Teine maailmasõda nõudis 55 miljoni 300000 inimese elu. Saksamaa selle sõja algataja kaotas surnutena neli miljonit 300000 sõjaväelast ja üle kolme miljoni tsiviilisiku. Vastavad ametlikud arvud Nõukogude liidus on 13 miljonit 600000 ja kuus miljonit 700000. Arvud, mida ei suuda mõistusega haarata. Eesti rahva kaotused langenute ja teadmata kadunutena ei ole teada. Mitmesugustel hinnangutel Sai mõlematel rinde pooltel sõduritena ka 20 25000 meest. Lisaks surnutena kaotused tsiviilelanike hulgast, kus mõlema sõdiva poole võimude poolt arreteeritud jääk koonduslaagrites, hukkunutele mõrvatutena ja üle mere põgenedes uppunute vähemalt sama palju tsiviilisikuid. Eesti vabadussõjas langes ja suri veidi alla 4000 mehe. Nii või teisiti võttis teine maailmasõja lahingutest osa ligikaudu 100000 eestlast. Neil tuli võidelda mõlemil pool rindejoont punaarmees neil, kes seda tegid ideoloogilisel kaalutlustel. Territoriaalkorpuseks ümber nimetatud Eesti kaitseväes. Teeninuina ja mobiliseeritud. Palju on räägitud ja kirjutatud punaarmee eesti korpuse lahingutest vähe, aga seal kantud kaotustest. Alles mõned aastad on avalikkus teada saanud mõttetult hukkunust ja nälga surnuist tööpataljonides langeralist Velikije Luki all ja Kuramaal. Usun, et punaarmees langenute surnute arv on siiski võimalik arhiivimaterjalide abil edaspidi kindlaks teha kasvõi ligikaudselt. Kuid kaugelt suurem arv eesti mehi kandis möödunud suure sõja ajal saksa vormi. Nende arvu hinnatakse ligikaudu 80-le 1000-le mehele. Miks see oli nii? Ei olnud ju ununenud ei saksa ristirüütlid, saksa parunid ja mõisnikud mõisa tall, peksupingid polnud ununenud ka sõda landesveeriga kus meie mehed võitlesid tõelise vaimustusega osaltki kätte maksta mitmesaja-aastast võlga. Saksa sõjaväes oli eestlasi, kes olid võidelnud iseseisvuse eest vabadussõjas ja pidasid õigeks seda võitlust. Jätkata. Oli juba enne sõja algust ida vaenlasele aktiivse vastupanuliikumisele mehi, kes jahipüssidega olid kaitsnud oma kodusid hävituspataljonide eest. Oli rohkesti eesti kaadriohvitsere ja üle ajateenijaid, kes olid pääsenud mitmel kombel territoriaalkorpusest või aktiivsest teenistusest. Ja lõpuks oli kümneid tuhandeid mobiliseerituid, kes võtsid püssi kätte siis, kui kodumaapiir ähvardas idavaenlase uus sissetung. Saksa vägede saabudes lootis eestlane vabanemist okupatsioonist ja oli üldine arvamine et sakslastel pole midagi endise põhiseadusliku korra taastamise vastu. Kui aga mõni aeg hiljem selgus, et tegelikult okupeeriti meid uuesti oli Eesti sõduri seisukohalt üldiselt järgmine. Meil pole midagi ühist sakslastega peale idarinde vastas. Seetõttu oleme relvavennad. Sakslastel ei tarvitse otsida meie sõprust, sest meid lahutab sajanditepikkune ajalugu. Kohe sõja algul tekkis aktiivne vastupanu liikumine, eriti tänu 1941. aasta juuniküüditamisega. Nõndanimetatud metsavendlusega. Tuhanded, kui mitte kümned tuhanded eesti mehed läksid küüditamise ja hiljem mobilisatsiooni eest päästvasse metsa mis hädaaegadel oli alati varjupaigaks. Ei lepitud ainult metsas olemisega relvastati, kuidas saadi jahipüssidega peidetud kaitseliidu püssidega varjatud püstolitega? Võideldi hävituspataljonide väiksemate punaarmee üksustega. Metsa läinud meestest moodustasid omakaitse üksused, kes asusid rindejoonele ja võtsid terved lõigud enda hooleks. Nii toimus Tartuse Pärnu jõel, hiljem ka lahingutes Tallinna pärast. 41. aasta augusti lõpus siin tegutsenud kindralkolonel Fan Köhler annab korralduse Eesti üksuste moodustamiseks vabatahtlikkuse ja aastase lepingu alusel. Korraldusega käis tagalaülemale kindral mutile kaasas. Manitsusüksused ei tohi mingil juhul olla suuremad kui pataljon, seega 600 800 meest. Nii moodustati Eestis 1941. aasta sügisel esimene Eesti rahvuspataljon major juhtimisel. Peatselt formeeriti veel viis sellist pataljoni, mis hiljem nimetati ümber julgestuseks pedeks ja said numbri veidi hiljem idapataljonid, eks, ja 1943. aasta algusest eesti pataljon näiteks kusjuures kuus pataljoni ühendati kolmeks Eesti pataljonid 658 659 ja 660 Rebase soodeni Ellrami juhtimisel. Samal, 1941. aasta sügisel. Kuid kohe algasid ka pettumused. Ohvitserid ei saanud Saksa sõjaväes kasutuses olevaid auastmeid vaid olid nõndanimetatud sonar. Füürerit võiks tõlkida kui eriotstarbega, ohvitserid. Varustus ja relvastus olid viletsad. Punaarmee käest sakslaste kätte langenud relvad ja laskemoon puuduvad üldse miinipildujad, rääkimata jalaväekahuritest. Pataljonide juure määratakse sakslastest sideohvitser, kellele pataljoni ülem tegelikult allub. Eestlastele ei ole lubatud anda ainsat saksa vapruse ordenit astmestiku jaotatud raudristi. Selle asemel mõeldakse välja nõndanimetatud idarist. Alles 1943. aasta kevadtalvel, kui eestlased päästsid sisuliselt kogu 18. armee olukorra, julgeb korpuse ülem kindral Pärt omal riisikol määrata raudristid reale eesti sõduritele. Peakorteri nõusolek saadakse alles hiljem. Tahetakse isegi keelata Eesti värvide kandmine varrukal. Meie sõdurid idapataljonides nimetavad sellist vahekorda sakslastega eestlaste teiseks rindeks moraalseks rindeks sakslaste vastu. Aga aeg teeb oma töö. Saksa välksõjastrateegia pole idas andnud tulemusi. Nende armee on kandnud suuri kaotusi. Ilmselt nendel kaalutlustel annab peakorter 42. aasta 27. augustil korralduse Eesti leegioni moodustamiseks. Väljaõppekohaks määratakse nõndanimetatud heide laager Poolas, debiitsas Krakowi lähedal. Asukoht muidugi kutsus esile rahulolematust eestlaste hulgas, kes lootsid Eesti väeosade väljaõppepaigaks Eestit. Aga siiski tekkis lootus, et moodustub Eesti oma sõjavägi. 1943. aasta algul otsustan taastun leegioni kuna praktikal olles olen veidi töötanud ajakirjanduses, tekib mõte saada sõja kirjased, eks. Hangin soovitused Eesti sõnasti Postimeest ning otsin üles Tallinnas asuva värbamiskeskuse. Seal võtavad mind eestlastest ohvitserid üsna lahkesti vastu sõjakirjasaatjaks ja ka neid mehi on vaja. Eesti leegioni juurde kuulub sõjakirjasaatjate rühm ja seal on veel mehi vähe. Kuid ja nende väljaõpe toimub mitteheidelaagris vaid Berliinis sealses keskuses. Ongi just õige aeg, on veel kolm meest sinna soovinud ja nädala pärast tuleb sõita. Ongi kogu informatsioon kästi õigel päeval kohale tulla. Jõudsin veel likvideerida oma tudengitoa Tartusse, käia kodus, rumal jätta jumalaga vanematega. Väljasõit Tallinn-Sadama jaamast kitsarööpmelise raudteel, Rujas ümberistumine sõiduks Riiga. Olime neljakesi reporteriteks pürgivat tuntud ujuja, massalski Pärnu poiss, venda Kask ja mina raadiotehnik juba 40 mees, saareke. Kogenum meist on siiski massalski tanud poo senise Berliini siiski. Ülejäänu üle oli see esimeseks sõiduks Balti riikidest välja. Poosenisteemegi peaduse massalski otsib üles oma sugulased, meie veedame paar päeva hotellis. On üllatav, kui lihtne on sõjaaegses euroopas saadav hotellituba, kõik on pooltühjad. Poosenist sõitsimegi rongiga edasi Berliini sissesõidul märkasime esimese sõjamärke Saksamaal õhurünnakutest purunenud maju ja ka mõningaid hävinud ja mahuneid. Purustusi pole aga eriti palju. Massrünnakud olid alles algamas. Rong peatus Friedrich trasse jaamas sümboolses Berliini tsentris sealt linnaraudteega Tseelendorfi ja olemegi kohal. Korrapidaja ohvitser võttis meid vastu ja selgitas üsna põhjalikult, mis ja kuidas edasi. Enne kolmekuulist noorsõduri väljaõpet ei saa meist keegi kirja saatjaks. Iga mees Saksa armees ka arstid, tõlgid, muuderi, jalamehed, kõik peavad tegema läbi väljaõpe. Pärast väljaõpet tuleb lihtsõdurina olla paar kuud rinda praktikal mingis eesliiniväeosas. Et oleks selge, mida tähendab eesliin ja seda seal. Ja sõjakirjasaatjate töö on rajatud nii, et iga diviisi või korpuse juures sõjakirjasaatjate rühm kuhu kuuluvad Neliviisa reporterid, paar fotomeest, raadioreporter, filmimeeskunstnik, vastav tehnikapersonal. Keskus ise koosnes kahekordsest, kivihoonest, mõnest kapitaalselt abihoonest ja tervest reast Barakidest. Lisaks väljakuist, mis oli täidetud kõikvõimalike masinatega. Aga jah, kõigepealt kolmekuune väljaõppel. Esimese eestlasena kohtame Jüri Remmelgat iseseisvusaegsed tuntud ajakirjanikku, kellele eriti populaarsed olid tema igapäevaelu kajastavad olme följetonid perekond, Freibergid. Jüri andis üsna pessimistliku hinnangu siinsest olemisest. Ehk preisi värk loeb ainult auaste, mitte see, kes sa oled. Ta ise tahtis kangesti eesti leegioni heidelaagrisse, oli aga määratud lektoriks gruppe Vort juure ja ta ülesandeks oli lugeda saabuvat saksakeelset materjali. Valida sellest välja sobivat Eesti ajakirjandusele ning tõlkida taliauastmelt. Kapral oli vabatahtlikuna teeninud aasta saksa kahurväes osa võtnud lahingutes Saaremaal ja Dievjanski katlas. Järgmisel päeval saame vormiriietuse ja relvad määramise välja, Prühma. Neljakesi satume ühte jakku, lisaks kuus küllaltki prominentsel sakslast. Välisministeeriumi pressiosakonnast, berliinlane Göteborg poosinile toimetaja, kidura välimusega Spats, hamburger Taagelvati toimetaja furmanni, sama ajalehe karika