Kirjutamata memuaare Aleksander Vardi eestkümnaasemil enest valitud read. Vardi aastani 1940 Bergmann Aleksander sündinud neljandal septembril 1901 Tartus Eesti Nõukogude maalikunstnik, professor. Õppis 1919 kuni 25 kõrgemas kunstikoolis Pallas. Käis 1925 kuni 29 ja 1937 38 täiendusreisidel Pariisis ja mujal Lääne-Euroopas. Töötas 1933 kuni 34 lavakujundajana Endla teatris, 1934 kuni 40 õppejõuna Pallases ja 1940 kuni 41 Konrad Mäe nimelises riigi kõrgemas kunsti koolis. 1944 kuni 50 kompositsiooni ateljee juhatajana Tartu riiklikus kunstiinstituudis ning 1950 kuni 57 teatrikunstnikuna Vanemuises. Kuna täna on kunstniku sünnipäev, lisame saatele õnnesoovid. Jah, minul uhi oli kahtlemata suur, sest et võib-olla kodu ei olnud seda niisugust asja, et nüüd oleks tahetud ma õppima hakkaksin seda vaid minu arvates võib-olla ehk isegi pisut nii pettunud oldi võib-olla ehk isa rohkem kui niisugune maja hoolitseja kodu eest hoolitseda, võib-olla see oleks tahtnud Jamine ja need ikkagi niisugust asja, mis nüüd kohe annab tagajärgi ja ja kuna ikka oli teada, et ega see kunstitee nii väga libedalt ei lähe ja küllalt raskustega nagu see ja isa võib-olla ehk mõnikord ma mäletan ehk ütles, et no vot, see on rohkem rikka rahva huviala või niisugune amet, ega see niisuguse inimesel, kes peab seda sellest ära elama ja see pole nii lihtne. Ma mulle näis siiski, et tema muidugi vaikis selle koha pealt ja minu meelest sealgi temal ei olnud midagi selle vastu, et manid, nii. Hakkasin tasapisi seda asja õiendama. No muidugi muretsesin mõningaid värve, neid tollel ajal ei olnud ju ka midagi, see oli. Oli vähe, niisugust asja ei olnud meil, poiss kuskilt polnud osta ehk kui, siis noh, mina vähemalt ei teadnud, ega võib-olla ei saanud kah igat asja. Aga nii ikkagi omal oli võib-olla rohkem tahtmist või vähemalt lasi mul vabalt seda teha. Nii et, et nii muud midagi ei olnud küll, et oleks mind suurt suurenisti tõugatud sealt kuskile vaat et mine ja tee tee. Ei, seda ei olnud. Nii et nähtavasti huvi pidi olema kuju Nonii ositi tiga mingis eeldusi olema. Ja kui see nüüd tuli kortsi, lugesin lehest. Tookord oli Postimees ja, ja lugesin niisuguse kuulutsevate Tartus avatakse niisuguseid maalimise või joonistamise ja maalimise ja skulptuuri. Mingid niuksed, kursused või taolised, läksin ka seda asja kuulama täpsemalt järele. Ja oligi nii, et esimesel oktoobril 1900 19. aastal tookord siis lossi tänaval ja maja number kolm, mida nüüd muidugi enam ei ole. Siis nüüd on see maja kõik sealt kadunud. Sõda pühkis nii et seal algas siis meie see tõsine kunstikool. Küsimus, kas ta jääb elama või jää, ega esimesed vallas aastaid ei hinnatud. Muidugi, mis nüüd kindlasti oli veel üks veider arvamine, et vatatsioon Siuru kirjandusühing siu rooli. Teate küll, seal olid igasugused lendavate sigadega nalja ja kõiksugu on need, mis kiviga seal oli ja niisama oli, kuidas ka oli, siis sai niidilda omale halva kuulsuse ja seda halba kuulsust ei saanud nii kergelt maha sedapidi näitama tööga, muidugi siis tuli verise puturism ka, öeldi, nool, puturistid, Siuru ja kõik kokku seal midagi ei ole, kuna Palvasse kooli põhiõppekäik oli ka puhtal kujul realistlik. Muidugi väga heas mõttes realistlik. Seal ei olnud mitte arvult kuigi palju, kuid need üksikud, kes seal olivad, need olidki, kes meie tulevasele Eesti kunsti liiga põhja panin, võtame kastik, asi meile väga tuntud Edward Wiiralt, ehk siis järgmine seal Ferdinand Sanna mees. No Kuno Veeber muidugi hiljem läks kooli laiemaks nagu ikka, siis oli juba veel teisi õppejõude, kohe