Tere tulemast meie kirjanduslikku klubiõhtule. Aitäh teile, August Sang kohaletuleku eest. Ja lubage, et ma annan nüüd sõnajärje kohe teine üle. Sest et juba küsiti, kuidas te tulite mitte siia klubiõhtule, vaid kirjandusse, kus ma kirjandusega tegelema hakkasin, ma läksin. Keskkool lõppes ära ja siis oli just tuli see suur majanduskriisi aeg. Koolis olid esiteks kõik minust vanemale ja tursked maapoisid rominaalsel kleenuke linnapoiss ja kuidagi natuke üksik, tundsid ja natukene kurb oli ja ja siis ma seal vabadel minutitel hakkasin rohkem harjutama. Nii nagu ots läks lahti. Seal oli üks terve peotäis, üks armastusluuletus ja üks säärane särale pikem tagasivaade või sara. Ja üks pool mõtisklev olin üheksateistaastane. Saatsin siis mul oli niisugune hea liiga poisikene, et seekord paistab kusagilt välja jääda ega sisekõhetasime täismeeste sekka. Ja siis ma tegin ühe luuletuse, mis algasedriaadega kõnnid kolmat 10. aasta. Tagasivaade tänasele elule ja neile pettumust, mis ta toonud on ja mõtlesin, et nüüd ma nüüd ilusasti Semperi talt, et arvab, et ma olen nii umbes kolmekümneaastane mees noor küll veel, aga siiski juba inimene. Ja, ja siis läkski seal liimi peale ja valdas ära. Oma nimega. Siis oli muidugi vina kui tema tulevane kaastööline ja siis läksin ennast tutvustama talle uute luuletustega ja sel ajal oli Loomingu toimetus oli, sel ajal koosnes poolest teisest inimesest, üks oli Semper ja teine oli siis korrektor poole kohaga. Ja ametiruume ei olnud. Aga ta võttis lihtsalt oma kodus, võttis vastu. Ma kunagi ei kujutanudki ette, et see saksa võiks elukutse olla. Meil oli ju omal ajal kodanlikus Eestis rannikutel olid vanemad kaalukamad, tugevamad kirjanikud, need said toetust kultuurkapitalist. Oma loomingust ei elanud keegi ära. Nii et selles mõttes on täiesti erinev praegusest Raekoja maid kutselisi kirjanikke. Rohkem kui päris kirjalikke andmeid. Siis oli vastupidi, isegi noh, kuni kuni Tammsaareni välja Tammsaare raada, ega ta ei oleks oma loomingust elanud, kui ta saab Kultuurkapitalist toetustele esimese luuletuskogu tiraaž, siis ma usun Ja tavaliselt kirjanikkude liit kirjastas, aga sel aastal oli kirjanikkude liidule oli raha vähe ja ta ei saanud sel aastal kirjastada ja siis oli ikka nii, et ma mõtlesin, et mis siis ikka, et tal on ise välja, mul oli tuttavaid, oli seal kirjastuses loodusraamatupidaja Jaan Kangilaski veksleid Fire ja ris selle ja siis selle veksli varal läks ta trükikotta ja tehti, tehti raamat valmis ja, ja tuli turule ja loodus võttis peale ka endale ja see läks võrdlemisi hõlpsasti. Kui sul see honorar oli honorari loomulikult, siis olenes sellest, kui palju läbi müüdi, kuna ma ise olin kirjas ja siis olid mul hiilgavalt teenimisvõimalused. Aga, aga kuna ma jälle vaatasin osale poisil käest lihtsalt oma sõpradele, tuttavatele ja muidugi kauplustes oli tagamüügid, aga vaatasin nii kaugele, kui kuni maa trükikulud tasa sain, siis see pealadu, mis minu juures oli fantastika, hoiana draamatan, rariteetsem, kui teda vähe, naersin ahju, selle ülejäänud laod jäi teatud väike hulk, mis oli kauplustes müügil. Ma seda muidugi pärast pidin kahjatseme sellest, kui nõukogude kord järsku tuli ja siis tulid uued soovitusnimekirjad, tulid esimene asi ja siis oli minul kohooliga nende soovitatavate raamatute hulgas ja siis hakati kauplustel nõudma ja minu kirjastus tuli minu käest küsima Volgalt Adamo Piritalt. Järgmise pakkuma seal seal ei olnud, mul endal muretsevad selle kirjastas kirjanikkude liit, juba see võimalus, et autor ise kirjastada võiks, see on mulle, saame üks ilus joon kodanlikust ajast pidada, aga tähtis on praegugi. Kui nüüd minna selle kirjastamise küsimuse peale, milles maalid olen küll võhik või õieti öelda, mul ettekääne rääkida, kuna ma ise kirjastaja tegutsevad. Et siis muidugi on, oleks ju meilgi Eestis kuigi