Rahuliku helist lindi hiljuti ilmus Peeter Ormil teine romaan, päike tules, mis kohe kah laiali seminu, saavutes oma igapäevast tööd DPD surmaga Tallinna Pelgulinna haiglas arst neuroloogina. Kuidas kaks kiindumust kokku sobivad, sellest tuleb Pisajatestena juttu. Peeter vormiga vestleb Lea Veelmaa ja keskkava on saanud nimeks hingearst. Öelge Peteroorm, kas kirjandusse pürgimine on üks raske asi? Usun, et küll selles liinis, et peab saama, läheb oma mingi julgus teatud hetkel jultumust et lihtsalt tuua see, mis, mille kallal sa palju vaeva oled näinud, et tuua see sisuliselt avalikkuse ette. Linistatuleb tahab ületada mingi läve iseendas ja teistpidi usku enesesse, usku, enesesse eneseusaldust. See annab mingi kindlusetunde, muidu ei saa teha. Kuulge, kas see usk ja eneseusaldus on teil alati olnud? Ei ole, kahtlen väga paljudes Värni sageli kahtlen, aga suru maha maha suruda, aga kui tunned, et sa oled tööd teinud ja siiski kui sa kirjanduses eriti, kui sa tunned, et sa oled kätte midagi saanud, et sa oled panutu, mõtted paberile ja saat lugedes pärast sama elamuse. Ja kui sa seda oled kätte saanud, siis tekib testini usaldused, midagi ta peab olema. Siis sissegi põlgusega. Milline oli see esimene samm kirjandusse astumisel? Esimene samm oli kõige raskem, kui ma seisin Kirjanike Maja fuajees ja ootasin Enn Vetemaad kõrval kotkusel käsikiri sees. Tohtrahari Raveli käsikiri, küsimus loomingus hiljem ja pöördusin tema poole, et palusin, kas tal jätkub aega ja tahtmist lugeda läbi minu käsikiri. Te olite siis täiesti võõrad? Absoluutselt. Ta võttis aega. Jah, ta ütles, et jah paar nädalat aega ja, aga väga hästi suhtub, väga soojalt suhtus ja ta on alati väga soojalt suhtunud ja see on hea, sest tegelikult ikka endale on see väike kahtlus ja mõtle, et kas sa ei ole rohkem soovinud. Võib-olla, kui sa oled tegelikult võimeline. Kas kirjandusmaailm kirjandusinimestega läbimine oli teele täiesti uus, avastamata maa? Ta oli nagu esimene elus kirjaniku niimoodi, nii lähedal, keda ma nägin. Aga jah, oli küll, sest nad on ikka isevärki inimesed ja nende pool ikka mingil moel vaatame ikka lisatähelepanu ja lisaaukartusega. Nad on loojad, tunneme aukordades kõvasti ja siis, kui tunned, et suhtumine on soe ja juba tunned ennast vabalt siis on lihtsam kõik edaspidine juba. Siis mõtlen, et miks ei võiks ka sina nende hulka püüda. Nüüd olete te kahe raamatu autor, kaste, aukartus on kadunud. Aukartus on kadunud, sest ma olen tööd teinud kõvasti, ma tean, mis töö selle taga on. Ja paremini Diana ka oma tugevaid ja nõrku kohti. Mida te arvate, mis pärast üldse kutseline arst kirjutas? Kirjanduse ajaloos kutsesi, arste, kirjutajaid on, kõik teame, jõudsalt veel on ja nii edasi. Aga võib ju arst võib ka insenerbioloogiks kõik, kes ning eneseväljenduse vajadus peab tõusma, jõudma teatud piirini, teatud lävend seal ületama, ta pead suleb ja kätte või hakkad lihtsalt panema paberile oma mõtteid, jama, elamusi, tundmusi. Mulle meeldib väga Mati Undi ütlust kunagi lehest lugesin kuna saab inimeses kirjanik kirjanik saada sel hetkel kui tema hakkab looma elulooma, elukab komponeerima nagu teadlikud reastab sündmusi, teadlikult kujundab karakter, distan juba kirjanik, ta võib olla ka ühe raamatu kirjanik David, ühesõnaga kirjandusest