oli, muidugi oli esimene, kes oli üks niisugune algataja ja see oli Konrad Mägi. Muidugi temale järgnesid. Narrisid Anton Starkov siis Nikolai Triik, siis muidugi Aadu Vabe Ormisson, seal oli veel mitmed-mitmed ja hiljem tuli veel uusi juurde ja nii et see oli üks väga sõbralik õhkkond. Mõlemad pooled elasid seda suure tahtega tööd teha. Ma mäletan, meil oli niisugune asi, et me isegi ei kannatanud ära oodata ühte väikest pisikest vaheaega, kui nüüd seal nagu ikka tavastanikeks väike vaheaeg ikkagi tundide vahel, meie olime nii nagu täis tuld, et lihtsalt ei kannatanud, juba ootasime igat sekundit, kas mudel tuleb uuesti jällegi poodium, mille, kas saab hakata kohe ruttu-ruttu edasi tegema selle suure vaimustuse tõttu ka oli suur edu. Kõik oli uus, kõik algas mägi, kes tuli samuti mujalt oli olnud elanud mitmes välisriigis. Ja muidugi nii põhjalikumalt Pariisis on ka teised perioodid seal Norra ja nii edasi, kui need olid ikka ainult teatud läbisõiduperioodid või mingisuguseid pidanud pikemaks ajaks jääma, kuid ikkagi kunsti seisukohast oli gaasi, viibime temal Pariisis ja nii et kui, kui tema kord siis oli Tartus ja oli üks kooli asutajaid, siis oli ka tema see Need toodi ikkagi selline ta juba üksnes niisugune lause oli, võtame kasvõi. Ütleme nii, et seal nüüd õpilased töötasid ja tema muidugi tegi siis oma seal tunni jooksul korrektuuri, vaatas, mis keegi oli teinud ja ja kui ta nii märkas, et oli juba mõnel, ütleme hakanud see asi nii kenasti minema, et temal oli võimalik juba ütelda, et vot ei tasu enam edasi teha, et parem on, on nüüd jätta, sest võib ainult ära rikkuda, kui seda edasi veel teha. Et parem jäta nüüd ja võta ennem teha. Juba üks uus, see oli täiesti ootamatu, uudne, sest ikkagi arvatakse, nii et noh, tuleb ikka teha, tuleb veel teha, küllap paremaks läheb ja küllap ta ikka paremaks läheb. Kuid alati on muidugi see ei ole heamägi, oli ka see õige mõiste et siiski jätta mõnikord hea koha pealt pooleli või vähemalt ütelda, ta ongi mul lõpetatud. Ega need seansid ei olnudki pikad või iga päev oli kolm, kolm tundi kuus päevas on kaheksateistkümmend tundi. Aga teinekord on nii, et hakati asja tegema. Ja asi kuidagi edeneb, asi pakub nii. Huvitav see lahendus või see, mida keegi soovib, laheneb temal kiiremedi ja kui on, siis näiteks niisugune õpetaja, kes seda märkab ja näed, et see on täitsa hästi, praeguses korral ainult ütleme õnnestunud nagu võiks ütelda, ja tõesti ta ütles talle siis ei maksa, et aitab, et paremat jahu. Nüüd ma ei tea, kas oli 1922, aga vist ma arvan, nii, oli menetan kakas kevad tulema ja ja tuli mulle mägi kusagil kooli ruumis vastu seal kusagil käigus ma ei mäleta, kus see oli ja ta jättis mind inimesed, vot asi on nüüd niisugune, et teil tuleb hakata ka esinema. No mul oli see, no nii ootamata asi, et ma ei oska, ma ütlesin, aga kui ma ei ole ju üldse midagi? Ei, ei aeg on juba nii kaugele tähendab nii kaugele jõudnud ja nimelt korraldati ühte mingit rändnäitust ja ütleski mägivõtet, üks rändnäitus tuleb ja tuleb ka mul sinna sealt osa võtta. Et on juba aeg. Muidugi olin löödud, teate, alles siis paar aastat vaevalt õppima hakatud, mõtlesin Toivakenemis, nüüd tuleb teha, läksin siis aga oma ruumides, kus ma töötasin ja vaatasin ja vaatasin, otsisin välja, sealt ma ei mäleta, kas neli või viis asja ja ei midagi. Viisin siis ilusti, raamisin sisse, nii kuidas me seekord suutsin ja saia midagi võtsin ja andsin siis ära ja nii nad läksidki. See oli siis minu esimene avalik esinemine, mida ma ise küll ei näinud, sest rändnäitus on