Kirjanik ja kirjastaja Bernard Kangro on üks neist väliseestlastest, kelle nimi on kõige rohkem tuntud. Kui olen liikunud Eestis on silma paistnud, et peaaegu kirjandushuvilisele isiku uurijal ja ajakirjanikud on isiklik kontakt. Bernard Kangro ka. Ja kui neil ei ole sellist kontakti, siis avaldatakse soovi temaga kontakti astuda. Siin me istume, Bernard Kangro ja tema abikaasa majas Lundis Lõuna-Rootsi ülikoolilinnas. Siin maakonnas oled sina Bernard Kangro elanud ja tegutsenud aastakümneid. Siin oled sa olnud kohalikku Eesti elu keskel ja siit oled saab töötanud terve väliseesti ja sellega ka kodueesti kultuuri heaks. Su kodu lähedal asuv Eesti Kirjanike kooperatiivi kirjastuse maja. Seal kirjastus, mida ei oleks ilma sinu visaduseta ja tööjõuta samuti ei oleks ka kirjandusliku ajakirja tuli mulda. Kirjanike kooperatiiv on aastate jooksul välja 1386 raamatut. Ise oled sa kirjutanud 53 teost, neli neist Eestis. Ja nende hulka me ei arvesta mitte näit teoseid, mida oled koos teiste toimetajatega ja kirjalikud, aga teinud pikk ja töörikas elu teekond viib sind kogu aeg edasi. Kas alustaksime eestist rüütlitalust ning ka Valga linnast, kus koolis käisid? Kas soovid jutustada 20.-te aastate kirjandus huvist noorte hulgas ja sellega ka oma eakaaslaste Arboja Ta kelle hulka kuulusid tööst ja luulest kolmekümnendatel aastatel. Ehk võib-olla viiksime jutu juba nälja küllatuteni ning sellele, kuidas mõjutas viimase sõjaeelne aeg sind ja teisi kirjalik. Mis arvad? No see on üsna pikk lugu ja ega me kõike ei jõua seda üldse äragi kõnelda. Inimese elu, nii lõike kui pikk ta on, on sagedasti pik tema enda silmadega vaadates teised vaatavad võib-olla, et seal ei ole mitte midagi, see on üks hall hiireke ainult. Aga kui minna selle peale välja, et, et kirjanik peaks nagu kuidagiviisi ise olema teadlik sellest, mis ta teeb, mis ta tahab siis võiksin võib-olla küll ütelda, et ma olen küllalt teadlik olnud kirjutamise osas seda inimese elus ja seda juba õige varasest east. Mitte sellepärast, et ma oleks kuidagiviisi eriti tahtnud kellekski saada, mingisuguses kirjanikuks hakata või mingisuguseks niisuguseks inimeseks, kes kuidagiviisi oma kirjutiste või sõnade kaudu katsetada teiste peale mõju avaldada. Vaid selle pärast lihtsalt et mulle Ta hakkas lapsepõlvest peale meeldima, kirjutada või õieti sõnastada. See on kummaline nüüd niimoodi sei otseselt rääkida, aga mis seal ikka häbeneda, ma kirjutasin oma esimese luuletuse sel ajal, kui ma veel koolis ei käinud ja kui ma veel õieti kirjutada ei osanud. Ja kuna see kunst oli niivõrd algeline, et ma kirjutasin näiteks suure tähe sõna keskele, sest lapsel nagu ma siis olin kaheksa-üheksa-aastane üheksa tõenäoliselt ma läksin hilja koolisest, sõda kestis sel ajal. Sel ajal oli ju suur või väike täht, ükstakõik Ekazdashis sattus algusse või sõna keskkohta, ta oli ikkagi seesama täht ja sagedasti oli ju suured tähed, meil palju ilusamad kui väikesed. Nii see esimene luuletus, mis ma kirjutasin, oli lühike. Päälkiri oli koguni üsna võõras, oli kannel, neljarealine. Umbes nii, mu kannel heliseb nii kuldse häälega mu kallikambri sees kui seda teksti analüüsida ja ma olen seda võinud teha sellepärast et ma ei häbenenud, et seda maha kirjutada. Kooliajal gümnaasiumi viimases klassis, kus ma kirjutasin lapsepõlves kirjutatud pärsikatked nii palju, kui neid alles oli, ühte vihikusse ümber kõigi vigadega ja nii nagu nad sel ajal olid kirjutatud, et vaadata kuidaviisi laks nii-öelda väljast võetud sõnadele katsub ise Mingsus sisu anda. Sekste kannel heliseb, mina ei olnud kandlemängija kuigi kandlemäng mulle väga meeldis ja ma olin seda kuulnud ja meie perekond