lahkuda, siis ta enam kirjanik ei ole, aga kui tema sel hetkel, kui tema loob teadlikult loob, siis tema on kirjanik sellega mandama täitsa nõus. See oli tema mõte ja see on väga õige, sest tegelikult ju lugejad saavad raamatut kätte tublisti aasta-poolteist hiljem, kui kõik töö on juba ammu lõppenud ja on juba uued tööd käsil. Mis konkreetselt teid ajendas romaane kirjutama? See esimene lugu, doktrarry Rävel. Ta on rohkem nagu jutustus. Lugu hakkab veerema, ta hakkab nagu ise elama iseendas, hakkab ennast lahti. Kui lõngakera kerib ennast lahti järjest edasi, maht kasvab, siis tähendab omandabki. Romaani mõõtmed nii omane esimene romaan võiks niimoodi olla. Edaspidi oled kompositsioonis juba distsiplineeritud ja teadlikum kevast esimene was tuleb rohkemgi puhanguliselt. Pärast oled juba rohkem kindlama käega asja kallale. Aga näiteks esimese romaani viimane raund. Kirjutamine, mis seda konkreetselt ajendas? Kas oma kutsetöö? Ma tahtsin, kirjelda valu. Siin oli olnud kutsetöö ei olnud. Muidugi mul oli tänuväärt, sest arstide teema eesti kirjanduses on vähe läbi kirjutatud. Seetõttu maali teatud eelisolukorras, see on tõsi. Aga ma tahtsin kirjeldada valu, lasin kirjutada suremist. Suremis näeb haiglas väga palju rahuajaloost, kõige rohkem isegi. Tahtsin kirjeldada valu suremise valu. No samas on seal ka väga terav probleem siiski ja võib-olla isegi lugejat kohutab see raamatu lõpp miskitpidi või ta kuidagi väga paratamatusega. Aga teatud teema, kui sa tahad jääda ausaks, tingib mingil määral ka temal oma lõpukirjanduse. Võib-olla nõrkus ongi selles, et väga tihti loeme raamatut, kus me ise tunneme, et asi on kunstlikult ümber väänatud ja, ja lugeja ei ole rumal. Ta saab aru, kus on hakatud. Liialt kunstlikult asju juhtima, teatud valesse voolusängiks, kuhu ta ei tohiks jõuda. Appi endiselt välja ei saanud tulla, sest seal oli asjad päris alguses paika pandud. Äppin seal ei tulnud välja. Sellepärast ja elusam, kurbus palju ja traagikat palju. Miks ei võiks asi olla pinna lõpuni välja nii nagu ta tegelikult läheb? Teil on minu meelest väga emotsionaalne kirjutamisviis. Ma tänan, traagika meeldiv üldse sest minu arust kõik kogu kunst tegelikult ka isegi võib kirjutada, ütleme väga lõbusalt, isegi naljatledes võib kirjutada traagilistest asjadest. Aga see, võtan ta olemust ära. Kas Don šveiki, mis on tegelikult väga mõnusalt väga naljataval kirdud väga traagilistest asjadest, aga ta jääb traagiliseks. Mina vist seda praegu ei suuda ja ma ei tahagi, ma ei tahagi. Praegu ei taha kuumikat sisse tuua Kuigiliseen seda traagilistest asjadesse. Võib-olla nad on liialt sünged. Te ütlesite, et te olete ise ka väga emotsionaalne, samas tuleb kohe jälle teie kutse meelde arstikutse ja niisugune üldlevinud arvamus on, et arst peab olema väga asjalik ja ja väga-väga raamides ja. Ja kindlasti ja meditsiinis. Situatsioonist nõuab kiiret tegutsemist, kiiret mõtlemist. Seal ma olengi konkreetne, kaine, väga kaine aasist. Haige vajab kõigepealt alati abi, teises järjekorras, kaarduleta, aga emotsionaalse takita seda, see on lihtsalt inimloomu. Teatud omaduse Librealeerub niukene toon tema käitumisest suhtlemisest, mis avaldub. Olete te ise suur suhtleja või ammendate ennast oma töö juures? Suur suhtlema ei ole, mul sõpru on väga vähe ja