turisti, kelle nime olen kahjuks unustanud. Filoloogiadoktor, rupi, Defa see saksa filmikompanii reklaamisheffibartoshi kõik 35 40 aastased mehed ja ülemaks allohvitser folder. Iga väljaõpe ja tarvis on barakis eraldi tuba. Jaoülemad ja kõrgemad mehed on loomulikult eraldi ruumides, kes on pärit Berliinist, võivad elada kodus. Väljaõpe Preisilik hinnaalandust ei anta kellelegi. Äratuskell kuus ja edasi läheb kõik korra pidevile järgi pesema, riietuma Marit korda. See muideks tõsisemaid ettevõtmisi linad on väikse ruudulise mustriga ja kõik peavad olema. Peab olema, joon sirge. Igal hommikul lööb korrapidaja allohvitser kolm, neli halvemini korrastavad voodid segamini. Kovi toet kööki hommikueine. Kell kaheksa rivistamine väljaõppekompaniiveebel kena nimega Engel vaatab iga mehe riietuse relvast sülekompaniiülem ülemleitnant Pärd võtab rapordi vastu. Rühmad lahkuvad eri suundades, kuhu keegi tenniseväljakule parkmetsa alla. Mõnikord seitse, kaheksa kilomeetrit eemal olevatele põldudele niitudel. Taalemi linnaosa tagant. Kurnavad rasket rivi väljaõpet neli tundi. Koondrivi relvavõtete lahkrivi. Kui keegi millegagi hästi hakkama ei saa, võtab jaoülem ta eraldi, et kolm-nelikümmend korda püsti pikali. Püssisirutatud käega ees hoides põlvist laskuda, sama palju kordi roomata mööda õppeväljakut pärast virvendab silme ees oled täis püha viha ja palud issandat teda. Sind selle nöökiaga rindel kokku viiks. Teha pole ka midagi, hambad risti, tuleb vastu pidada, välja kannatada. Pärast neljatunnilist tampi tulema, higistan määrdunud väsinuna tagasi pool tundi riietuse korrastamiseks sööma. Pärast seda paar tundi teoreetilist sõjaväelist loengut, kus silmad vägisi kinni tikuvad, jälle riviõppus, kella kuueni. Siis relvade puhastus, riieta, korrastusõhtusöök, kuivtoidu väljavõtmine järgmiseks hommikuks toimkonnad napilt saab kõik korda. Korrapidaja vile magama. Üks väljaõppepäev on eriti eredalt meelde jäänud. Olid just olnud lihavõttepühad, kõik said linnaload. Käisime muuseas ka loomaaias, kus võis istuda kohvikutes mõnusalt jalutada hästi korrastatud kruusateedel. Järgmisel hommikul rivistusel avastab staabiveebel, et paljude meeste tääkida kinnitussoontel pisut tolmu eelnenud päeva oli olnud tuuline, loomaaiateedel olnud liiv maandus tääkidel ja õhtul muidugi keegi ei mõelnudki puhastamisele. Ettekanne kompaniiülemale ja saame kuulda uut ja vana, kes me oleme, et meist midagi kunagi ei saa. Et oleme Saksa sõjaväe häbiplekk ja palju muudki. Kõlas lühike parem pool edasi marss ja olimegi tänavalt eelda alevi poole laulu, see kukub välja kesisevõitu jätta ja kohe gaasialarm. Maskid välja pähe. Kes vähegi saab, torkab tiku vahele. Joostes marss edasi läbiva jooksusammul laulu. Teadagi mis tuleb joosta ise gaasimaskides laulust välja. Niipea kui olen majadest mööda põldude rajoonis, algas pommitamine lahkrivi käskustega Ratsavägi paremalt kõik kraavi, relvad laskevalmis. Ta rivistuda joostes marss ja üsna kohe tankid vasemalt, kõik kordub. Jälle rivistuda ja nii järjest Leenu rünnak. Jalavägi eest, iga mees teab, mis teha ja nii ikka edasi kilomeetrite kaupa joostes gaasimaskides. Esimesed vanemad mehed langevad kokku, allohvitserid võtavad nad enda hooleks, toimutatakse kraavi veega ja saadetakse liinibusside tagasi. Meie, härra toimetaja Spats ka. Oleme tuimad ja poolsegased. Äkki tuleb käsklus allveelaevadelt? Viskame kohe pikali, alles siis taipame tobedus. Masalskiga kahekesi oleme kuulipildujad seega rohkem koormat kaelas. Saareke, higi mullides, kuid peab vastu, vannub kõva häälega läbi maski. Tagasiteel tänavatel käsutatakse sammu marss, gaasimaskid maha laulu. Infanta riigi Tubisti kroone Allar Waffen tõlkes jalavägi, sa oled kõikide relvaliikide kroon, kõlab juba reipama kergendustundega. Kell 13 ettenähtud ajal oleme tagasi. Nagu mehed välja arvutasid, tegime nelja poole tunniga gaasimaskides lahkrivikäsklusi täites 30 kilomeetrise rännaku. Ja ometi pidi meie välja olema tunduvalt kergem rivikooslused omast. Nii rääkisid meile alljuhid ja küllap see nii oligi, sest meie seas on hulk vanemaid mehi juba sellepärast ei võinud füüsiline koormus tõstavale teatud piirini. Toit muidugi ka nigel, kuid me saame kahekiloseid pakikesi kodunt. Enamik sakslasi ka. Aga kui Göteborg väidab, et selle sõjaväe võidame, jäta Spats kunagi lisamata, nagu eelminegi. Kord nädalas suure lasketiirul, mis paikneb Est neli, viis kilomeetrit eemal laskeõppused kuulipildujast, sõjapüssist ja püstolist. Need viiakse läbi hästi organiseeritult ja kiiresti. On kirjutamata seaduseks. Kompaniis kuus paremat saavad lasketiirud, linnaloa võivad kohe lahkuda. Eestis oli ise seal laskesport väga populaarne, seda harrastati keskkoolides spordiühingutes. Meie nelja eestlase auks tuleb tõdeda, et olime alati kuue esimese hulgas. Kuid juhtubki õnnetusi. Maastikuõppustel, kus lastakse õppepadrunitega, millel on puukuulid, mis rauast väljudes purunevad Puubrähiks laseb Klasman kuulipildujast püsti tõustes endale selle puiduhunniku põske ja peab minema pikemaks ajaks haiglasse. Käsigranaadi viskeharjutustel pillab mees granaadipeost maha. Rühmaülem velt, veebel, Vinkel man, haarab selle, püüab visatule varjendi serva seaga lõhketel käes mees paremast käest ilma. Sama vinkel ma annan hiljem Eesti sõjakirjasatud rühma staabiveebel. Analoogilistes harjutustel jälgib õppust kompaniiülema leitnant Pärn. Ta ei varja nagu kord ja kohus ning saab pisikese killu otse silma. Sageneb Berliini pommitamine liitlaste lendavate kindluste poolt. Vaatamata tugevale õhukaitsele ja ö hävituslennukitele ja hulga helgi heitjatele. Tungivalt suured pommitajate koondised ja heidavad oma purustava koorma, kuhu tahavad. Palju heidetakse süütepomme, sellest rohkem tulekahjud. Kuigi selline õhulahingujälgimine Rohtlik õuderi mürskude kildude tõttu. Muidugi, kui pommitajad ei ole just pea kohal ei suudame mitu korda järgimata jätta seda tohutu purustavat jõudude heitlust. Meenub Smatsi, selle sõja võidame nagu eelmisegi. Kaks korda viiakse meid päästetöödele esimene kord kesklinna kustutama süütepommide tekitatud tulekahju seitsmekorruselises majas, kus põleb ülemine korrus. Pärast kümnetunnilist pingutust õnnestub tulekahju likvideerida teinekord üsna ligidale Taalemisse. Meie nõmme taolisse linnaossa. Ja seda on pommitatud põhiliselt lõhkepommidega. Tagajärjed on jubedad kokku varisenud majas surnute ja haavatutega. Meie ülesanne päästa elavaid rusude alt keldritest. Väljaõppe lõpupoole saame sagedamini linnalubasid. Käe Kurferson tammil, kohvik Hilbrichis, mis on muutunud eestlaste kohtumiskohaks, saksa keelt peaaegu ei kuulegi. Kohtasime palju tuttavaid. Siin käib ka paljud 1939. aastal Eestist lahkunud baltisakslasi. Jaan. Üllatav, kui hea sõnaga viimased meenutavad Eestimaad. Külastame Berliinis elavate väljaõppekaaslaste kodusid, tutvu nende perede ja elulaadiga. Õnnetu on ainult Hamburgi toimetaja Thurman tallela põde Berliinis kuid keskuse adjutant tabab vaese mehe veel varahommikul väraval olles kiiver tagurpidi peas ja furman saab kuu aega kasarmuaresti. Sakslaste meeleolu sel kevadel on veel lootusrikas. Loodetakse idarindel suur pealetungi, mis seal lõpetaks sõja. Kuna oleme üldiselt hästi informeeritud seltskonnas, siis teatakse rääkida paljustki uutest tankidest panter ja neist loodud soomusarmeedest väljaõppel olevatest tohutudest väekontingendist. Jah, esimest korda jõudsid mu kõrvu jutud aatomipommist reaktiivlennukitest. Küllap vist kõigis sõjavägedes, nii et väljaõpe on tehtud nii raskeks ja nöögi rikkaks, et õpetatav lõpuks lausa hakkab igatsema rindele pääsemist. Igal juhul on see meiega küll nii eriti kui tulid laipväsinuna maastikuõppuselt või kui laupäeviti hambaharja žiletiteraga toapõrandaid puhtaks veel puhtamaks pühkisid. Ja lõpuks jõudiski kätte päev, mil öeldi, et välja hüppan läbi, olete valmis, sõdurid? Võtsime välja lahinguvarustuse ja kaheksakesi saareke, raadiotehnikuna ei vaja rindepraktikat, Thurman jääb haigeks. Taanlasest allohvitseri juhtimisel alustame teed Leningradi rindele. Riias on ümberistumine. Kuna edasisõit kulgeb läbi Valga ja Võru, uurisin välja, et kui saaksin sõita ühe rongi varem, jõuaksin neli tundi varem Võrru. Sellest piisaks, et helistada koju ja paluda isa jaama sõita. Kui dokumendid on vormistatud kogu grupile, läksime komandatuuri, selgitasime asja jänne imet, komandant, tule mulle vastu, vormistab eraldi marsiga Surja võru. Nii kohtungi võrgujaamas isaga, kes on muidugi kaasa toonud tüseda toidupakki kus ei puudu ka mõned pudelid viina. Kui sisse jõuab rong, kus meie mehed peal on, näen, et sellele peab peale saada mu toakaaslane ülikooli päevilt äsja usuteaduskonna lõpetanud Juhan, avaram, kes peab sõitma Petserisse proovijutlust pidama. Sõjaväerongis eraisikuid sõita ei tohi, kuid pekide Feltsa Tarmeeria mehe pehmeks ja ta lubab Juhane meie vagunisse on varahommikune aeg. Vagunis laseme kohe hea maitsta nii suitsusingid vorstil kui napsul, mille peale köite Brok ütleb, et Eesti endale erakordselt sümpaatne maa. Petseris läheb Juhan üsna lõbusas tujus maha. Kui aasta hiljem Rakveres kohtusime, pärisin kohe spetsialist, proovi, jutlus läks. Oh, kõik naised nutsid ainult hiljem, kui vöör mündrid tulid kättpidi tänama, oli sunnitud ütlema, et hoidke kaugemale, hoidke kaugemale. Muidu oleks viinalõhn ninna läinud. Olgu mainitud, et Juhanil õnnestus läbi Saksamaa ja Taani lõpuks koos abikaasa ja kahe väikse pojaga pääseda Rootsi, õppida rootsi keel ja saada Lapimaal Rootsiga uudse õpetajaks. Rootslasest pastorit ei tahtnud nii kaugele põhja minna. Tosmos meie lõppjaamas proostitult porine maastik, millest seda raskelt üle käinud autodega viiakse meid rindejoonele lähemale, saab linna juure ja määratakse kõiki ühte kompaniisse küllaga erinevatesse jagudes. Algab tavaline igapäevane kaevikuteenistus, kaevikuid ja punkrid asuvad väikesel kõrgendikul päris soo serval. Iga jao tarbeks on oma punker, kuulipilduja laskurpesad poolteist, 100 meetrit kaevikuid. Vastane asus teisel pool sood, vahel paar kilomeetrit, eikellegimaad lausa vesist sood rohkete laugastega. Rindejoon on siin püsinud peaaegu kaks aastat. Kuna olen saanud välja põue kiirtulega kuulipilduja MG 42-ga, määratakse mind kuulipilduja sihturiks selle teoreetiliseks laskekiiruses 1000 lasku minutis. 