Allen ajas mind naerma. Ta keeras terve mu maailmapildi pea peale, samal ajal kui mina tavaliselt mõtlesin, et on peast natuke põrunud. Alles nüüd tagantjärele tark olles saan aru, et tema ideed rajanesid tõelistel teadmistele inimestest ja sellest, kuhu poole maailm liigub. Kui me tänapäeva noori peresid vaatan siis näen inimesi, kelles tema toona hulk aega tagasi rääkis. Sinu kodu on täielikult sinu isiklik maailm oli tal kombeks öelda sinu väike isiklik valdus. Sellepärast peab kodus olema kõik kohandatud vastavalt sellele, kuidas sina oma elu elad. Köök kohandatakse seal valmistatavale toidule, nendele inimestele, kes selles kodus elavad. Kes teab, võib-olla tuleviku korterites köök üldse polegi. Milleks meile seda vaja, kui on olemas restoranid, kus valmistatakse paremat toitu, kui me ise ja teeme? Mulle tegi tohutult nalja, et rääki silma köökideta kodudest kui olid just ilmunud esimesed külmkappide kodumasinad. Kui kõik püüdsid oma kööke võimalikult Mozarti võimalikult rohkema kodutehnikaga sisustada. Võib-olla näevad meie tulevikuköögid välja nagu restoranid omad, naersin mina. Võib-olla saab tavaks isiklik kokk ja mõni ettekandja salongis tema Eyre salati, minu kommentaarides peituvat teravat iroonia torget tegi lihtsalt tõsise näo pähe. Ma tahan öelda, et kõik on muutuv. Vanad hooned lammutatakse maha ja asendatakse uutega. Dekoratsioon asendatakse funktsiooniga. Seepärast saavad ruumid uue tähenduse. Vangutasin pead. Ma ei olnud kindel, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt. Ma armastasin tema võimet fantaseerida, luua elavaid abstraktseid pilte, mis olid samas realistlikud nagu osa sel ajal Pariisis maalitavaid kunstiteoseid. Halenile oli arhitektuur kogu inimeksistentsi alus ja seega ka vastus kõikidele elu mõistatustele. Ta elas sisse materjali nurkadesse, fassaadidesse, seintesse, soppidesse. Kui me jalutasime, võis ta äkitselt seisma jääda ja mõnda hoonet vahtida. Kuni ma teda millegagi viskasin salli või kindaga. Siis haaras ta mu alati embusse ja tõstis mu jalad maast lahti. Keerutas siis ringi, otsekui oleksin ma laps. Mulle meeldis, et ta meid endale võttis. Justkui oleksin ma tema omand. Et ta võttis endale vabaduse mind Pariisi tänavatelt teiste inimeste nähes suudelda. Juhtus nii, et kui mina töötasin, istus tema stuudio ees, ootas. Kui päev läbi sai ja ma täielikult meigitud välja tulin, võttis ta mul uhket ümbert kinni ja saatis mind mõnda restorani. On kummaline talenile, minul oli teineteisele nii palju öelda. Meie vahel ei tekkinud kunagi piinlikku vaikust. Melonkisime teineteisesse süvenenuna läbi Pariisi teadmata midagi meid ümbritsevast kihavast elust. Tal ei olnud kuigi palju oma raha. Seepärast ei osanud ta sugugi peenemast seltskonnas käituda. Ta isegi ei sattunud säärasesse seltskondades, kuna tema ainuke komplekt terveid riideid oli lootusetult moest väljas ja liiga suur. Ta nägi välja nagu teismeline, kes on oma vanalt isalt ülikonna laenanud. Kui tol esimesel päeval seal pargipingil poleks temast õhkunud niiskust sarmi poleks arvatavasti temaga üldse rääkinudki. Selle sündmuse meenutamine on mind alati inimeste välimuse suhtes leebeks muutnud. Ženni. Mõnikord ei pea inimestel olema samad huvid, sama stiil. Piisab sellest, kui inimesed teineteist naerma ajavad. Mina tegin oma igapäevast tööd. Naeratasin veripunaste huultega. Poseerisin nii, nagu kästi. Lõbustasin seltskonna daame. Keerasin fotograafi neljakandilise kasti ees, pea viltu. Aga mu mõtteid, täidis, armastuse igatsus. Ma mõtlesin tema peale kogu aeg temaga koos ei olnud. Tavaliselt istusin ma tema kõrval kusagil pargipingil. Tema joonistas oma eskiisi bloki jooni. Jooni, millest said hooned. Teema pisikeses plokis oli terve