läinud, siis ma ei tea, kus linnast linna siin ja ma ei tea siis kus Kalttassist algas, kus ta lõppes, see oli esimene, seal olid ma mäletan, et ikkagi puuridega üks oli. Kas kolm naist muidugi aktid, tähendab, ja siis oli mingisugune üks niukene ööstseen, kus nii need tuled, need elektrivalguslaternate valgusel midagi, nõks mingisugune niisugune motiiv, füüsiline niisugune. Siis oli mul kindlasti mäletan mingisugused aktijoonistused. Nii, no enam ma ei mäleta, mis võis veel olla. Aga siis, aga esimene klassiühingu näitus, kus ma olen juba nii-ütelda vastu võetud, igatahes see oli kah üsna varsti, kass oli siis aasta hiljem või nii umbes ja see toimus siis selles raekoja taga just selles ühingu palas ühingu ruumides, seal oli siis muidugi teisi veel täitsa sepp oli siis mäele, mäletan, et oli. Siis oli Sanna mees, oli Wiiralt, Kuno Veeber oli kindlasti. Ja Veeber oli üks huvitavamaid kunstiõpilasi ja vot veebruaris siis natukene vahele kukkuma, lõpetasin Pallase kunstikooli, siis ma sain välisstipendiumi. Ja see oligi suunatud Pariisi, no vot siis. Ja enne mind ma olen lõpetanud esimese lennuga mingi tõttu jäime meie kahekesi Muxiga Isejärku, esimene oli 25. aasta, meil jõudsime 26. aastal, need Weber oli siis selle esimese lennuga ja oli samuti saanud selle väliskooli eestipendiumi, mis neid üks üks lõpetaja võis saada. No vaata siis, mina sain järgmise aastasele samme, mis ei välista ja siis sõitsingi sinna ja just esimene kokkusaamine oligi juskunu veebruariga, kes mulle siis nii andiski Exugusi juhatusi seal, kus ja mis ja tema oli siis Andreloti akadeemias seal ja sinna sinna kirjutas tema minuga sisse, nii et mina olin ka siis teatud aja Andrei loti juures. Jah, tema reedid, päris nimi, tol korral rida Peeter Pedajas siis veel tal seda nime minu teada veel ei olnud tema kirjaniku tulevast kirjaniku nime ja just tema oli ka üks neid, kes tuli kooli Pallases, just tema palus algul, esimesel paari esimesel päeva jooksul, nii nagu selgus, oli tema peas tahtnud õppida ikkagi kujutava kunsti. Ma mäletan, see esimene näitas, mis seal just oli esimene koolinäitus, õpilastööde näitus. Juhtisime kahekesi seda ühte, osa nüüd nii üles seadma neid töid. Ja ma mäletan, töö kestel korraga astus sinna näituseruumi nimelt August Alle ja vaatas siis natuke ringi seal ja seal teisi saajaid, teisi õpilasi ja, ja ei, midagi tuli meie juurde ja mina muidugi olin, aga huvitav, et mis ta nüüd on, aga tema kuidagi nagu kutse sa masina, tema sealt ära kõrval kuskil teise ruumi, kus ta tulija, see kestis siis pisut aega ja mina ikka seal üksinda seal õiendasin ja vallad tuli siis tagasi varsti ja ütles niimoodi, et, et see oli kirjanik August Alle ja tahtis temaga midagi nüüd rääkida, aga ta ei ütelnud mulle täpselt, mida just. Aga nüüd natukene aega hiljem mõned ajad hiljem. Selgus, et tema oli vallakule siis teinud ettepaneku, et ta kindlasti kirjutaks ja, ja niisiis asi läkski, et järgmisel selle õppeaasta sügisel ei, tema enam ei tule, no meie ridadesse ja kirjutas siis mõned novellid ja ei olnud kaua, kui ilmus tema esimene novellikogu ja nii oligi siis tema kunstnikutee lõppenud ja algas tema kirjaniku elutee. Nojah, võib-olla tõesti, et mõni niisugune väikene pisimäele siis on, päris huvitav, ma mäletan nüüd niimoodi. Saime mõlemad, tähendab, mina sain kooli lõpetamise puhul ja Wiiralt sai siis sellest Kultuurkapitalist välisstipendiumi. Ja minul oli ka üks summa sealt ka veel lisaks juurde määratud, nii. No vot siis oligi ettevalmistus, hakkasime siis selle asjaga siis peale ja siis päeval