Korter-le alli lähedal kööginurgaga tuba, vesi välikemps õue peal. Kvartal ei olnud elamiseks parim. Aga see oli meie korter ja seal me saime iseenda peremehed olla. Mina ja Agnes magasime koos ühes väikeses voodis. Voodi kriuksub kui üks meist liigutes ja see muutus lõpuks meloodiaks. Ma kuulen seda siiamaani, kui silmad kinni panen. Isegi kerged liigutused panid roostetanud vedrud kõvera raudraami kiikuma. Mõnikord oli mul tõepoolest hirm, et kogu kupatus vajub kokku. Agnes oli nii armas. See sõna kirjeldab teda kõige paremini. Alati abivalmis, mõistev, sõnakehv ja ajuti veidi kurb. Öösiti vähkrest unes ja nuuksus. Pisarad veeresid mööda põski. Aga üles ta järganud. Lihtsalt surus ennast kõvasti minu vastu. Kui ma ennast nihutasin, nihkus tema järele kuni mulli magamiseks ainult kitsas riba. Ühel hommikul, kui me kahekesi voodis kägaras istusime, kummalgi teetass käes, hakkas Agnes rääkima. Tema jutt pani mind mõistma vähemalt osaliselt. Ta tuli jubedast elust, elust, mis oleks võinud olla minu oma. Nad olid nii vaesed, et neil polnud süüa. Ta ei saanud koolis käia. No tõsteti korterist välja. Ja viimased kuud olid need Anna Christina juures. Ema köhis, nii õudselt. Rääkis ta nii nõrga häälega, et see vaevu kandis. Tema pihk sai veriseks. See oli tumepunane ja paks nagu sitke, paks rüga. Me magasime kahekesi köögisohval ja ma tundsin, kuidas tema keha iga köhahooajal vappus. Kas olid juures, kui ta suri? Küsisin ma. Ja tema noogutas. Mis ta ütles, ütlesite midagi? Ma soovin sulle piisavalt. Agnes, hakates ma võtsin tema käe pihku ja Me võimlesime sõrmed vaheliti. Nüüd oleme saanud piisavalt jamasid. Kas sina ei arva? Me suutsime selle peale naerda usalduslikult nagu suudavad ainult õed. Kuigi me teineteist veel ei tundnud. Esimest suvekuu Sagnesega ei unustama kunagi Ženni. Kui tahad mõnda inimest tundma õppida, pead temaga voodit jagama. Pole midagi relvituks tegevamat, kui see, et heidate hilja õhtul tihedasti teineteise kõrvale siis oled sa see, kes oled. Ei mingit puiklemist, ei mingeid vabandusi. Ma tänan seda roostetanud raudvoodid selle eest, et meist said taas õed. Õed, kes jagasid kõike. Nendel päevadel, kui ma tööl ei olnud, hulkusin mööda Pariisi tänavaid mõlemal päikese eest, kaitsev kübar peas ja kindad käes. Me rääkisime omavahel prantsuse keelt. Kõik sõnad, mida ta õppima pidi, leidsime nendelt tänavatelt. Autojalgratas kleit, kübar, tänavakivi, raamat, kohvik, sellest sai mäng. Mina näitasin, ütlesin prantsuskeelse sõna ja tema kordas järele. Mütsisime igalt poolt sõnu. Ta õppis kiiresti ja ootas kooliminekut. Ja mina sain teha mõne imelise tantsusammu lapsepõlves, mille olin nii varakult kaotanud. Siis aga kasvas ärevus sõja oht, millest sosistad igas kohvikus osutus tõeks ja 1939. aasta septembris oli see reaalsus lõõma teine maailmasõda. Palavus rippus sama raskelt Pariisi tänavate kohal nagu mure tuleviku pärast. Prantsusmaal oli veel halastatud, Pariisis jätkus elu nii, nagu poleks midagi juhtunud. Aga keegi oli varastanud inimeste naeratused. Sõdur ja piss olid mõned nendest uutest sõnadest, mille mina Jagness tänavatelt leidsime. Äkitselt oli mul vähem tööd. Moemajad hoidsid kokku ja meil oli see majanduslik katastroof. Isegi kaubamajad lõpetasid mannekeenile palkamise. Agnes käis endiselt iga päev koolis, samal ajal kui mina ootasin, et telefon taas helisema hakkaks. Et töö, millega ma harjunud olin, taas välja ilmuks. Viimaks hakkasin muud tööd otsima. Aga keegi ei julgenud töötajaid palgata. Ei lihunik, ei pagar ja aristokraatlikus perekonnas. Mul oli ikka veel