meil väike rahvas ja oleks ju väga hea, kui näiteks eriväljaandeid oleks. Meil oli. 40. aastal oli kaks kirjanduslikku ajakirja, eks oli Tartus looming ja Tallinnas viisnurk ja kui me saaks selle olukorra taastada jälle et saaks anda nüüd ka Tartus, on väga palju jõude, kas oleneb sellest kunagi kirjutanud, isegi rääkinud ka, aga selleks peaks nii väga ägelaste propagandat tegema, et läbi viia. Aga ma ise arvan küll, et et oleks kirjanduselul oleks hästi kasuks, siis tekiks teatud pinge, teatud polaarsus ja siis saaks ära kasutada tartus jõude paremini, mispärast näiteks kui võtta seda edasi head taset ja suurtele tuueks on lihtsalt sellepärast, et Tartu linna tal taga. Sest ma vaatan, et olgu seal toimetaja kes tahes, et pähe ei loe nii palju kui see linn ise, mis annab kaastöölised, missuguseid Tallinnas võtta ei ole, sest Tallinnas on kõik, on liiga tarvilikud ja tähtsad inimesed ja töödega koormatute. Meil ei jätku selleks aega, ega nad istuvad koosolek. Aga kuidas teile tundub, kas need ajakirjandusest Perioodika avaldatavat luuletused oma tasemelt ei ole praegu mõtlen liigalo publitsistlikud ja kunstilises mõttes ehk vähe pakuvad. Ajakirjandus tähendab siis ajakirjandus üldse mitte ainult spetsiaalselt mitte ainult loomingu vaid ka läheb ja ei, ei no ma mõtlen nii, et kirjandus peab olema igasugust miks mitte publitsistlikku, aga võib-olla teatud sistliku luudest raskem kirjutada kui midagi muud, sest ega see tähtpäeva luuletusi tähendab, olete publitsistlik, oleks lihtsalt tarbe või tellimus luuletus või mis on nii toimetajale, linnukese pärast, aga kirjandusest jälge ei jää enamasti. Noh, kui me räägime publitsistlikumaks nimetaks, ütleme Uno lahe luule, siis üks omapärane rõõmustav tahk just meie luulest. Ja ei oleks halba, kui mõni teine omanäoline publitsist veelgi oleks või Vittuneid, lahkun teie enda moneerist küllalt kaugel, see on täitsa huvitav, et ta teile meeldib, ma neid peale selle. Ma kirjutan, peale selle ma siiski olen lugejaga mõningal määral ma ei ole seda võimet ära kaotanud, nautida kirjandust, ka seda, mis teised teevad. Ja kuna ma olen ise nii vähe teinud, siis, siis ta unustaksid lugemise ära, kui ainult oma tööde lugemisega peaksin piirduma. Aga laht ja ei, laht meeldib mulle vägagi. Ta tase on kuidas tal on, aga ta alati on ta nii hästi aktuaalselt ruttu väljas, operatiivselt ja selle kõrval. Noh, vahest on sääraseid õledamaid luts, aga selle kõrval on tal nii toredaid õnnestumisi. Ja mis vabandavad ära välja, sest lõpuks on ju iga kirjaniku loominguga, eks ole, kui ta eluajal kirjutab, ütleme kümneid raamatuid, kui palju neist jäävad siis pärast või luuletaja ütleme, kui ta kirjutab 1000 luuletust, kui palju siis temast päriselt järele jääb? Vadi luuletaja, kes kasvõi ühe luuletusega kirjandusse pääsenud, on ka juba suur asi, ütleme Kamsel küll on kena kelguga Lohondamis taandan oma aja produkt, eks ole, aga aga kuulub ikka kuulub ikka kirjandusse või, või Wolfi alla ja pikk, aga hilisemal ajal samuti on, ega siis me teeme hästi palju ja ka. Aga annaks jumal, kui nii palju luuletusi siis seal jääks järele, kui meil hobusid tilgub, ütlevad, et lähevad lahedase, kõikuv on, mis siis, las ta kõigub, see ongi hea, sest et seal on sääste. Aeg on põhisõelu palju, ta kõigub meil kõigil ka sellel, kellel välise kirjaoskuse poolest nagu paistaks olevat ühtlasem, aga ikkagi aeg selgitab välja, mis sealt jääke ja siis õnnelik, kellel midagi jää. Kas te loete palju luulet? Kui lugeja? Jah, ei, ausalt öeldes, ma ei loe väga palju. Sest inimene aastatega läheb kuidagi nõudlikumaks või võib-olla ka tuimemaks võimlemist, mis ta öelda nii mul on, vahepeal hakkas tekkima niisugune tunne juba seal minu enda viga või ajaviga või ja tihti palju kuule, paremad inimesed kunagi nooruses oli, kõik oli ikka hoopis ilusam ja parem ja ja, ja