praktiliselt üks on küll ja ma liigun üldiselt vähe väljas, ka teatris käin. Kontserditel käin, näitusel käin, aga seltskond oli väga vähe, ei tõmba ka väga, ma ei tea, mulle tundub, et võib-olla Need aastad on pidev ajapuudus, et pärast on nagu kahju ajastada. Samas inimestega saate te iga päev nii küllaldaselt suhelda. See on küll, see on küll. See ongi põhiprobleem, et arstimaailm on oma maailm, töömaailma üks maailm ja kui sa tahad midagi kirjutades pärast ümberelamine, on kõige raskem probleem, et kui ma veel vahepeal peaksin suhtlema jälle uus uus maailm, siis lihtsalt ei jõua ühest maailmast teise nii palju hüpata. Kas inimesed on väga lahtised kui nad teie kui arstiga suhtlevad? Osa inimesi, kes on loomult lahtised, need on astega kah lahtisemad. Avalamad, kes on loomult kinnine, tolle juurde on kah tee pikem. Aga haigena ta ikka reedab ennast, isegi kui ta tahaks endale väga palju hoida, ta ikka reedab ennast. Ta on ikkagi avatum süsteem, kui võib-olla inimene, kellega saame viis tänaval kokku või kohvikus kokku. Tavaliselt niimoodi keskmine inimene. Kui ta oma haigetega suhtlete, kas täis on siis ka üksjagu kirjanik? Arsti kõrval see on huvitav küsimus. Tegelikult esimese doktor Harri Rävel ma kirjutama hakkasingi ühe sihukese sündmuse mõjul, kus ma tundsin ennast järsku kunstnikuna soli öösel ma nägin situatsiooni, kus haiga aeti keset ööd üles ja talle öeldi uneseguse haigele. Et teile peab nüüd siirdavaneer, tule, pin operatsioonilauale tuleb raske lõikus, mille lõpptulemus ei ole ette garanteeritud. Ja patsient, tulisem meedik, velsker ja ma nägin, minu ees oli, kui ta mõtles, käis, kahtles, helistas mingil määral kirjeldud pulgaga Polari Räveris. Situatsioon tõesti, ma tundsin, et üks hetk mõistsin diivani peal ma tundsin, et olen pealtvaatamine, ees rullub lahti mingis seenson nagu kinolinal või kuskil ja ma tundsin, et see tohutu traagika ja kulminatsioon tundsin, et tahaks seda kirjeldada, kui suudaks seda edasi anda. Ja see oligi esimese jutu ajend. Põhiline ajend oli, sest alati peab olema minu arust mingi ajend, mingi vajadus millegile ütelda mingit mingit probleemi väljendada. No teie teine raamat, päike tules, seal on traagiline süžee. Samuti on seal tegemist haigusega, mis inimese hinges juba, mis teid selle raamatu kirjutamiseni viis. Päike tules kirjutamisel oli kah ajend, laien tuli testi Tartust Apetiks kuuenda kursuse arstiteaduskonna poiss ära. Ja mulle sellest räägiti. Ja see väga masendusse mind matame, mitu päeva. Click ja eba ebamäärane tunne, kui sa kogu aeg mõtlesin selle asja peale, et miks pidi tapma, miks nii jõhkralt seda tehti, mulle räägiti, kui jõhkralt seda tehti ja staadion tormises, sest mulle ka räägiti rohkem, midagi. Ma ei tea ja kõik muu oli pärast fantaasiat tulemus. Aga see, miks inimest tapetakse, julmalt seejuures see julmuse küsimus, julmuse probleem ja seda me näeme väga palju enda ümber ja praegune, kõik see, praegu viimase aastate äikest lehte lugenud kõik teavad ja julmust on väga palju. See on võib-olla tapmisjulmus, julmus suhtlemises, see avaldub igal pool. See on, see on inimestest seesmist olemisest tulenev traagika, mis tingib julmust ja minu arust see on üks põhjuseid võib olla, mis, mis meid võib-olla kunagi ka määrab saatuse võib-olla inimkonna saatus