Püündis pilli häältki saates rääkisime teile paljudest mänguvõtetest mänguvõtetest ehk stressitest, mis muusikale vajaliku ilmekus tänaval täna ka saame, üht-teist teada viiuliajaloost, ehitamisest ja selle pilli ning üldse keelpillide igapäevasest hooldusest. Muusika Panad valisime võimalikult eri aegadest pärinevad mängijateks. Meie parimad viiuldajad saadi algas 18. sajandi saksa helilooja Georg Philipp Telemanni fantaasiaga. Estu. Nüüd üks viiul peaks valmis saama, ma mõtlen, et selle pilli tarvis peaks vist kuskil metsas üks õige puu kasvama. Eestimaal on üks mees, kes on aastaid ehitanud viiuleid. Tema riiulite mängib terve põlvkond, kui mitte paar põlvkonda meie viiulimängijaid. See mees on Feliks Villak ja tema palusimegi stuudiosse, et ta võiks vastata meie küsimusele, mis poom peaks metsas kasvama, et saaks valmiseks viiul? Riiuli valmistamiseks läheb vaja õieti mitut sorti puud, mitte ühte suhti. Viiuli kaasehitatakse kuusest põhi on vahtrast keelelauad mustast puust Jeemenist. Siis sees on tal veel need tugevusribad ja need tavaliselt vananevas kuusest või siis Pärnast või haavast. Nii et see on juba neli Lissosti puud, mis läheb vaja, aga üldiselt on niimoodi, et Meie Eestimaal kasvanud puud Heaviiule valmistas, peaaegu ei kõlba. Sest meil on niisugune kliima, kus puu kasvab liiga haigune ja õige riiulipuu kasvab poksi mägedes, kus on vaesem kliima ja kus puuga saab aeglasemalt, kasvab tihedam Kasak kergem, selle tõttu jahedama kõlavamad on palju suuremad. Kas puudujad enne riiuli valmistamist oleme hästi kuivanud? Ega kuivatamine üks ei aita. Sest kui kunstlikult puud kuivatada, tema struktuur muutub ehituslik. Aga puu peab olema looduslikud, oli loomulikult kuivanud vananenud. Nii et temal näiteks kuusel paigud, mis seal sees on, et need on kristalliseerunud mitte üksi välja kuivanud, vaid kristalliseerunud, see annab hoopis palju säravama, palju heledama tähenry pill. Aga mis materjale on teil vaja viiulisaamiseks? Oi, need on väga palju materjali vaja. Terve keemialaboratoorium, Räpinale, lakkide valmistaja, kruntide tegemiseks, seal 50 üldse üks niisugune eba tänulik Pill ehitajale, sellepärast tema tegemiseks on väga palju tööriistu ja kõike teadmisi, vaja õpetajale, patuna, materjali, ta peab oskama hästi, puu töötab oskama, siis ta peab olema keemikat lakkisi krundil või valmis keeta akustikat õigesti, pilli akustiliselt ehitada, siis peab olema kunstniketada, ilusti vormistada, jänes jakki ilusti peale kanda, nii et väga palju nõudeid. Sellepärast ongi valu, häid piire, mis on maailmas vähe. Hakati riiulit ehitama. Riiulid on ju välja kasvanud joolade põlvkonnast, Fiedel juba 11-l 12-l sajandist, fenovioolastel, 14. 