oli meil juba selge, et nüüd läheme, siis sõidame Tallinnasse ja võtame siis need lubatud summad välja, palju sele korraga lubatud oli, tähendab, mitte kõik summad, aga teatud osad nii, no läksime Tallinnasse ja siis muidugi võtsime nad välja ja ja siis juhtus niisugune lugu, et, et sõpru oli ka palju muidugi siis kuidas sõprades Wiiralt arvas küll, et teeme seekord niimoodi, et et noh, et võtame nii tagasihoidlikult, võtame, kutsume neid siis natuke siis nii pudel või paar õlut jooma ja nii. No kui ikka sõprade asi on, et siis on ilusti ilusti ilusti lõpetame ilusti läheb minema nii. Aga vaata tihti teisiti läks muidugi natuke teisiti ja läks nii halvasti, et et nii saamegi seekord minema. Kõik läks kuidagi pidi, tahaks ütelda, mis seal tehti, aga igatahes need raaksid läksid nyyd tuulte. Muidugi, sõbrad olid kenad ja nii ta jäi ja ja niisiis olime selle esimesest sõidust nii-ütelda, minemata ei saanud minna. Minul oli siiski kooli summad veel sees, mina neid ei saanud kätte ja nii siis juhtuski. Nii et mina sain küll koolis, siis jälle omad osad veel ja nii ma sõitsin ära ja Wiiralt jäigi esialgu Tallinna. Aga see ei kestnud kuigi kaua, umbes kuu aega vist hiljem oli temaga juba järel ja siis olime seal. Jah, saabumine on ikka alati huvitav. Mina sõitsin muidugi üksinda Virotseitsis ka üksinda, see tähendab nii juhtus. Ja mina mäletan, et mina tutvusin seal kusagil, ma ei mäleta, kas kuskil belgia rongis või kusagil tutvusin ühe ootamatu eestlasega. No see oli täitsa ootamatu kupees korraga üks niisugune teistmoodi mees paadis ja tema on ka tal vist natuke teistmoodi, kuidas olija. Aga tuli välja, et mõlemad olime eestlased, seal tutvusime ja siis sõit kestis mitu ööd-päeva. Ega rongiga sõit nii ruttu ei läinudki, aeglasem, kanis tüütav, aga noh, noored olime, meil polnud midagi häda. Ja siis, ja siis me läksime, võtsin päris ühiselt selle võõra inimesega, mees oli võõras liin jääks kõik, et võtame siis ühise niukse toa. Ma mäletan, kui ma sellest sellest kaarde nordi seal teest vaatasin seal linna peal, ma ei oska ju kuskile minna jaamast põhjavaksali ööd kohe oli ja siis ei midagi teenomikuga, ärkasime siis olime targemad ja mina sain varsti ühenduse Kuno Veeber iga ja nii hakkas siis minema, siis ei läinudki, kui ma siis tuligi välja, niiet et umbes ma ütlen, umbes kuu aega tuli kiirelt järgi, no siis me muidugi meie siis lilledega kahekesi võtsime seal siis kusagile endile uued ruumid ja hakkasime siis seal kahekesi oma elu jätkama seal. Ütleme siis muidugi, hakkasime siis loomulikult töötama ja muuseumit vaatama, linna vaatama ja kõike, mis vähegi tarvis, tarvilik oli ju nii. Ja siis hakkasime käima muidugi selles, seal on niisugused toredad, vabad akadeemiad nii-ütelda. No niisugune üks oli kaasem, jäär, üksolycolorossi, mõlemad olid nad Monbernassis. Ja nii siis teate, käisime siis seal joonistamas ja ja, ja muidugi tulime õhtul koju, siis õhtu tegime veel järeltöid mingisuguse, mis nii meeldis kumbadil. Nii rutakas tegema, nii monotüüpijaid. Ja mina kah tegin mõningad monotüüpijat ja ja ka muid asju, nii, nii, siis ta hakkas seal nyyd elu väikselt peale. Aga muidugi, ega need rahad, mis me siit saime ka need ikkagi ei olnud need nüüd nendega võis hakata, hakkasime muidugi otsima ja saime ka mõningaid muid töid, üks oli muidugi see virdakas mingisuguse nukupäid seal maalima ja nendele siis nii silmad ja, ja muud osad seal peale joonist sai. Mina jällegi tegin siis niisugusi suuri siidi peale maalitud niukesi riided, naiste sugu siin üksi. Tookord olid nad väga