ära. Laiemas laastus ja selle üle peab mõtlema sellele. Ma usun, et väga paljud mõtlevad Olete te ka selle peale mõelnud, kas on miskitpidi loogiline jätk teie loomingus? Ma mõtlen, teine raamat, päike tules, esimesest raamatuste kirjutasite ravimatust haigusest vähihaigusest. Teine raamat oli ka miskitpidi ravimatust. Haigusest on see mingi loogiline jätk või edasiminek loomingusse? Loojal kirjanikul tema põhiajend on, tal peab olema mingi valu, mida tema peab endast välja andma, et sellest vabaneda. Ja kui esimene oli suremise valu, siis nüüd ma tahtsin see valu, mis tekitab see julmus. See on ka ju valu, valuliik, see tulemus on valu. Valu oli ajend. Ja see mind sundis kirjutama niivõrd May põnevus mõtlesin taga jäänudki, kuigi raamat peab olema põnev. Iga raamat peab olema põnev, minu arust see on mingil määral suutlikkuse küsimus, ta peab olema haarava. Kuidas te kirjutate, kas tuleb teil ühe hingetõmbega palju või? Peatükk mõni peatükk, teine peatükk jälle venib ja lohiseb sunninas kirjutama mitut õhtut. Võib-olla seda ühte peatükki tahaks ükskord kaelast ära saada, teda saaks järgmise, võib-olla toredamad põnevama, enda jaoks pealegi käsile võtta. Sest kõik ei ole põnemis, kirjutab iga hetk ei ole niimoodi nihukest õhinat, ei jätku lihtsalt enesedistsipliini ja jänesedistsipliiniga Kirtud, nii mõnigi nihuke peatükk, mis alguses tundus, et ta ennast kirjutama ja võib-olla selle peal kirjutamine vaimustav. Nii väga pärast lugedes vaatad, sai päris korralik. Sihukest hoogu, võib-olla kujutatest ühtlase puhangut on võib-olla väiksel novellile luuletusel aga romaani kirjutades ta jätku. Mõned kohatab lihtsalt läbi vedada. Ja ma olen teiste kirjanikega rääkida, see on üldine kõiki Ta lihtsalt vahel mõnes kohas läbi vedada, raamat. Aga tavaliselt, kui on korralikult tehtud korrektselt, siis lugejaisasta. Kui saad aru, siis on see ebakvaliteetne. Te ütlesite luuletuse, olete te luuletusega kirjutanud? Ja ülikooli viimasel kursusel sai kirjutatud küll üks paarkümmend luuletust. Ja. Paar aastat tagasi ma märkan, kus mul alles lugesin. Vaatasin, et nojah ma ei ole suutnud midagi uut head ütelda. Te olete arst, kas te olete ka selle peale mõelnud, kuidas teie raamatud haigetele mõjuvad? See sõna biblioteraapia, eks mul on öeldud, et see, see raamat ei lase öösel magada, eriti viimase kohta, et magada ei lasknud ühte maadel Anteist magada. Ja esimese raamatu kohta öeldi ka, et ega sa nüüd haige jaoks küll nüüd sobivaliteratuur ei ole. Aga kas ei ole natuke väga kunstnikud ja ei taha liialt olla lapsehoidjad haigele, siis kes on ka täiskasvanud inimene ja võib-olla liialt püüame nagu palju muuski määratleda piire, mida võib ja mida ei tohi. Kas üldse nii, et sageli ei taha seda teha? Kuid samas on teie lugejaskond vist väga lai. Küsimus on selles võib-olla et julgen olla natukene kriitiline praeguse situatsiooni eesti kirjanduse suhtes. Mulle tundub, et üldiselt ollakse rahul tegijate poolset kirjanduse situatsiooniga aga võrdlemisi hall, minu arust kirjandus ta ei ole haarav ja tundub, et nii paljudki romaanid, mida loed et hinnang seda ise luues ka võib-olla oli väga ükskõikne ja ta ei tundnud, võib olla valu, teda ei ajendanud valu. Võib-olla see tundub liialt suur sõnaga. Siiski see minu arust on vajalik, kui sa