siis, no oli üksvahe niisugune aeg, kus ka tundus, tundus, et sel ajal, kui mina noorem olin, meil oli ka kõik luule oli luulelisi, mida ilusam oli ja aga siis oli minu suureks rõõmuks, on just viimased aastad on teinud seda, et meil luulesse tulnud nii toredaid asju kirjutanud, et ma loen lihtsalt lihtsalt nii vaimustatud nagu poisikesepõlvest näiteks Paul-Eerik Rummo või või veel hilisematest Kaplinski ja, ja terve rida teisi. Minul isiklikult pole hea meel, sest muidu võib-olla tekib niisugune tunne, et sa oled muidugi Alatoohletan, et võib-olla kusagil oled rikkused olemas, aga sa ei suuda neid tabada. Järsku leiad midagi, mis sulle meeldib kangesti, siis on kole ja see tähendab, et sul on veel hing sees. Aga kui niisuguseid asju ei ole, siis võib jääda kui säärane lahlakot. Viiekümnendatel aastatel valitses võrdlemisi lootusetu olukord. Ja, ja siis, kui tõesti vaatad seda ja raputad pead ja võib-olla, et on seal mingisugused sügavused taga, mida mina oma kõrge hea panettumused lutsu tõttu ei suuda mõista. Ja siis pärast tulevad niisugused ajad peale, kus sa näed midagi, mis tõesti väga-väga meeldib, siis siis kui te võrdlete nüüd nii Deloti mitmes keeles, kas eesti luulet tase võiks nüüd palju suurema riigi ja kultuurrahvatasemega võistelda? Ma ei tunne lääne uut kirjandust kuigi hästi, aga, aga siis kuiva nüüd võrdleks Nõukogude Vene autoritelt, kes kättesaadavad siis minule isiklikult tundub, et meie Paul-Eerik Rummo särasse klassi kuulub. Kas sinna kuuluvad praegused, kõige tuntumad vene autorid, jaotušenkod, Jaaguznessenskid ja võib-olla siin räägib rahvuslik hääle haua juurde ja seda ma ei tea? Ja meie luulet tõlkima teistesse keeltesse. Kas see peaks olema eestlane? Ja no ma ei tunne nii hästi neid inimesi, kes seda teha võiks. Aga muidugi, esimene asi, et peaks seda kindlasti. Meil on üks võimalus, on see, et meile tõlgitakse küllalt palju vene keelde seal on küll praegune tõlke Praxis on, selles mõttes on halb, et Nõukogude liidus venes just, ma mõtlen, seal on tavaliselt nii, et tehakse säärase kampaania korras on plaani võetud üks autor, siis jagatakse tema reaalused tõlked mitmekümne mehe vahel ära, need teevad suure raginaga valmis ja siis siis on nii, et võib-olla väljas mingi sarnasus oleks nagu aga, aga teose enda tuuma ei ole enamasti tabatud. Oleks võimalik siiski, kui nii oled üks autor süveneb ühe autori loomingusse ja siis püüad olemusele tungida, siis ma usun, et sa saaks küllaltki palju edasi anda. Aga kui jagada paljudele autoritele, siis nad võtavad seda nii tarbetööna ja ja issand, kui palju siukest tarbetööd meil tehakse. Mis kaalutlustest teie olete valinud, need autorid, keda te olete tõlkinud eesti keelde meelt meeldimise ja miks meeldib kellelegi Grasson näiteks veel ekrassaine metrassa? No seda ma võin teile hiljem olla, einega on niimoodi teine meeldinud juba, nii päris varasest noorusest mall saksa keelt lugema hakkasin siis seal, esimene autor ja eine on mulle nii väga meeldinud. Ta on isegi natuke käe sees, ma ise kirjutan võib-olla ka natukene või olen kirjutanud, mõned on, meil ei näe. Ma võiks isegi Epigoniks nimetada, kuidas keegi tahab, ma olen viimas panin lugenud ja ja et võib-olla paari luuletust on Heinest õnnestunud siiski võrdlemisi hästi tõlkida. Arvestades neid paratamatult kääre, mis tulevad kas või kohe nii, et tema hakkas mulle meeldima, see neutrassovi rahvateema ja ja kuidagi sel ajal, mida me nüüd nimetame isikukult sel ajal räägib ju rahvast väga palju ja aga siis kuidagi mulle tundus see see rahva rahvateema, et et seda nii tegelikult lihtsalt kogu südamega sisse elanud, selle, seal neid krossov ja mulle tundus ta väga-väga nii kaasaegne, aktuaalne. Ja, ja sellepärast ma hakkasin tõlkima. Kas te ise peate ennast viljakaks tõlkijaks, nagu mõnikord väidetakse? See on kahe otsaga asi, kui ma müüri