Ühel päeval lihuniku juurest koju läksin, korv lihakraami täis, peatati mind tänaval. Üks mustas ülikonnas mees kargas otse keset tihedat liiklust järsult pidurdanud autost välja. Ta võttis mu näo oma käte vahele ja vaatas mulle ainiti silma. Minu prantsuse keel oli ikka veel täiuslikkusest kaugel ja tema rääkis selleks liiga kiiresti, et oleksin tema sõnadest aru saanud. Midagi niisugust, et ta tahab mind endale. Hakkasin kartma, rebisin ennast tema haardest lahti. Jooksin nii, kuidas jalad võtsid. Aga tema tuli autoga mulle järele. Ta sõitis aeglaselt, otse mu kannul. Kui ma proua maja juurde jõudsin, jooksin sisse, virutasin ukse enda järel kinni. Keerasin kõik lukud kinni. Mees, prõmm, mis uksele. Muudkui prõmm is ja tõmmis, kuni proua ise avama läks. Ta kirus mind prantsuse keeles. Samal hetkel, kui proua ukse avas muutuste hääletoon ja ta kutsus mehe kohe sisse jõllitas minu poole, näitas käega, et ma minema kaoksin. Ajas end sirgu ja keikutes mehes, otsekui oleks too kuningliku perekonna liige. Ma ei saanud millestki aru. Nad läksid seal ongi. Aga juba mõne minuti pärast tormas proua kööki minu juurde. Pese ennast puhtaks, aja ennast sirgu, võtab põll ees Munjöö. Messi tahab vaadata. Ta võttis pöidla ja nimetissõrmega mu põskedele kinni ja näpistas mõne korra kõvasti, et need õhetama hakkaksid. Nonii, naeratama tüdruk, naerata, sosistas ta ja lükkas mind enda ees. Ma naeratasin tugitoolis istuvale mehele pingutatult. Ja ta tõusis kohe püsti. Silmitses mind pealaest jalatallani. Vaatasime silmi, katsus sõrmega mu nahka, näpistas mu kõhna pihta, ohkas mu kõrvanibude peale, näperdas neid, vahtis mind vaikides. Taganes siise, võttis taas istet. Ma ei teadnud, mida teha ja seisin paigal, pilk põrandale suunatud. Nui lauses mees iimakse, lõi käed näo ees kokku. Ta tõusis uuesti püsti ja keerutas mind mitu tiiru ringi. Nii kordas ta, kui ma lõpuks tema ees paigal seisin. Proua itsitas, vaimustatud. Siis juhtus midagi väga kummalist. Ta käskis mul istuda diivanile salongis koos nendega. Ta muigas mu pärani silmade üle ja andis käega kindlalt märku, otsekui näitamaks, et mõtleb seda tõsiselt. Mõistasin hästi serva peale, põlved kõvasti, kuusk, selg sirge. Silusin oma musta teenia kleidikangast. Põllealune oli kortsu läinud ja kuulasin tähelepanelikult nende vahel kõlavat kiiret prantsuse keelt. Mulle arusaadavad sõnad ei loonud mingit seost. See on Shan, Bon saar, mu tüdruk. Ütles proua, äkki prantsusepärased kõlavas rootsi keeles. Justkui pidanuks ma teadma, kes see on. Ta on tuntud moelooja on väga tuntud. Ta tahab sind oma rõivastele, mannekeen yks. Ma kergitad sind küsivalt kulmu. Mannekeen. Mina. Ma vaevu teadsin, mis asi see on. Proua vaatas mulle otsa, tema rohelistes silmades välgatas ootus. Kas sa ei taipa? Sa saad kuulsaks. Kõikide tüdrukute unistus, naerata. Mu vaikimine ärritas teda, see paistis nii ilm selgesti välja, et ajas mulle judinad peale. Siis käskis ta mul minna asju pakkima. Pool tundi hiljem istusin, mees sööb, on savid auto tagaistmel. Pakiruumi pandud kotis olid peamiselt riided, mitte ühtegi raamatut. Need jätsin ma proua juurde. See oli viimane kord, kui ma teda nägin. Hulk aega hiljem sain teada, et ta jõi ennast surnuks. Ta leiti vannist kupunalt. Mul oli natuke niisugune tunne, nagu oleks mind maha müüdud. No kui mul poleks mingit muud valikut, kui istuda selle auto tagaistmele ja sõita vastu