linn. Fantaseeriksime tihti missugustes nendes majades elama hakkame. Mõnikord pidin ma töötama väljaspool Pariisi. See oli vastumeelt nii mulle kui ka temale. Ükskord tuli ta mulle laenatud autoga järele, mul on automark siiani meeles, see oli Mustsitreentaktsioona maa. Ta ütles, et sõidutab mu tollesse Provaatsi lossi, kus ma pidin kleite, ehteid demonstreerima. Ta oli vilumatu autojuht. Ilmselt oli, seda oli üldse esimene kord roolis istuda. Sõit oli jõnksuline ja algul suridel mootor pidevalt välja. Ma naersin ennast pooleldi ribadeks. Kui see niimoodi jukerdud jõuame eluilmaski kohale. Mu kaunitar. Ma sõidutasin su jalgrattaga kuu peale ja tagasi, kui vaja. Muidugi jõuame. Hoia kinni, ma annan nüüd gaasi. Ja siis vajutas ta gaasi põhja ning vänderdas suures heitgaasipilves edasi. Kui me viimaks lossini liivale puiesteele keerasime, olime mitu tundi hiljaks jäänud ning mina tolmune ja higine. Me suudlesime autos, kui mees sööb, on saa äkitselt ukse lahti, tõmbas Ta põrnitses Alanit ainiti. Oli suur skandaal, et ma suudlesin meest, kellega ma abielus ei olnud. Ja seda sai kuulda. Ta jooksis mööda kruusateed eemale, et mitte naha peale saada. Olukorra tõsidusest hoolimata suutsime vaevu naeru pidada. Pisut eemal keeras Alen ringi ja saatis õhusuudlusi. Kui vastuvõtt sai läbi, hiilisime välja, leidsin alani lossipargis murul magamas. Ma tirisin ta autosse ja me tegime minekut, enne, kui massöör bonsaar oleks märgata jõudnud. Selle maheda öö veetsime lageda taeva all tihedasti teineteise vastas. Lugesime langevaid tähti ja kujutlesime, et see viitab kui palju lapsi. Me saame. Vaata, poiss, ütles Alen näitas esimest. Ja tüdruk laususin mina lõbusalt, kui järgmine langes. Ja veel üks poiss naeris aland. Kui langes kuues täht, suudles ta mind ja ütles, et aitab nüüd titadest küll. Hoidsin talle kõvasti kuklast kinni. Surusin sõrmetama juustesse, hingasin sisse tema lõhna. Lasksin sellel saada osaks iseendast. Me olime natuke üle nelja kuu tuttavad olnud. Kui ta järsku täiesti ootamatult minu elust kadus. Ta oli lihtsalt läinud. Keegi ei koputanud uksele. Keegi ei oodanud mind pärast tööd, suudluste naeratust, ega? Ma ei teadnud, kus ta elas. Ma ei tundnud isegi ta sugulasi. Ma ei teadnud, kellega ühendust võtta, et teada saada, mis juhtus. Ma panin tähele, et viimastel kohtumistel ei olnud ta enam nii rõõmus ja elust pulbitsev ning ta riietus üha rangemalt. Arvasin, et minu pärast hankis ta uue pintsaku ja uued läikivad nahkkingad. Aga võib-olla oli mingi muu põhjus? Minu mure ja meeleheide kasvasid iga päevaga. Ma käisin selle pargipingi juures, kus ta harilikult istusi oma ploki lisandeid tegi. See oli tühi, kui edasi-tagasi keksi raasukesi otsiv ühe jalaga tuvi välja arvata. Ma käisin seal ikka edasi. Istusin iga päev tundide viisi, aga ta ei tulnud. Seal istudes ja oodates võisin tema lähedalolu peaaegu tunnetada, otsekui istuks ta minu kõrval. Päevad möödusid. Ma kõndisin üksinda mööda meie radasid. Lootsin, et ta ilmub välja, et kõik on lihtsalt halb uni. Mälestus temast hakkas üha enam kaugeks unelmaks muutuma. Ma kirusin iseennast, tulin oma armumises olnud nii naiivne ja enesekeskne. Et olin nii vähe küsimusi esitanud, polnud nõudnud, et tema kohta rohkem teada saaksin. Kuhu ta läks? Miks ta mu maha jättis? Me pidime ju alatiseks kokku jääma. Pärast Alani ootamatut kadumist käisin ma ringi nagu kummitus. Pärast kõiki unetuid, öid, soolaseid, pisaraid olid mu silmade all tumedad tursunud rõngad. Mu nahk muutus tuhmiks ketendavaks. Mul ei läinud suutäitki toitu olla ning ma jäin kahvatuks ja kõhnaks. Iga tund. Nii hästi teadlikult kui ka alateadlikult olid mu mõtted temaga ametis Ženni. Lahkuminek on kõige hullem asi, mida ma tean. Ma säilib tänase