500 lasu järel on aga raud nii tuline, et tuleb vahetada. Me asusime nii-öelda täiesti vaikses rindelõigus, kus ei toimu isegi mitte kohaliku tähtsusega tegevust. Kuid mõlemad pooled püüavad vastastikku teineteist segada. Esmajoones miinipilduja tulega kõikvõimalikele tagala viis radadele vahele antaksegi väiksemaid tulelööke kaevikutes. Öösiti tulistavad kuulipildurite, et mittepostil olles magama jääda pikki valanguid vastassuunas. Päeviti andi Antiga kergelt kahuri tuld, kuid põhiliselt tagalaobjektidele nii meie kui vastase poolt. Punkrit võib kütta ainult öösiti, kui on minekuid. Kui sõdur on leidlik, kütab telliskividega. Ämbritega on toodud diiselkütust, selle sisse pannakse tellised, lastakse mõned tunnid imbuda ja siis ahju. Öösiti tuli käia eelpostidel meetrit 200, kaevikute ees. Meie ajal on kaks kahe meelist posti, mis pimedas mehitatakse, et õigeaegselt märgata võimalikke vastase rünnakrühmi. Neid ma ei kogenud, rinne on samal kaua samal kohal eikellegimaa täis topitud jalaväemiine miiniväljade plaanidega vananenud, mitte täielikult kumbki pool ei ta asjatult riskida. Hädas oleme kahe asjaga. Vaatamata rahuliku reni rindelõigule saame vähe magada. Kolm meest on valves kahetunnises kahes kuulipilduja ühes laskurpesas seega kaks tundi valvet. Neli vaba Päeval võib avavahetuses magada, kui just ei pea tagantpoolt toitu, laskemoona või muud varustust tooma. Öösiti praktiliselt emagata oldi, kase eelpostidel tehti kaevetöid võib alati kuulipildujapesades maksimaalselt neli tundi katkendlikku magamist, sedagi riietes ainult säärikud jalast ära. Teiseks on med issand õnnistanud pooldobeda ülemleitnandiks kompaniiülem, aga ilmselt on ta julge mees ja tubli juht, sest ta kannab rüütliristi, niisama neid ei jagata. Näiteks nõudis kategooriliselt, et kaevikud kaks korda päevas tuleb luuaga üle pühkida ja muudki täitsa tarbetud tegevust. Ühel ööl kohendasime kaaslasega kuulipilduja pesa, kui meie ligidale langeb juhuslik miinipildujamürsk. Mees mu kõrval karjatab ja langeb pikali. Hüppasin juure, taipan, et tal saanudki lud mõlemasse jalga. Lohistan ta punkrisse, mehed tõmbavad saapad jalast ja teevad sidemed. Järsku jaoülem ütleb, et minu selg on ka verine. Võtan kuue seljast, tõsi, seljas on haav. Tuleb minna pataljoni sidumispunkti, kuhu kanderaamiga viiakse mu kaaslane. Temagi haavad pole eriti rasked, kuid käia ta ei saa. Sidumispunktis selgub, et mul on vedanud, kild on jäänud pidama kahe ribikondi vahele, muidu oleks tunginud kopsuhaav, ei nõua haiglaravi. Olen nädalapäevad rügemendi tervenest punktis. Jah, vaikne rinne. Saan teada, et öösel kaevetööd teostades on massalski saanud kuuli läbi kaela ja Sablina haiglas surnud. Miini pilamürsust on langenud teine mehe rinde praktikant, taanlasest vabatahtlik allohvitser. Kahe kuuga kaheksast meest, kaks langenud üks haavatu. Tahtmatult tuleb meele Remarque Läänerindel muutuseta lõpp, ka seal langeb peategelane vaiksel rindel. Augusti algul Sammerinud, aeg täis, otsime sabina süles massalskija taanlase kalmud. Seisad nende juures ja tajume sõja mõttetust jubedust. Algab sõit tagasi Berliini. Jälle õnnestub mul Petseri jaamast helistada koju ning Võru jaamas isaga kohtuda. Nad on olnud mures mu pärast, sest kui andunud teade mu haavatasaamisest ja polnud ju teada, et kergelt veel rinde praktikal olles saame teada Saksamaa ja sakslastele ootuste purunemisest. Kavandatud suurrünnak keskrindel. Kurski kaarel purustati vastase vägede poolt, kes ise asusid pealetungile. Triivi jõudes saame Jüri Remmelgas teada, et Kurski lahingutes osalenud ka eesti pataljon Vikingi diviisi koosseisus. See diviis koosnes paljude rahvuste vabatahtlikest. Hollandlased, belglased, norralased, soomlased, taanlased. Esimesed teated Vikingi kirja saatjalt olid masendavad. Venelased purustasid Narva pataljoni kirja saatja, Aabeli kirjutus kandis pealkirja pataljon Narva ohvri teekond. Mainitud sõjakiri loeti samal päeval etega Saksa ringhäälingus. Algul ei saanud kuidagi õiget pilti, teatati, et pataljoni ülem major Eberhard oli postuumselt autasustatud rüütliristiga. Kui aga paar päeva hiljem jõudsid pärale Meie mehe Elmar Tõnis Mäerindekirjad, tõsi küll, väga emotsionaalsed, sai kõik selgeks. Need olid ju meie leegioni poisid esimesest väljaõppele saabunud vabatahtlikest formeeritud pataljon. See oli saanud erakordselt põhjaliku ja hea väljaõpe. Suurepärase varustuse esmaklassilise relvastusega oli varustatud spetsiaalse raske kompaniiga, milles oli hulk tankitõrjekahureid, granaadiheitjaid, jalaväekahureid ja õhutõrjegrupp. Pataljon oli täis motoriseeritud ja koosnes ligikaudu 1350-st mehest. Pataljon pidi pärast välja pominema Leningradi rindele, nii oli lubatud. Arutlesime remmelga ka, et mis siis nii võib välja tulla sellest oma sõjaväest, kui mehi üksikute pataljonide kaupa saadetakse rindele aukude täiteks. Tähendab sakslased polnud sõna pidanud, kui Narva suunati ikkagi koosseisu. Loomulikult oleme uhked vaprate meeste tegevuse üle. Kuid mis saab edasi? Kas üldse tuleb suuremaid puht eestlase üksusi eestlastest juhtkonnaga oli ju palju Tallinna ohvitseri pataljon, ülemgi sakslased. Nagu hiljem selgus, oli Eberhard siiski austerlane. Aga ega see palju asja ei muuda. Kas meie ohvitserid ei oleks saanud pataljoni juhtimisega hakkama? Remmelgas meenutab Ebe Hardi sõnu väljaõppelaagrist. Minu käsutuses on olnud Euroopa parimat sõdurit, kuid selliseid röövleid, nagu seda on eestlased, pole ma veel näinud. Ja see oli mõeldud kiituseks, sest tema korraldusel sai kõne all olnud kompanii õhtul täiendava lisamarket Henri napsu sigarettidega. Hästi informeeritud Remmelgas teadis jutustada, et kodumaal on asutatud üle-eestiline Eesti leegioni sõprade selts jäät kavatsusele moodustada Eesti üksuste üldine juhatus kindral inspektuuri nime all. Selle juhiks pidi saama endine sõjakooli ülem kolonel Soodla, kes siiani ei ole olnud heidelaagris rügemendi ülemaks. Sooda olime onu hea sõber vabadussõja päevilt, mil Soodla oli Kuperjanovi partisanide pataljonis kompanii ülemaks. Avaldasin kahtlust, kas ta sakslastele sobib. Oli ju Soodla eriti kangelaslikult võidelnud 19. aastal saksa rauddiviisi ja Landeswehri vastu pälvides Riia all nõndanimetatud kuulipildujamäe vallutamisest kõrgema isikliku vapruse aumärgi vabadusristi. Sinnapaika määratluse tega jäid hiljem ja osalt ka alles nüüd on pataljon Narva võitluste enam-vähem selgitatud ja püüame seda edasi anda, nii nagu seda pataljoni ohvitserid ja sõdurid ise on selgitanud. Selles on Aavo Davisti, Paavo Saare, Meriste, Ilmar Ainsaare ja paljude teiste. Esimene suur lahing toimus seitsmeteistkümnendal 19. juulini 43. aastal Is Jumi jõe ääres Andrejevna küla ligidal. Praegusel kaardil on Andrew ka üle 10000 elanikuga linn. Idiumi jõgi algas donetski harujõgi või nimetati donetski jõge isumi kohal. Isumi jõeks. Osa meestest on aga arvamusel, et kohtuli sumile tunduvalt ligemal kui Andrei eemale. Usun, et kohta saab täpsustada. Pataljon ei saabunud rindele täis arvulisena, vaid ligikaudu 1000 mehelisena osa mehi oli puhkusel, mõned haiged. Pataljonis oli neli kompaniid igavesse. Kolm kompaniid olid jalaväeüksused, 400-ga raske kompanii, kaheksa tankitõrjekahuriga, kuue jalaväekahuriga, kaheksa raske granaadiheitja ja nelja kerge õhutõrjekahuriga. Veokiparki kuulus 186 sõidukit. Teel eesliinile kant, esimesed kaotused. Ööbommitajalt langes mürsk, teise kompanii maastikumasinasse surmas sakslasest kompaniiülema neli eestlast nende seast Tase arhitekt kase ja narva mehe Reimani. On küll arvamisi, et surma sai kaks eestlast kaks all raskesti haavata. Öösel kaevuti ja paigutati raskerelvad positsioonidele. Moondati. Hommikul joodi kohvi ja visati sõduri nalja, kui algas tugev raskerelvade tuli ja 22 vastase tanki läbisid jalaväepositsioonide liikusid edasi pataljoni staabi suunas. Tankitõrjerühmaülem eestlane leitnant viskar aga oli positsioonid hästi valinud. Kahuri tasuja ülemallohvitser Ain Saarega ning kahur Kõu alumise haringu ja kangelasliku sihturi trelliga hävitasid pärast tule käskluse saamist mõne minutiga kaheksandaks. Kahur piker lõikas nende taganemistee jäänud kolm tanki püüdsid tagurpidi sõites jalaväerindest läbi murda, kus neistki kaks hävitati magnetmiinidega. Selline kiire võit vastase tankidele tõstis kõvasti enesekindlust. Kuid juba tunni aja pärast algas uus tulemöll. Pataljon oli sakslased abiks saanud kaks raskest tankitõrjekahurit. 