tundmatusele. Mis sööb, on, Saard ei rääkinud. Kuigi me istusime tagaistmel kõrvuti. Terve tee mitte sõnagi. Ta lihtsalt istus ja vaatas aknast välja. Nõlvakutest alla sõites põntsusid autorehvid vastu munakive. Ma surusin sõrmed istme serva sisse, et ennast paigal hoida. Mis söök Bon saart oli hästi peen. Ma uurisin juuksekarvu, tema peas. Hallid olid ilusasti mustadega segatud siledaks kammitud tema ülikonna läikiv kangas, helkles. Tema kindad olid õhukesest valgest nahast ideaalsed, ilma ainsagi plekita. Kingad mustad ja nii läikima löödud, et särasid. Ma pöörasin pilgu oma kleidile. Kui päikesekiired läbi autoakna sisse paistsid, näis must nii määrdunud. Ma sidusin seda käega, noppisin ära mõned tolmukübeme ja kraapisin värske taigna pleki nimetissõrmeküünega maha. Kodus proua juures kerkis tainas ikka veel. Messeer Bon saarde küsinud iialgi minu kohta midagi. Ma isegi ei usu, et ta teadis missugusest riigist ma pärit olen. Keda ei huvitanud see, mis mu peas on. Võib-olla on see üks alandavamaid asju, mida inimestele teha saab? Mitte tunda huvi tema mõistuse vastu. Välimus oli ainus, mis huvi pakkus. Ta oli kärme ette näitama kõike, mis valesti oli. Juuksed liiga kuivad ja viletsad, nahk liiga pruun, soengu alt välja piiluvad kõrvad, jalad kingade jaoks liiga suured, puusad, liiga kitsad või liiga laiad. Olenevalt sellest, missugust kleiti ma proovisin. Reisikotist sai minu garderoob. Ma ei uskunud kunagi, et ma sinna nii kauaks jään. Korteris, kus ma koos nelja teise mannekeeni keelasin toppisin ma seda voodi alla ja tirisin jälle välja. Me olime kõik ühtemoodi noored, kõik ühtemoodi segaduses. Meie peade kohal valvas range pilgu ja kokku kroogitud suuga perenaine. Tema näost paistev pidev rahulolematus oli vorminud isegi ta kortse. Need looklesid suunurkadest alla lõua poole moodustasid pahuruse lahke ja siis veel teravad sügavad vaod ülahuule kohal mistõttu ta näis isegi elutoas tugitoolis tukkudes vihasena tema silmanähtavalt põlgus meie vastu. Ilusate tüdrukute vastu, kellega ta oli sunnitud koos elama. Ilmnes mitmel moel, eriti maniakaalses kontrollistamine, toitumist. Ei mingit söömist pärast kella kuut. Need, kes hiljem koju jõudsid, pidid tühja kõhuga magama minema. Veel ei lubanud ta meil pärast kella seitset välja minna. Tema ülesanne oli hoolitseda selle eest, et oma iluune kätte saaksime. Ta ei rääkinud meiega kunagi. Vabadel hetkedel istus ta köögist toolil ja kudus pisikesi laste kampsuneid. Ma mõtlesin alati missugusele, lapsele need mõeldud on mille ta temaga kohtub. Kui see üldse on tema enda laps. Päeval pidime kõvasti tööd tegema. Pikad päevad. Meid riietati kaunitesse kleitides, mida näidati kaubamajades ja mõnikord vitriinides. Seljad sirged. Tädid läbistasid meid siit-sealt, katsusid kangast, silmitsesid õmblusi, nurisesid pisiasjade üle, et hinda alla kaubelda. Mõnikord pidime tundide kaupa vaikselt kaamera ees seisma, poseerima. Õige natuke pead käsi ja jalgu pöörama, et kõige paremat muljet jätta. Seisma täiesti liikumatult, kui fotograaf oli juba nupule vajutanud. Niisugune limane geeniks olemine. Ajapikku sain täpselt selgeks, missugune mu nägu, missuguse nurga alt paistab kuidas silmad muutuvad, kui ma neid vidutan. Mitte liiga palju, et silmade alla kott ei tekiks, vaid ainult õige pisut epilk sügavamaks ja pisut müstiliseks muutuks. Ma oskasin kerge puusapöördega oma kehakuju valitseda. Mütseebon saad