Kaks noort sõpra, enescu Emorissarawell jälgisid kord Pariisi ooperiteatris debiicii ooperi Belleasimelisanud peaproovi. Raviljoni vaimustuses. BBC muusika oli tema tõekspidamiste elavaks kehastuseks. Enescu omakorda jälgi sõpra ja mõtles. Ma peaksin teda kadestama. Üks suur prantslane sillutab teed teisele suurele prantslasele. Ja enne meidki on ühed prantslased sillutanud teed teistele. Nende jaoks võiks kogu muu muusikamaailm olematu olla. Nad on ise loonud oma muusikamaailma ja teevad täpselt, millist teed minna. Aga mina? Mulle meeldivad väga paljud heliloojad, tunnen hästi nende loomingut. Kuid Bukarestis pole ühtegi muusikut, kellesse võiksin niiviisi pimesi uskuda. Nagu sõbra well, rebis sisse. Ei ole kedagi, kes oleks mulle sidunud teed ja aidanud samme seada. On see hea või halb? On ju suurepärane, kui võid mõista kogu muusikamaailma. Aga vaevarikas, kui pead endale ise looma oma muusikamaailma kes on siis mind kui heliloojat kujundanud. Seda võisid teha vaid rumeenia laulud ja tantsud, mida ei tunne keegi neist kuulsustest, kes on oma nime muusikas jäädvustanud. Need kuuluvad ainult mulle. Aga milleks sel puhul kõik see, mis on õppeaastate jooksul kogutud? Selleks, et võiks sündida minu muusika, minu kodumaa, muusika. Enescu viis rumeenia muusika täies poole oma kodumaa piire võitis sellele hindajaid austajaid kogu maailmas. Temast sai Rumeenia rahvusliku muusikakoolkonna rajaja tänases saates jälgnegi enescu kui helilooja kujunemisteed. Tema avastuse otsinguid, mille tulemusena sündis Rumeenia rahvuslik muusika. Aiast põõsaste vahelt kostavad kummalised hääled. Mindi, kiunub, heli, pikk meloodiline vile ja kiirerütmiline klõbin. Kolmeaastane poisike, kes eelmisel päeval oli alevis mustlasorkestrit kuulanud, püüab seda järele aimata. Lõua all hoiab poisike puutüki, millel on pinguli peale tõmmatud niit. See on kahtlemata viiul. Huultega jäljendab ta sarve hääli ja puupulgad täidavad Symbly haamrikese ülesannet. Laps oli mängus nii haaratud, et ei märganudki ema tulekut. Ja kui ka järgmistel päevadel ja nädalatel leiti poisike ikka sedasama mängu juures kinkisid vanemad väikesele Joshile viiuli. Peali õppis poiss mängima kõikidele tuntud rahvaviise ja populaarseid laulukesi, et poega muusikale lähemale viia. Koliseeneskude perekond külast Krakalia alevisse. Seal käisid pidevalt rändmuusikud. Leutaarid, tantsiti, lauldi tihti Justine skude õues. Naabruses elav insener õpetas Sorsile nooditundmist. Teooria, aluseid ja solfedžo. Noodid tundusid poisil olevat nagu linnud kesistuvad Telegraphi traatidel reas. Poogna puudutusel vastu viiulikeeli aga paiskusid linnud parvena rõhku. Kui majja toodi vana pianiino avasseerusursile sootuks uue maailma, see oli täis saladusi, järevust. Iga klahv annab alati täpselt ühesuguse heli. Aga kui palju uusi kombinatsioone saab mitmete erinevate helide ühendamisel. Viieaastane poiss hakkas noote, linde oma tahtmist mööda viiele traadireale seadma. Isa viis poja iisisse, et seal elav rumeenia muusikategelane ja viiuldaja Eduard kaudella kuuleks tema mängu ja annaks nõu edasise õppimise asjus. Kaudele. Otsus oli nagu perekonna ootamatu. Poiss on väga andekas ja tuleks saata Viini, kus on võimekad professorid ja rikas muusikaelu. Viinis uudistas kaheksa aastane shourus kõike. Teda paelused, suursugused, losside kirikud, peatänavate sagin ja äärelinnade idülliline vaikus. Massiivsed elumajad ja hubased Aadi rahvast tulvil kohvikud. Kuid sel momendil, kui kontserdisaalis kõlasid sümfoonia esimesed akordid kadus poisi silmist helilooja inimesega Koju helides põrkasid kokku üleloomulikud jõud. Orkester möirgas tumedalt, siis korraga kõik selgines. Viiulid naersid, rahutu värin käis selgudes läbi. Flöödi klarneti otsekui palusid midagi, kuid vaskpillid summutasid, nende häälemeloodiad võitlesid omavahel. Lõpuks suundus koguse helide vool üheskoos finaali. Näis, et