40 tanki ületasid jalaväekaevikud. Sakslased avasid liiga vara tule ja tankid pöördusid nende vastu. Sakslased küll purustasid viis tanki, kuid hävitati tankikahurite tulega. Aga selle kahevõitluse tulemusena olid tankid jõudnud meie kahurite tulepiirkonda ja mõne minutiga põles üheksa vastase sõjamasinat. Goes lõhkes tankimürsk ja surmas sihtur trelli. Teine lask kahuri enda hävitamiseks sõjaga tulistamata, sest võltfell diili tasuja laeng viis minema tanki soomustorni, mis langes vaid mõne meetri kaugusele kahurist. Gogele sihturiks hakkas allohvitser, haring hävitas veel kaks tanki, ülejäänud taganesid meie jalaväe kaevikujoonele, kus üsna agaralt tegeldi miinidega ja teise ning kolmanda kompanii mehed viisid rivist välja veel üheksanda esimese päeva lahinguli. Võidetud kaotused olid üllatavalt väikesed, kümmekond langenud, veidi enam haavatuid. Teine päev algas pärast udu hajumist suurtükigranaadiheitjate tulega ning poolesaja tanki ja sellele järgneva jalaväerünnakuga sekkus ka vastase lennuvägi, tulistades pardarelvadest pataljoni kaevikuid. Raskerelvade lennukite tuli tekitas meie hulgas märgatavaid kaotusi. Teise kompanii lõiku tungisid vastase tankid sisse kuid siit-sealt hüppasid välja mehed, kleepisid tankidele magnetmiinid ja kadusid aukudesse. Paljud tankid süttisid põlema, samal ajal aga suutis vastase jalavägi tungida meiega rikutesse. Õnneks saabusid kohale sakslaste sööst võitlus lennukite tukad sekkudes lahingusse kasutades ära vastase seast tekkinud segadust asusid teise kompanii mehed, kohati labidad püssipäradega lähivõitlusse, suutsid sisse murde likvideerida. Ka pärastlõunal üritas vastane rünnata, kuid väiksemate jõududega kolmanda kompanii abi kaaren, aktoriti. Ka siinpool oli märgatavaid kaotusi põhiliselt haavatute näol. Kuna rindelõik oli pideva tule all, ei saadud haavatuid taha, pole viia mehi, piinas janu, laske moonia, käsigranaadid olid lõpukorral. Kui diviisi ülem Eberhard lilt murelikult küsitles olukorra kohta, siis vastas viimane, et ta tuleb veel ehk ühe päeva toime jätama. Eestlaste peale võib olla kindel. Kolmas päev algas jälle tugeva turmtulega. Sellele järgnes tankide rünnak esialgu ima jalaväeta. Varsti oli ka jalavägi kohal ja algas verine käsitsivõitlus. Eriti raskeks muutus olukord kolmanda kompanii juures. Pataljoni ülem major Eberhard mõne mehega ise appi tõttas. Kaevikud olid juba peaagu vaenlasest puhtad, kui Eberhard märkas vastase tule piirkonnas jalgadest haavatud eesti allohvitseri. Ta hüppas kaevikust välja. Mehe juure tassis ta kaevikusse, kuid SAISis tanki granaadi tabamuse, mis rebestas ta vasakpoolse näo. Järevis vasaku käe õlast. Kindlameelne mees, küsi suures voolavalt adjutandilt leitnant Smitilt paberitüki ja pliiatsi ning kirjutas naisele reakallis. Kõik ei läinud nii, nagu mõtlesime, ela hästi. Võttis terve käega püstoli ja tulistas endale pähe. Andmed on pärit Ferdinand kellalt, kes oli mõned hetked tagasi tema juures. Hiljem pataljon reservis olles jõudsid mingil moel sinna ebaabikaasa ja tütar kes püüdsid jutuajamistes paljude eestlastega kõike teada saada oma mehe ja isa viimasest lahingust. Pataljoni juhtimise võttis üle leitnant Schmidt. Kella 14-ni lõpes laskemoon ja võidelda tuli püssipärade ägija labidaga. Schmidt leidis hiljem laskemoona järelveo eest vastutava sakslasest Everardi punkris väriseva kokkuvarisemine. Mees anti sõjakohtu alla. Meditsiinipunkti sõdurid tõid oma algatusel laskemoona. Jäid ka ised. Rindnene step oli täis purustatud vastase tanke ja langenud sõdureid. Veltheweldiili kahurile tasuja langes neist 15 panka. Ta meeskond oli tervenisti välja langenud ja ta tegutses üksi. Lõppes soomustläbistav laskemoon ja viimase tanki purustas ta 10 meetri kauguselt hariliku lõhkelaenguga. Lahing jätkus raugematu hooga ja näis juba lootusetuna, kuigi vastane sisse murret veel saavutanud ei olnud. Siis kella seitsmeteistkümnendal saabus kohale suur grupp sööst võitlus lennukeid ja tegid vastase rünnakule lõpu. Kuid see ainult näis nii. Pooleteise tunni pärast ilmusid künka tagant nähtavale järjekordsed 60 tankikahuritest ja kuulipildujatest vahetpidamata tulistades. Osa neist suudeti magnetmiinidega juba kai, kus hävitada, kuid enamik murdis läbi ja liikus pataljon staabi suures. Praegugi Tallinnas elavad mehed meenutavad mingil moel oli venelastele pataljoni staabi asukoht teada. Kõik tankirünnakut suundusid sinna. See oli meile suureks eeliseks, sest tankid tulid meie kahurite suunas, küljega suurendama, mis Pindia tunduvalt nõrgem soomus. Tankitõrjemehed olid saanud laskemoona, kuid seda oli napilt. Tuli avati alles 100 meetri pealt, iga mürsk pidi tabama seedulile hävitav. Paljud tankid süttisid, ülejäänud pöörasid ja põgenesid. Selle rünnaku kleebis. Pataljoni juhtimise üle võtnud leitnant Schmidt isiklikult ühele vastase tankile magnet inimest tanki hävitas. Samal ajal ründas jalavägi meie kaevikuid. Laine järgnes lainele, kuid edu nad ei saavutanud. Viimast jõudu kokku võttes staabi juures toodi ette kõik kokad, autojuhid, kirjutajad, rätsepad, kingseppade käskjalad, peedivastane kinni. See oli siis, kui leitnant Schmidt teatas diviisi staapi. Pataljon Narva paneb vastu viimase jõuga jookseb verest tühjaks. Neid sõnu kuulis Vikingi kirja saatja Aabeli kaudu läbi saksa ringhäälingu, mõni aeg hiljem kogu Euroopal. Kuid ka vastane oli rakendan oma viimased kohal olevad reservid ja lahing vaibus. Vangide seletuse järgi oli pataljon Narva vastu rakendatud kaks diviisi jalaväge tankidiviisi. Osad jalaväekaotused olid nende arvates seitse kuni 9000 meest langenute ja haavatutena hävitatud. Tankide kohta on arvamusi mitmesuguseid 113 78 ja nii edasi. Lahingust osavõtja ohvitser väidab, et ta ise luges ära 76, kui kõik ei olnud ta vaateväljas. Paistab, et arv 100 või pisut vähem on reaalne. Kuid hämmastav hoopis midagi muud. Ma ei ole kogunud juhust, kus jalaväerelvadega see tähendab magnetmiinidega oleks ühe pataljoni lõigus hävitatud pooled see tähendab 50 tanki. See jutustab meeste erakordselt kõrgest võitlusvõimeliste võidutahtest. Pataljon kaotas üle poolema meestest esimesel rivistusel pärast positsioonide üleandmist oli rivis veidi alla 400 mehe langenuid loetide 70, ülejäänud olid haavatut, kellest enamik rivvi tagasi pöördus. Öösel kell pool neli jättis pataljon positsioonid maha. Nende asemele saabus kaks mittetäieliku rügementi. Iga mees asus talle määratud autosse koos relvade ja muu alles jäänud varustusega. Ja kui masinad hakkasid liikuma, kostis Ukraina steppides võimas eestikeelne laul. Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga. Pataljon Narva võitluste Vikingi koosseis jätkus ning kuluks tunded sellest üksikasjalikult rääkida. Taandumislahingutega liigutakse läbi merevka ja valgi Dnepri suunas. Needki lahingud pole kergete killast. Pataljon saab 500 meest täiendust 1925. aastal sündinud poiste hulgast. Ikka veel hoiavad sakslased pataljon Narva Vikingi koosseisus jõuab pärale sõjakooli lõpetajad, eesti ohvitserid, kellest kahtlemata tuleb esile tõsta leitnant ruutikes hiljem raske kompaniiülemana sinimägedes tankide hävitamisel langes. Narva tegevus Ukrainas lõppes 1944. aasta jaanuaris-veebruaris nõndanimetatud Cher kassi kotist läbimurdmisega. Vastane ei suutnud ümber piirata mitmed saksa korpused kangelaslikku vastupanuga vaenlase survele lõi pataljon võimaluse kotist välja murdmiseks. Ometi tuli maha jätta kogu varustus ja läbida veetõkked ujudes, kuna sillad olid purustatud. Meenutab endile narvalane. Tagalasse liikudes nägime suunaviitasid üksikute väeosade nimetusega. Ka Narva kogunemiskoha leidsime üles. 24.