vastama isa unistusele sellele, mida ta oli mulle raamatutest näidanud. Kui mu lapsepõlv veel turvaline oli. Nüüd tundus unistus nagu õudusunenägu. Mõni tund varem olin ma jooksnud mööda sööderi tänavaid nagu jalad võtsid, et jõuda koju ema juurde ja teda hüvastijätuks kallistada. Ta naeratas nii, nagu emad naeratavad. Neelas oma kurbuse alla ning kallistas mind kõvasti ja pikalt. Ma tundsin oma keha, vastas tema südamelööke. Süda põksus kõvasti ja kiiresti. Tema käed, laup, higist niisked. Nina läks umbseks ja ma ei tundnud tema häält ära. Ma soovin sulle piisavalt. Sosistas ta mulle kõrva. Piisavalt päikest, mis sinu päevadesse valgust annaks. Piisavalt vihma, et sa päikest hindaksid. Piisavalt rõõmu, mis kustutakse hinge. Piisavalt valu, et oskaksid elu väikseid rõõme hinnata. Piisavalt kohtumisi, et suudaksid aeg-ajalt hüvasti jätta. Ta pressis vaevaga suust sõnad välja, mida ta nii väga öelda tahtis kuid ei suutnud siis kauem nuttu tagasi hoida. Viimaks laskis ta mu lahti ja läks tuppa. Kuulsin teda pomisemas, aga ei teadnud, kas tema sõnad olid mõeldud mulle või talle endale. Ole tugev, ole tugev, ole tugev. Kordezda emme soovinga sulle piisavalt. Agnese jõue kui ma lahkuda püüdsin, klammerduda minu külge. Ma käskisin tal lahti lasta, aga ta ei kuulanud sõna. Viimaks olin sunnitud tema väikesed kentsakad sõrmed lahti kangutama ja nii kiiresti minema jooksma, et ta mulle järele ei jõudnud. Ma mäletan, et tal olid küünealused, mullased ja väikevillane, mütsike punaste tikitud lilledega üle külvatud. Ta nuttis valjusti, kui ma ära läksin. Ent jäi varsti vait. Arvatavasti sellepärast, et emadele järele tuli. Kahetsen veel praegugi, et ma tookord ringi keeranud. Ei kasutanud võimalust neile lehvitada. Ema sõnades sai mu eluteetähis. Ja sellele mõtlemine andis mulle alati jõu, mida ma vajasin. Piisavalt jõudu, et tulevastest raskustest jagu saada. Mis meil kõigil elus ette tulevad. Ma mäletan kuud õhukest sirpi kahvatu sinisel taustal. Otse selle all maja katused, rõdudel kuivav pesu, sadades Kursnatest kerkiv kivis väe suits rongi, rataste rütmiline kolksumine, millest oli pika reisi kestel saanud osa minu kehast. Päev oli just hakanud õhtusse vajuma. 10 pärast mitut pikka tundi ja paljusid ümberistumisi lähenesime viimaks kaardi noordile. Ma tõusin püsti, pistsin pea aknast välja. Hingasin sisse kevadõhku, lehvitasin tänavalastele, kes väljasirutatud kätega ja paljajalu mööda raudtee äärt jooksid. Keegi viskas, ühe mindi ja see sundis neid peatama. Nad kogunesid tolle väikese varanduse ümber ja kaklesid selle pärast, kes mündi endale saab. Ma ise hoidsin kiivalt oma raha. See oli mu lapikus väikeses rahakotis valge paelaga seeliku värvli alla seotud. Ma katsusin tihti järele, kas see nik alles libistasin käega üleriide alt paistva ümmarguse nurga. Ema oli selle mulle vahetult enne lahkumist pihku pistnud. Need olid tema säästud, mida ta üksnes erilistel juhtudel kasutas. Võib-olla armastas ta mind siiski. Ma olin tema peale nii vihane. Mõtlesin, sageli ei taha mind enam kunagi näha. Ent samal ajal igatsesin ma teda tohutult. Ei möödunud päevagi ilma tema ja Agnese peale ei mõelnud. See rahakott oli minu turvatunne. Kui ma oma uuele elule vastu sõitsin. Selle raskus kõhu vastas hoidis mind rahulikuna. Rattad kriiksusid pidurite hõõrdumisest, hoidsin kätega kõrvu kinni ja see pani mu vastas istuva mehe muigama. Ma ei naeratanud vastavaid, läksin kähku maha. Üks pakikandja tõstis proua pagasit mustast rauast kärule. Ma ootasin tolle kasvava mäe kõrval omaenda pisike kott jalgade vahele surutud. Noorpakikandja jooksis edasi-tagasi, tema nägu läikis higist ja kui ta käisega otsmiku kuivates muutusse mustusest pruuniks. Kotid, kohvrid, kübarakartongi, toolide maalid laoti üksteise otsa kärule mis peagi kuhjaga täis. Inimesed trügisid edasi ülemklassi meeste läikima löödud kingadest ja pressitud pükstest lõõtsasid mööda kõige vaesemate reisijate pikad määrdunud seelikud. Kuid peened daamid lasksid ennast oodata. Alles siis, kui perroon oli