Ja no kui Näed kõrgende. Ja siis mu juurde. Rohkem olen. Vanu laule hea laulda. Nende sõnadega alustame täna kolmandat saadet, milles teejuhiks on kollakaks tõmbunud lehtede ja tuhmunud kliendiga koolitüdruku laulikud. Nendes on kirja pandud hoole ja armastusega kõigi omaaegsete populaarsete laulude sõnad. Küllap paljudel 50.-te aastate koolilastel on neist suur jagu praegugi meeles. Vanematel muidugi ka. Ja kellele need laulud on senitundmatud, ehk leiavad needki siit huvitavat? Kergemuusika on ju moe asi, aga moed võtavad ikka üht-teist vanast üle. Niisiis oleme jõudnud arhiiviriiulitel 50.-te aastate keskpaika. Sel ajal rikastasid meie lauljate repertuaari tõhusalt paljude rahvaste rahvalaulud. Rütmist meie rahvamuusikast tublisti erinevad lauldud estraadiorkestri saatel käisid need saadetes pidevalt estraadilauludega kuus. Kuulame rumeenia laulu, su silmad selles süüdi on. Marja laulab üks omaaegseid lemmiksoliste Viktor Gurjev. Oo. Seal ju mari ja siin kuumal uude siilu. Siilu ime. Ja sookuuled, roosad koegor. Saad suureks. Ma jääl. 1000 kaardaalia järjest oma ja ka miili Orbaarda pooleks. Ta arvas ta nii väega Lõppenud nurmel kaste. Ja ümberringi. Paha saab. Siis vaatab oma On? Välismaa lauljaid oli tol ajal väga populaarne Irmontan kelle esinemised Moskvas möödusid suure menuga. Paljud võluvad prantsuse laulud võttis tena repertuaarist üle Georg Ots Pariisi tänavapoiss, Pariisi bulvarid Mubariis, öö Pariisis. Kõik need olid Sonsauni laadsed, pildikesed nagu väikesed žanri maalid selle suure linna elust. Igal rahvusvahelisel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil on olnud mingi lemmiklaul, mille osavõtjad on kandnud laiali üle kogu maailma. Varssavi festivali lipulaul oli ole artsiku rahu. Linn esitab ende Laimre. Ta. Dalai külla minna. Kaunis tuule. Suurtel. Varssavi. Helendavad. Ma väga ei ole, aga vaata Osaks saanud need Ja nüüd me Ta oli Kaunis tuule, kullasära tuttel. Läheb ars. Ilme päevaku rahu tuubi. Varssavi. Nadežda silla ranniku hääl kõlas tol ajal meie raadiolainel õige tihti. Praegu kuuleme temalt kleepini, laulu, tammed. Kahjuks on vahepealsete aastatega paljud omaaegsed lemmiklaulud sootuks kaduma läinud, nii et neid enam ei leiagi. Arhiivi korrastamisel ja läbitöötamisel tulebki järjest ette rõõmustavaid leide. Võib-olla saame mõne aja pärast kuskilt kätega meloodilise Havai lahkumislaulu mis algas sõnadega sügistuules kaebas taevas hall ja mida väga palju lauldi. Ja sellega võistles edukalt teine niisama meloodiline lõunamere, saarte laul Indoneesia kodumaa, mida on tänagi võimalik Georg Otsa esituses kuulata. Kuigi soomekeelset varianti. Norra summeerigandaa. Kadima. Nüüd on. Aga? No see no oeh No too see no taas. Georg Otsa repertuaaris oli terve seeria särtsakaid Brasiilia laule, millest kõige armastatum oli kindlasti Elva Jon. Seda laulsid kõik, kes üldse laulda oskasid, alates lasteaia eelikutest ja lõpetades pensionäridega. Lint käis saadetes ühtevalu, sest kuulajad ei väsinud seda kuulamast ja soovisid ikka ja jälle. Ju ta siis nii ära käis, et enam meil seda laulu ei ole. Kui õnnelik juhus teda kuskilt välja ei too. Ei leia ka Brasiilia karnevali laulu pealkirjaga Rio de Janeiro millel olid koguni kahed eestikeelsed sõnad. Ühes tõlkes oli juttu kaunist Molati neiust ja armastusest. Teises kõneldi üpris kriitilises toonis suurlinna viletsate stagulitest, kus puudub joogivesi ja näed harva valgust. Kuid rahvas ei kaota oma rõõmsat meelt. Kumb tõlge oli lähedasem originaalile, kes