Meil on nüüd saates delta külas tekstiilikunstnike moedisainer Ilme Rätsep, tere. Tere. Teil on avatud just värskelt näitus, valik mälu. See on siis Türil. Türi kultuurikeskuse kunstigaleriis niisugune väga uhke nimetus. Te olete tegelenud päris pikalt siidimaaliga, et inimesele, kes ei tea väga täpselt, mis asi on siidimaal, et kuidas seda seletada. Ma olen sellega tegelenud jah, tegelikult kogu oma elu. Kui ma astusin omaaegsest Ergisse, see oli siis praegune kunstiakadeemia siis astusin moeerialale, aga ma tegelikult läksin sinna sellepärast, et mulle tundus, et kui ma lähen tekstiili, siis ma ei ole nii püsiv ja järjekindel, et ma suudaks kangastelgede taga istuda. Niisugune lihtne põhjus. Ja moevaldkonnas oli seda kangamaali ja selliseid igasuguseid võimalusi tekstiili valdkonnas täiesti olemas. Ja nii ma valisin moe ja noh, nagu ma juba ütlesin, ma ei ole väga kannatlik inimene. Selle siidimaali juures on mõned, et asjad, mis on äärmiselt võluvad, see on noh, võib-olla natuke võrreldav akvarellid akvarell läheb paberile ja seal on ka nii, et sul ei ole võimalust tulemust üle maalida. Ta kas tuleb või ta ei tule. Siidimaaliga. Ma julgen öelda, et kuna siin on nii kallis, siis alati peab tulema. Ei tohi olla nii, et ei tule eriti kui on suur kangas ravi peal. Aga seal on ka see, et ta on ühelt poolt see valdkond või see tehnika, mida mina teen, on hästi töömahukas. Teiselt poolt see tulemus on alati natuke ette määratlematu või tähendab, ta tekib töö käigus. Ja samas seda tulemust on võrreldes nüüd gobel lääni kudumisega ikkagi tunduvalt kiiremini võimalik saavutada. Et mul on oluline võib-olla see, kui ma maalin, et ma suudaks seda teha nagu suhteliselt ühes järjekorras, et muu tunne, meeleolu, emotsioon ei muutuks, et ma saaksin selle sinna nagu peale siis, kui järeltöötluseks läheb ja kõigeks selleks seal on väga pikk see protsess. Et siis ei ole enam oluline. Asi on valmis. Kas. Siidimaal on selline valdkond, millega võib tegeleda, ütleme professionaalselt ja lihtsalt ka hobi korras. Ja, ja siin on väga erinevad siidimaalivõimalused tekstiilis üldse on väga palju võimalusi. Kõige levinum on selline maal, kus kasutatakse, vaat kui värv visata siidile, siis ta vajub laiali. Siit kindlat kontuuri ei armasta või noh, kindlad kontuur ise ei tekita ja siis on olemas reservained, millega siis seda värvi voolamist pidurdada. Ja tavaliselt kõige rohkem kasutatakse noh, nimetame seda siis kontuuriks, kutaks need, kes on tegelenud, nendele tuleb see kohe nagu tuttav. Ta on selline joon, mis piirab seda pinda. Mina nüüd oma tehnika seda ei kasuta, tähendab, ma olen sellega maalinud ja maalin väiksemaid asju sellega vahel. Aga minu suured kangad mitte läbi kogu loomingu, aga ütleme, et viimase paari aastakümne jooksul on kõik kuumvahamaal KUUM Patik, heal lapsel palju nimesid. Ja see tehnika on tulnud jaama saarelts on tulnud. See oli 19. sajandi lõpp või 20. sajandi algus, et ta on igal juhul üle 100 aasta vana kindlasti. Ja tema algne tegevus oli muidugi veel keerulisem, et ta käis iga vaha pealepanemise juures, käis nagu värvinõust läbi külmvärvist. Noh, minul on praegu tunduvalt lihtsama, tõmban selle valge siidi endale raami peale. Ja siis hakkan maalima ja mul on kuum vaha ja pintsel, millega ma siis nii-öelda reserveerinud endale need pinnad, kuhu värv enam ei satu, kui kõige lihtsamalt öelda. Eile näitusel ka mu käest küsiti ja siis ma tegelikult ütlesin, et seda sõnades seletada, et ma olen seda üritanud teha tudengitele siis, kui ma veel õpetasin ima alati vaatasin pärast, et ma lähen kõik ära rääkinud. Aga see sõna ei anna, see, tahad edasi. Siis kui inimene hakkab proovima, siis talle tegelikult alles siis jõuab see teadmine kohale. Nii et tegelikult siin ongi mitu asja ühendanud, et see on natuke nagu ka ju tarbekunst mingis mõttes. Tarbekunst jah, vanasti