-ks veebruariks otsiti küla pealt sinist, musta ja valget riiet, õmmeldi lipp. Lipuvaras, aeti küla keskele püsti. Vabariigi aastapäeval oli rivistatud lipuheiskamisega hümni laulmisega kogu meeskond. Meid oli 570 meest. Nende hulgas oli 52 meest algkoosseisust, ülejäänud olid hiljem saabunud täiendusest. Ukraina muld oli saanud viimaseks puhkepaigaks paljudele eesti poistele. Lõpuks ometi otsustatakse Narva riismed Eestisse saata ümber formeerimisele. Kui jõutakse rongiga Riiga, räägivad lätlased, et Tallinn on maatasa pommitatud ja nüüd on järgviija käes. Mehed, otsustasid leitnant Hando Roosi, kes täidab pataljonile kohuseid, saata lennukiga Tallinna olukorda, selgitama et ta tuleks tappa, ajama vastu, kui vaja, loobutakse antud puhkusest ja vagunid suunatakse kohe Narva poole rindele. Valga jaamas räägivad Eesti raudteelased. Tallinnas pidi ikka üht-teist püsti ka veel olema, et Narva rinne püsib. See parandab tuju. Ja kui Ruus tapal vastu olles sedasama kinnitas, otsustaks ikka Tallinna puhkusele sõita. Osa mehi, kes ei ela Tallinnas, lahkusid kohe kodudesse. Nii juhtubki, kui pataljon Balti jaamast Vabaduse väljakule marssis, oli sõjaväeorkestris rohkem mehi kui pataljoni rivis. Pärast puhkust saab Narva vajaliku täienduse ja relvastuse ning liidetakse kahenda diviisi koosseisu eriülesannetega pataljoni sõduri keeles osaltakaga diviisis. Kirjavahetuses ta ikka pataljon narvaks. Iseseisva pataljoni nina võtab ta osa suur lahingutest 24. juulil auveres. Mõned päevad hiljem aga moodustab koos teiste üksustega ületamatu tõke sinimägedes. Nende lahingute pingematerjali panus alla Narva esimesele suurvõitlusele isumile eestel. Augusti lõpul käis pataljoni juures admiral Pitka, kes mõningail andmeil olevat saanud pataljoni ülemalt Hando Russilt lubaduse jääda Eestisse, kui sakslased peaksid siit taanduma on selgelt pataljon griva soost ei taandunud. Tuleb veel selgitada, kas seda pataljoni tahtel või puudus tal selleks võimalus. Väidetakse, et Narva mehed tegutsesid ka pärast sõda metsavendadele Viru ja Tartumaal. Need on ka kõik kuuldused või isegi legendid, mis vajavad täpsustamist. Juba 44. aastal vestlesin paljude Narva poiste ja ohvitseride koosseisuga. Need jutuajamised on jätkunud nüüdki. Ikka on olnud üllatav see lahinguis te räägite meeleldi aladasaga, meenuvad inimlikud ja humoorikad lood. Seda ei ole kellelegi suutnud omaseks teha julmust, ebainimlikkust. Üks mees räägib suure Saaremaa perepojast Narva sõdurist, kelle perekonnanimi oli käkk. Kirju kodustele alustas salati nii. Tere, ema käkk, tere isa käkk. Tere kõik väiksed käkid. Seiklushimust räägib teine lugu. Sõitsime puhkuselt tagasi, viikingijuure paberi tulid väljendatud presti. Mõeldud oli muidugi päris Dovskit. Kellelegi turgatas pähe, et Prantsusmaal on ka prest ettepaneku, arutati läbi nahk Berliin ja sealt edasi Bresti kus vaja seletati, et nad on eelkomando. Viking paigutatakse ümber Atlandi vallile teel sõbrandite noore Luksemburg lasega, kellest hiljem oli palju abi. See noormees mõtisklus, nii olin prantslase šanbule maanpraegune sakslane Johan Burman ja küllap varsti katsioon Volman. Prestis minnakse komandatuuri, kus ei osata meestega midagi peale hakata. Nädala pärast hakkavad lendavad, on arvetärid nende aadressil, kes paberid välja kirjutasid, taibata, et peaks olema preestrit, Dovsk anti välja uued paberid ja teekond tagasi algas. Nii tutvuti tükikese Prantsusmaaga, käidi Atlandi ookeani vaatamas ja nähti, mis on tõus ja mõõn pelgalt kogetiga Berliini väeosas muidugi taibati, rumaluse ja teadmatuse argumendid olid liiga läbipaistvad. Kuid mis siis ikka, tublid poisid, õige hõlma ei hakka keegi. Samasuguse sõiduga sai hakkama väike grupp mehi, kes puhkudel sõitsid Revali nagu Tallinnat, sakslased tol ajal nimetasid asemel Prantsusmaale Revelisse. Ja Eesti ongi jää meele tuletamata väljaõppelaagrisse neljanda kompanii ülemaks, austerlane kapten Silver laitner, keda hüüti vanaks länksiks Austria murraku pärast länks rehts, vasak, parem. Poiste lemmikrivilauluks oli Mats, alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga. See meeldis ka sakslastest austerlased tulemustele, kuni sõnade sisu selgeks sai. Muide, sõnad olid kohalike värsiseppade poolt veelgi ajakohasemaks tehtud. Kord kuigi kõlas käsklus, laulu alustati matšiga. Jäta teine laul, ikka jälle mats. Nii mitu korda, kuni käsklus joostes, marss. Mis siis ikka vapralt kiirelt edasi vahepealseid käsklusi, sammu marss ümber pöördjustkui kuulmata. Ta ikka edasi, kuni paar kilomeetritele jooksnud ja võhm väljas. Tehtigi siis ümber pöörd ja vägeva marsi lauluga marsite laagrisse tagasi. Vana länks andis alla, matsi laulu võis edaspidigi laulda. Eestlastel oli hea vahekord kohalike Poola külaelanikega käidi kui võimalust oli isegi nende kodudes tulemas. See muidugi ei meeldinud sakslastele, sellest tekkis pahandusi ja mõni mees isegi karistati. Sellest tekkis sageli arusaamatusi eestlaste sakslaste juhtkonna vahel. Augustis saime põhjaliku instruktsiooni, sooritasime kirja, saadi eksamit. Reporterite eksam oli lihtne, anti kätte mingi konkreetne materjal, mille põhjal tuli kirjutada rindereportaaž. Seda, et Saksa välisministeeriumi pressiosakonda, kus on ilmselt ka eesti keele tundjaid ja nädala pärast saame hinnangud venda kaske, mina keeleliselt korrektne stiililt ühtlane, sisuliselt vastuvõetav. Süsteem töötab järgmiselt. Iga diviisi või korpuse juures on sõjakirjusatud rühm. Reporterid kirjutavad oma lood mis peavad olema tõele vastavat, kuid ei tohi mingil määral avalikustada sõjasaladusi sündmuste tegevuskohta või kui, siis väga piiratult keskrindel, rinde lõunaosas ja nii edasi. On keelatud radu, operatsioone juhtivate kindralite ja ohvitseride nimesid. Üldse võib perekonnanime ära tuua vaid erandjuhtudel. Tuleb vältida kirjeldamast vastase tehtud vigasid või puuduse relvastuses. Igasugune tegevuste ja tegelaste väljamõtlemine on kategooriliselt keelatud. Eelistatud on lahingukirjeldused, milles reportan isiklikult osalenud. Filmi- ja fotomeestel on keelatud lasta sõduritel sõda mängida. Muide vilunud silm avastab selle peaaegu sajaprotsendiliselt. Kõik peab olema originaalne. Võib ette kujutada, kui raske on eriti filmikaameraga tabada näiteks mürsu lõhkemist. Ei tea ju, millal ja kuuse langeb. Kogu materjal saadetakse väliskeelset pärast tõlkimist Kuleritega Berliini keskusse vastava grupi, kus seda töödeldakse, määratakse kuu avaldamiseks saata. Muidugi ei sobi see süsteem meile. Tahaksime olla otsesidemes Eesti ajakirjandusega, kuid vähemalt esialgu ei tule sellest midagi välja. Kuigi püüame selgitada, et meie jaoks on senine menetlus liiga jäik ja materjalid jäävad avaldamise suure hilinemisega. Kui saksa ornung mus sain korda, tuleb austada, jääb raudselt kehtib. Meile antakse välja sõjakirjasaatja tunnistused. Tõend on tõepoolest vägev, see on saksa relvajõudude sõjakirjasaatja ja tal on õigus osaleda see uduoperatsioonide ettevalmistamisel läbiviimisel nii maal, merel kui kõhus. Kõiki väeüksuste juhte kohustatakse võimaldama sõjakirja saatjale kõikvõimalikku abikaasa arvatud transpordiga autokütuse osas. Tagada talle vajaliku informatsiooni saamine. Kuid selgub ka veel üks asjaolu paljudest meist tahetakse teha ohvitsere. Juhtuvad sageli sõjakirjasaatjal tuleb olukorrast tingituna mõne väiksema grupi juhtimine ajutiselt üle võtta. Jalaväeohvitseri ettevalmistamine võtvad sõjaolukorras aga aega kuus kuud. Eriala ohvitserid, arstid, majandusmehed, tõlgid, kirjasaatjad. Neid saab nüüd kolme kuuga valmis. Sellepärast on otsustatud sõjakirjasaatja või vähemalt osale neist korraldada pooleteistkuuseteel kursused pärast seda töö kirjasaatjana rindel ning üledamine allohvitseriks siis veel poolteist kuud õppusi ning leitnandid on valmis. Paratamatult tuleb nõustuda ja õppused algavadki nädala pärast. Vahepeal kohtume Asmusega kolonel Asmuse pojaga, kes tahab saada raadioreporteriks, hiljem aga teadmata, kuhu kaob. Näeme kaaskorseinit, kes on toodud keskusse võtta intervjuusid Mussolini vabastamise kohta pildistada, filmida, külastama Berliini tuttavaid, käime Hilbrizi kohvikus, kinos ja teatris. Üldiselt tunnemendiva inimestena. Jüri Remmelgas sõidab äraheidelaagrisse liigeni juured, tema asemele asub Klasman, kes nii pääseb rindepraktikast. Sedakorda on väljaõpe hoopis teisest sordist. Selline oleks ta pidanud ka alguses olevam. Siis oleks rohketele välismaistele kirja saatjale saksa armee hoopis teises valguses paistnud. Päeva esimesel poolel olid taktika tulide, relvade voodrid, selline koolitus, pärastlõunal tavaliselt maastikuõppused koondrivi üsna vähe. Asendame vaheldumisi ja Riho ülemaid lahkrivis higistame tihtipeale seljadki märjaks, kuid sihiliku nöökija isiksuse alavääristamist ei ole. Õhtuti saame alati linnaloa tahtmise korral ka järgmise hommikuni kõiki neid võimalusi kasutame hoolega. Lõime rohkesti uusi tutvusi, käisime teatrites, kinodes, esimese värvifilmina nägin Münchauseni Al Saroska. Käime sageli Hilbrichiskus ikka jälle kohta mõne tuttavaga. Korra viiakse meid ka olümpiaspordikeskusse, kus meid tutvustaks esimeste televisiooni katsetustega. Selle pea kahe kuu jooksul saab Berliin üsna tuttavaks. Üsna tihti on õhurünnakuid, mõned korrad tuleb käiga päästetöödel. Sõja jälgi on iga päevaga ikka enam ja enam näha. Juba ammu on kogu majandus allutatud ainult sõjale kuid organisatsioon töötab laitmatult. Igasuguseid järjekorrad kauplustes puuduvad täiesti. Kõik, mida on õigus saada, saad kätte kohe ja takistuseta. Tõsi, sööklates juurvili, sealhulgas ka kartulid, tseki vabad kala ei ole normeeritud, kuid seda pole tihti saadab. Sellepärast oleme sagedased külalised ühes Friedrich trasse kalarestoranis septembri lõpus. Kursused saavad läbi, saame kaprallitaks lisaks