moes, käsitsi maalitud ja nii me siis küll päeva õppisime seda tähist, õhtuti tegime neile neideni, et ei jäänud midagi saanud ütelda, päris nii kenasti läks, aga muidugi avalikult või nii ametlikult seal töötada ei tohtinud, see tähendab raha teenida ei tohtinud, tööd võid teha, aga siis nii see kunstielu oli valgunud. Kunagi, kui me loeme neid igasuguseid kirjandust selle kohta kunagi vanasti olid nad momartris, aga selles perioodis, kus me juba olime, oli kõiki kaldunud oma Mumbernassi peale. No see täis kunsti ja elu ja täis niukene, tormine kunstielu ja need õhtused toredad kohvikud, mis seal oli see, see toom ja siis rott on siin vanad, kuulsad, need, need olid alati rahvast täis. Põhimkonnanskine olekuni, tore, seal kõik. Teatis oli üks muinas. Meile kui noortele, teate miks ta siis meile pakkunud lõbu. Aga ma ütlen, ma nagu ma juba ütlesin, ega see asi nii libedalt ei läinud, sest ikkagi lõppude lõpuks kõik nõuab ikka raha ja ja see saamine nii väga, väga lihtne ju ei olnud siis Prantsusmaal tol korral võisid VTA ja muidugi selleks oli meile vastavad load ja õigused, aga me ei tohtinud teenida ja muidugi töid müüa. Niimoodi ei saanud ju muidugi kui sa kellelegi eraldi müüd kuskile, see on nüüd iseasi, mis keegi arvab. Aga nii ametlikult muidugi ei tohtinud ega ei saanudki, ei olnudki võimalik, sest selles tohutus linnas ja neid kunstnikke oli seal ju kümneid, kümneid, kümneid tuhandeid. See ei olnud ju niisama lihtne. Aga muidugi elati ja elasime ka meie ära. Ma mäletan, mõnigi moment oli niisugune omamoodi koomiliselt traagiline või niisugune traagika, et tuled vaatame, mitte midagi pole kuskilt, pole võtta, elada tahad, ma läksin, noh, mul on meeles, et ma läksin muidugi välja, mõtlesin ehk mõne kuskilt kohtad mõne, kellega ehk saad natukene nii kaubale. No ei midagi, ei juhtunud ette kedagi niisugust, kes oleks, tulen siis tagasi koju, taskut loomulikult tühjad ja teen ukse lahti, et kohutavalt kõvas Suisub praelõhn toas. Või saadi ma mõtlesin, no mis nüüd lahti, et küllap siis tema saanud kuskil. Tema Ma mäletan, mul selgesti meeles, tema seal laua taga istus midagi, midagi tegi kindlasti midagi, joonistas isegi, vaatab nii üle õla tagasi ja naerab. Maisin momendil Parun, sest pall oli gaasi pliidaber. See suitsas praelõhna täiskogu ruum, no mis asja sa oskad, muidugi lähen juure, vaatan jumala vana, kui praepann, mitte midagi pole peale, ainult suits oli peal. Pihkisi mälestusi on nii ühte kui teist olnud. Muidugi kõik ei ole, aga see on mul hästi meeles ja nii tore oli. Muidugi pettumus oli, aga mis see loeb? Ja kui nii jälle tulid kraad kuskilt siis ühiselt. No see on nii nagu see poeemist seal kusagil siis ühiselt ikka alati seda, kuni jälle uus üllatus kuskilt kuskil kellelegi tulija ja nii läks ja päevast ma ütlen, et see väikesed niisugused nagu see ooper poeem ja ja võib-olla see operett, mu Martri kannikene, tõepoolest, ega need on karis tõele vastavalt kirjutatud ja tõesti, nii oli see eluga ja nii ta võib-olla on ka ikka ja ikka jala. Ja nii ta on. Paar sõna Pariisi kunstielust. Aga sündmusi, sündmusi oli seal ju alati, sest seal tohutu galeriide kunstigaleriide arv, see oli suur, lõpmata suur. Ja, ja muidugi neid esinejad oli ju tervelt üle kogu maailma, seal võis tõesti näha asju, mis olid nii üllatused ja, ja see oli see kunsti üllatuspäevast päeva, ükskõik, kas või läheb, ma ütlen, kas või vanu muuseumi toidlad, vaatame, ikka, oled üllatunud, kuna sa elad sellele ja oled mõttes kogu aeg sellele, siis kahtlemata ju joon see su elu ja need kõik on