15. sajand. Aga siis esimesed kõige vanem praeguse kujuga viiul, mis on leitud song itaallase Gerlino tehtud 485. Üldiselt on küll levinud arvamine, et viiul, eriti sakslased, propageerivad seletatult prantslased ainult islamirokkar. Saksa nimega prantslane, et on teinud esimese viiuli, itaallased jälle räägivad Kaspar tasaloost, aga tegelikult on leitud hobused. Gerlino on ennem juba sellise kujuga viiuli muidugi raske kindlaks teha, kes esimese tegija vigadest järk-järgult on välja kujunenud vioolavormist. Kas see on välja kujunenud ka? No nii-öelda riiulimaak meistrite järgi on küll kõige vanema viirude tehtud seal, kus kasvab hea viiule materjal. Ja kus see on Itaalia lõunapoolsed riigid, mägipiirkonnad on teada, itaallased näiteks tõid oma viiulimaterjalid hoopis salt Jugoslaaviast, Dalmaatsia orust ja Karpaatidest. Sealt hankisid omal materjale. Kirjanduses on juttu sellest, et sellepärast enam ei saagi head riiulit teha nagu tegid Stradi variannet kuldse perioodi riiulimeistrid, et enam ei ole sedasorti kuuse Q7 on Itaalias otsa saanud. Et sellepärast enam ei tulegi nii häid pill. Aga kes kuulusid sinna kuldse Piiulitamise perioodi omati perekond, see oli juba neli põlvkonda, siis Nikkolo mate õpilased olid Andra Korneerist radi vari ja sealt edasi kuni 18. sajandi alguseni välja seose kuldne periood nimetatakse Hispaania riiulikunstnik ja helilooja Pablo ära. Saate elas läinud sajandil. Tema mustlasviisid kuuluvad aga paljude tänapäeva Kiviiuldajate kontserdikavadesse. Mängib Andrei korsaco, saadab üleliidulise raadio suur sümfooniaorkester Vladimir vedasseeri juhatusel. Kellega te siis olite kuulnud helisemas vana hea Kuldse liilia pinna, on neid Tillu, meil, Nõukogude liidus on kollektsioon olemas, kus hoitakse väärtuslikumad pillid lihtsalt paremini interpreetide kasutamiseks. Aga on ka intervjuudel isiklikud pillid olemas, kuningal isegi mitu pilli. Mon küündiga nendega tutvust teha võimalikult tihedamini, kõik interpreedid, kes on meil Tallinnassegi läinud heade pillidega mune kõigi nendega käinud vaatamas ja isegi saanud neid proovida lisaks tärn, kes siin tal oli kaks Farnerides suud olid siis kes? Jaapan Kawassaakida? Mul oli üks väga ilus Stradi vari esimese perioodist mis töötan Ruhnu paneelidega suhu. Paistrahinglitele on kaks tradi, Vardüks kodaniini? Ei, ma olen kõike näinud ja proovinud, iga kord Moskvas käin ikka, külastan ka kollektsiooni, mul on kollektsiooni direktor on väga hea tuttav, nii et ma saan alati nende pillidega seal tutvuda. Jaanuaris helisest Tallinnas vist ka eksmeistri Pille Stadler, kes, mis pilliga on amati pill on üks väga hästi säilunud vil. Muidu madin on tavaliselt väiksem õrnema kõlaga, rohkem kammerlikum, aga see on väga hästi nende grandamati. See on väga hea kõlaga pill. Väikeseid kuuled kindlasti. Te kujutavad ette pille ning väga häid pinne on ka väga vähe. Need väga head. Pillid, nad on hindamatu väärtusega pillid üldse pilliga on niisugune asi, mida parem pinime, seda tavaliselt kauem ta säilib. Sest parem pill läheb parema mängijaga ja see juba oskab pilli hoida, mille sa pillil no nagu ei hoita, temasse, suhtutakse nii üleolevalt ja ükskõikselt, lihtsalt oleks ükskõik mismoodi, aga kujuniga pill on ikka tõeliselt väärtuslik ja tema kõlaomadused on igal juhul suurepäraselt, siis seda pilliga hinnatakse, hoitakse ka ja tavaliselt eks neid nagu ütleme Stradivariuse arvatakse, tema tegi umbes 3000 kyll aga neist säilinud umbes üks kolm-nelisada või 500 villid, ainult, aga suur hulk on kõik erinevad, muidugi loomulik kadu unga, seal suur on viimases lennuõnnetuse