miski ei suuda peatada triumfi käiku. Kui rida lühikesi ja üks pikakord viisidki sümfoonia lõpule. Ethovenile järgnes vaagna orkestri mässavad helid, olid veelgi grandioosse mad lavalt kannuseid, saali lauljate hääled, kuid pillid ei jätnud neid hetkekski maha. Lava orkester sulasid ühiseksofooniaks, mis ei andnud aega hinge tõmmata. Teemad. Neid oli rohkem kui Beethoveni sulasid üksteisesse. Võimusid kajastasid üha uusi dramaatilisi sündmusi. Kui Beethoveni muusika liigutas ja vapustas siis. Meri muusika haaras kuulaja otse, kuid pihtide vahele. Ja kui juba tundus, et Kaarel lõdveneb, mattis ta sealsamas uute elamuste lainesse. Poisike Helge mässadest neelust vaimustuses. Ta jälgis orkestrantide, keskendusid dirigendi tahtele ja mõtlesin. Nukralt, et ühe ainsa viiuliga ei suudaks kee tekitada niisuguseid võluhelisid. Kahe võimsa klassiku Beethoveni ja Wagneri varjud jälgisid teda kõikjale. Teeni kohvikus ja parkides kuuldud lihtsad meloodiad, mida esitati vaid ühel riiulil. Panite lihtsalt muigama. Mis oli see kogu helikülluse kõrval, mille olitele avanud klassikud. Kord jalutuskäigul astusid nad koos professor Helmesbergeriga sisse poognane kohvikusse. Õpetaja seletas, et ühel 1827. aasta märtsi õhtul selles hämaras ruumis lagunenud klaveri taga üks tagasihoidlik elulugu ja mänginud sõpradele oma äsjaloodud teosest. Helilooja nimi oli Franz Schubert. Laulude tsükli pealkirjaga talvine tee. Kulunud äärtega partituur lebas praegugi klaverikaanel. Poiss lehitses seda kui lihtsad meloodiad. Ja neid ei esita mitte trombooni terve mets viiuleid vaid ainult baritoni klaver. Ja ometi. Tähendab muusikas võivad olla nik, graniitkaljud, kui vaiksed jääkisid nii vägevad tammed kui õrnad roosid. See avastus vapustas shouruses samuti kui esimene kokkupuude Beethoveni sümfooniat tega. Talle meenus, et ka kodukülas oli lihtne sarve lugudega mõnikord hingepõhjani liigutanud. Siis oli poiss arvanud, ta lihtsalt tunneb muusikat liiga vähe. Niisuga selgushetke pärast tutvumist loenguriini Tanhoisheri Lendava hollandlase k on tee lihtsusele siiski avatud. Ja siis samas professor Helmas Berger oma õpilasele ukse jälle uude heli mõelda. Tema kodus toimusid kammermuusika õhtud, kuhu kutsuti ka noorinescu. Neli instrumenti vestlesid rutamata omavahel. Kuule võis jälgida iga pilli eraldi ja kõiki koos tabada kõiki detaile. Mängiti jälle Beethovenit. Shors tundis ära needsamad jooned, mis teda nii erutasid sümfuunetes kui vaikses järves on asju kergem näha kui tormises meres. Seetõttu avastuste kvarteti, kes siiski üha uut ja ootamatut poiss veendus, et inimese tundeid ja elamusi saab väga hästi väljendada ka vaikselt. Alati ei ole pojad teisel häälel. Rolf enescu õppis viiuliklassis. Juba üheksaaastasena võeti ta Viini konservatooriumi orkestri koosseisu. Järgmisel aastal hakkas ta õppima kompositsiooni. Enescu lõpetas konservatooriumi kiitusega ja sai medali, mis anti vaid erakordselt andekale lõpetajale. Liiuldajana ootustada hiilgav tulevik. Kuid tema tahtis siiski rohkem, tahtis saada heliloojaks. Professor helmes Berger hoiatas teda, et tarbetu on oma jõudu mitmele alale killustada. Kuid meil, Rumeenias ei ole ju Beethoven intega paagnerit. Ei ole helmes Bergeri kvartetti liini orkestrit ega ooperit. Kõigega tuleb algusest peale hakata ja selle jaoks ei ole miski tarbetu, väitis Esku vastu. Mašmee, kelle õpilaseks 13 aastane Horse näsku Pariisi konservatooriumis sai esitas talle algul vaid ühe küsimuse. Kas te armastate muusikat? Kummaline, kas võib siis pühenduda muusikale, kui seda ei armastata kuid poiss ei öelnud seda mõtet välja? Ta võib, punastas juuksejuurteni. Siis on kõik korras, otsustas Masmi. Nüüd kuulake, mis ma teile ütlen. Tegelge kontrapunktiga, tegelege sellega päev läbi, sööge seda leiva kõrvaseks. Teise kompositsiooniõpetaja käe all tegi eneseusku enda jaoks rõõmsa avastuse. Üks kõiku ranged, kas