päevani hüvastijätte lahkuminek kallist inimesest tundub alati nagu reaalne haav hinges. Mul on seda väga valus tunnistada aga aja jooksul tuhmub enamik inimesi mitte nii, et mälestus nendest kaob. Mitte nii, et nad enam midagi ei tähenda. Aga esmane, paaniline hirm vaibub ja asendub millegi neutraalsemaga millegagi, millega inimene siiski kuidagimoodi elada saab. Teatud juhtudel ei taheta edaspidi isegi endist sõprust jätkata ja allesjäänud sidemed on pigem sundus kui soov. Nendest saavad inimesed, kellega ühendust hoida, kellele kirjutada, kelle kirju lugeda ja nende üle veidi mõtiskleda enne kui mälestus nendest inimestest taas kokku võlkida ja pista ümbrikusse, mis vajub unustusse. Pärast mõnda aastat Pariisis oli mul ju isegi mälestus oma emast tuhmunud. Mälestus sellest ta kunagi minust eemaldus. Viskas mind täiskasvanu ellu, millest mul aimugi polnud. Samal ajal, kui ta mu õe enda juurde jättis. Aga see läks üle. Minu silmis muutus ta inimeseks, kes langetas valiku ja loobus oma lastest. Muidugi mõtlesin aeg-ajalt tema peale. Ent aja jooksul mu igatsus vaibus. Alen ei tuhmunud isegi mitte natukestki. Tema oli kogu aeg mu mõtetes. Valu leevenes veidi, aga armastus mitte. See oli kõike vallutav armastus. Ma vedasin ennast päev päeva järel läbi elu alguses tund-tunnilt. Otsisin vigu, iseendas seletust, miks ta mu maha jättis. Viimaks pühendasin rohkem energiat kulmude kitkumisele ja kõhu sees hoidmisele kui tulevikust mõtlemisele. Sellest, kui ma Rootsist lahkusin, oli möödas kaheksa aastat. Mul oli raha ja ma ei sõltunud kellestki. See oli midagi, mis tol ajal oli vähestel naistel võimalik. Minu eluksaid, muud jumestus, mis muutsid mu kellekski teiseks. Kellekski, keda imetletakse. Kellekski, kes sobib. Ma täitsin oma päevad täiuslikkuse jahtimisega. Tõsiasi on see, et päeval, kui see tohutult saatuslik telegramm korterisse saabus, olin mina ametis sellega, et osta oma uue punase kleidi juurde täpselt samasugust punast värvi nahast konskingad. Ma käisin ühest poest teise, võrdlesin kleidiriidega. Käskisin kingamüüjal naha läikima lüüa ainult selleks, et mõni sekund hiljem kingad välja praakida, sest pannal kulinetu. See oli muretu elu. Ja nüüd sellele tagasi mõeldes pean ainult häbi tundma. Teismelisi tüdrukuid on kerge muuta enesekeskseteks isekat, eks nõidudeks. Nagu toona, nii ka praegu. Paljusid tõmbab sinna, kus hiilgab kuld. Vähesed peatuvad ja mõtlevad järele. Paljud tolleaegsed mannekeenid olid pärit rikastest aristokraatlik kest peredest. Kas teadsid, et see oli nende teine et mannekeenid omandasid staatuse? Et meist said need, kelle poole alt üles vaadati? No olgu, tagasi telegrammi juurde. See tuli minu ema naabrilt ja panime muretule elule tõhusat punkti. Armas Toris. Pean suure kurvastusega teatama, et sinu ema on pärast pikemat haigust lahkunud. Kraapisin koos tema töökaaslaste ja sõpradega väikesele Agnesele piletiraha kokku. Ta jõuab 23. aprillil kell 13 null null rongiga Pariisi. Ma jätan ta nüüd sinu hoolde. Sinu ema asjad on ühes pööningukambris hoiul. Loodan, et õnn naeratab teile mõlemale. Südamlike tervitustega, Anna Christina. Surnud ema keda ma enam ei tundnud. Väike õde, kes potsatas mu maailma nagu valele aadressile saabunud pakk. Kui ma teda viimati nägin, oli ta seitsme aastane väike laps. Nüüd oli ta Vilajas 14 aastane, kes ebalevalt mööda perrooni kõndis. Ühes käes oli tal kulunud reisikotid, millel oli lai nahkrihm ümber tõmmatud. See paistis olevat isa vana, valgetest värvi pritsmetest täpiline püksirihm. Tema pilk eksles rahvamassi seas, otsides mind oma õde. Mind nähes jäi ta jalapealt seisma vahtima samal ajal kui inimesed temast möödusid. Nad müksasid teda ja ta keha kõikus edasi-tagasi. Kuid pilt oli