laon, siis võib meetrites ära mõõta, palju laadud, kes vehelda, kes on viljakas müüriladu ja tõesti suur küsimus see, et hea küll, ma olen võib-olla küllalt suure ridade arvu tõlkinud võib-olla ridade arv peaks vähem olema ja et kvaliteet saaks olla parem. Ma olen, küll ma püüan, püüan jälle parandada Ta ja täpsustada ja kirjastuses, ma olen nii kaunis. Halvas kirjas. Korrektuuridega on alati pahandusi ja, aga, aga siiski mul on tunne, et on ikkagi ikka kergel käel seda ja teist on tehtud. Tõlkinud tõlgi töö teostamisel on vahistanud vägagi, suri fraseoloogilist raskusi. Eks meid raskusele alalõpmata ja eks iga lahendusele säärane ligikaudne, nii et koguse keelte struktuur on erinev ja näiteks on noh, riivide tiimide osas. Ristija saksa keelel on üks ühine riimi, baarse on voorus ja noorus ja saksa toogem diajoogenud. Ja see on, see on selle tõttu tulnud, kui ma ei eksi, oli see Karl August Hermann, kui hakkas tema vooruse jaoks sõna väljumata laine moli kombel Essusse või midagi niisugust, et siis tema vaatselt saksakeelsem liimis ja kes saaks eesti keeles ka riivi panna. Aga muidu muidu on üldiselt nii, et et juba see, eks ole, kui ühes keeles on need põhielemendid, mis on seal värsirea otsas, noh, ütleme kõige tavalisem saksa mingis on ja von päike ja õndsus, aga need eestikeelse liimi enam ja siis vastavalt segi raputama vaatama, et kuidas saaks niimoodi panna. Sest dance liim kui kõla kõlaefekte poole. Et kuidas seda organiseerida ümber nii, et seal ega, ega, ega seda originaali kõlaväärtust ja seda muidugi kunagi kätte ei saa, aga midagi sinnapoole. Kas ühe tõlkide vahel, kui te loete mingit muud teost, kas selle muu teose mulje ei hakka sügavuse tõttu tõlkide lõpetamist? Ei, ei, seal on öise seisuga sellisega, sest enam-vähem seal tõlkimise puhul on ju noh, tekib nii oma õhkkond. Püüad välja selliseid autori olemus, missuguse on, ja ja, ja siis nii, et Need on nii nagu ise ise sfäärides on teadus, nii et see ei sega. Iseasi on muidugi see, kui ühte asja tõlkida ära ja siis või, või jäta pooleli, et siis võtta paljude aastate pärast saad ise arusaamist, on ise muutunud ja et siis võib olla nii nagu teisiti lähened sellele samale asjale. Aga muidu töö juures see ei sega. Aga mida te peate oma kõige paremaks tõlketeoseks ise? No ma ütlesin juba, et ma arvan, et mõned Paal, Heine luuletused on mul õnnestunud siis ma arvan, et mul on õnnestunud Sarzdovskimuraavia maast mõned peatükid. Siis ma arvan, et mul on pahar mees, vali luuletust. Päris loetavalt välja tulnud ja mõned mõned Lermontovi luuletused. Kas te olete isiklikult kokku puutunud näiteks Vardovskiga? No see on jah, ükskord olen kirjandus, dekaadi ajal olen ma tema kätt surunud Hardo, aga siis rohkemat. Sest mulle minu vene keele oskus on nii üle kivide ja kändude ja siis ma on kaunis ebamugav sellel sõnal selle juurde minna niisuguse puuvene keelega. Ja nii et ma ei ole väga kontakti otsinud ka. Kas Saksamaareisi aitas kaasa näiteks eilne või keelte tõlkimise juures, mõnevõrra aitas sellest käia ja näha, ma käisin ka seal, võimalus sealkandis neis paikades ja ja mõnevõrra ka muidugi. Ma ei ütle, et see nüüd puutumatut tarvilik oleks, aga aga siiski nii aitab, aitab natukene, kui neid kohti, millest on juttu, juttu oma silmaga näha võiks ju kasu olla sellest. On võimalus, kaks korda on käinud, ükskord oli üle 10 aasta tagasi ja siis teinekord oli kolme aasta eest. Kuna esimene kord käisin, siis mul sattus nii õnnetult, et ma, enne, kui Weimari linna ennast vaatasin, sõitsime puhven valdi ja siis oli see puhenwaldi. Ta oli välja ehitamata muusemaiks veel, ainult seal oli see, mis tast jäänud oli, see oli paigal ja oli muuseumi direktor, oli endine töölissportlane ja seal puhnwaldi vang ja see, see väga nii lakooniliselt ja tutvustas meile sel ajal ja see jättis niivõrd masendava mulje, et