sulle ütelda lugu, millest, millest sa mööda minna ei saagi. Aga muidugi tulid ka nii suured eriüllatused nagu need suured sügis ja, ja igasugused need Salooni, need näitused ja niisugused need olid kahtlemata huvitavad, siis seal nendes oli nagu ikka öeldakse, värsked ja uut verd tekkis juure. Sest need olid ikka need redelilt, kus kaudu nii astuti ellu. Ja need olid suured, muidugi, Niinu tohutu suured. Nii et need olid muidugi sündmused ja muidugi ka need suured galeriide näitused, sest galeriis tavaliselt kaua ei kestnud kahenädalaselt umbes olid need aga kus nad kõik olid tulnud ja kes nad kõik olid, ma ütlen tervelt maakeralt nii, nii et seda väsimust kui niisugust, vaatame väiksemaid ja, ja niisugust huvi ja tahte väsimust, seda vaevalt seal kunagi. See oli ikka ikka inspireerib, tead ja ikkagi ei saa, looval inimesel on paratamatu tarvilik ikkagi. No seal on see, mitte midagi. Näed, et seda saaks kordad muidugi mitte, sest igaüks teeb ikka oma oma võimete kohaselt, aga ta annab sulle hoogu ja viib sind ikka nii tõele ja sa mõtled selle pääle ja nii sa näed, et siiski vaat mis kõik on tehtud ja ikka sa tahad ise ka teha midagi niisugust, mis kah on midagi. Kunst Pariisi tänavail. Võtame seal kas või tänavaelu keegi palju ei tähele, ei pannud mööda minejatest, kui sa seal kuskil joonistused maalisid. Vaata, siin tuli, vaatas, heitis korraks pilgu peale, aga oli ka niisukesi inimesi, ma mäletan, see morissutrillo seda teada, see oli üks niisugune väga laialt rahvusvaheliselt tuntud nimi. Ka oli maali ja muidugi ja maalist peaasjalikult Pariisi neid motiive ja, ja kus võimalik oli, kus ikka mõni kirik oli peal, olgu siis daami motiive või seal palju teistegi kude motiiv ja üleüldse. Ja, ja tema oli üks väliselt, võib ütelda, et no äärmiselt lihtne ja võiks isegi ütelda, et no vast ehk väga vaene ka muidugi tegelikult ei pruukinud seda olla, aga ta jättis niisuguse mulje. Ja ma mäletan, mitu korda vaatasin, mitmes kohas ta maalis, juhtisin jälle nii nägema ja ja tema väga seltsis. Nüüd nende ehitustöölistega, no miks seda ma ei tea? Talle vist nähtasid, need, need meeldisid siis tihti oli niimoodi. Et tegi, tegi seal maalisse ja korraga Pariis on lõunani isemoodi, nii midagi. Midagi kella 12 kahe vahel on kuidagi umbes nii oli. No tulid ja temast mööda muidugi kõik nad tundsid 11 nähtavasti ja võtsid aga kaasa ja tema ja muu, kui läksid siis ära sinna restorani sööma, restoranis, seal suurem osa söödi. Mõnikord juhtus nii, et mina, see oli kunagisele luuri lähiduses ja mina läksin, vaatasin numbrid seal tükk aega ja tulin tagasi, vaatasin, ei teda ikka veel tagasi tulnud ei olnud, nähtavasti jäi sind metsaga sinna istuma kindlasti veni juurde, tema oli sedasorti mees ja no siis ma mäletan ka seekord teinekord jälle siis hiljem, noh, ma mõtlesin, et kuna ta tuleb, vot korraga tuli kooperdadest seal puu, mingisugused kingad jalas, mis kotad joonist, teate, näiteks puuturukaupmeestel on niisugused tihti, seal olid, tuli nendega koobedi koopaid üle selle platsi ja hakkas jälle tööd tegema, tegi edasi ja nii umbes tema oli kord, ma mäletan, Semper oli tol korral Pariisis ja mina jällegi ütlesin Semperile. Olime kohvikus kusagil Gruusial ja ütlesin vaid, et need päris huvitav, ma vaatasin kuud Rillo seal maalib väljas ja oi, ma tahaks ka väga näha, et kui, kuidas, kuidas seal siis töötab ja nii noh siis me läksime, juhtisime tema kätte saama ja siis vaatasime jälle nii. Huvitav, see oli nii, ütleme inimesed, noh, need niisugused tuntud uud Rillo oli niisuguse elu lähemalt