rongiõnnetused, laevaõnnetused, mis on väga palju piljon ära viinud ja ajahammas mõjulga materjal väsib ja osa Pille on juba nende õnnetuste läbi on langenud riist välja. Ja, aga siiski kahjuks on niisugune asi, et väga suur protsent neid häid pille seisavad kollektsioonides. Nad on interpreetide kasutus, väljast on langenud, kõrvale. Nende peale mängida ainult seisavad. Aga teisest küljest on ka sellel oma positiivne külg film, mis ei ole käigus, tema ei väsi niimoodi. Muidugi, kasulik on seda aeg-ajalt natukene mängida ja selle tõttu tema ei kulumaterjali ei väsi ja tulevased põlved saavad ka veel hea kuulda. Ajaloos vist öeldakse, et janu on tuntuks saanud, et viiulimeistrid on niisuguse rahuliku loomuga mehed, alad. Aga üks väike eraKrist sakslase näol olevat. Jacob Steiner ei tea, võõras tema rahutu oli, räägitakse hoopis Joseph Adwarneeristitatsioon olnud niisugune elu, me ei saa niisugune rikka viiulimeistri perekonnast ja need on niisugune nooruses väga tormilised elamud ja need on teadelt oma alles 36 tal eluaastal lasi välja oma esimese viiuli. 56 aastat vanaks, nii et tegi antaks viis 60 pill, jaga väga head tellitlik. Lastele on väga palju räägitud. Missugused eeldused peavad lastel olema selleks, et ütleme, muusikuks saada. Aga miks mitte, võib-olla mõni lastest tahab kabiili meistriks saada. Missugused eeldused sellisel juhul peaksid olema? Esimene asi, armastan viiulit. Tal peab olema muusikaline kuulmine ja oskama viiulit mängida, armastama tööd ja üldse käsitööd üldse puust välja voolida viiul. Püsivust olema selle töö jaoks. Ühe päevaga midagi valmis ei saa. Aga kus ta peaks õppima? Meil ei ole minust kohtaks, mõne meistri juures peaks. Vanasti oligi niimoodi. Nooruk tuli meistri juurde töökotta õpipoisiks õppis seal alguses kõige lihtsamatest võtetest kuni peensusteni välja, siis ehk need tegi oma meistrieksami või seljaeksamineerija arstid. Siis kui tal oli töö, oli selge, pillid olid küllalt head Nedowi siseseid tööle hakata. Aga see missis, kas teie töökojas on selle? Mul ei olegi töökoda, mis me räägime siis sellest. Aga kas te hea meelega võtaksite enda juurde ühe poisi või miks mitte ka tüdruku? Enamuses naised on kõik meessoost, on siiski üksikuid olemas ka naissoost viiremeistreid. Viiulitöö eriti tselluloosi tegemisi füüsiliselt raske töö. Nii et ega naised sellega palju hakkama ei saa, meil ei ole praegu noori tulemas, Tallinnas ei ole, aga Moskvas on olemas stuudio koha, kus kasvatatakse noori meistreid ja hoian seal juhendaja. Nii et kes eriti huvitatud on, see võib isegi sinna Rovoi stuudiosse pöörduda. Muidugi ma oleksin ka nuusk kedagi juhendama kellegile eriti huvi olnud. Kui vana peaks siis poiss olema? Mida noorem, seda paremini Pelgu juba jaksab ikka juba saagi höövelt käes hoida. 