õlakutele paelad, ohvitserieelikud. Sakslaste meeleolu on 1943. aasta sügiseks võrreldes kevadega tublisti muutunud. Kevadel uskus enamik võimaliku suvisse ohvensiivi idasse seal võitma. Nüüd pärast kaotatud Kurski kaare suur heitlust meile ulatust ja tähendust küll veel ei osatud õieti hinnata. Tajuvad pea kõik, et võidust midagi välja ei tule. Küll aga püsib mingi vaikne lootus mõistlikule lahendusele. Anglo-Ameerika võimsamalt tegutsev pommituslennuvägi mõjub masendavalt tsiviilelanikkonnale ja perekonna saatusest teadmatuses olevale sõdurilegi. Kuna Eesti leegion veel kindel pole, võimaldati meile, see tähendab enda Kasele mulle meie rühma määratud tegija Helmut assonile, kes seal Kohtla-Järvel töötanud keemiainseneripoeg tutvumissõit raudteel mööda Euroopat. Saame näha veidi Hollandit, Belgiat olla kolm päeva Pariisis, sõita tagasi läbi Nürnbergi ja Müncheni silmaringi laiendamiseks öeldi. Kulus ära. Saame veel puhkuse, oleme kuu aega kodus ja siis järgneb sõit Eesti leegioni, mis on nüüd küll nimetatud kolmandaks Eesti brigaadiks. Eveli rindel. Sõit läheb Riiast ülerežekmesseeveeži kaugemale rongidest sõidan. Raudteel oli pärast reisiklast lahkumist kohe tunda, et oleme vaenulikulmaal siin-seal partisanide poolt kraavi lastud vagunid, maas aetud, telefonipostid, valvemeeskondade punkarid. See vesist saime edasi järgmisel hommikul veomasinate kolonniga mööda talutavad talvist maanteed jõudsime kenasti kuni klastid siniseal aga asusid kolonni saatma rida kergeid soomusmasinaid sest läbisime paarkümmend kilomeetrit metsade vahelist teed, mis päeval pidi olema sakslaste esitega partisanide valduses. Jõuame vahejuhtumiteta sonislawovosse, kus otsime üles ka sõjakirjasaatjate rühma ning kandsime ette oma saabumisest äsja rühmalema kohal asunud Veltri Elmar Tõnismäele. Paar päeva kulus rühma eluoluga tutvumiseks. Kohal olid reporterid Jüri Remmelgas, kes oli jõudnud endale juba üsna mõnusa kitsehabeme kasvatada. Ja rahnula fotomehed olid sakslased, hobused, seiliger, pillimees, eestlane, Ramoltagis kunstnikuks, Tallinnast kunstikoolist ava keerinud. Motoriseeritud oli rühm hästi kolm veomasinat, kümmekond sõidumasinat, neli külgkorviga mootorratast. Lisaks kirja saatjale veel väljaõppeajast tuntud staabi velg. Templiks saanud allohvitser Frey kes vastutas korra eest. Rühmas, muretses toode varustusest ning vastav tehniline personal kokku umbes 25 meest. Meile tehti selgeks üldine olukord rindel kõigepealt, et kolmas brigaad on ümber nimetatud 20.-ks relva Grenoderide diviisiks. Selles on kaks jalaväe rügement, igas kaks pataljoni pataljonis, neli kompaniid, neist üks raske kompanii tankitõrjekahurite, raskete Nalandi, heitjate jalaväesuurtükkidega. Lisaks on diviisile omadka ora üksused, õhu- ja tankitõrjeüksused, transportosakond ja kõik muu vajalik. Diviisi ülemaks oli kolonel auks pärger. Diviisi staap koosnes peaaegu eranditult sakslastest Jaustad lastest. 40 viiendat rügement juhib pärast kolonel Kure legendaarse Erna grupijuhi miini otsa sõitmisel hukkumist. Major vent. 46. rügemendi yks oli pärast kolonel sooda lahkumist saanud kolonel Tuuling. Sõjakirjasaatjad asusid ühises ruumis, mille korrashoiu eest ise hoolitsesime. Auastmed siin suurt kedagi ei lugenud. Diviis oli esialgu suunatud partisanide vastu, kui ta oli toimunud vastase läbi, murran Evili suurest ja tuli asuda kohe seda läbimurret rivistama. Rindejoon oli pärast lahinguid nüüdseks stabiliseerunud, need serda Mesojärve ning prissa jõe joonel. Eelnimetatud järvi ühendas kanal Mesnast viis jõgi kilomeetri kaugusel olevasse Triisasse lõuna pool paiknes 45. põhja suunas kuues rügement. Selja taha jäi aga tohutu sadu ruutkilomeetreid hõlmav ürgmets, mis oli täielikult partis enda valduses. Nii et rinne oli ees ja tagaühendusteed slanislawoossebisi kergesti läbi lõigatud. Remmelgas pani mulle ette tegutseda koos Avo kiirendiga põhiliselt 46. rügemendi lõigus, kuna tema koos rahul aga oli juba hästi tuttav 45. rügemendi juhtkonnaga. Meil kiirendiga polnud muidugi midagi, selle vastu. Võtsime välja meie varahoidjalt varustuse karvamütsid, vatipüksid, joped, kindad, püstolkuulipilduja koos laskemoonaga, püstoli pikksilmakaarditaskurindele. Kui kaardi kompassi rühmamasin, mis antakse koos juhiga meie korraldusse, viimid rügemendi staabi juurekuse, esineme kolonel tuulingule. Ta vestleb meiega tunni, pärib meie väljaõppe järele, küsib, kuidas on meeleolu Berliinis kodumaal ja annab kaasa Vilgatsi, kes viis meid reservis oleva rühma juure, kelle ülevaks vilt võib-olla männik. Männik soovitab meil asuda punkrite kõrval asuvasse väiksema ajahütti. Kuigi see vastasele hästi nähtav, ta seda kahuritest ei tulistab. Talun seda kahuritule korrigeerimiseks vaja. Nii jääbki, laadisime auto tühjaks, mina kirjutas masinale tekid keeranud joonistustarbed ja meie toidumoona ning siseneme suure vene ahjuga kambrisse. Järgmised päevad veedame kaevikutes ja punkrites. Suurem osa rügemendi rindejoont läks mööda Serdo järve ja seal oli lihtsam. Kalda sisse olid kaevatud punkrite kaevikud. Järv ise oli kümmekond kilomeetrit pikk, jõule kilomeetri lai. Vastaskallas oli kõrgem ja sealtpoolne vaade meie positsioonidele ja tagalale parem järve lõunapoolses osas, eriti maagitsuse osas, kus kahte järve ühendas jõgi oli meie poole rindelõik lausa soos ja metsas kaevikuid kaevata polnud võimalik. Siin olid poisid rajanud palkidest ja mullast tugeva pooleteistmeetrilist palis saadi, mille laskepesad olid mehitatud nagu eel postides, kuid magamas käidi metsas punkrites. Rahurolli remmelga all oli ohvitser Kunnas palju tuttavaid vanast ajast ja nende käigud ja tegemised olid vähemalt neljal mööda pataljoni staapi kompanemata punkareid. Meil verinoortel algajatel selliseid tutvusi polnud. Kaitseväepataljoni staapides ette tahab minna kaevikutes. Tavaliselt anti käskjalg kaasa, kes meid viis soovitud kompaniide juurekust juba ise mööda ja rühmapunkreid edasi. Liikusime öid meestega koos veetsime ja toredate poistega tuttavaks saime. Nende sõdurite eest paljugi teada saime ning igapäevast elu kaasa elasime. Pärast selliseid mitmepäevaseid käike tulime tagasi oma onni, keerentigi kaadikus visandatud eskiisi, desjoonistusi. Mina vaatasin läbi tehtud märkmed, kirjutasin kohe kirjutusmasinal, mida oskasin. Algul Remmelgas vaatasime, kirjutasid läbi, peatselt, aga loobus sellest. Võisin iseseisvalt asja Tassonil tõlkimiseks anda. Õhtuid veetsime tavaliselt Männiku punkris. Siit algas tugev sõprus, tole tõmmu verd Soldina mehega. Minu meelest ideaalse eesti sõduritüübiga külmaverelise otsustusvõimelise ja vapra sõduriga. Ja männik tõestlaski, seda üsna varsti riigi kõlas narval muutuks diviisi legendiks aga suvel vastase pealetungi all langedes. Jaanuaris paigutati Männiku rühm nedžerdo järve kaldale kaevikusse ja veetsime tema punkris palju päevi öid. Keerend haigestus kollatõppe ja saadetakse haiglasse. Männikuga tegin kaasaga luureretke üle, järve. Ülesanne oli kindlaks teha vastase pea võitlusliini asukoht kas järve serval, all või ülalmäel. Kui peaks minema tulevahetuseks, pidi vaatlus meie kaldalt kindlaks tema vastase peamised tulepesad. Retk üle järve toimus muidugi öösel. Kõik laabus hästi, kuni jõudsime vastaskaldal asuvasse lahesoppi ja asusime vastast jälgima. Millegipärast meid selles küllaltki suures lahesopis ikkagi märgati. Algas rakettide ilutulestik ja miinipildujate ning kergerelvade tuli. Kohe oli selge, et allkaldal on ainult eelpostid, kaevikud ja põhilised tulepunktid asusid üleval kaldal. Ise ka, aga olime küllalt täbaras olukorras. Kuigi med tänu valgetele moondamis riietusele otse ei nähtud, pidime olema jääl pikali ja Draketi valguse ja läks varjama. Samal ajal tulistati üsna tihedalt miinipildujatest ja lahesuu oli suletud Flankeeriva kuulipilduja tulega. Me muidugi ei tulistanud, olime valmis tagasi lööma, iga rühmamis oleks kallalt jääle tulnud. Umbes tunni aja pärast vaibus tulistamine ja ettevaatlikult, et mitte sattuda miinide tekitatud aukudes vete, roomasime lahesopist välja, saades uriini märjaks. Mürsud olid rohkesti Jääle. Jõudsime ilma kaotusteta tagasi, ise imestades. Kui palju laskemoona ikka on vaja inimese tapmiseks, teinekord piisab tillukesest killust. Luurekäigu jäädi rahule, suudeti kindlaks teha vastase tule peopesade asukohad, et vajaduse korral neid hävitada. Jaanuari teisel poolel variseb punaarmee löökide all Leningradi Novgorodi linn. Ülemjuhatuse teadetes mainitakse Rebase pataljoni edukat tegevust taandumislahingutes major rebasele rüütliristi määramisest. Kõik on veendunud, diviis viiakse Narva rindele. Kuid veel enne seda lahkume kahekse Agu Kase ka kodumaa suunas, et võimaluse korral üles otsida Rebase pataljon ja tutvuda olukorraga Eestis ja Narva ruumis. Meid saadetakse autoga Polotski rühmale. Tõnismäe keeldus meile masinat kaasa andmast ja algab sõit üle Riia raudteel. Kodumaa poole. Jõuame Tallinna veebruari algul, vist kaheksandal kuupäeval. Tallinnas püüdis käsk saada radiomasinat Leida Rebase pataljoni naisvõrduvad