omajagu säästusid, aga mu tagavara muutus aina väiksemaks. Meil oli korteris koltunud riide ja kullakarva nuppudega vana ragiseb tumedast puidust raadio. Kuulasime seda igal õhtul. Saated muutusid aina brutaalsemaks ja kaotatud inimeludes teatati tosinate sadade kaupa. Sõda oli nii lähedal ja ometi tundus see nii kauge, kujuteldamatu. Agnes hoidis harilikult kõrvu kinni, aga harimise mõttes sundisin ma teda alati kuulama. Palun jäta järele, Toris tulevad nii jubedad pildid pähe, ütles ta siis. Ükskord tormas ta pikema jututa toast korterist välja siis kui diktor teatas, et sakslased on nüüd Varssavi ära võtnud ja Poola vastupanu on murtud. Ma leidsin ta kägarasse tõmbunud tagahoovist puukuurist. Ta hoidis kätega kõvasti jalgade ümbert kinni ja vahtis tühjal pilgul. Katusest kostis tuvide tuhnikudrutamist. Neid oli igal pool. Nende sõnnik muutis hoovi sillutise valgeks. Võib-olla sinule on need lihtsalt arvud. Sisistesta mulle. Aga jutt on inimestest, inimestest, kes kunagi elasid, aga nüüd on surnud. Kas saad aru? Ta karjus viimased sõnad süüdistavalt, justkui ei saaks ma sõna, surm tähendusest aru. Ma kükitasin kohe tema kõrvale. Ma ei taha surra nuuksusta ja toetas pea mu õlale. Ma ei taha surra. Ma ei taha, et sakslased siia tulevad. Ühel päeval tuli Agnes koju ümbrik kaasas. Kunagi oli see kindlasti olnud valge aga nüüd koltunud, määrdunud ja täistempleid marke kleepsusid ja maha kriipsutatud aadresse. Ümbrikus oli kiri Ameerikast. Sellest oli üle aasta möödas, kui jala äkitselt kadus. Nüüd keset suurt sõjahirmu oli ta lõpuks ometi kirja kirjutanud. Otsekui oleks ta kuulnud mu Baibumatut kurbust tema kaotamise pärast. Ümbrikus oli brošüür New Yorgi reiside kohta ja patakas dollareid. Ja vähesed sõnad, mis mulle igaveseks mällu sööbisid. Darling, Toris, kõige kaunim roos. Ma pidin kiiresti Pariisist lahkuma ja ei suutnud hüvasti jätta. Anna mulle andeks. Isa tuli mulle järele, ema vajab mind siin. Mul polnud valikut. Tule minu juurde, ma vajan sind. Sõida üle Atlandi, et saaksin sind taas embuses hoida. Armastan sind igavesti. Tule nii kiiresti, kui saad. Siin on kõik, mida sulle reisiks vaja. Hoolitsen su eest, kui sa kohale jõuad. Kohtume peagi. Igatsen sind nii väga. Saatja oli Alen Smis. Minu Helen. Ma lugesin kirja iseendale üha uuesti ja uuesti. Algul sain ma vihaseks sellepärast et ta oli nii kaua oodanud, enne kui endast elumärki andis. Ja nüüd oli nii napisõnaline. Tundus, nagu oleks mulle uuesti elu sisse tulnud. Kuuleks kurbuse halvatus tasapisi üle läinud. Ta oli alles viga polnud minus. Ta armastas mind. Ma lugesin kirja Agnese ette. Me sõidame, hüüatas ta, pilk tõsine ja pinev kurt silmade vahel. Miks me peaksime jääma siia, kus sõda on ainus, mida meil oodata. Käisid, kuuldused, et sakslased vangistavad ka tsiviilisikuid ajavad nad kodudest välja ja võtavad kõik väärtusliku ära. Toona ei teadnud, millest jutt. Aga Agnes kartis. Teda, hirmutasid koolis kuuldud koledad lood, kus kõike moonutati hullemaks tehti. Me istusime õhtuti köögis ja rääkisime reisist. Agnes oli kindel, ta tahtis ära. Ta ei suutnud oma sisemisest hirmust üle saada. Otsustamine ei võtnud kaua aega. Me tahtsime mõlemad ära. Et mind ajendas pigem igatsus kui hirm. Ma müüsin maha suurema osa oma riietest, kübaratest ja kingadest ning kogu mööbli ja pildid selle, mis alles jäi. Pakkisime kahte suurde kohvrisse koos kirjade, fotode ja ehetega. Ma tegin oma pangaarve tühjaks ja panin suurema nimiväärtusega rahatähed plekist šokolaadikarpi, mille Alan mulle kunagi kinkis. Seda hoidsin ma käekotti peidetuna