siis pärast seda, kui ma Weimalises läksin tagasi, siis kogu see saksa rahvatöötaja, Schilleri kultus ja ja see paistis mulle nii naeruväärne, et võik seal ei ole mingit mõtet selle kõrval, kui sa seda juhtuda, mis juhtus puhel Valdis käisin mööda neil Schilleri pühapaiku, vaatasin seal seal, kus ankreedeeeffilleri sarkofaagi sinna maetud Weimari suurhertsog, kes oli töötaja Götele, Tseen oli ja, ja siis selle kabeli kõrval, kus nende kirstud on selle kabeli kõrval järsku üks, üks Venezi puhulgi Te olete ka sellepärast et suurhertsogi abikaasa on nagu, nagu sel ajal vesti sood olid omavahel, tema oli õigeusk, oli venelane Ta oli, ja siis tema pidi olevama oma õigeusukuplite alla maetud ka, nii et nad olid külg külje kõrval, aga üks, üks oli see luteri ja teine teine oli siis õigeusu õigeusu kabelis. Kõik see tundus mulle niivõrd naeruväärne ja tühile nende nende suurte küsimuste kõrval seal selle seal puhenwaldi vari oli niivõrd võimas, et ta nagu ei saanud midagi rahulikult ja objektiivselt võtta, seda siis teinekord, kui ma käisin, siis oli muidugi ma käisin jälle mõlemad kohad läbi, aga siis oli niimoodi tehtud, puhalvandist on neid tehtud, seal on suht turismikombinaat. Ja seal urisevad. Com nibusid ta kogu aeg ja seal antakse brošüüre ja antakse kehakinnitust. Mina küll esimene kord, kui ma käisin, siis ma ei kujuta ette, inimene pärast seda süüa tahaks üsna palju aega aga nüüd on kuidagi seatud nii vaatemänguliseks on tehtud ja, ja ta ei ole üldse enam see võimalik, võib vaadata selle tõttu neid rahulikumalt. Kuigi võimalus on ka nii, seal jällegi Ta sakslaste Meka, kus käiakse ja seal on ka nii tehtud, et kõik need töötaja Schilleri paigalt, need on mehhaniseeritud kogu see külaliste vastuvõtmine seal, et ennem näidatakse üks film ära ja üks loeng ja siis siis viiakse kiires korras kõigist neist paikadest läbi, nii et seal hästi muidugi korraldatud sellest oma käe peal minnes ei jõuaks kunagi nii lühikese ajaga nii palju läbi vaadata, kohti ja, ja palju ei näegi, sellepärast turisti jaoks on küll valmis hoitud, kui lähed, siis on see ja see asutusel kale lahti on. Kui räägitakse luule üldisest palgest näiteks no meie praegusest luulest siis vahel avaldatakse niisugust arvamust, et äkki ta hakkab femineeruma või äkki läheb liiga keeruliseks. Missugune teie arvamusel, kui, kui võtta nüüd seda, et meil on, Meil on naisluuletajaid liiga palju siis vastavalt sellele täielikule võrdsusele meeste ja naiste võrdsusele, mida me deklareerima ja taotleda tahaksime, siis me peaksime veel nende naiste osatähtsust katsuma tõsta, kuni oleks 50 ja 50. Kui võtta aga, aga siis ülejäänud mis on naiselik ja mis on mehelik, vot ma ei saa lihtsalt sellest aru, tõuna lahtuks kord kirjutas epigrammi, kus ta rääkis Eesti feminiinne olest ja no ma saan aru, et Urvaste isiklikult teda liig lüüriline joon või mis võib tunduda feminiinne see, et ei ole täpselt samasugused sõjakad mehed, kõik nagu tema ise on, jääd tema nimetab seda kõike femiinseks, kui ta esitab selle nõude, siis on temal enda arusaamiste kohaselt ja on põhjust ja ja siis ainult tuleks vaielda, kas need terminid on õieti paigale pandud. Ma ei leia, et, et meie kirjandus, feminiinne oleks meil ja siis on huvitav see ju. Et, et meie mõnedki mõnedki naisluuletajad näiteks Betti Alver, seon palju mehisem, kui ükski mees on, sest mehed on, on hoopis jälle nii pehmed ja vedelad tema kõrval vahest seal noh, kui tarvitada nüüd nii jamadesse otseselt, mõni mees võib olla palju feminiinsem, kui Betti Alver on, kes on tegelikult naine, järelärkamisaeg on niisugune aeg oli, kus, kus oli Eestis hästi palju naisluuletajaid, ilmus kaks antoloogiat isegi naisluuletajatest ja nad kõik olid kehvad. Ja kõik politsei, Stasti haledad Kaaglikuid, õiealad ja lillad ja ja vastavalt sisuga sihukene, aga siis oli mitte naiste vaid