nõela otsimisega heinakuhjast. Kindrali spektuurist mingit masinat saada ei õnnestunud. Pakutavaid soolomootorrattaid. Lõpuks avastas Kask mingi mereväekirjasaatjate gruppi, kes meid valmis oli, igati aitama. Kahjuks polnud neil kraadiga masinad Tallinnas ja ta isegi ei teadnud, kus see parajasti on. Soovitasin sõita haljalasse, kus pidid mõned nende mehed olevat Haljalas maantee ääres kiriku liigudel. Suures kollases majas saamegi masinamehed kätte ja nad laenasid meile mõneks päevaks masina koos juhi tehnikuga, tingimusel et me jõhvist kaugemale ei sõida. Neil saame ka informatsiooni igatahes täpsemad, kui Tallinnas oli võimalik saada rindejooneks põhja pool Narvat pidi olema Narva jõgi. Narva idapoolne osa olla sakslaste käes, kuid griva soost pidi vastane olema üle jõe edunud kõvasti põhja ja läände tunginud auvere juures isegi raudtee ületanud. Seal käivad ägedad lahingud, rinde kurbi staap olevat asunud jõhvis. Sealt aga vist püssi üle kolinud. Eesti väeosadest ei teadnud nad midagi. Seitsmekasega nüüd juba masinaga ida poole. Kõikjal oli näha, et Ida-Eesti muutunud rindelähedaseks maaks koolid on suletud, koolimajadesse paigaldatud välihaiglad. Maantee on täis igat liiki sõjaväemasinaid, igal pool on näha sõdureid Jõhvi tee ristil mõisahoonete ligidal. Teeme kasega mitu reportaažid, taustaks mööduvate tankide masinate mürin. Teatamaksed Narva rindele saabuvad uued väeosad. Et Narva ruumis moodustub tugev rinne kohtame ka saksa eliit diviisi Phendan Halle mehi, kes on lennukitega toodud Rakverre ja liiguvad nüüd jõhvist edasi itta. Pärast paaripäevast tegevust sõidab Kask tagasi, et viie materialist ringhäälingusse otsustame, vilistame täielikult süsteemile, et kõik peab käima läbi Berliini. Mina liigun edasi Narva suunas. Kaheteistkümnendal veebruaril jõudsin Sillamäele. Mul ei õnnestu kuidagi leida rinde staapi, isegi välisandarmeerial oska juhatada. Hiljem selgub, et tol momendil asus kõrgem juhtkond hoopis kuremäel, kuna ei õnnestu saada mingit konkreetset ülevaadet olukorrast Narva all, sõidame Sillamäe oma kaitseülema asetäitjaga järgmisel hommikul Narva suunas. Devis tollal otse üle sinimägede, kus maantee oli vastase miinipildujate kerge kahurite tule piirkonnas. Puudus küll otsene nähtavus, sest maanteerinde vahel oli ehitatud kuuseoksast varjeriba. Kui masinate müra järgi tulistati teed pidevalt. Vaivara-Auverevahelisel lõigul jätame masina võssa, püüame liginda eesliinile. Hõreda metsa all kohtame Panther tanke paigutatud iga paarisaja meetri järele. Meeskondadega vesteldes selgus, et veidi eespool on üsna hõredalt Saksa lennuväejalaväeüksusi ja nende toetuspunktid. Tankid on pidevalt kohal selleks, et tõkestada võimalikku läbimurret. Erilist ohtu polevat, kuna vastasel järelveo raskustesse soises maastikus tingituna puuduvat raskerelvastus. Hiiemetsa Auvere tee raudtee ülesõidukoha juures sõitsime sisse, otse lahingusse. Tuleb viskuda pikali võtta kätte püstolkuulipilduja. Raudtee puruks lastud keldris on pataljoni staap, kus käest haavatud saksa kapten vasturünnakut juhib. Üle raudtee tunginud vastase väike löögirühm paisatakse tagasi. Kapten andis meile kaasa Vilgatsi, kes viis meid veidi Narva poole asuvasse Eesti üksusse. Kui mälu ei peta, oli selleks mobiliseeritud meestest formeeritud major Rubachi rügement. Tallinn. Mehed olid paigutatud savisesse metsa. Raskerelvastus puudus üldse, kui mitte arvestada põhja pool asuvaid saksa patareisid. Relvastust nigel jaapani, inglise, saksa, vene vintpüssid erineva laskemoonaga, vene raskekuulipildujad. Just relvasse puudulikkuse tõttu polnud meeste meeleolu kõige parem. Kõik, kellega rääkisin, nõudsid paremaid relvi, saapaid. Narva oli täiesti inimtühi, kuid purustamata linna serval tee ääres olid mõned ilmselt lennukipommidest purustatud, tankid liikusid vaid üksikud sõjaväemasinat silla suunas. Ühe nordlandi ohvitseril saimegi teada, et jõe ida poolel on tõepoolest ümber jaanilinna sillapea, mida kaitsvad kolmanda soomuskorpuse diviisid nordlandi ja need Arland, Taani, Norra, Hollandi vabatahtlikega. Korpuse staap, kindralleitnant Steineri juhtimisel pidi asuma Sillamäel. Halb olla ka olukord Narva jõe ääres, põhjapoolne Narva jõgi. Seal olla vastane, tunginud üle jõe ja moodustanud mitu sillapead ringi külasesi Võrtsis. Nende vastas pidid olema mingid saksa üksikriismed ja Narva omakaitse üksused viletsa relvastusega. Narva Jeesus pidi asuma merejalaväeüksus, kes on tõrjunud kõik vastase katse tule jõe tulla ja silla Pad moodustada. See oli asjalike ülivajalik informatsioon. Ööbisime Narvas ühes tühjas korteris hommiku alustasime tagasisõitu peeteristi kaudu ranna teele läbi Miregule mumas saare juurde tagasi Sillamäele. Merekülast lääne poole oli mere poole jääv ala üsna tihedalt täis tikitud kahurväega. Kõik torud olid suunatud auvere ja sinimägede poole, jäiusiit vastase positsioonideni nelja kilomeetri ümber ning kui vastane jõuaks mereni, oleks ida pool asuvad üksused ära lõigatud ja kotis. Järgmisel päeval see pidi olema 13. veebruar, otsisin üles Sillamäel kolmanda soomuskorpuse staabi. Staabiülema korraldusel andis operatiivvasaraga major meile põhjaliku ülevaate Narva rindel toimunust ja toimuvast. Major oli hea vestluskaaslane, pakkus isegi konjakit ersatskohvi võileibadega ning andis põhjaliku ülevaate. Rindelõiku Leningradist Novgorodi nihk, kaitseväegrupi nord, Kaheksateistkümnes armee väejuhatus pidas seda lõiku vaikseks rindeks ja tal tuli pidevalt üksusi randa, mujale lõbuks oldi nii kaugele, pidevad rinnet polnudki kaitset, teostati nii-öelda tugipunktidega. 1943. aasta sügisel andis nordi ülem 18-le armeele korralduse igaks juhuks ette valmistada luugaja Narva jõe elupositsioonid. Seda ka tehti ja 1944. aasta alguseks olid Narva Jell kindlustused ette valmistatud. 1944. aasta jaanuari alguses, kui vastase rünnaku ettevalmistamises olid juba teada, toodi 18. armee alluvusse kolmas germaani soomuskorpus, mille koosseisu kuulusid diviis, Nordlandi ja needarland ja 20. Eesti granaadidiviis. Viimane asus kübelnieveli rindel. 14-l jaanuaril algas punaarmee rünnak, mille eesmärk oli hävitada 18. armee ja vallutada Eesti. Pealöögi andsid Leningradi rinde väed kolme armeega. Üks neist ründas Hamburgi suunas, et ära lõigata taandumist. Narva. Sellele vastas seisis Nederland, kes taganes plaani kindlalt, tekitas vastasele suuri kaotusi, ei lasknud tal ülesannet täita. Selle tõttu oli ründaja sunnitud siia tooma, kui ülejäänud kaks armeed. Armee Volhovi rindel aga pidi läbi lõikama taandumist Pihkvasse. Et seda juhtunut määras suurel määral Rebase soodeni Elthami eesti pataljoni tegevus mida ma teatas märgi saraga peakorteri teadaanne. Eesti pataljonid eesmärgi kindel võitlus, keda vaenlasel ei õnnestunud kunagine taandumiskäsu saamist positsioonil välja lüüa, otsustas asja seda kasutada, seda ka väejuhatus, paigutades pataljonid taandumise sõlmpunktidesse. Oräninburgi ja Leningradi rindel tegutsenud Saksa üksused kaotasid aga tsentraalse juhtimise, sattusid paanikasse ja hakkasid omapead taganema. Narva poole. Vastast tõkestasid ainult kolmas soomuskorpus ja 61. saksa diviis. Nagu hiljem püüti täpsustada, kaotas Saksa armee Leningradi operatsioonis 40000 meest langenutena. Vangi langes 7000 meest kaotadega, 365 tanki, 2000 kahurit ja sadakond lennukit. Taganevate sakslaste kolonnid jõudsid üle Narva silla alates kaheksandast jaanuarist alates mitte enam üksustena, vaid inimmassina. Suuremal osal puudusid relvad. Nii kestis teise veebruarini päevade ööd põgenevaid. Saksa sõdurid ei olnud enam võimalik Narva rindel rakendada, kuna neil sel momendil poleks saadud isegi surmaga ähvardades uuesti võitlusse saata. Sõdurimassi lasti liikuda jõhvini, seal juhtis välistanud armeerina Nad kõrvalteedele. Mehed koondati Ahaadide Saksamaale ümber formeerimisele. Ohvitserid eraldati, kes tulid meeste relvadega, läksid rindele, kes põgenesid üksikute relvadeta anti sõjakohtu alla. Eestis kuulutati välja üldmobilisatsioon, mis Eesti vabariigi seadusliku peaministri professor uluotsa toetusel üle ootuste hästi õnnestus. Eesti mees teadis, kodupinna eest on vaja võidelda, suuri raskusi tekkis nende varustamisel riietuse relvadega. Esimesel põgemendid on aga juba siin Narva rindel. Viimase tagajärjena jõudis Narva jõele kolmas soomuskorpus asus kaitsele ida pool jõge, moodustades ümber jaanilinna silla peal. Narva omakaitse ülem paigutas kõik oma mehed jõekaitsele Narvast Narva jõesuuni, kuid mehed olid halvasti relvastatud. Narva Jeesus paiknes merejalaväeüksus ja veidi hiljem paigutati riigiküla veps kõla rajooni 225. diviisi riismed. Vastasel õnnestus põhja pool Narvat moodustada läänepoolsel jõe kaldal kaks sillapead. Narva Jeesus löödi ta tagasi. Grivas osaga õnnestus vastasel purustada 29. Eesti politseipataljoni kaitse ja alustada pealetungi auvere suunas. 