tühi ning teise ja kolmanda klassi reisijad kadunud. Astusid oma kõrgetel kontsadel aeglaselt rauas trepiastmetest alla. Kui proua mind ootamas, nägi, valgus tema näole naeratus. Esimesed sõnad, mis tema suust kostsid, ei olnud siiski tervitus. Ta kurtis pika sõidu igavate kaasreisijate üle valutava selja ja palavuse üle. Ta rääkis rootsi ja prantsuse keelt segamini ning mul kadus peagi järg käest. Aga see, et ta vastust ei saanud, ei paistnud talle muret tegevat. Ta keeras kanna pealt ringi, hakkas jaamahoone poole astuma. Mina ja pakikandja tema kannul. Mees lükkas käru enda ees pidi puusaga toetama, et raskusega hakkama saada. Ma haarasin ühe käega raudtorust, käru esiotsas ja aitasin sikutada. Teises käes hoidsin oma väikest reisikoti. Minu must kleit oli higist niiske ja vänge, terav lehk lõi igal sammul ninna. Jaamahoone ees ootas meid autojuht seisis kõrge musta auto kõrval ja hoidis ta kaust lahti. See oli mul esimene kord autoga sõita. Auto istelik kõige pehmemat nahast. Kui ma istet võtsin, lei naha lõhn mulle ninna ja ma hingasin seda sügavalt sisse. See meenutas mulle isa. Põrandal olid väikesed punase-musta-valgekirjud, Pärsia vaibad. Ma astusin ettevaatlikult ühe jalaga ühele teisega teisele poole vaipa, et seda mitte ära määrida. Jestali, rääkinud mulle tänavatest, muusikast ja lõhnadest. Moont Maatri lagunenud majadest. Vahtisin sõnatult autoaknast välja ja nägin, kuidas kenasti kaunistatud fassaadid mööda libisesid. Sinna nendesse peentesse kvartalites oleks proua sobinud. Seal oleks olnud samasugune nagu teised peened daamid. Ilusate kleitide, kallite ehetega. Aga me ei peatunud seal. Ta ei tahtnud sobida. Tema tahtis ümbrusele kontrastiks olla kellekski, kes inimestes reaktsiooni tekitab. Talle oli oluline normaalsusest eristuda. Sellepärast kogu seda kunstnikke, kirjanikke ja filosoofe. Just moos, Maatrile ta mind tõigi. Me sõitsime aeglaselt järskude nõlvade süles pudenema krohvi ja punaste puitustega väikese maja ette. Proua oli ülimas vaimustuses. Terve auto oli tema naeru täis. Kui ta mind innukalt maja läppunud ja sumbunud õhuga tubadesse viipas, kiirgas temast energiat. Vähene mööbel oli linadega kaetud. Proua liikus ühest toast teise, tõmbas need ära. Tõi nähtavale kirevad kangad ja tumeda puidustiil meenutas paljuski södermanni korterit. Ka siin rippusid maalid palju maale, seintel kahes reas. Segased motiivid, varieeruv stiil, modernse ja klassikalise õnseriks segu ja kõikjal raamatud. Ainuüksi elutoas oli kolm kõrget sisseehitatud riiulit, ridade viisi kaunis nahkköites raamatuid. Ühe riiuli juures oli teisaldatav redel, mis võimaldas ka kõige ülemisi raamatuid kätte saada. Kui proo oli toast lahkunud, jäin ma riiulite ette seisma ja lugesin kirjanike nimesid. Jonatan Sist, Russo, Göte Täär, Dostojevski, Arthur Conan Doyle. Nimed, millest ma olin enne vaid kuulnud, olid kõik siin olemas. Sisaldasid mõtteid, mida ma olin kuulnud, aga mitte mõistnud. Ma võtsin riiulist ühe raamatu ainult avastamaks, et see oli prantsuse keeles. Kõik olid prantsuse keeles. Väsinult vajusime tugitool ja pomisesin sõnu, mida teadsin. Mosuur, Oorbua pardoon, Vii Moin reisist ja uutest muljetest väsinud ei jaksanud kauem silmi lahti hoida. Kui ma ärkasin, oli proua mulle heegeldatud kleidi peale pannud. Mähkisin selle endale tihedalt ümber kere. Tuul puhus aknast sisse ja ma läksin seda kinni panema. Istusin siis maha ja kirjutasin jõslane kirja, sest olin lubanud seda kohe pärast kohalejõudmist teha. Kogusin kokku kõik oma muljed. Kirjeldasin neid nii täpselt kui 13 aastase kasin sõnavara vähegi võimaldas. Heli, mis kostis üle perrooni, minnes mu jalge alt lõhnu, mis mulle vastuleid. Kahte last, saia ja lilledega. Autosõidu ajal tee ääres nähtud tänavamuusikuid, Moonmaatrit kõike. Ma teadsin, et ta tahab kõigest kuulda. Ma leidsin erilise koha majast natuke eemal asuva väljaku läblasse. Milku tool oli pink ja ilus purskkaev. Neli naist hoiavad oma kätele kuklid. Purskkaevust kiirgas jõudu ja ma armastasin nende maani ulatuvaid