10 aastane käratas ka. Vara nii 12 14. Kus sa oled ise õppinud? Mina olen nii-öelda täitsa ise õppinud. Noh, meil ei ole Tallinna sinult kuskil kohta õppida, meil kunagi oli küll kristallitöökoda oli, aga no mina olin sel ajal koolipoiss ja käisin koolis, aga huvi pilli vastu tekkis ja ja minul on raamatute ja kirjelduse järgi saksa ja inglise või vene keeles raamatuid järgi, mis on kättesaadaval olnud, nende järgi õpin liivast. Ühest kuskilt midagi mingisuguse väikse tera leiab ja selle kokku kandnud oma teadmised. Aga üldiselt on niimoodi, et kui meistri juures õpipoisi õpib, siis tema, selle, mis ta meistri juures õpib ühe aastaga iseseisvalt töötades, tal kulub selleks seitse aastat. No on ikkagi vist niimoodi, et ega neid meistripille üle maailma ju väga palju ei saa olla. Miks ei ole nii palju? Kõik aeg tehakse, aga ainult, et kõrgeklassilisi on väga vähe, sest need on ainult üksikud, mis tuleb ka kaasajal on väga häid pilte tehtud. Kas te teate, kes ja kus maal tänapäeval tehakse väga häid pille? Itaalias õnneks meister žestoroki on väga hea meister, kes on Portugalis viinud viimase rahvusvahelise konkursi, võitis Portugali viiule meister. Poolas on tehtud häid pille Saksamaal, Prantsusmaal, Oissar. Kunagi ma nägin ühte Austraalia meistri tehtud küll täitsa. Siin 62. aastal mul on meeles, käis Itaalia viiuldaja piina karmirelli, mängis Brahmsi viiulikontserti ja tal oli võrdlemisi uus viiul, ainult kuus aastat oli käes olnud ja väga hästi kõlas restorani tööle. Aga kuidas riiuliga üldse lood on, kas mida varem, seda parem pill või vastupidi, eelistatakse vanemaid, pill sisse mängitud, tema materjale on juba laagerdunud, tulevad enam ei muuda ennast uus pill, esimesed kolm kuni viis aastat ta ikka niisugune muudab ennast sissemängimise periood nii-öelda. Kas teie kätte, kelle käes kõike valmistatud pillid on üht ja need on juba palju saanud ja me anname teada juba kaugele ranna otsinud isegi Nõukogude Vene helilooja Sergei Prokofjevi kirjutas 1932. aastal sonaadi C-duur kahele viiulile. Kuuleme sellest sonaadist, viimast osa. Mängivad Viktor Picayden ja Miroslav Russin. Nüüd tänase saate üks tähtsamaid liike. Kas te võiksite öelda väikestele kuulajatele? Mis peaks tegema, et pill oleks korras, et pill heliseks hästi? Ühesõnaga pillihoolduse igapäevane ABC, nagu iga tööriist peab olema korras niga pill, aga pill on valmistatud väga õrnast puidust, eriti tema kaane osan õhukesest kuusele lauast, siis ta on väga ungarlane, kardab põrutusi ja lööke praegu kahjuks on transpordi küsimus on meil Tallinnas igal pool väga valus ja selle tõttu on väga palju pille saanud kannatada väikestele ma tahaksin ütelda, eriti tšello mängijatele, kes kannavad oma pille kotti sees. Et kui nad lähevad trammi või bussi Ena, siis keeraksid selle keelte poole, kus on roop ja Peame nendega gaas, mis kuusest valmistatud, see on palju õrnem, selle keeraks oma kehapoole, et kui pressimiste Tüginist on, siis on, põhi on vastu, teisi reisijaid bussis või trammis, siis nii kergesti ei muljetada pilli sisse. Aga muidugi hoolduda tuleb pilli iga päev, kui oled harjutanud pilliga, siis Bildab tingimata pehme lapiga kompulist ja higist diad puhtaks teha, siis ei kogudele peale seal paksu nisukest nõgikihti, mis hakkab kõla takistama, mõjub nagu sordingilile ja see tuleb teha iga päev ja kindlasti kohe harjutada omale sisse, et iga kord, kui pill pannlaualt ära võetakse puhastakse kompulist ära, samuti poogna pool puhulgi tõmmata campulbite peale jää. Seal, muidu tegime paks kiht nagu korbakiht tekib