oli selline sõna käibel, nüüd võiks öelda, et seal siis tekstiilidisainiga seotud. Et kui siit nüüd minna samm edasi minu tegevusest, siis noh, ma ütlen, et jah, võiks hakata rääkima siis mingisugusest disainitegevusest ka. Tegelikult te olete juba teinud raadiosse palju saateid klassikaraadios, tegite saadet moeajaloost ja enne seda vist ka kunstiajaloost laiali. See, et ma tegin saateid alguses jah, kunstiajaloost, hiljem spetsiifilisemaid moeajaloost, see oli selline, ma ütlen küll, et elus ei ole juhuseid, et ju oli nii ette nähtud, et ma pean seda tegema. Ma olen selles valdkonnas tegelikult Jautodid, akt, iseõppija. Aga kui üheksakümnendatel läksid piirid lahti, oli võimalik igale poole sõita, siis ühelt poolt ma olin läbi lugenud kõik need paksud kunstiajalooraamatud, mida oli siin võimalik lugeda ja siis igal aastal oli mul selline reis, kus ma siis vaatasin ühte mingit perioodi ühte ma ei saa öelda nüüd, et ühte perioodi kunstiajaloos, aga ma käisin vanad kultuurid läbi ja ma käisin väga paljud Euroopa suured muuseumid läbi. Ja ma pean ütlema, et tudengid, kes olid mul loengus. Ma olin vahel imestunud, et osad tulid, neil oli lihtsalt huvid. No ja oli väga, võib-olla raske, sest ta oli hästi palju materjali. Aga mul oli selliseid tudengeid, kes olid enne läbinud väga hea kunstiajaloo, näiteks siinsamas kõrval, seal nüüd Raua tänavagümnaasiumis. Ja nad istusid ja ma sain aru, et nad, nad on sellest kõigest kuulnud ja siis ma küsisin eksamil, et miks te üldse olite ja nad ütlesid, et nad said nagu täiesti teise vaatenurga. Ehk siis ma kasutasin seda informatsiooni, mis mul oli enne mida mulle oli omal ajal õpetaja tatud. Teiselt poolt mul oli see vaatajakogemust, ma võisin tuua ühest tööst näit kunstiajal arvamus, minu nägemus, vaga arvamus veel eraldi, noh kui oli seal võrrelda erinevaid kunstiautoreid. Ja mis on kõige kummalisem, võib-olla justkui suures auditooriumis lugeda kunstiajalugu. Kõige kummalisem on see, et vahel see auditoorium on nii inspireeriv. Et minul on see, mida ma tahan täna rääkida, blon, slaidid, pildid kõik ja mul tekivad mingid huvitavad seosed loengu käigus. Vahel ma täiesti tundsin, et nemad on saanud 100 protsenti, mina olen tagasi saanud, mis on äärmiselt fantastiline, selles mõttes on mikrofoni ees üksi seda genereerida, tunduvalt keerulisem. Aga tagasiside järgi ma saan aru, et seodemparomores oli päris vahva saade. Vaadates teie töid, te olete maalinud päris palju rabamaastikke, mis teid raba juures võlub või kuidasmoodi. Just see raba ilu on siidimaalis on võimalik välja tuua seda. No siin viimasel ajal on visatud lausa nalja, et eestlane on rabarahvas või eestlased on rabarahvas. Minul on väga lihtne. Ma eile ütlesin näituse avamisel ka Türile, ma valisin kõik näitused väljaspool Tallinnat, tegelikult ma olen neljanda põlvkonna tallinlane. Mul ei ole kunagi olnud ühtegi maavanaema-vanaisadest rääkimata, mul ei ole kunagi olnud suvilat. Mida see tähendab, see tähendab seda, et ma olin kuuene, kui vanemad mõõtsid esimest korda puhkusele kaasa. Ja meie suved möödusid telkides erinevates Eestimaa paikades. Ja see on väga lihtne. Sa saad aru, et sa oled looduse osa. Kui viis päeva järjest sajab, siis mitte midagi ei ole teha, kõik kohad on märjad, kõik riided on märjad, kõik on märg, on kaks võimalust, kas sa kannatad veel või paned laagri kokku? Piirissaares näiteks juhtus nii. Aga ma olen linnainimese kohta seetõttu olnud loodusega just nimelt väga tihedalt, et seotud. Ja ma käin ja sõidan siiamaani mööda Eestit ringi. Ja raba on selline maastik, mis varasel hommikutunnil enne päikesetõusu on äärmiselt lummav. Ja ma olen ikka päris paljudel hommikutel seisnud sõna otseses mõttes suu lahti ja vaadanud, kuidas loodus toimib. Tähendab, kui sa satud üksi olemas mingi argipäeva hommik, son noh, tõeliselt varajane see võib-olla