kleite mööda nõrguvate tilkade häält. See meenutas mulle Stockholmi sööder malmi ja vee lähedust. Pariisis oli üksnessenn moolt maak, risk oli see kaugele sinnani raske jõuda, kuna päevad proua juures olid pikad. Seepärast sai purskkaevuga väljakust minu pelgupaik. Vahel läksin ma sinna siis, kui proua õhtupoolikul magas. Kirjutasin Yestele kirju. Me saatsime neid teineteisele palju. Tema sai minust pilte, pilte, mida ta igatses. Inimesed, toit, kultuurkohad, vaated, kunstnikud, kes olid tema sõbrad. Mina sain temalt pilte Stockholmist, sellest, mida igatsesin sellest, mida mina igatsesin. Armas, Toris sinu saadetud jutustusest on saanud minu elueliksiir. Need annavad mulle julgust ja jõudu luua. Ma maalin nüüd nii nagu ei kunagi varem. Sinu antud piltide voolav vesi on pannud ka minu ümbritsevat ilu nägema merd, maju, meremehi, kail, nii paljusid asju, mida ma pole enne märganud. Sa kirjutad nii hästi, sõbrake, võib-olla saab sinust kunagi kirjanik. Kirjuta edasi, kui sa tunned kas või pillukestki kutsumust. Ära kunagi oma tundest loobu. Me sünnime kunsti, see on kõrgeim võim, mille valdamise au meile antakse. Ma usun sinusse, Toris, ma usun, et sinus on loomisjõudu. Täna kallab vihma, see langeb tänava munakividele nii valjusti, et Bladinatan kolmandale korrusele kuulda. Taevas on nii hall, et ma peaaegu usun, et see vajub mulle pähe, kui ma välja lähen. Ma jään hoopis tuppa. Maalin, mõtlen, loen, mõnikord saan sõbraga kokku. Aga siis peab tema siia tulema. Mina ei taha õue sellesse põhjatusse masendusse, mis rootsi hilist sügisega kaasas käib. Pimedas ei ole mind kunagi nii palju häirinudki praegu. Ma näen vaimusilmas kaunist Pariisi sügist. Mahedaid, päevi, erksaid värve. Kasuta seda aega hästi. Ma tean, et sa igatsed koju. Ma tajun su ängi, ehkki sa kunagi sellest juttu ei tee. Naudi hetki, milles sa viibid. Sinu Emajõe läheb hästi, nii et ära selle pärast muretse. Ma lähen ühel päeval neile külla, et selles veenduda. Tänan sind kogu selle jõu eest, mida su kirjad mulle annavad. Aitäh, kulla, Toris. Kirjuta peagi jälle. Mul on need alles kõik kirjad, mis ma sain. Need on mul voodi all väikeses plekk-karbis ja on mind saatnud kogu mu elu. Ma loen neid, mõnikord, mõtlen, kuidas tõmmud tollel esimesel Pariisis veedetud ajal päästis. Andis mulle julgust näha seda, mis oli kodust nii erinevas linnas positiivset. Kuidas ta pani mind märkama seda, mis mu ümber toimus. Mida tema minu kirjadega tegi, seda ma ei tea. Võib-olla põletas need kamines, mille eest oli sageli istus. Aga mul on meeles, mida ma kirjutasin. Mul on meeles pildid, mida ma talle kirjeldasin. Pariisi tänavatele langevad kollased lehed. Aknapragudest sisse initsev külm õhk, mis mind öösiti üles ajas. Kirjutasin, prouasid ja tema pidudest, kus olid sagedasteks külalisteks kunstnikud, leser Arhipenko, Rosenberg majast, Montarnassil, kus jess ta ise oli elanud. Ma hiilisin sisse, vaatasin, missugune trepikoda välja näeb. Kirjeldasin talle iga pisiasja. Kirjutasin, missugune nimi on igal uksel. Ta armastas seda. Ta tundis endiselt paljusid sealseid elanikke igatses neid taga. Ma kirjutasin prouast ja sellest, et ta ei korralda nii palju oma pidusid kui Stockholmis vaid uitab ringi Pariisi ööelus, otsides uusi kunstnikke ja kirjanikke, keda võrgutada. Sellest, et ta magab hommikuti üha kauem ja see jätab mulle aega lugemiseks. Tänu riiulis, leiduvatele, raamatutele ja sõnastikule õppisin ma prantsuse keele ära. Alustasin keegi ühematest, liikusin köide köitehaaval edasi, kõik need imelised raamatut, mis õpetasid mulle nii palju seda, kuidas maailmas elatakse. Kõik oli seal olemas riiulitele kogutud Euroopa, Aafrika, Aasia, Ameerika maad, lõhnad, miljööd, kultuurid, ja siis veel inimesed, kes elavad nii erinevates maailmades aga ometi üksteisega nii sarnased. Ta ei sängi, kõhklusi, vihkamist ja armastust, nagu me kõik nagu jesta. Nagu mina. Oleksin võinud alatiseks sinna jääda. Minu koht oli raamatute keskel. Seal tundsime ennast turvaliselt. Aga kahjuks ei olnud seda kauaks.