oli väga musikaalne, kõik Lelle ja kelle pojad laulsid ja seal mängiti ka kannelt sagedasti. Aga ma nüüd oleks selle peale tulnud kandlast hakata värsse kirjutama, seda mitte. Tõenäoliselt see oli lihtsalt kuskiltki kooli või muust lugemikust maha loetud. Värss kus kandlast juttu oli ja iga laps võib ju sagedasti teebki rütmiliselt midagi rääkida ja karri Me kasutada ja nii teiste eeskujul muidugi oli ju see, et teatavasti sel ajal oli paberi Puurus suur ja et mu lapsel oleks olnud puhast paberit käepärast, seda vaevalt, et mul oli selle jaoks ilus kivitahvel, kuhu Grifliga peale kirjutati ja mis valmis oli, selle pühkisid sealt maha ja kirjutasid uue peale, see oli nagu üks igavene kiri. Aga sel ajal see oli vabadussõja ajal või jättis selle lõpul, meie elasime ju Võrumaal. See oli rinde lähedal. See oli täpsemalt ütelda, juba vaherahu ajal olid meie tallu majutatud eesti sõdurid. Viis uus, väga rõõmsat bossi. Muuseas, kõik põhjaeestilised Läänemaa poisid, Scoutspataljon, muuseas Tallina mehed, osaliselt. Need elasid meie juures meie toas ja olid suured laulumehed. Ja peale selle oli nendel endil laulikuid, kuhu nad kirjutasid sõdurilaule ja muid laule üles. Ja kuna ma seal ju nii kaua kui võimalik oli, nende juures vahtisin siis nad ütlesid, poiss, mis on niisama vahid, hakka ise kirjutama ja tegid mulle nende Hololei paberit küllalt saadana tegid mulle ilusa raamatuga ja sinna ma hakkasin siis neid värsse sisse kirjutama ja teine värss, mida ma mäletan seal, see oli juba, see oli linnulaulust juba palju pikem. Aga õnneks või kahjuks seda enam meeles ei ole. Kui vana sa ises? Ma olen Odessa 10 sündinud ja see oli 19. aasta algul 20.-te algul, õieti, nii maa olid siis juba küllalt vanaga koolis polnud käigud veel, ma sel aastal läksin alus esimest aastat kooli kohalikkugi Tre Algkooli sel ajal oli mul muidugi lugemine, oli õieti ammu selge, sel ajal ei olnud mitte klass, vaid tuli jagu. Sel ajal ma sain teise jakku kohe sellepärast, et. Ja kuna mul oli lugemine selge ja isegi rehkendamine ja joonistamine, mida sel ajal nõuti. Nii et see oli eelkooliajal Missis. Edasi, kui vana on üks laps või inimene, millal ta hakkab maailma märkama, et see on olemas ja millal ta hakkab märkama, et tema on ise selles maailmas ja on teised inimesed? See on ju üsna huvitav probleem. Ja seda ma olen ise juba kaua aega ja vanasti katsunud tagasi vaadata, et leida milles on see siis, miks laps ükskõik kes ta on, seekord mina hakkan maailma vaatama ja inimesi vaatama ja neid kuidagiviisi seadma vahekorda enesega või olukorraga. Seda ma mäletan väga hästi, kui ma olin kuueaastane, esmakordselt mingisuguse külalise puhul nii-öelda suurte inimeste tähelepanu alla sattusin ja kus siis see külaline küsis, et kui vana ta poiskonna hom. Ja siis kub, aastame üteldi, seekord ilusas võru keeles, kub aastane säitsnes pääl, oli ju niimoodi, kui kuus täis oli, siis kui tahtsid, natukene vana mulla, siis ütles, et järgmine aastapäev, nii et aastane, seitsmes pääl siis ma veel tahvli Agrihvli aia ajastmele. Ta on need, et ma katsusin kirjutada koerast. Koera nimi oli ecu ja see oli minu arvates kõige toredam koer ja kass, kassi nimi oli ants. Nendest ma siis mälu järele kusagile tahvlile kirjutasin, pärast kurtasin maha. Ja muidugi need hulika kenad loomad. Kas must ja kollane? Mida arvas su vanemate mitterlasele esimestelt, kriitiliseldustest, aga, aga nendest värssidest tasin? Vanemalt vaevalt, et nad sellest teadlikult üldse olid. Ja küllalt muidugi nägite, poisil niisugune viikene olisi oli veel nii pikk, kokku köidetud ilusti ja kirjutati sinna. Mis te arvate siis, ega tinti sel ajal ei olnud, aga sel ajal