valvas kõike väga hoolega. Kui me liiga kahvatud välja nägime, astuda tavaliselt ise juurde ja näpistas meid põskedest, pilk alati kusagil mujal kui meie silmades. Tema peenikesed hoolikad, maniküürid, sõrmed takistasid kõvasti. Ja kui ta nägi põla meie põskedele valgumas, noogutas ta rahulolevalt. Pisarad pilgutasime minema. Minu ees oli tühi paber. Ma olin väsinud sõnadest tühi, rõõmust tühi. Mõistusin madratsi peal kägaras, selg vastu seinapadi toeks. Tuba oli roheline ja see värv ajas mul südame pahaks. Ma ei tahtnud kapeedis sümmeetrilist lehe- ja õiemustrit vaadata. Õied olid suured ja lopsakad, tumerohelisest taustast veidi heledamad ning nende vahel looklesid varred ja lehed. Iga kord, kui ma hiljem niisugust tapeeti nägi, meenusid mulle õhtut selles toas. Tegevusetus, väsimus, teeseldud viisakus, meie mannekeenile vahel keha, valu ja hingenukrus. Ma tahtsin just talle kirjutada. Tahtsin kirjutada seda, mida ta kuulda ihkas. Aga ei saanud. Mul ei tulnud pähe ühtegi ilusat sõna linna kohta, mida ma olin õppinud jälestama. Päike heitis aknast sisse oma viimaseid kuldkollaseid kiiri ja see muutis tapeedi veel vastikumaks. Ma keerasin ettevaatlikult sulepead, nii et läikiv terasvalguse seinale peegeldas peenike valgusriba tantsiskles. Samal ajal kui viimase aja sündmused mu peast läbi käisid. Ma püüdsin meeleheitlikult oma muljet millekski positiivseks muundada. Mu peanahk valutas ema, proovisin sättida juukseid niimoodi, et see kõige paremini valu leevendaks. Üks salk näo ees rippumas. Kõvad joogalised rullid, millele juuksed igal hommikul keerati, jätsid nahale punaseid täppe või vahel ka väikesi auke. Juuksurid võisid olla karmi käega. Nad sikutasid, tirisid, et soeng oleks ideaalne. Kogu asja mõte oli olla just eesootava pildivi demonstratsiooni jaoks võimalikult täiuslik. Aga ma ise pidin sama ilus olema järgmisel päeval ja ülejärgmisel. Ei augud peanahas või lööve näol tohtinud segada ega rikkuda muljet noorest värskest naisest. Naisest, kelle nahas tahaksid kõik olla. Välimus oli mu ainus vara. Selle heaks ohverdasin ma kõik. Ma pidasin dieeti. Nöörisin oma keha tihkelt istuvatesse korsekidesse tugitöödesse. Kandsin õhtuti näole piimaste meest, isetehtud ilumaske. Määrisin jalgu hobusesalviga, mis pidi verevarustust parandama, mitte kunagi rahul, alati rohkemat ilu taga ajamas. Täiesti ilmaasjata. Ma olin ilus. Mu suured silmad vilkusid, laud ei rippunud põskede nahatoon oli ühtlane ja kaunis. See oli enne seda, kui päikesekiired sisse puurisid ja pigmendi ära rikkusid. Nahk kaela ümber oli pingul, aga mitte ükski protseduuri suutnud muuta minu pilt iseendast. Me ei tea kunagi, mis meil on, enne, kui me sellest ilma jääme. Alles siis tunneme sellest puudust. Ma arvan, et olin omaenda ebaõnnest nii hõivatud, et ei suutnud Jesdale kirjutada. Õhkkond, milles mina elasin, oli kaugel sellest õhkkonnast, mida jesta Pariisiga seostas. Mida ma peaksin kirjutama? Et ma igatsen koju ja nutan öösiti? Et ma vihka liiklusmüra, lõhnu, inimesi, keelt, pinget, kõike seda, mida jest armastas. Pariis oli linn, kus tema oli vaba aga mind hoiti vangis. Ma istusin sulepea paberil ja kirjutasin mõne sõna ilmast. Seda suutsime vähemalt kirjeldada päikesest, mis päevast päeva jonnakalt paistis kuumusest, mis nahale kleepus. Aga mis temal sellest. Ma rebisin paberi tükkideks, viskasin minema. Tükid maandusid paberikorvi nende kõrvale, mis