tihedalt enda ligi. Taas oli terve mu elu ära pakitud. Aga praegune oli mul täiskasvanuna esimene kord. Ma tundsin ennast turvaliselt ja lootusrikkalt. Minu pere oli koos minuga ning hääleni, mina pidime taas kokku saama. Oli vihmane sompus, 1939. aasta novembripäev. Mul oli seljas pehmest kašmiir ist punane mantel. See torkas mustade hallide ja pruunide mantlite seas silma. Pähe olin ma sidunud halli salli ning mööda laevatreppi üles minnes lahkusin graatsiliselt Euroopast ja oma karjäärist. Ma olin endiselt mannekeen, Toris. Kai oli täispiletiga või piletita inimesi. Mõni neist tundis mu ajakirjas ilmunud käsitsi koloreeritud piltide järgi ära. Nad sosistasid ja näitasid näpuga. Teised olid täielikult hõivatud pisaraterohkest hüvastijättu stama armsatega. Mööda laevatreppi üles minnes kiire sinna poolel teel ringi lehvitasin maailmale, otsekui oleksin ma mingi filmitäht. Aga vastu ei lehvitanud vist keegi. Agnes läks ringi keeramata. Temal oli Pariis vaid episood, mis peagi ähmaseks mälestuseks kahvatub. Minul oli Pariis aeg, mida ma igavesti alles hoian. Kui laev Seenova sadamasuust välja sõitis, see oli üks viimaseid, mis sadamast väljuda sai. Vaatasime kajuti ümmargusest aknast nukralt rannikut. Aurik Washington oli pikk ja ilus laev. Me saime suure salongi ja kaheinimesevoodiga kajutit. Wood ei kägisenud ja madratsi vajunud keskelt lohku, seega võisime teineteisest natuke kaugemal magada. Esimesel ööl olime mõlemad ärkvel. Ütlecan peen ja rikas. Räägi kõigest. See on nii romantiline. Sosistas Agnes. Ma ei teadnud, mida vastata. Kui ma silmad kinni panin, nägin hääleni nägu. Mäletasin täpselt, missuguseid lõhnavarjundeid meie embust ajal sisse hingasin. Kuid tegelikult ei teadnud temast peaaegu midagi. Liiga palju aeg oli möödas. Tanarhitekste visionäär. Tal on nii palju kummalisi ideid, aga ta hakkab sulle meeldima, sest ta naerab nii tihti. Aga on ta siis peen aknesitsitasima, viskasin oma padja talle otse vastu nägu. Ta ei lõpetanud oma pärimist. Ma rääkisin kõigest, mida mäletasin sellest, kuidas me kohtusime impulsiivsusest, rõõmust, kirest, tema rohelistest silmadest, naeratusest. Mõtlesin endamisi, miks ta viimaks kirjutas. Miks nüüd ja mitte varem. Kas temani jõudsid kuuldused sõjast? Aga niisama palju, kui tema kadumine oli põhjustanud pisaraid. Niisama suurt ja lootusrikkast armastust tundsin ma, teades, et ta ikka veel minu peale mõtleb. Kogu mu olemus oli täis igatsust. Enne laevale minekut saatsin kaks kirja. Ühe hüvastijätuks jõsdale. Meie kontakt oli aastatega üha harvemaks jäänud. Aga ma tahtsin, et ta teaks, kus ma olen. Saatsin talle viimase ereda pildi Pariisist. Teine kiri oli Alanile. Selles olid meie saabumise üksikasjad, ei lühike teade, sama lühike nagu tema oli mulle saatnud. Peagi kohtume taas. Ma nägin vaimusilmas kogu stseeni otsekui suurejoonelisest filmist. Kui me kohale jõuame, ootab ta kail, kotis, mantel seljas ja salkus, juuksed tuules lehvimas. Mina oma elegantses punases mantlis. Mind nähes naeratab ta laialt, lehvitab. Mina, jooksen talle vastu, kiskunud ta embusse ja suudlen teda. Minu fantaasiapilt kasvas õõtsvatele öödel nagu camu ärevus. Merel veedetud päevad olid täis entusiastliku meeskonna planeeritud ettevõtmisi. Jahilaskmine, keegel, tants, mälumäng. Me õppisime tundma palju uusi sõpru. Enne ärasõitu ei olnud ma inglise keele peale isegi mõelnud. See impulsiivne otsus rääkis ainult armastusest, mitte keelest. Ma teadsin ainult mõnda inglise keelset sõna ja Agnes ei teadnud ühtegi. Õnneks saime tutvaktsileyntšenningiga vanem ameeriklannast