seadused on? Nad on siiski selleks, et alluda loojale, mitte vastupidi. Ta leidis vastuse küsimusele, kuidas kirjutada vabalt kuid kasutades ära kõike seda, mida nad teadusgrammatika jaheldage kirjaniku mõttelendu enescu õppis Pariisis muusika grammatikat. Kui ta Viinis oli tutvunud kunstitippudega siis siin õppis ta tundma teeradu, mis nende tippudeni viivad. Kolmas õpetaja Gabriel Foree pühendas oma õpilase eeskätt kammermuusika saladustesse. Fore enda teosed olid õrnad, Jentiimsed nende pee, nii igasugustest liialdustest vaba poeesia meenutas veidi Schubert. Kuid kõik oli nagu pool tuunide hämaruses. Well mängis kursusekaaslastele omavanierat, kutsudes esile üldise vaimustuse. Ta leidis, et sümfooniat aeg on möödas. Kaasaeg vajab rapsoodiaid, ballete helide mängu. See peab olema värvide muusika sädelev ja elu julge. See jutuajamine pani enese sku mõtlema. Rabel otsib hispaania muusikas seda pillad, tema võib Rumeenia muusikast igal sammul leida kus oleks rohkem sädelevaid värve kui kodu mahurades Sõrbades. Ja kas Loinade aeglased viisid ei ole lähedase Foree unistavale poeesele. Veinis oli ta tundnud, et sümfooniline muusika viib ta kodumaa muusikast järjest kaugemale. Pariisis leidis ta selle juurde tagasitee. Rahvamuusikamotiive kasutades kirjutas enescu Rumeenia poeemi, mille arvustus tunnustavalt ära märkis. Tunnustus õudes julgemalt kirjutama. Järgnesid kaks sonaati viiulile ja klaverile. Kontsert, sümfoonia oktet. Nendes ei kasutanud helilooja otseselt ühtegi rahvamuusikat teemat, kuid igas teoses oli tunda siiski omapärast step'i lagendike hõngu. Arvustus suhtus neisse üsna jahedalt. 20. sajandi künnisel Lõpetas näsku Pariisi konservatooriumi. Eneslikud viiuldajad ootasid avasüli kogu maailma kontserdisaalid. Need koges noormees, et Mosmee kunagine küsimus kas armastate muusikat? Ei olnudki nii absurdne. Muusika vallas tegutses küllalt tõelise kunsti vaenlasi, kes püüdsid igati tõkestada teed neile, kes julgesid minna eelkäijatest kaugemale, kes tahtsid juba eos lämmatada iga originaalse idee. Kuidas siis niisuguses olukorras võita rumeenia muusikale koht teiste maade heliloomingu kõrval? Omaaegse rumeenia poeemi edu oli samm selle poole. Tookord paelusid publikut kindlasti neile varem tundmatud Rumeenia meloodiad pöörduda sellele teele tagasi. Hei, tagasipöördumist kunstis ei tohi olla, tuleb minna ainult edasi. Shor Nescu kirjutas Rumeenia rapsoodia, kus ta kasutas küll rahvaviise, kuid lähenes neile hoopis teisiti. See polnud enam süüt üldtuntud viisidest, vaid kõik üksikud meloodiad olid liidetud ühtse sümfoonilise koega tervikuks. Algus on aeglane ja unistav otsekui mälestus millestki meeldivast. Tulin rahvatants hoora, nii sarnane neutaaride mängule kuid ometi rikkam. Servatamp saab järjest hoogu juurde. Üks rahvaviis vaheldub teisega. Tempo aina kasvab. Ja juba oligi kavandatud teine Rumeenia rapsoodia. See oli kantud hoopis teistest mõtetest ja tunnetest. Pumpjero Sõrba on kaotanud oma tormakas lõbusa karakteri ja kutsub purejat pöörduma mõtteis kaugesse minevikku. Kuule ja Otepää dramaatilist konflikti lahinguid. Ei meil ei tule. Helilooja, otsekui peatuksin varemete ees söandamata, äratada neis kunagi tuksunud elu. Kurvad kaebelaulud sajandite kannatused ja võib-olla mitte ainult minevikku, kannatused. Ärkavad lootused tantsulise teemaga ei astu sisse mitte viiul, vaid ait. Selle nukramehe mahedam kõla sobib hästi kogu teose minevikku, varjulise koega. Rapsoodiate esiettekannet juhatas autor need paraadi joonud orkestrile kerged kuid pingsa tähelepanu kõrval märkazenescu orkestrantide nägudel ka armastust. Jälle meenustele Mosmee küsimus. Kas te armastate? Need inimesed armastasid muusikat ja samuti saali teistelt kuhugi. Eriti armastasid nad oma kodumaa muusikat. Rapsoolijad võeti soojalt vastu ka välismaal. Need sillutasid teed enescu enda ja tema kaasmaalaste tulevastele teost.