olid jäänud teistest kirjadest, mida ka kunagi ära ei saadetud. Kaubamaja ümbruse hooned olid ilusad, peened kaunistatud, aga minu silme ees oli enamasti asfalt. Pikad rasked päevad ei lasknud mul kunagi rahus nautida, rahus avastada. Kõige rohkem mäletan ma koduteel tajutud lõhnu. Prügiruumidest möödudes tuleb mulle ikka veel meelde elu Pariisis. Tänavad olid nii räpased, rentslist prahti täis. Restoranide köögiuste ees vedelesid sageli kala, rapped, liharäbalad ja mädanenud juurviljad. Kaubamaja ümbrus oli alati korras ja puhas. Triid nokad siis valges särgis vestis jooksupoisid, kraapisid hoolsalt luuaga. Läikivad autod, mille roolis olid mustas ülikonnas juhid, parkisid lehvikuna ümber kaubamaja, ninad kõnnitee poole. Mind vaimustasid peened daamid, kes graatsiliselt mööda kõnniteed suurest uksest sisse tippisid. Nemad olidki, meie vaatajad ei rääkinud meiega kunagi, ei sõnagi. Nad ainult uurisid meid pealaest jalatallani jalatallas, pealaeni. Sageli torkasin õhtuti jalad jääkülma veega kaussi siis ei tursunud need pärast kõrgetel kontsadel veedetud pikki päevi üles. Kingad olid tihti liiga väikesed. Skandinaavia tüdrukutele on suured jalad, aga sellega ei arvestatud kunagi. Kui mul vedas, sain kingad number 37 38. Minu jalanumber oli 39. Nädalad läksid ikka üks ja sama rutiin. Pikad päevad, keerulised soengud, tursunud ja haavades jalad. Jumestusvahendid, mis imbusid pooridesse, ajasid naha kipitama. Ma eemaldasin need õli ja paberitüki abil õlil, eks silma ja muutis nägemise häguseks. Kui lihtsalt aeg-ajalt kiri tuli, lugesin ma seda peaaegu alati, nii et silme ees oli kergelt hägune. Kulla Toris, mis lahti on? Ma olen murest haige. Iga päev, kui posti tuuakse sinust midagi ei ole, on pettumus. Ole pai, kirjuta, et oled elus ja kõik on korras. Anna mulle endast elumärki, sinu jõsta. Tema murest sai minu turvatunne. Ma toetasin sellele. Mängisin sellega, otsekui oleksime segaduses armastajad, kellel pole tulevikku. Ma panin isegi tema pilti öökapile. Pilt oli pärit ajalehe väljalõikest, mida ma olin oma päevikus alles hoidnud. Ma panin selle kirbuturult leitud väikesesse kullatud raami. Ovaalne ava oli nii pisike, tema lõug mahtus vaevu ära. Ma pidin juuste kohad natuke väiksemaks lõikama, nagu oleks tema pea täiesti lame. Ma naeratasin sellel igal õhtul enne uinumist. Ta nägi tobe välja. Aga tema pilk vaatas otse minu sisse. See on imelik. Ma igatsesin teda rohkem kui oma ema ja õde. Tegelikult arvan, et olin temasse natuke armunud. Ehkki teadsin, et tema ei vaadanud mind niimoodi et naised teda ei köitnud. Aga meil oli midagi muud, mis oli väga eriline side meie südamete vahel. Sädelev Vikerkaar, mille sära aastatega tuhmus. Ženni kas sa mäletad seda meest minu medaljonis. Millal sa viimati mul külas olles kummutisahtlist leidsid? Ta ilmus ühel päeval parki. Mina istusin pärnal pingil. Ere päikesevalgus tungis oksaharude lehtede vahelt läbi ja paistis valgetele raamatu lehtedele. Äkitselt langes mulle mingi vari. Ja kui ma pilgu tõstsin, vaatasin otse kellelegi silmadesse. Need sädelesid otsekui mees naeraks. Veel tänagi on mul täpselt meeles, mis tal seljas oli. Valge päevasärk, kortsus punane villane kampsun ja beežid, püksid. Ei, ülikonda, ei tärgendatud, kraed ei kullase kuldse pandlaga vööd. Rikkusest polnud märkigi. Kuid siidiselt sile nahk ja nii kaunilt vormitud suu, et tahtsin otsekohe ettepoole kummarduda ja teda