meeste luule oli ka samasugune siis järelärkamisajal reali, seal õnnetu, õnnetu ja feminiinne aeg, vähemasti tagantjärgi me näeme selges detaali. Tali. No ma ei tea, iseks oleks naistele naistele solvamine ütelda, feminiinne, aga, aga ta lihtsalt oli, oli seal ilmetu epi, Koonlikke aeg oli. Aga no meil ei olnud niisugust distantsi ja ma ei usu, et praeguse aja kohta saaks seda öelda. Kui epi koondadest jutt on, kuidas teile tundub, kas praegu näiteks noored luuletajad ei kaldu pisut Epigollusse? Epikoonus on alati ande küsimus, kuid säärasele keskpärasele andele ära keelata Epigoonlik ei oleks. No mis ta siis veel olla saab? Ta paratamatult on ja, ja siis on muidugi niiandega on juba nii, et anne lööb juba esimestest asjadest tunneb ära. Et, et on andekas inimene, aga vahest võib ju ka nii olla, et inimese anne ei avaldu kohe. Nii et meil ei maksaga nii kurjad olla, kui mõni on, ei ole nii tugev kui teised medal, keelaks kirjutamise ära. Sest, aga võib-olla, et las ta kirjutab veel paar koguja Anne läheb välja. Meil on ju kirjandus, niisugust näiteid, kus peet vallakaks, aga küllalt küllalt vana oli. Kui ta hakkas kirjutama, Indray tuli kirjandusse ju tuli, tuli juba midagi 50 aastane oli päriselt kirjandusse ma olen harjunud, nii et kui ma leian ühe luuletuskogu, kus mul, kus ma leian mõne asja, mis mulle väga meeldib, siis, siis on see luts kogu oma funktsiooni täitnud ja ma väga ei kiru neid spurdi, mehed panid, unustan lihtsalt ära, mul midagi meelde jääb, siis on hea meel. Ja ma arvan, et eks iga lugeja olen inimest. Te olete põhimõtteliselt näiteks eesti algupärased autorid kõik läbi või teete mingi valik? Ausalt öelda, ma ei ole kõike lugenud, aga siiski enam-vähem enam-vähem küll. Meie kirjanduse, mis lõpuks siiski nii väike, et, et selle jõuab, jõuab kõik läbi lugeda. Teine küsimus on see, et võib-olla kui oleks mingisugused kaalud või mõõteriistad, millega teeks kindlaks selle teose kirjandusliku väärtuse, tilgub niisugust pida lugeda ei tasu, aga meil ei ole niisugust mõõteriistu ja minul on nii, et kui ma saan hea raamatu kätte, siis mul tuleb lugemise hoog peale. Ja siis ma loen nii kaua küll kolm-neli raamatut järjestikku, mis midagi ei ütle, siis ma pean seda nii täis, et ma ei loe, mitu nädalat või isegi rohkem aega ei loe enam midagi. See oli võrdlemisi hiljuti, eks paari nädala eest minule sattus kätte Saksa ajakiri siin. Ja seal oli toodud tõlkes ära algus Bulgakovi romaanist Meister ja Margarita. Ja siis ma lugesin selle alguse läbi maa, tähendab, ma teadsin küll, et see romaan on olemas ja ta on hea romaan ja aga millegipärast nimelt on mul ikkagi on parem lugeda teda eesti keeles ja mul ei olnud kätte sattunud ja ja ma nagu ei kiirustanud sellega, aga selle saksa keeles lugesin läbi, siis see oli niivõrd huvitav, et läksid kohe linna pealt, hakkasin otsima seda Moskva numbrit, kus, kus vene keeles on ilmunud ja siis lugesin tema tema ühe sõõmu läbi. No kuidas te kirjutate? Kas siis, kui lugemise hoog ära kaob? Teate, ma olen nii vähe kirjutanud, et valmista öeldagi. Ma ei ole viimastel aastatel kirjutanud midagi ma varem, noh, see oli nii puhkuseks, tõlketööst. Mu tervis oli ka võrdlemisi halb oli ja siis nii et mitte päris logeleda võtmast. Siis ma katsusin kirjutada, sest kuna ma joon, tulbad kirjutanud, siis on ikka seal nii kaheti teha, mis välja tuleb ja see on nagu jahimehe või kala mehe asi. Kuna ma teadsin, et ma olen nüüd nii-öelda tervise parandamise peal väljas, et siis ma võin ju proovida, et kui ta läheb aia taha, siis ei ole ka midagi häda, et mul on niikuinii vaba aega lubatud kirjutamisega on ju nii nagu Leo Tolstoi ütles, et et kui sa saad jätta kirjutamata, siis jätta ma ei ole selles mõttes õige, autor ei kaotanud niisugune, kes elab kogu kogu aeg elab selle mõttega et kirjutada ja, ja siis ta võib ka logeleda, jagas