sügisel näiteks see hetk juba see udu hakkab võib-olla loomahetk enne päikesetõusu. Täielik vaikus. Niisugune, et sa oled maailmas üksi. Ja siis kui päike tõuseb, siste udu tuleb nagu veel paksemalt peale ja see on selline noh, teatud mõttes vaatemäng. Ja mul on ka raba ise pakkunud ühel ööl sõna otseses mõttes sellist vaatepilti, et mulle tundus, et eesriie avanes, etendus algas, kaks tundi, kestis, siis eesriie sulgus, oli täpselt nii, et pool kolm marimetsa rabas algas mäng maastiku uduvalgusega ja pool viis pandi klõps, kõik kokku astus viimane uduviir, lahkus sekunditega ja oli tavaline päev. Need emotsioonid, mis ta rabas, saate, kuidas need siis need balletata ja kuidas ta need lõpuks realiseerita ütleme siis. Siin tuleb appi tehnoloogia minu siidimaalide juures ka on nüüdseks abiks tehnoloogia Ma küll maalin oma 10 väikse sõrmega aga mul on võimalik teha sellest maalist foto ja kuna foto kvaliteet võib-olla väga hea, siis on võimalik seda tööti raseerida. Täpselt sama rabamaastikuga avastasin ühel hetkel, et ma võin teha rabast foto. Kui see on hea kvaliteediga, siis ma saan ta printida kangale. Ja kui ma selle rabamaastikuga kanga tõmban raami peale, siis on ta täiesti maalitav täpselt nii nagu siit. Ja sellest ongi sisse minu versioonid, siin on üks mõte, võib-olla veel. Et väga palju armastatakse, fotod seinal. Ja mina pean ütlema, et kui ma teen lihtsalt foto ja ma fotot vaatan see on see hetk, see vaade, see on see kaunis pilt, aga foto on dokument. Foto on dokumentaalse täpsusega ja foto võib-olla kohatu tee. Kuidas ma siis ütlen, igapäevase pildina seinal natuke väsitav ta kunagi ei muutu. Kui rääkida pildist, mille on kunstnik teinud, ma ei räägi nüüd konkreetselt enda loomingust. Aga kui rääkida pildist, mille on kunstnik teinud siis kunstnik oma käega oma tehnoloogiaga loob maailma, mida ju tegelikult ei ole olemas. Ükskõik millist osakonda sellest kunstist vaatame, kui ta on, ütleme, paigaldatav vaatamiseks, kui ta ei ole ainult ekraanil. Ja kui see on loodud inimese poolt, siis sellel pildil on alati informatsioon. Fotol seda informatsiooni sellisel moel ei ole. Foto võib olla väga täpne, detailne dokumentaalne aga ta emotsionaalselt seda infot, mida teos ei oma. Ja mulle alati tundub, et no meil ju siin parafraseeritakse, et sa oled see, mida sa sööd. Aga Me toidame toiduga oma füüsist, see on ainult meie füüsiline keha, aga millega me toidame oma hinge. Ja kuna me omandame 90 protsenti oma informatsioonist silmadega, siis tegelikult meil peaks olema väga tähelepanelikud selles osas, mida me vaatame, mis on meie keskkonnas. Ja ma pean ütlema, et mind natuke kunstnikuna nukraks see, et meie keskkonnas ei kipu enam olema sellist pildimaagiat. Mina mäletan oma lapsepõlvest, et kusagil seinal rippus pilt ja ma vaatasin seda ja ausalt öelda, lapse fantaasias on lõputu, see on midagi sellist, mida mitte miski ei ole veel rikkunud. Ja laps näeb ühes pildis ka selliseid asju, mida seal võib-olla ei ole. Ma mäletan siiamaani, et ma alati vaatasin seda rohu, Tutsakad, selle pildi peale mõtlesin, mis seal taga on. Ja see tekitab fantaasiaid ja oli selline pilt, millest ma ei saanud aru ja mida ma siis iga kord või tegelikult vaip lausa iga kord ma mõtlesin, seal olid erinevad kujundid, noh, selline klassikaline vaiba muster kuskilt, et ma kujutan ette, et Aasia poolt. Aga mulle tundus, et seal on mingisugune üks konn ja üks liblikas. Ja noh, ma, ma sõnastasin neid teistmoodi. Ma ei mäleta täpselt, mida ma kõige selle juures mõtlesin, aga ma tean seda, et see oli tohutult huvitav vaadata seda õhtul ja näha seal hoopis teistsuguseid asju, seal kunagi keegi teine võib-olla nägi. Kui me paneme tänapäeval lapse tuppa näiteks jalgpallidega tapeedi, siis see minu meelest fantaasiat ei tekita või ei äratav. See pall on palle, see ei muutu millekski muuks. Tänapäeval