ainiti minule suunatud. Agnes no küsimus oli tarbetu. Ta oli peegelpilt minust teismelisena ainult veidi toekam ja õige pisut tumedamate juustega. Ta vaatas mulle otsa, suu pooleldi lahti ja silmad pärani. Justkui oleksin ma viirastus. See olen mina, sinu õde. Kas ei tunne mind ära? Ma sirutasin käe ja ta võttis sellest kinni. Samal hetkel hakkas tema keha vabisema ning ta pillas reisikoti maha. Ta laskis mu käe lahti ja haaras kätega iseenda ümbert kinni. Õlad kerkisid kõrvadeni. Tule siia, sõbrake. Ma võtsin tal ümbert kinni ja tundsin, kuidas tema õmblukese keha värinad mulle üle kandusid. Ma hingasin rahulikult ja tõmbasin sõõrmetesse tema lõhna. See tundus tuttav. Kas sa kardad nii väga? Sosistasin ma. Sa oled kurb. Ma saan aru. Kindlasti oli sul raske, kui ta suri. Sa oled samasugune nagu tema. Sa oled täpselt samasugune nagu tema kogenesta, nagu vastu mu õlga olen või? See oli nii ammu? Ei mäleta enam. Mul pole isegi tema pilti. Ma silitasin tasakesi tema selga ja ta hakkas rahulikumalt hingama. Käskis minust lahti ja astus paar sammu tagasi. Võttis taskust kulunud foto ja ulatas mulle. Ema istus küljetsi, klaveritoolil. Pikk sinine pühapäeva kleit seljas. See, mida ta alati pidude ajal kandis. Agnes ei vastanud, ilmselt ta ei teadnud. Ema silmad olid nii elavad. Alles siis jõudis mulle pärale, et ta tõepoolest ei ole enam, et ma ei näe teda enam kunagi. Mind valdas kahetsus, et ma polnud tema kirjadele vastanud. Ta oli surnud, uskudes, et ma ei hooli temast. Nüüd ei tule mul enam võimalust. Võibolla kohtume temaga taevas. Tegin katset, kuid need sõnad ajasid Agnese nutma. Mu oma pisarad valgusid sissepoole. Tundsin, kuidas rinnus muutus külmaks. Judin kerest läbi, käis. Ära nutta, sõbrake. Tõmbasin ta tihedalt enda vastu ja nägin alles siis, kui väsinud ta on. Tema laud kippusid kinni vajuma. Nahk silmade all oli tume. Kas teadsid, et maailma parimat kuuma šokolaadi saab siin Pariisis? Agnes kuivatas pisarad. Ja kas sa teadsid, et šokolaad on parim rohi pisarate vastu? Kõige kenam kohvik on juhtumisi siinsamas, kohe selle nurga taga. Ütlesin, ma viipasin sinnapoole. Kas lähme? Ma võtsin tal käest kinni ja me läksime aeglaselt läbi jaamahoone. Ma ise olin seitse aastat tagasi koos prouaga sama teed käinud. Mina toona ei nutnud. Praegu mu õde nuttis. Mu väike õde, kes nagu minagi vastu oma tahtmist suurde maailma visati. Nüüd oli minu eluülesanne tema eest hoolitseda. See hirmutas mind. Agnes keeras mu elu pea peale. Nüüd olin ma lapsevanema asetäitja ja mind haaras paugupealt mure. Tal on vaja head kooli, ta peab prantsuse keele ära õppima. Tal pole kunagi vaja koristada ega teenijaks hakata. Ja eluilmaski lubama tal kaamera ees seista, tehtud, naeratada. Agnes pidi saama kõik, millest ma ise olin unistanud. Hariduse võimalused ja mis kõige tähtsam. Lapsepõlve, mis kestaks kauem kui minu oma. Ütlesin juba järgmisel päeval üles oma koha korteris, mida ma olin kaheteise mannekeenile jaganud. Ma vaatasin üle oma tööd. Mul oli mõni kindel kohustus. Esitlused kaubamajas, pildistamised, lan vääniesajanell-i jaoks. See, mis alguses oli seostunud ängistus ja hirmuga oli muutunud argipäevaks. Kosilased andsid endast ikka veel elumärke. Ma kohtusin nendega, kui võimalus avanes. Võtsin nende toodud kingitused vastu, ajasin pisut juttu. Aga ükski neist poleks suutnud hõivata Aleni kohta mu südames. Ühelgi ei olnud tema pilku. Ükski neist ei näinud minu hinge, nii nagu tema. Ükski sisendanud mulle niisugust turvatunnet ega hõivanud Agnese kohta. Alates päevast, kui ta sisse kolis, müüsin ma kingitused maha, niipea kui sain kasutasin raha talle kooliraamatute ostmiseks. Jama ei raisanud enam aega selleks, et kleidiriidega täpselt sobivaid kingi leida.