näha, oli ka huvitav ja ma vaatasin ka tema töö lahendamist, kuidas ta oma tööd tegi ja kuidas ta nii teda edasi viis, oli päris nii õpetlik, ma ütlen, et niisuguses linnas nihukeses, suures kunstilinnas ja suures ilma linnas võib muidugi mõndagi asja nii näha ja, ja ka mõndagi asja õppida. Näiteks on ju ikka teada, et, et need niuksed, rahvusvahelised nimed, mis olid ja mis on ikka olnud. Et need ei ole tihti mitte õppinud niisugustes nuhanistesse, riiklikutesse, akadeemiates või ütleme niisugustes ametlikudes, õppeasutustes, nad on ikka õppinud kuidagi teisiti. Ei sugugi nii niisukese õppimise ja pressimise peale, vaid ikka kuidagi see looming on sündinud neil ikka nii eluline elust võetuna. Näiteks kui meiegi käisime nendes akadeemiates, ega meil seal mingit korrektuuri ei tehtud, ei olnud ja kui ka ütleme, oli mõni korrektuuri osa näiteks skulptor Burtell oli kah selles grantsemieris, temal oli gorituur, aga tema korrektuur oli nii nappide muidugi kord kuus ainult, ja muidugi ainult neile, kes selle korrektuuri eest olivad maksnud ateljee, juhataja või massi, nagu tol ajal teda nimetati, see siis näitas vot et see on ja see on olnud ja see on maksnud teised, kes ei olnud maksnud, need nendele ta muidugi ei teinud ja naised vaatasid siis kõrvalt, kuidas tema siis tegi sellele, nendele siis korrektuuri ja, ja sellega õppisid need teised kahtlemata kah samuti. Ehk jällegi, mis oli väga hea kool, kindlasti see oli see, et sa vaatasid, kuidas keegi töötas, sest nagu ma juba ütlesin, nendes õppeasutustes olid tervelt ütleme, tervelt maailma kokku tulnud õppijaid ja kunstnikke ja kes olid juba suutelisem mudel oli ju ees. Sa nägid, kuidas tema lahendas selle mudeli järele oma töö, nii et see oli isegi üks, üks parim õpetaja kui mõni muu õppeviis. Ja kui veel midagi tuli puudu, sealt läksid välja, läksid, vaatasid, näitusi, läksid, vaatasid muuseume ja nii õppis. Vot nii õppis. Teine reis Prantsusmaale. Ma käisin vahepeal Eestis Eestis abiellusime ja siis sõitsime uuesti tagasi ja siis elasime seal ligemalt kaks aastat. Marssey muidugi pakkus mulle väga palju nitest, et Marssey oli selle tõttu huvitav, et seal oli nii-ütelda see rahvas, keda seal võist näha. Tänaval. See oli nii, nagu öeldi, aafrika värav. Huvitav muidugi, Korsika on teada, noh, see on sellelgi pisikene saarekene Kliimaluu näha, nii meeldiv, sest nähtavasti on aasta läbi, on seal ikka rohelane. Aga ei ole jällegi vast ehk mitte nii huvitav, võib-olla Marssey näiteks seal on lihtsalt elu väga lai ja Salo telliti asjaga on aga aga siis ikka oli lõunamaine tuba suur toreuki, Telliskivipõrand. Vaade oli just Vahemerele. No seal all oli sadam nii toredat niisugust apelsinilaeva seal all. Sealt ma maalisin terve hulga asju. See oli tõesti huvitav, all käis singi kira veluur ranna või niisugune sadamalinna elu distikest seal kõik ei olnud, nii et see oli kena, aga kahjuks on sealt mulle väga vähe töid, ülejäänud, vaat ikkagi hävinenud on mul hästi palju. Mul on juba selle tõttu hävinenud, et sõjad keeristest sai ateljee, purustatud pommid, seetõttu oma isiklik ateljee või mis ma ise ehitasin peale selle isegi korter, kus ma elasin, see sai purustatud, noh, teate, nii on palju palju töid läinud. Muidugi, ega ta päris lihtne ei olnud. Tunnustame seal on ju kõiki väga palju, seal on neid kunstnikke, tead igasuguseid neid tehtaks ja nii lõpmatuseni neid töid ja neid muidugi ostetakse ka. Aga see ei ole nüüd nii lihtsalt ei lähe. Peab olema sisse juba elanud põhjalikult. Kuigi ma Saksamaal olin esimese ilmasõja mõned kuud