suudad edasi anda, siis lugeja ei ole rumal, lugeja tajub ära võib-olla väga tihti. Eriti kriitika püüab alahinnata lugejat liialt palju, võib-olla retsepte ette kirjutada, lugeja muidu varati usuka kriitikat, usub mustvalgel kirjutatud. Aga lugeja võiks ennast rohkem usaldada, sest minu arust kirjanduse ajaloos ka need raamatud, mis on lugejatele väga meeldinud. Need on ajad üle elanud. Te ütlesite, et teie eesmärgiks kirjutamisel ei ole ainult põnevus, on siis teie eesmärk probleemi sügavuti lahata, probleemi sisse minna, neid juuri otsida? Kindlasti on ja ekssuutlikkuse määrake ära, kui kaugele ma jõuan minna nendes kui, kui sügavana jõuan lahata, hästi kirjutatud probleem. Sügavuti mindud, kus on asjade olemust, puutud lahata, et kõik läheb lõpuks inimese hinge juurde, kuhu see kirjandus käsitleb inimesele inimese hinge juurde. Ja kui ta hinge juurde läheb, mida keerulisemaks, mida vastuolulisemaks läheb, see ju tegelikult näitabki sügavust. Eks, eks meie kirjanduse vigangahe võib-olla oleme liialt optimistliku tundja. Liialt mustvalge tehnikat on veel väga palju ka praeguses kirjanduses sees väga palju nagu järele veetud 50.-test aastatest. Kõige tähtsam on endast, et julgeda kirjutada, sest me kardame võib-olla liialt palju rohkem kui pukiks, kata kardamet jääb. Me kanname, need värvid on liialt mustad või või teatud probleemid muutuvad liialt küsitavaks. Aga kui me seda kardame, siis järelikult see seab, millega lae. Teile peaks olema kolleeg Vaino Vahing, väga lähedane autor. Tema lugu mulle meeldis, mis Loomingus ilmus. Novellid. Hiljem ilmusid. Need mulle nii meeldinud, pean tunnistama, ta kirjutab pliialt psühhiaatrina minu arust liialt psühhiaatrina. Ja nad on rohkem keerukamad demonatuurid kui sügavamad. Sest kiirgus alati ma ütleksin ka automaatselt ei tähenda sügavust liialt paradoksi, ka ülekuhjatud on nende psüühika, nende tegelaste hingemaailm. Teie kutse on küllaltki pingeline ja kui palju ta üldse teil võimaldab lugeda, kui suurte lugemus on? Siin on raske öelda, sest peaks olema mingi, et võrrelda peaks olema mingi etalon. Ei tea, kui suurse normi etalon on. Aga ma arendan päris hulk aastaid. Algaastatest meedikuna töötades töötan juba kaheksa aastat arstina. Lugemus väga väike. See tähendab, ma kardan, staks kolm neli romaani keskmist romaani aastas. Kuivõrd ma pidin lugema kogu aeg meditsiini, jookseb perioodikat eriala, pidin kohe lugema. Aga nüüd on, viimased aastad on mõnevõrra mõnevõrra on kasvanud, aga ma pean lugema valikuliselt, väga valikuliselt, sest ahmida ei jõua. Ah, mida ei jõua seetõttu maa on inimesi, kelle maitset ma usaldan. Ja uusi autoreid, trummarid, autorid, nende, nende tundmatu autorite raamatut kätte võttes ma arvestan nende arvamust. Andil oma meeliskirjanik olemas või ikka ikka väga meeldib mulle vene kirjanikest Dostojevski, Dostojevski, minu arust niis sügavalt. Nii kaugele inimhinge tunginud, kujundas ta Jeski helist, seda keegi teine suutnud ei ole ja nii omapäraselt hiilib Hemingway debark. Volmer meeldib väga, mõned kuud tagasi manu, väga innukalt lugesin Šveits piiri. Tra näidendeid hämmastama panev sügavus ongi niimoodi, kui loed mõnda teost. Tunnen, et loen teistmoodi kujulat aastat 14 tagasi kuidagi hoopis teistmoodi leidel, rohkem liiadu autor midagi, tal on