peale ja siis, kui juhtub puuna puu vastu keeli minema tekivad ebameeldivad, need raginal on rääkinud, aga kui libe puhas puule vastu keel, siis seda raginat ei teki. Aga kui pill on juba hooletuse tõttu mustaks läinud, on kõige parem, on pöörduda meistri poole. Sellepärast, et kodust abinõudega on väga raske niisugust pilli puhastada, millel on juba paks. Niisugune ajakiht on peale kogunenud, meister juba teab, mis ta siis kasutab, sealjuures oleneb lakist erinevalt, tuleb siis aineid valida, millega puhtaks teha. Aga dise hakata seal noaga, millega kraapima või siis miljoni piiritusega küll ei näe. Nagu tavaliselt ma olen näinud, mis kodusel teel on tehtud, pestakse lakka koos sellel kontsaga pealt ära. Muidugi on olemas vahendid, kui natukene on peale kõige lihtsam vaheldunud sidrunikoor kollase poolega nühkida ja siis pehme lapiga üle võttes võtab ilusti selle mati korravda pealt rabilil hakkama omandatud väga ilusa läike. Ning uus pill, väga hea vahend on näiteks lihtne, õmblusmasin õli lapi peale natuke panna ja mitte pilli peale valad vaid lapi peale natuke panna ja sellega nühkida üle ja pärast kuiva lapiga üle poleerida ja läheb ilusti puhtaks. Kindlasti on kahvliga mitut sorti, missugused oleksid paremad, kasutame seda, mis juhuslik kätte saame. Muidugi, fondi eraldatakse meil importkamp, hulle, ma olen kohanud neid ja aga Odessas valmistada, päris korralik on mul omal ajal tehti ka Tallinnas kompoli ordusüsteemis, aga millegipärast see lõpetati, ärasi tootmine ja kvaliteet oli täitsa korralik. Mis on veel Pille ja poognane kõige kõige suuremad vaenlased, kõige suurem vaenlane on, kui nagu iga materjali, siis läheb ka pilli sisse. Sööb poore, jõhvi sööb ära ja, ja mul on tulnud väga palju vaeva näha mitmegi vana pilliga, millel on koi sisse läinud. Üldiselt on niimoodi, kui pill on kasutusel, siis Koiduma siis ei lähe. Aga kui pill seisab umbses seal kasti sees läheb kaunis tihti läheb, kui läheb sisse. Aga mis siis igaks juhuks teha, kui näiteks pill mingil põhjusel jääb seisma mõneks ajaks. Aga teie ju tuulutate oma villased riided ja kasukaid Bilda ka värsket õhku saada. Kui laps koos ema-isaga läheb poodi, et osta omale esimene viiul, võib-olla muusikainimesed ei ole, õpetaja ei saa ka kaasa tulla. Mida siis võiks jälgida? Siiski soovitab õpetaja nõuanne ja õpetaja palk, et õpetaja oleks muidugi, meil on väga raske valida poes, küll ma tean, pillid ei ole see mängukorda pandud, mis meil müügil on. Nende proop isegi ei ole peal, keeled ei ole pingestatud, tihti polnud üldse ei ole puugnal, ei ole Campoli peale määritud. Aga siiski õpetaja peaks natukenegi proovima kõla, laps peaks siis teda ka teadma. Võib-olla vanemad veelgi rohkem, et uus pill vajab küllalt kaua aega sissemängimist. Ma olen pannud tähele oma praktikast, et alla kolme aastat pill tavaliselt normaalset kõla ei võta. 25. märtsil saab 50 aastaseks Leedu helilooja Vytautas parkovskas. 1967. aastal kirjutas ta partiita sooloviiulile, mis on üks huvitavamaid teoseid kogu tänapäeva viiulirepertuaaris. Kuulajaile huvitav asjatundjad peavad südaga tõeliseks pähkliks millest vaid väga head interpreedid jagu saavad.