siis muidugi ma olin seal juba võib-olla palju näinud, siis tookord olid just niisugused äärmised voolud, data, eestid ja aga iseenesest muidugi Prantsusmaa elamus oli muidugi mulle suurem, sest seal oli see maaliline, osasi värvi suur sügavkultuur ja, ja see, see südamlik suhtumine nüüd ta oma ülesandesse. Vaat kui sakslane on ütelda välise, siis prantslane on selle vastu just sisemise, kui võtame need saksa illustratsiooni, vaadata, nad on ikka kasvõi minu pärast või tänapäevani, nad on ikka nii suured Virtositeediga tehtud. Kui vaadata näiteks prantsuse illustratsioone või midagi muud, sa näed, et nad on tehtud äärmise lihtsuse südamlikkusega nendel on elamus sees sügav elamus, teisel olev rohkem väline miski mõju ja efekt. Nii et muidugi need asjad on, mõlemad võivad head olla ja on ka kahtlemata, mõtles aga sellega ütelda, teine oleks parem, teine halvem. Aga noh, see on nüüd minu isiklik arvamine ja minu isiklik suhtumine olnud. Nii et, et muidugi olid suured elamused ja veel pealegi, kes siis kõiki tahtis saada näha? Muidugi ei saa ju midagi alla hinnata, et see pole olnud tarvilik ja tõesti on olnud ja nii ma arvan ka, et mul on see ainult kasuks olnud. Tuleb ikka välja ja ikka tuleb välja ja. Nojah, mõnigi kord mõtled, et oleks läinud mujale maaliks muidugi kergesti Tallinn on olnud. Sest kui olid need Dali sõja paigutasid, kuhu keegi kuidagi siis ma olin nii päris ette nähtud, Tallinna Instituudi juur, aga ma ei tea, mikspärast ma võitlesin nii väga ikka tahtsin tagasi Tartu jääda ja sellest oli ma mäletan, pikk lugu meil või mul seal. Nii lihtsalt see ei läinud jäämine, aga olin ikka ette nähtud sinna ja ei olnud midagi enam muud kui ütle, kirjuta alla, peole, nõus, aga kuidagi hakkas ikkesse vana Tartu pähe ja ikka noh, kas ta tegi hästi või halvasti on, seda ma ei tea, aga nii ta on tehtud ja nii on ta jäänud ja nüüd mis siis ikka nüüd ei ole muud ja ma vaatan, et tööd teha võid ju muidugi igal pool. Siis, mis ikka aega siis teha, kui tahad teha, võid teha ja teda ikkagi lõpuks? Muidugi Tallinnal on ju kahtlemata teisi häid omadusi. See on ikka linn, on suur ja rahvast mitme mitmelt poolt ja läbikäik suur ja ja ei ole mitte halb, selles tsentrumis on kindlasti head. Aga Tartul kah omad, võtame ülikool ikkagi meile suureks plussiks. Ikkagi ei, ikkagi ei ole midagi, Tartu on kah kena, mul oli just täna oli seal kellegi juttu ja just et siiski see raekoda ja oma raekoja platsiga, mis meil siin on meil ülejäänud ja siiski on võrdlemisi huvitav, isa ei saa just ka ütelda, ta ei ole mitte midagi pakkuv, ta on väga huvitav ja oma kodulinn ka ja ja võib-olla ka nii, et siis motiivi rikas ka see üks osa, üks osa Emajõgi, mitte kõik keskohast, aga üks teatud osa mul on meeldinud ja seda ma olen teinud üsna palju kordi isegi mõnda üksikut motiivi, ma olen mitmesugusel perioodil teinud kas sügised või, või kevadet või või seal, nii või teisiti kas või hommikuti või õhtuti või niita, aga nüüd ma päris viimasel ajal enam ei ole. Neid kogus võib-olla juba üsna palju näituse tegemise ajal hakkad vaatama, et pagan võtaks, et ikka seesama motiiv, aga muidugi teine, küll aga mõtled, et vot ei võigi enam neid teha, vaid midagi muud. Viimasel ajal ma nüüd või üldse ma olen tahtnud, mul on ikka olnud alati meeldinud tiguraalne kompositsioon, see on mul ikka olnud vanast ajast juba olnud. Ja nüüd ma olen jälle hakanud juba nüüd juba pikemat aega juba ikka jälle tahan midagi figuraalses osas teha, nii et ikkagi inimese tõmmata sisse jällegi. Et see on hakanud jällegi nii huvi pakkuma.