30. eesti pataljon suutis aga perimis kõla juures kõikjale näkku katsed tagasi lüüa. Kuuendaks veebruariks oli kribasust üle jõe tulnud vastane juba auvere jaama juures. Seega oli moodustunud rinne lõuna pool Narvat, pikki kulgu, jõe lõunakallast auvereni edasi ülesoo küla, Reide võllametsküla, Korodenconi rindelõik, Narva Jeesust auvereni allutatakse kolmanda soomuskorpuse ülemale kindralleitnant Steinerile. 20. diviis on Evely nendelt välja vahetatud ja on praegu teel Narva alla. Üks diviisi pataljon on suunatud Tartust Peipsi ääres, kus vastane moodustanud järve läänekaldale silla peal. Umbes selline ülevaade, mille sõbralikus vestluses andis mulle major. Muidugi olen mälu värskendamiseks tutvunud ka muude allikatega. Informatsiooni saamiseks grivaso Sillamäe läänepoolse rindelõigu kohta soovitab major pöörda Kurtnas Iisakusse korpus staapidesse. Sedakorda jääb see külmul tegemata. Ta ilmselt olen kõvasti külmetanud ja pean olema kõrge palavikuga paar päeva pikali. 16. veebruaril sain kuulda mereküla toimunutes sandist ja sõitsin kohe sinna. Vahetult enne kõrge paekalda lõppemist merekola ees avaneb teest mere poole jube seletamatu pilt. Paarsada meetrit pae helistan täis, mürsuauke rabalaid, üksikuid inimkehatükke, purustatud relvi veristunud. Sõitsin langusest alla, sain kohe jutule mereväe üksuse ülemleitnandi ka kes annab meile ülevaate toimunud Tessandist. Neljateistkümnenda veebruari varahommikul märkas tunnimees rannas liginevaid kaatorit andis häire ja vas kuulipilduja tule. Paar-kolmsada meetrit eemal asuv rannakaitse patarei sekkus lahingusse. Enamikul vastase dessantlastest õnnestus siiski jõuda randa ja asuda rünnakule. Merekülas asuv üksus moodustas ringkaitse. Dessandi juhtkond otsustas vallutada paekaldal asuva Patarei ja ründas seda mõnekümne mehega. Kahurväelased suunasid aga torud otse maha ja tulistasid 200 200 meetri peale ja sellest siis ka ta ängistav pilpida. Saabudes nägin võitlus mereküla rajoonis, kes siis terve päeva Utriast jõudis kohale. Merejalaväepataljon lahingust võtsid osa ka eestlastest kaitsepataljonid, appi tuli ka lennuvägi. Vastase dessantpataljon oli saanud väga hea väljaõppe, võitles meeleheitlikult, kuid killustus juba dessandi alguses ilmselt ootamatu vastupanu tõttu mitmeks grupiks ja sellistena tegutsedes puudusid väljavaated ülesande täitmiseks. Seitse meest langesid haavatutena vangi, nende seas ka pärast komandöri langemist juhtimise üle võtma. Eurošenkov saadi kätega dessandi käskkiri, mis nägi ette läbimurret maanteeni, kus pidi kohtutama ründava kaheksanda armee osadega. Kuid kaheksanda armee vastas olid juba diviis fil tarnhalle üksused ja vastase rünnak ei kannud mingit edu. Arvati, et kõik desantlased langenud. Nüüdseks aga on selgunud, et kümmekond meest suutsid mitmenda aja jooksul siiski imbuda läbi rinde merekülast. Jõhvi jõudes kohtasin juba diviisi esimesi üksusi, keda seal maha laeti ja Toila rajooni koondada. Kas ainult rügemendi ülem kolonel ventiga, kes rääkis reipal pataljoni edukast tegutsemisest Mehikoorma ja meerpalu ruumis riporali võitlusgrupi juhina, mõnepäevase lahinguga suutnud likvideerida äärmiselt ohtliku üle Peipsi jäädunud vastase grupeeringu? Sündmused Narva ruumis arenevad nüüd kiiresti ja püüan neis maksimaalselt osaleda kas pataljonis staapides või kompaniide juures. 22.-ks veebruariks On diviis asunud positsioonidele riigi kõla Webskla Siiversi sillapea vastu. 19. veebruaril vastane äkkrünnakuga mõlemat sillapead ühendanud, kuid kohale jõudnud 46. rügemendi osad taastasid endise olukorra. 24. veebruaril vabariigi aastapäeva tähistamiseks ründasid 46. rügemendi üksused riigiküla sillapead. Leitnant hundi löögrif Velpevel Männiku juhtimisel rullis vastase kaevikuid üle 10 tunni. Kulutati 10000 käsigranaati. Vastase langenuid loete üle 300, nende hulgas ka komandör, kapten kuumuff. Oskar Männiku autasustati korraga teise esimese klassi raudristiga. Kui tal oleksid need olnud varem, oleks ta kindlasti saanud rüütliristi. Esimesel märtsil valutasid mõlema rügemendi osad koostöös raskes käsitsi heitluses Websklevasa. Olin pataljoni staabis kui ründava löögirühma käskjalad teatasid lühikeste vaheaegade järgi kõigi nelja ohvitseri, kas langemisest või haavatasaamisest. Pataljoni ülem tahtis peatumiskäsku anda, kui saabus järjekordne käskelg. Seekordse teatega. Võtsin juhtimise üle, jätkan rünnakut. Allohvitser nugis, eks mõni aeg hiljem Petsku laevasan vallutatud Nugiseks raskesti haavatud. Nuia hinnati selle lahingu eest raudristi rüütliristiga. Edutuks ai aga rünnak silla pääl lõunapoolses osas. Teisel märtsil ründas diviis nordlandi üksus sillapead lõunast ja vallutas Siiversi surnuaia kuni Narva garnisoni kalmistu. Lahingu lõppfaasis, kui vastane oli end kindlustanud Šeremetjevo ratsaväelaste mälestus kompleksi ümber. Toodi kohale kohutavad relvad, leegiheitjad, mis õhtupimeduses murdsid vastase vastupanu vaenlase kätte, jäi veel paarsada meetrit Narva jõe kallast. Kolmandal märtsil alustas vastane tugevad rünnakud Narva idapoolsele silla peale vallutas liilinbachi, jõudis Jaani linnagulisse. Vastase kõva surve jätkus seal ka neljandal märtsil. Vasturünnakuks viis nord lantama üksused Siiversist ära, neid asendasid meie reservis olevad üksused. Rünnak Siiversile jätkus väga rasketes tingimustes. Sellest võtsid osa mõlemad rügemendid kolmandani. Neljandal märtsil suruti vääname nii kitsale alale et üle jõejää ei olnud enam võimalik täienduste moone saata. Jõgi oli meie Flankeerivate kuulipildujate tule all. Viienda märtsi hommikul moodustatud rünnakugrupp leitnant Mägi juhtimisel murdis viimase vastupanu ja kandis kell seitse Narva jõe läänekallas põhja pool Narva jõge on vallast puhas. Neljanda märtsi õhtul sain mürsust veidi põrutada ja rügemendi arsti korraldusel pidin mõne päeva lamama. Rügemendi ülem kolonel Tuuling määras selleks pioneerpataljoni punkri. Küll olin ma juba üles leidnud oma rühma asukoha ja meestega kontakti astunud. Nad oli valinud asukohaks Narva-Jõesuu kuurhoone. Seitsmenda märtsi hommikul pidi mulle auto järel põlema, kuid kuuenda märtsi õhtul algas õhurünnak Narva linnale ja teele Narvast Peeter ristini. Jälgisime pommitamist rügemendi staabi juurest, sinine melt linn samuti Volgina mõis ja Peetriste ümbrus olid jõulupuudest üleni valgustatud. Linnas õhutõrjet polnud, kuid väeosade vastavad üksused tulistasid vahetpidamata. Rünnak kestis vaheaegadega hommikuni. Linn põlesulini. Seitsmenda märtsi hommikul jõudis Agu Kask raadio autoga sininõmmele kavatses sõita Narva, teha purustusest saade. Kui linn põles, oli väga tugeva kahuritule all tuli oodata. Õhtul ja öösel tegid pommituslennukid jälle lainele, ene järgi oma mõttetut tööd. Kaheksandal märtsil võtsime Narva sõidu ette, kuigi kahurvägi jätkas linna tulistamist. Sissesõit oli raskem, tänavail rusud, puumajad, kas põlesid, olid alusmüüridesse. Siin-seal lõhkesid mürsud. Jätsime raadiomasina mõnesaja meetri kaugusele raekojast ja vedasime sinna kaabli. Kogu vanalinn oli suitsev kivihunnik, raekoda oli vähe vigastatud, ainult tormolisan mürsutabamused. Pääsed vigastusele ka Jaani kirik ja Hermanni kindluse paksud müüridki pidasid pommidele vastu jaanilinna kindluse, merepoolne müür aga oli pea tervenisti varisenud jõkke. Kogu vanalinn jättis samasuguse mulje nagu mõni päev hiljem Tallinnas. Harju tänav. Polnud võimalik eristada tänavaid, oli vaid üks suur kivihunnik. Kask sai saate valmis, taustaks leekide pragine mürsuplahvatused. Otsustasime raekojast kaasa võtta mõned veel seinal rippuva maali. Hiljem saadeti need Tallinna, mis neist edasi sai, ei tea. Kui jõudsime kaablid kerides maale tassides autoni, selgus, et kaabel oli mürsukildudest mitmest kohast katki. Sõjalisest seisukohast polnud vastane midagi saavutanud. Narvas polnud ei sõdureid ega eraisikuid, kaladusid mitte, kuid ka ajaloolist Narvat polnud enam. Vaatamata edule Narva ümbruses ja auvere Vaivara piirkonda äärmiselt ohtlikuks. Narva Grupi juhtkond koondas siia kõik, mis oli kättesaadav diviisi Fell, tarn Halle mitme saksa diviisi jäänused. Eesti kodurindel ei jõudnud kokku sulanud idapataljonid. Mitmed Eesti üksused, mobiliseeritud eestlastest ja lõpuks ka kuulsa kolonel krahv trahvitsi soomuseks. Panterdamakidega. Muideks trahvits Narva lahingutest kätte Saksa kõrgeima autasu briljandid mõõkadega tammelehtedega rüütliristi juurde. Kuid vastane üritas veel kord. 16. märtsi keskpäeval kandsid kõik Narva kaldal asunud üksused, Narva jõgi on kaetud suitsukattega. Algas raskerelvade ettevalmistav turmtuli. Mõni aeg hiljem täitus Narva Eigi ründava jalaväega. Meiepoolne kahurvägi oli ka kohe arvestanud vastase raskerelvade positsioonide tulistamist. See oli meeleheitlik, mõneti seletamatu rünnak, mis pidi ründajale tooma ka kaasa äärmiselt suuri inimkaotusi. Olin juhuslikult otse jõe kaldal, riigi kõlas männiku rindelõigus. Riigi külas tuli küll säilunud nimi, siin ei jõudnud ründajad meiepoolsele kaldale, kuulipildujad, tõke tuledeta. Jõejää oli tihedalt laipadega kaotada. Küll aga õnnestus mõnesaja meelse grupi sissetung vets kõla rajoonis Põllydi samas, kus kaks nädalat tagasi majade varemed käisid käest kätte. Õhtupimedus katkestas lahingutegevusele.