vaatavad inimesed ka muid asju, vaatavad liikuvat pilti ja tegelikult on ju maailm väga, mingis mõttes mitte pildikeskne, aga just see visuaalne pool on väga oluline tänapäeval ju. Ja, ja ma pean ausalt ütlema, et mul on ka viimasel ajal need probleemid, et ma saan aru, et telefon on arvud, tee on juba noh, üle igasuguse piiri ja ma olen jõudnud sellele tasemele teatud hetkedel, et ma näiteks seda kolmandat aparaati TVd püüan enam mitte helistada. Siis ta on piinlik. Ma vaatan selliseid asju, mida ma kindlalt tahan näha, et ta lihtsalt ei ole mul nagu taustaks. Ja on üks asi veel, ma olen kohanud kaasaegsetes elukeskkondades ja just nimelt interjöörides seda, et magamistoas on näiteks televiisor. Ma ütlen ausalt, et kui ma peaksin sellise suure liikuva pildi saatel uinuma, siis ma ei oleks vist just nimelt hingelt väga õnnelik inimene. Sest see pildimasin ju toodab igasuguseid pilte, aitäh. Et ennast peaks natuke kaitsma ja inimesed peaksid mõtlema, mida nad vaatavad, kui palju nad vaatavad ja mis on, neile võib olla vajalik vahel vaadata. Aga tulles tagasi selle näituse juurde, siis kuidas te selle näituse olete nüüd koostanud? Ma võiks öelda, et minu eas inimesed võiks juba teha ülevaate, näitas aga ma ei ole selleni veel jõudnud ju, ma ei tunne ennast veel nii klassikuna. Mul on seal väljas tööd aastast alates 2014, aga seal on kaks Taali ülemine ja alumine ülemise Stahlis on tegelikult selle eelmise aasta ja üle-eelmise aasta tööd, kusjuures selle aasta tööd domineerivad. Et ma olen sel aastal juba maalinud päris mitmeid asju. Ja noh, eelmise aasta tööd eelmine aasta ju just alles sai otsa 2017, et on, need on nagu kaks põhilist aastat ja siis on natuke, on 16. Ja mõned on siis all, saalis oli see ruumi kõrguse probleem, et on kaks meetrit kõrge. Ühelt poolt on see hästi huvitav, sest toob selle pildi vaatajale otse silma ette, et mul üks vaataja eile juhtis sellele tähelepanu. Et vaata, sest saal on nii madal. Aga Salangu satudki pildi ette, et muidu sa pead vaatama seda pilti noh kõrgustes ja sa ei saa temasse niimoodi sisse minna. Aga see ruumi kõrgus pani siis minu teostele piirid ja kuna mu väike formaati maalin suhteliselt harva, siis ma pidin testi välja otsima sellised 2014 valminud asjad, aga neid on seal neli, mitte rohkem, ülejäänud, seal on ka ikkagi sellest aastast teid. Nii, epa komplekteerisid oma viimaste aegade loomingust. Ma valmistusin selleks näituseks kindlasti nüüd aasta alguses ette. Sest teatud mõttes, kui ma olen sellise kokkuleppe juba teinud, see kokkulepe sai tehtud oktoobris eelmise aasta lõpus siis ma olen vastutav, et see, mida ma pakun, oleks igati nagu vaatajale. Ma ei ütle, et ma vaataja jaoks näitus teen, aga see peab ka mind ennast rahuldama. Ma sattusin Türile üleeile esimest korda, ma olen võib-olla sealt läbi sõitnud, aga mälestused otseselt puuduvad, ma vaatasin enne pilt vaata galeriist ja ma tegelikult ei saanud päris hästi aru, missugune ta välja näeb. Ja kui sa ei ole näinud ja ruumiprogrammi ei tea, siis tegelikult noh, on see väike, niisugune hirm või nagu erutus, et, et noh, mis nüüd on ja kuidas on ja mis saab. Ja kõige müstilise on selle asja juures oli see, et ma astusin sinna sisse katsed o ahhaa midagi paremat ei saagi olla. Ka kogu see kultuurikeskuse seltskond, kunstnik, galerist, kes seal asjaga olid nagu seotud ja mi vaatasid suurepärane tiim, nii et tegelikult näitus läks ise üles. Kõik asjad toimisid nagu rahulikult ja ma pean ütlema, et mulle tohutult meeldis seal kohapeal see sellise väikese kogukonna professionaalne, asjatundlik lähenemine nagu igas aspektis. Äärmiselt meeldiv kogemus ja ei maksa arvata, et väikelinnagalerii, et see on kuskil kaugel ja noh, ei tea, mis seal on või ei ole midagi. Kõik on tasemel, 100 protsenti. Aga igatahes, see on väga põnev maailm. Et aga aitäh, Ilme Rätsep.