seda oskaks öelda vahest mõlemat kokku? Aga midagi sellest seeriast võime siiski kadena pakkuda. Isadell lustlik tantsulugu. Aga kui sa kunagi püüad teda võita, siis. Ei, meil tahab kingituseks kaunimate Bell, tahab kuulda, olgu päeval või solvunemasin armusele. On, kes silmi ainult rikkuse ja see antigi investiga. Bellparandust, mis rohkem on väär well tahapeta hinges laulanes jäägi. Well tahab, Edda vastu ollakse ja nii ta õnnelikuks. Well tahab eta poole, vaataksid köisi, peldab kingituseks kaunimate Bell, tahab Edda vastu ollakse hea. Nii ta õnnelikuks. Õhtul lausa igal saab kauri tütarlapsega. Mehimiilitajaid mäe kõlab lauljavoogu, läheb mul ja. Igaüks neist armun ma, ma nõutava abieluga. Neli selge püsi, pea ühtki valida ei tea, praegu veel. Tahab eta poole, vaatasite, riik pelgab kingituseks kaunimate õid. Well tahab kuulda, olgu päeval või lõbutseda, armusele ö. Neid silmi ainult rikkuse ja see dressiga. Bell otsi parandust, mis rohkem on väärt veel, tahab endal hinges laulanes jääks, vend tahab, Eto vastu ollakse ja nii ta õnnelikuks ja. Well tahab eta poole, vaataksid köid, Mell tahab kingituseks kaunimat. Bell, tahab Edda vastu ollakse hea. Nii õnnelikuks. Tulge tagasi kaugetelt meretaguselt maadelt ja sütitavate rütmide juurest jälle koju. Boriss kõrveri operett, ainult unistus läks suure menuga Vanemuise laval ja andis soovikontsertide käibevarasse kauaks ajaks kerjuse laulu. Nüüd on see laul uuesti sündinud Paul Alliku esituses ja pisut noorendatud kujul. Selles saates aga kuulame, kuidas laulis Helend Teet. Ilus pikk ja kurb lugu. Lühem reipama mehisem, aga vähemalt sama populaarne oli ka teine Vanemuise lavalt pärit laul. Laev tõstis purjed, mille Evald Tammlaane raudse kodulavastuse tarvis lõi Gustav Ernesaks. Seegi laul on nüüd taas popiks saanud Tarmo Pihlap esituses. Endel aimraga laulis seda nii. Üleskoor öises. Ja sääraseid vööl tuule. Üks väike tüdruk. Kui ta juurde astus rooli See langes aallaran. Nii eri ja tuulelaulu kustus Vaiknelood. No kuule, tulgu möire poole üüri ja o. Ja ei, ma haarandjaga ei ole väike ma ja jaa, sillale viiva allagi tsast. Nagu ülekõrrelauluga ja rooli särin, laasturatas. Il otsib aga no no ei, see. Ja ma. Meelisrepertuaarile andsid lisa kaks menukat filmi Waterloo sild, meeleoluka aeglase lahkumisvalsi ja armastuse, iga terve buketi Hispaania ja Argentiina meloodiaid mida neil usinasti lauldi. Needki lindid on ära lauldud, nüüd aga väike mõistatus, kes laulab. Laulis Ludmilla Isakova, kes nagu suur jagu 50.-te aastate ooperisoliste ei põlanud äraga estraadi. Kuuldu oli Itaalia helilooja banki laul kaks krossi. Kas oli hinnatud nii teatri kui estraadilaval? Imelise kiirusega levis tema esitusest Ludmilla Ljadova imelauluke. Ja nagu talle teatris hästi istusid koomiliste Vanameeste osad. Nii võlus ta kuulajaid kaaguumiliste estraadilauludega nagu näiteks tüki tänav. Vanad laulikud on paksud ja arhiiviriiulid pikad ei jõua neid kõiki läbi käia korraga, sest mida meenutada tahaks, seda on väga palju. Viiekümnendatel aastatel tuli juurde uusi lugusid, uusi lauljaid ja ansambleid, õige ohtralt. Nendeni jõuame järgmises saates. Täna aga lõpetuseks Gennadi Podolski lahkumise laul. Laulab Georg Ots. Üürnikku. Kas kohisevad keeva? Kas leegitsevad liiva või ka tuutu? Võib-olla aasta järel? Ema. Ja minult kirjade oludes kaugelt. Pelgureisi mööda armsaid paiku. Viimas. Ja ka helged ning etule meetria. Poosi legi, siis viibime, kui pra. Ja ta haamer, jaama pinge. Ei unusta, me vii.