suudelda. Imelik tunne. Ta vaatas küsivalt tühja kohta minu kõrval. Ma noogutasin. Jeteistus. Ma pingutasin, et edasi lugeda ent suutsin keskenduda üksnes meie vahel voolavale, energiale lõhnale. Ta lõhnas nii imeliselt. Tundus, et see tungib mu hinge. Ma kavatsesin jalutama minna. Ta tõstis mõlemad jalad üles ja näitas just selgituseks kulunud tenniseid. Ma naeratasin, pilk raamatus. Me kuulasime, kuidas puuladvad tuules nägisesid linnud 11 peibutades siristasid. Küüritas minu poole, äratas minus usaldust. Ega preili, äkki natuke maad minuga koos kõndida ei taha? Ma kõhklesin ainult viivu, ütlesin siis jah. Ning me jalutasime tol õhtupoolikul seni, kuni päike puude taha vajus. Maailm jäi seal ja siis seisma. Kõik muu kaotas tähtsuse. Olime ainult tema ja mina. Ning see oli juba esimestest kõrvuti astutud sammudest alates enesestmõistetav. Koduukse ees suudles ta mind hüvastijätuks hoidis mu pead õrnad käte vahel ja tuli nii lähedal, et näis, nagu sulaksime kokku ja muutuksime üheks kehaks. Tema huuled olid pehmed, soojad nina tihedalt vastu minu põske hingas ta kuuldavalt sügavalt sisse. Ta hoidis mind tugevasti enda vastas. Kaua. Sosistas mulle kõrva. Puuduta mind homme samal ajal ja samas kohas. Taganes siis kiiresti, silmitses mind pealaest jalatallani, saatis õhusuudluse ja kadus leedesse ühe. Tema nimi oli Alens, mis ja tuli ameeriklane. Aga tal oli Pariisis lähedane sugulane, kellele ta oli pikemaks ajaks külla tulnud. Ta oli täis hindu ja suuri plaane. Ta õppis arhitektiks ja unistas maailma muutmisest linna silueti ümberjoonistamisest. Pariis hakkab üheksainsaks suureks muuseumiks muutuma. Me peame lükime siia vahele tänada ärasust, puhaste lihtsat funktsionaalsust. Ma kuulasin hämmeldunult ning tõmmati maailma, millest ma polnud kunagi enne kuulnud, rääkis majadest uutest põnevatest materjalidest ja nende kasutamisest. Aga ka sellest, kuidas meie inimesed elame ja kuidas me tulevikus elama peaksime. Elu, kus nii mehed kui ka naised tööl käivad. Kus tuleb majapidamises invateenijate hakkama saada. Ta oli nii ühe vil. Hüppas pargipinkidele šestikuleerides ägedalt, kui tahtis mõnda mõtet illustreerida. Ma mõtlesin, et küllap ta on hull ent kiitsin tema elujõudu. Siis võttis ta mu põsed pihkude vahele ja puudutas oma pehmete huultega minu omi. Tal oli päikesemaitse, tema huulte soojus levis minu omadele ja sealt edasi mu kehasse. Ta sisendas minusse kummalist rahu. Ma hingasin rahulikumalt ja keha sai tema läheduses uue raskuse. Ma tahtsin igaveseks sinna seisma jääda tema embusse. Rahastaatuse tulevik ei saanud olla väiksema tähtsusega, kui just seal just siis sel soojal kevadpäeval katkiste Stennistes mehe kõrval. Tolles Prantsusmaa pargis kõndides. Tundus, nagu voolaks läbi mu soonte süsihappegaas. Ma sain sel ööl vaevu sõba silmale ja tööpäev oli nagu udu. Kui ma viimaks lõpetasin, jooksen kaubamajast välja, lippasin kolm astet korraga. Võttes trepist alla parki jõudsin, istus tema juba seal jootes joonistusplokk käes. Ta visandas pliiatsiga mingit joonistust. Alasti naine, voogavad, juuksed osaliselt, rind varjamas. Mul oli piinlik seda vaadata. Mu õhetavaid põski nähes pööras ta plokkima pilgu eest kõrvale. Naeratas kohmetult. Ma lihtsalt proovisin mälu järgi sinu ilu kinni püüda. Pomises ta. Seejärel lappas ta blokki, mina istusin ta kõrval. Ta näitas teisi pilte, mis kujutasid enamasti hooneid, aedu. Too oli hea