daamiga, kes rääkis prantsuse keelt. Temast sai meie päästeingel. Ta andis meile söögisaalis iga päev keele tunde. Me mängisime leiniga samasugust sõna mängu nagu mina olin Pariisi tänavatel Agnesega mänginud. Meie näitasime asju, tema ütles sõna inglise keeles ja meie kordasime. Varsti teadsime kõikide laeval olevate esemete ingliskeelseid nimetusi. Tema nautis oma emakeele õpetamist, kaalus iga sõna keele peal ja hääldas hoolikalt, et meil oleks kergem järele korrata. Lein oli vastne lesk. Tema abikaasa oli olnud müügimees ja nad olid elanud kogu maailmas. Viimased 10 aastat Prantsusmaal. Nagu ka minul, oli tal kogemus Pariisi edelast elust. Ta kandis rätsepa õmmeldud riideid ja mitmerealist pärlitest kaelakeed. Vahel ma kujutlesin, et olin teda kaubamajas näinud et ta oli üks daamidest, kes mu kleiti sikutasid otsides midagi, millest nad elegantsed välja näeksid. Kui ta higistades kogunes valge puuder ta näo kortsudesse ja ta kasutas selle ära pühkimiseks tikitud taskurätikut. Sellepärast oli ta nahk pidevalt Jutiline. Tema juuksed olid kuklas hoolikalt hõbehalliks krunniks keeratud. Aeg-ajalt tõstis ta käe ja lükkas raskuse all järeleandva juuksenõela sügavamale. Me nautisime tema seltsis olemist. Temast sai meie turvatunne suurel merel. Teel tuttavast tundmatusse. Enamik laeval viibijatest sõitis millegi eest ära. Klein sõitis koju ellu, millest oli üle 30 aasta eemal olnud. Agnese mina seisime ühise musta vihmavarju all tekil ja meid jahmatasid hallil taustal kõrguvad pilvelõhkujad. 100. uduvihma, piisad olid väikesed ja tihedad tuul kandis neid vihmavarju alla. Ma tõmbasin punase mantli kaeluse kurgu all kokku ja surusin näo salli sisse. Kallutasin natuke vihmavarju kaitset leida, kuid Agnes lükkas selle otsustavat jälle kõrgemale. Sadamasse sissesõidul ei tohtinud meilt pisingi üksikasi nägemata jääda. Vabaduse sammast. Toda Prantsusmaa vägevat kingitust nähes ta hüüatas. Kuju vaatas meid tõrvik kõrgele tõstetud. Ning just seal, just siis olin ma tohutult kindel, et meil saab hea elu olema. Sellest hoolimata pidin mitu korda tualetis käima. Kui ma pärast neljandat korda tagasi tulin, naeris Agnes mu üle. Oled närvis, mis? Muigesta? Pilk endiselt maale suunatud. Vaevalt tema kommentaar asja kergemaks tegija matturtsatasin. Selge see, et ma olen närvis. Ma pole teda ju nii kaua näinud. Mis siis, kui ma teda ära ei tunne? Kõnni lihtsalt aeglaselt ja naerata, tee niisugune nägu nagu teaksid, kuhu sa lähed. Siis saab kõik korda. Mis tähendab, kõnni aeglaselt, naerata. Kas see on midagi, mida sa ema käest õppisid? Temal oli üksjagu imelikke ideid. Agnes naeris, jah, oli küll. Kas ta ütles sulle, ole tugev. See viimane oli tema lemmik. Ma noogutasin, hakkasin naerma. Sõnad olid nii tuttavad. Ja 10 viimaks laevalt maha saime, tegin täpselt nii, nagu ta Lüvend. Me jätsime leiniga hüvasti ja kallistasime teda kaua. Ta surus mulle pihku paberilehe, millel oli ehiskonksudega tähtedega kirjutatud aadress. Kui teil kunagi abi vaja on, siis teate, kust mind leida. Sosistas ta. Teisi tuttavaks, saanud reisijaid põsele suudelnud, astu sinna punases mantlis, aeglaselt mööda kitsast laevatrepi alla. Ta näeb mind otsekohe. Ma naeratasin, olles teadlik, et mind vaadatakse. Pärast piirikontrolli läbimist peatusime kõikjal, oli inimesi, kes kedagi ootasid. Järgnenud minutid tundusid tunni pikkused. Igal pool kõlasid sõnad ja fraasid keeles, millest me vaevu aru saime. Istusime oma kohvritele, mille pakikandja oli laevalt maha toonud. Jääkülm tuul puhus vastu mu nailon, sukkades jalgu ja puges seeliku