tema logelemist täis mõtlemist, sellele kirjutamisele ei kujuta näiteks midagi suuremat, kui lüürilise luuletuse saaks teha sellest, et see tujule jääb üle, kui võtad kätte, kui teda ei teeni ühe sõõmuga valmis. Vahest kui nii juhtub säärane tahtmine teha midagi ja siis koheselt valmis, aga kui kui tee valmis, siis pärast vaatatud pooleli jäänud, noh, et see seal ei ole mõtet ja viskataminema. Ideaalis ka võtnud või kelleltki järgi teeniksid. Ma juba rääkisin, et mulle väga meeldinud Heine palun teda korduvalt lugenud ja, ja võrdlemisi hästi tunnen ja, ja siis selle tõttu muidugi ta on nii oma jälgiga jätnud. Viimastel aastatel oli rõõmus avastus oli, kui ma hakkasin lugema ja tõlkima hakkasin temani kuulus 200 vahelisse aega, aga siis mul just see autor sellepärast meeldis. Ma mäletan, kui mina nii noorena kirjandusse tulin, ma tegin oma, mõistsin Grazis oli mul mingisugune unistus või tahtmine või mingi ebamäärane, et missugused, kuidas peaks luuleti tere, missugune peaks olema, kui ma tagantjärgi mõtlesin, kui ma sel ajal oleks saanud Neesraeli kätte, et küll ta oleks mulle olnud heaks eeskujuks, ei oleks, et, et see, milles mina unistasin, seda tahan realiseerinud. Ja sellepärast Ma mõtlen ka, kui jälle tulla tagasi tõlkimise juurde, et et on tarvis, et oleks kirjandust hästi mitmesugust ja on muidugi autoreid, mis meeldivad igale inimesele, ütleme kasvõi Juhan Liiv, vaevaldatisti eestlast on seal nagunii luule mõistmisel mõõdupuu üldse. Kas kes julgesid, Juhan Liivi hindaks õiges temast aru ei saaks? Et on sellest üksikuid, aga muidu on ju nii, et et on maitsed, on erinevad, ühele meeldib üks, teisele meeldib teine ja ja siis on hea, kui saab seda nii valikut veel teiste maade autoritega laiendada. No muidugi eeldusel, et tõlge suudab nad nii meeldivaks teha. Autoreid, kes on meeldinud, mul üsna palju olnud ja mõtlen just võib-olla kõige tähtsam on inimesele siis, kui ta selle kujunemisaeg on. Kuidas ma luule juurde jõudsin, pooli lugemikust sain ma Juhan Liivi. Seal mõned luuletused nagu üks suu või lumehelbeke või no seal ma järsku ma nüüd lugesin, siis ma ei saanud aru, mis asi see on. Ta on ainult ainult paarkümmend sõna, on, aga järsku nendest sõnadest kokku tuleb välja midagi ei tea, mis? See oli, see imelik tunne. Hiljem tuli suitsu, elu tuli ja siis. Siis ma leidsin. Sütiste meeldis mulle väga, just esimene periood ja kindlasti omajagu mõju siis oli, hakkas mulle meeldima talle väga. Ja, ja üks autor, keda praegune noorem põlv vähe, tunneb Valmar Adams maid Arvydaks ebajumalasõna, aga tema on mulle väga palju mõju avaldanud maali. Selle arbujate kooli eelkäija oli ja tema just omani vormilt see tema liimide kantsus ja Ponteeritud lõpud ja ja kogu selle luuletuse ehitusse. See avaldas mulle küllalt suurt mõju. Et seda võib-olla, kes nii tähelepanelikult hakkab vaatama esimesi luuletusi hiljem ma muidugi olen püüdnud teist teed minna. Aga, aga nii tema on salgamatult, eks minu õpetaja olnud kirjans eeldustega inimesest saaks kirjalik, mille tulekski kinov rõhku panna. Kirjanduslikud eeldustega inimesel tõe näolekult õige palju. Ma mõtlen, et, et kui, kui minna rahva keskele mõni töömees või talumees või kuulata kasvõi seal kõrtsilaua taga, kuuled, kuidas jutt jookseb ja seal on kindlasti on suuremaid andeid, kui meie kirjanike liidus on on nende hulgas? Ei, ma ei taha öelda. Väikesed. Aga et seal on neid leida, andeid ja eeldusi on olemas, aga tema on läinud hoopis teisele teele. Ja nii, et ma ütleks, et see, see eeldusi on küllalt paljudel ja no võib-olla et kommunismist, kui masinad ja robotid kõik töö ära teevad, võib-olla, et me hakkame siis kõik kirjandust tegema või siis saaks pool pool inimkonda, võiks seda teha ja teine pool siis ütleme, loeks. Aga. Aga ma arvan, et et kirjandusega on, nii, ta on, ta on ju ka teisest küljest