joonistaja, hoogsad jooned tabasid üksikasju ja nurki. Ühele lehele oli ta joonistanud magnoolia jämedad oksad, kaunik õrnade õitega, üle külvatud. Mis sinu lemmiklill on, küsis ta ise samal ajal hajameelselt edasi joonistades. Ma pidasin natuke aru, mõtlesin kodus Rootsis kasvanud lilledele, millest me nii väga puudust tundsin. Lõpuks vastasin, et see on roos ja rääkisin sellest valgest, mis kassas mu isa töökoja ees. Ma rääkisin oma igatsusest isa järele, tema surmast ja sellest, kuidas juhtus. Ta võttis mul ümbert kinni, tõmbas mind tihedalt enda vastu, nii et mu pea puhkes tema rinnal silitas aeglaselt mu juukseid seal ja siis ei tundnud ma ennast enam üksi. Pimedus laskus pargile ja pingile, kus me istusime. Mul on meeles tõhus, levis magusast miinilõhn. Et linnud jäid vait ning gaasilambid süttisid. Nende tuhm valgus langes kruusatatud radadele. Kas tunned? Küsis ta äkki ja tegi kaks ülemist särginööpi lahti. Kas tunned soojust? Ma noogutasin. Siis võttis ta mu käe ja pani selle vastu end otsaesist. Juuste piiril läikesid higipiisad. Ta laup oli niiske. Su käsi on jahe, mu armas. Ta võttis selle oma pihkude vahele ja suudles. Kuidas sa saad nii jahe olla? Kui kuumus on nii lämmatav? Siis lõi ta nägu särama nagu alati, kui talle mõni mõte tuli otsekui tunneksite omaenda kujutluspiltidest lõbu. Ta tõmbas mu pingilt püsti, tegi mind tugevasti enda vastu surudes ühe tantsutuuri. Tule, ma näitan sulle ühte salakohta, sosistas ta põsk tihedasti minu oma vastas. Me kõndisime läbi õhtu, otsekui oleks aeg, kõik, mis meil on. Häälenic oli nii kerge rääkida. Võiksin jagada temaga oma mõtteid, rääkida igatsusest kurbusest. Ta kuulas, ta sai aru. Lõpuks nägime tohutut poomia tüügdotei silda, mis võimaldas raudteejõge ületada. Ta viis mind trepist alla randa, kus jõelaevad riist puhkust pidasid. Mida see näited, mis salakoht see on, kuhu me läheme? Ma kõhklesin hein poolel teel seisma. Hääleni jooksis üles tagasi mulle järele õhinal. Tule, see pole mingi ehtne Pariislane, kui sa ei ole ennast senini kastnud. Vahtisin talle otsa Suklema, kuidas ta võis midagi niisugust ette panna. Oled sa peast segi? Mina ei kavatse küll ennast sinu nähes riidest lahti võtta, seda sa ju ei arva. Ma tõmbusin temast eemale, aga ta ei lasknud mind lahti ja ta oli nii vastupandamatu. Kolin peagi taas tema embuses. Panen silmad kinni, sosistas ta ei, vaata, ausõna. Me ronisime üle paatide. Need oli kai ääres kolm tükki reas. Kõige viimasel oli ahtris redel. Alan võttis särgi seljast, püksid jalast ning tema perfektne sukeldumine lõhestas vett. Seejärel saabus vaikus ja laine virve mustal veepinnal vaibus. Hüüdsin tema nime. Siis ilmus ta paadi kõrval taas nähtavale. Ta hiivas ennast servale, rippus käte najal tema tumedatest juustest tilkus vett. Lai naeratus paljastas tema öös säravad valged hambad. Hoidsin eemale, et preili saaks märkamatult sisse hüpata. Tule nüüd, tee kähku. Naeris ta ja kadus jälle. Ma oskasin ujuda, olin selle Stockholmis selgeks saanud, aga nii pime oli. Mul on meeles, et ma kõhklesin süda kloppis hirmust. Viimaks viskasin ikkagi kingad jalast ja lasksin kleidil langeda. Kleidi all oli Kurzek, tollal kanti seda. See oli paksust ihukarva, siidist ja tugevdatud korvidega. Ma jätsin selle selga. Kui ma jala veepinna poole sirutasin, haaras sellest kinni. Ma kirjeldasin valjusti, kukkusin Plarsti tema embusse. Ta naer kajas sillatalade all.