alla. Mõligisesin. Agnes vahtis iga mööduvat inimest. Tema sinistes silmades oli lootus. Minu omadest pisarad. Ükski möödujatest ei olnud Alan. Peaaegu tund aega oli mööda läinud, kui üks tumedas ülikonnas mees meie juurde tuli. Tal oli nokkmüts peas. Meiega rääkima hakates võttis ta selle ära. Mis alb, mis Toris? Küsis ta. Ma kargasin kohvrit püsti, kes, kes, vastasin ma innukalt. Ma näitasin pilti, ainsat, mis mul Alenist oli. Seda, mille olin vanaaegsesse medaljoni pannud. Ma kandsin seda tihti kaelas, aga polnud seda kunagi kellelegi näitamiseks lahti teinud. Agnes kummardas uudishimulikult ligemale. Miks sa pole öelnud, et sul on pilk? Aga siis seal ei ole elan. Osutas ta mehele. Kes ta on? Mees pomises midagi inglise keeles, võttis põuetaskust ümbriku ja ulatas mulle. Mulle vaatas vastu paar prantsuskeelset rida. Kulla Doris. Kui ma sinust kirja sain, olin hämmingus. Ma ei tea, mis sind siia tõi. Sellest on üle aasta möödas. Kallis Toris, miks alles nüüd tulid? Ma ootasin sind kuude viisi asjata. Ma olin sunnitud siia jääma. Mu ema oli raskesti haige ja ma ei saanud teda maha jätta. Viimaks ei jaksanud enam oodata ja loota. Arvasin, et oled unustanud. Ma läksin edasi. Olen nüüd abielus ega saa kahjuks sinuga kohtuda. Autojuht diipsu hotelli, kus on sinu nimele tuba broneeritud, võid seal kaks nädalat minu kulul elada. Me ei saa kohtuda. Mul on kohutavalt kahju. A. Ma minestasin. Agnes patsutas mu põski. Sa pead ennast kokku võtma Toris. Meil pole teda tarvis. Me saime ennegi hakkama ja sina oled aastaid hakkama saanud. Jätta oma unistus jaja ennast jalule. Mul ei olnud õhku, rinnus, rõhus raskelt. Kas see ongi kõik, mis ta mulle nüüd on? Unistus? Agnes aitas mind püsti. Ta talutas mu mehe auto juurde. Ma ei mäleta sõidust midagi. Ei tänavapilte inimesi, lõhnu ega sõnu. Sellest saadik, kui ta kirja saatis, oli terve aasta möödas. Koltunud ümbriku ja kõiki neid maha kriipsutatud aadresse nähes oleksin pidanud sellest aru saama. Mõelda vaid, kui see oleks õigel ajal kohale jõudnud, oleksin praegu mina see, kes on temaga abielus. Nüüd on tema kõrval teine naine. Ma tundsin, kuidas mul kõht sellest mõttest krampi kisub. Tahtsin oksendada. Agnese mina lamasime põigiti suurel pehmel hotellivoodil ja varjasime ennast hirmutava välismaailma eest. Nüüd olime taas riigis, kus räägiti võõrast keelt. Meil polnud plaane ja raha oli liiga vähe. Me ei saanud ka tagasi minna. Euroopas, mille me seljataha jätsime, käis sõda. Hotellitoa akna taga kõigest 30 sentimeetri kaugusel oli naabermajad tellisfassaad. Ma vahtisin seda seni, kuni jooned silme ees virvendama hakkasid. Neljandal päeval tõusin üles, pesin ennast ja puudutasin nägu, värvisin huuled punaseks ja panin selga oma kõige ilusama kleidi. Astusin siis linnatänavatele, kus kihas elu, kõlas jutt. Küsisin konarliku inglise keeles, kus asuvad lähima kvartali kaubamajad. Käisin need üksteise järel läbi, aga mannekeenid olid siin teistsugused. Nad tegutsesid nagu võõrustajad, rääkisid klientidega, juhatasid neid. Pariisis polnud kellelgi meist tarvis sõnagi lausuda. Tegelikult ei olnud meil lubatudki rääkida. Siin oodati mannekeeni nendelt seda, et nad riiete tutvustamise ajal ka müüksid. Pärast ühest tänavast teise kõndimist õnnestus mul viimaks pruuming Daily kaubamajast lunida, et mind vähemalt üheks päevaks proovile võetaks. Ma sattusin lattu. Seal pidi peenikeste sõrmede ja punaste küüntega kuulus Pariisi mannekeen kaupa pakkima ja kleite triikima. Aga ma olin kindlalt otsustanud tööga hakkama saada, et võiksin sinna jääda. Nüüd puudus üksnes elukoht.