on üks kahtlane kutse selle pärast iga iga teine elukutse seal on, eks ole, nii et seal saab, seda töövilja saab mõõta ja inimene oma päevatöö ära teen, seda võib õhtul rahuga magama minna. Ma lugesin kahjuks nüüd ära unustanud juba, mis oli teose limi autorit, ma tean, see on Austria marksist ja kriitik verst Fischer. Eks kord hakkas kirjandusest rääkima kaht arusaamist kirjandusest. Et üks arusaamine kirjandust on niisugune, et kirjanikul prohvet, tema ütleb seda, mis temale vaim või jumal või jõud väljastpoolt sisendavad. Ta ei vastuta mitte kellegi ees talle kohustust, ta ütleb seda, mis keelele tuleb, mis temal tal ilmutatakse. See on üks tõlgitsus, selle on esitanud, plaat on ühe sama noorepõlvetehases. Ja siis on kirjanikud on, selle tõlgenduse kohaselt on muust massist kõrgemal tantrovkaalisel prohvetid meile ilmutatakse ja ja siis kirjanikule säärane ülev seisus. Teine äärmuslik suhtumine kirjandusse, niisugune et kirjanikud on üks kahtlane rahvas, et nad räägivad vahest igasugu jumalavallatuid asju, jumalatest, mis võib ju tõsi olla, aga mis on siiski rahvalt kahjulik teada. Ja selle tõttu kirjanikkudel ei ole, ühiskonnas õiget kohta ei ole ja neid ei tohiks olla ühiskonnaseltse. Ja siis peaks olema säärased vahemehed, targad inimesed, kes ütlevad, mida kirjanik tohib kirjutada, mis on ühiskonnale tarvis. Ja selle seisuga väljendanud plaat on oma selles riigis, ideaalsest riigist, kus kirjanikkudel kohta ei ole, kuna nemad on seal vana Panarhiline. Nii et üks filosoof oma elu jooksul kaks Need äärmuslikku seisukohta, seisukohta, arusaamist kirjaniku ülesandest on sõnastanud mingi ülesanne, kirjanikul ikka ühiskonnas vist on praegu tänapäeval selget on, Fischer jätkab sealt, nii et need on need kaks äärmust kätte. Tõenäoliselt ongi see nii, et, et päriselt kumbki äärmus ei saa enam kirjandus olla. Ei, ei see, kes tunnistab ennast nii prohvetiks ja täiesti kõrgemalseisvaks kogul lugejaskonnast kui ka see, kes on lugejaskonna sulanud, aga et see on seal kusagil vahepeal, kirjanikul peab olema vabadus kirjutada. Ja, aga tal peab vastutust kandma lugeja ees. Vastutustunnet peab nagu kirjanik ise tundma. Järikud ei asetate siiski vägisi üliinimese pjedestaalile nõudeks, näiteks et nad peavad alati tingimata mingi lahenduse andma, kui nad on probleemi tõstatanud. Et siis peab tingimata sellele just konkreetsed näpunäited näitama, mis nüüd edasi saab näiteks hundile avaltone läidetakse seda. No ja seda muidugi, eks ta ole nii alati, et kui midagi uut tuleb, mis nii omanäolist on jääd, siis ikka tuleb seal vaidlusi tuleb, nii et see on loomulik, et seda ei saa maailmast ära kaotada. Niisugust olukorda vist ei tule mitte kunagi, et kui sünnib üks hea teos, siis kõik korraga ütlevad, hea on. Kui Tammsaare tõde ja õigus, esimene ilmus, siis oli. Tema arvustus oli võrdlemisi tunnustab küll, aga siis väga-väga suurte petensioonidega olid ja seal ma ei saa öelda, et oleks seal sihilikult või halvad arvustajad olnud isegi nii väga hea tasemega arvustajad. Nad andsid hinnangu tehasele. Aga ükski arvustaja ei suutnud seda ette näha. Ja missuguse osatähtsuse see Tammsaare teos tegelikult nüüd meie kirjanduses ja meie elus üldse saab? See oli alles lugejad, lugesid ja kõige lihtsamad inimesed neil hakkas meeldima ja pikapeale nii et kujunes välja teose hinnang. Ega arvustaja ei saa seda anda isegi, isegi seal on erapooletu ja väga haritud ja ja, ja heasoovlik arvustaja, üks inimene, ka ta ei suuda seda korraga anda, seda haarata selle töö tähendust. Kas ta hindab üle, kiidab üle või hindab ta alla. Ja, aga see on elus alati nii et. Ja siis aedalast selgitab. Praegu on vist Tammsaarega nii et praegu ei kahtle enam keegi tema suuruses. Ma tänan kõiki, kes võtsid osadena kohtumisest ja eriti muidugi teid, august null on seal, sain oma edevust rahuldada, lobiseda.