õnnestunud mõni väga ilus seen või mõni väga ilus ütlus. Mõni väga ilus kirjeldus, see tohutut naudingut, sädelevaid, mitu korda üle. Seda ma varem ei olnud. Kas te olete mõelnud ka sellele, et võib-olla miskitpidi olete kuskilt kaudseid mõjutusi saanud? Teie puhul ei oska küll kedagi mõjutajaks pidada muidugi otseselt. Aga ma ütlesin sellest liniseda, kui sa diaraamatulevad läbi mõtet, kuidas suutis see kirjanik kõik seda, mida võib-olla sina tunned, sa praegu ei suuda? Vot nihukest asja on palju. Ja see tekitab kadedust, aga ma ütleks, positiivne kadedus. Sa tunned, et sa tunned rõõmu, rõõmu, nii ilusti võib kirjutada, nii hästi võib kirjutada. Tunned siis oma küündimatust, tuled, kui palju on tarvis teha enda kallal tööd ta ju see on ju mõju, tegelikult ta, palun, tan võrdlus ja kirjandus on võrdlus, on teil tulnud oma? Ka võidelda iseendaks jäämise eest et ausaks jääda ja, või on kõik väga rohelisel teel läinud. Praegu ma olen tundnud, et ma olen suutnud. Olla au, aususe küsimus on. Ja seda ma mõtlengi Aujaks ma püüan jääda, sest siis on lugupidamine enda vastu kõigepealt siis saab, siis astud üle. Siis peab olema vajadus, et sind avaldataks suurem kui see, mis sa kirja paned. Mille kallal praegu töötate, kas töötab mõte või käsi juba kirjutad kah? Jah, kirjutasin juba. Praegu paus, paus poolteist kuud. Kõhklen väga, praegu olen algaja. Võtsin taanlast proovidel ennast tundma, õppida ennast proovida, teisest apteegist uued probleemid, teised tahud, tasin keerdude natukene. Armastusest eelnevates raamatutes natuke armastust on mööda ei saa minna. Pealkiri pidi olema dorfi suvi, saarest tegevus toimub saarel välja mõeldud saar, väljamõeldud tegelased. Ei tea, mis välja tuleb. Kas kutsetöö arstide pole hakanud segama kirjutamist? Kas pole sellist mõtet olnud, et lausa kirjandusele pühenduda? On küll segab tugevalt. Kõige raskem on, kui sa tuled väsinud, omajagu tülpinud töölt. Ja sa pead hakkama mõtlema. Kunstilises kategooriates peale hakkan mõtlema ilust, sa pead hakkama suutma seda ilu panna paberile ümber elamine, enda kätte võtmine, ümberkehastumine, loojaks, ilul oleks, see on väga raske ja väga palju õhtuid, kus ma seda ei suudagi. Kergema vastupanu tee, keeran televiisori lahti, hakkan vaatama, sest ei saa tulla töölt kohe hakata kirjutama, ma olen ka kirjutanud. Tööl ausalt öeldes laua taga teen tööd, momente, vaba aeg, olen kirjutanud romaani. Olen kirjutanud just seda viimast romaani, mis sul praegu käsil on. Aga ei suuda. Ja kui mul natuke eneseusk veel tugevamaks läheb Siis ma arvatavasti tulen kirjandusse päris üle. Tega, testid mul ei ole, niisugust tunnet praegu vähemalt ei ole, et mul ei ole, millest kirjutada. Sellist tunnet mul ei ole. Võib-olla kirjanduskriitikale, kes võib-olla juhtu otsesaadet kuulama. Et meie kirjandus, kirjanduse, arvustajad, kirjanduse tegijad, nad oleksid sallivamad. See on hädavajalik kirjandus. Elaks täisverelist elu sallivusest, žanride rohkuse, teemade rohkuse. Ja kujutamisviiside. Ja kujutamisviiside suhtes ja. Seda oleks minu arust Eesti kirjandus, saab minust praegu kõige rohkem sallivust. Kirjastused, kriitikud. Sest kuigi väikse rahva kirjandus oma näo saab ta ikka läbi tippude tippteoste. Aga tippteosed saavad kasvada ainult laial baasil, võrse laialt baasilt.