niinimetatud tindipliiatsit, millega võis suu ära määrida, nagu tavaliselt koolis tehti siis tuli, kui selle otsa märjaks tegi, siis tuli väga ilus lilla värv sinna peale. Kas need esimesed just selle pliiatsiga oli, seda ma ei mäleta, küll nad muidugi nägid seda, aga ega nad sisuliselt ju midagi ei arvanud. Isa oli ju raamatuhuviline raamatu lugeja kuni viimase ajani eriti mäletan ju seal sellest ajast kui maal raamatuid ju vähe, kuid mina nii suureks olin, ma sain talle juba raamatuid, tuba Valgast koolist koju tulles, siis pühadeks tõin ma nii suurekotita raamatuid kui vähegi võimalik saada isale lugeda niisuguseid meda Antsla ümbrusest saada ei olnud. Nii et isa ise oli ju ajalehtede lugeja ja oli omalajal olevikule värsse kirjutanud. Seal olid ilmunudki varjunime all, mida enam ei mäletanud ja mina, mida mina mingisugusest otsimisest hoolimata siiski üles ei leidnud sellest, sest tema nooruse aja olevikus oli väga palju luuletajaid väga ilusate ja võõraste nimede all. Missugune seal taga peitus, minu isa seda kätte ei saanud, sest tema ei mäletanud ka peaaegu ühtegi motiivi. Arvatavasti need olid nii üldiselt konventsionaalset motiivid ja tunded, mis sel ajal kirjutati ja loeti. Nii et see kahjuks oli, oli kaduma läinud. Aga muidu oli ju see ju, kes kindlasti neid laulukesi luges. Kas see oli mu õde, kes oli minust neli pool aastat vanem, oli koolis juba muidugi edasijõudnud ja õieti kelle tõttu mina ka nii varakult lugemise ja kirjutamise selgeks õppisin samuti kes varustas kooliraamatutega mind. Nii et ma pooli minnes olid need raamatut, mida seal kasutati, sel ajal olid mul juba tuttavat ja muidugi ka nii palju loetud, et et neid võis koolmeistrile ette lugeda. Esimesel päeval. Kas kirjandushuvikoolis sai veel hoogu juurde või oli see midagi, mis toimus, töödelda kodus nelja seina vahel? Muidugi koolipoistel oli ju sel ajal moes ka igasuguseid pilkelaule teha mida teised tegid ja mida minagi tõenäoliselt kaasa tegin. Aga mingisugusest tõsisemat huvi algkoolis peale õpikute ju lapse peale ei langenud. Kõrgemas algkoolis Neljandas viie viiendas klassis eriti mäletan esimest korda nii-öelda nagu liiv ütleb esimesi kirjaniku tundmusi selles mõttes, et, et ühe kooli kirjatöö mis käsitles sügise meeleolusid, nii nagu sel ajal ju tavaliselt teemadeks anti, et see oli nähtavasti Neymord huvitavalt või teisiti kirjutanud, et, et seda loeti ette sellest ajast. Mäletan nagu, aga siis läks ju teatud aeg mööda kuni algkooli kuuenda klassi lõpetamiseni. Seekord oli ka lugemus, niivõrd suur oli juba elatud mööda. Kõiki niisugused kirjanduse faasid, mis tavaliselt on lastekirjanduse aeg, oli mul kohutavalt lühike ja seda peaaegu ei olnudki, sellepärast et lasteraamatuid noorsooraamatut ei olnud, selle asemel olid hoopis röövliromaanid ja ja kõige kõige rohkem Vabaduse võitluse romaanid. Sel ajal oli meie külas mehel kokku köidetud Garibaldi Itaalia vabadusvõitleja pikk elulugu Oliver Pille antud 52., andes kokku keedetud kolm paksu raamatut, 1200 500 lehekülge mille ma siis Hanno siin mitu korda läbi lugesin. Tähendab enne algkooli lõppu ja et mul meelest oleks mitte ainult läbi, lugesin Vaitma. Katsusin seda konspekteerida õieti, ma arvan, et ma jõudsin esimese köite lühidalt kokku võtta sündmustiku kindlasti esimene kirjanduslik seminar. Sa nimetad oma teostas arbujalt ja Harboja kaasaegses, mis on Kirjanike kooperatiivi poolt 80.-te aastate alguses välja antud. Et kahekümnendad aastad Eestis olid, tähendab paljudele noortele omamoodi ärkamisajaks kirjanduslikult, et kirjandushuvi oli väga suur sel ajal. Kas sa võiksid sellest midagi? Ja muidugi ma kirjutasin ise siis ka juba paar romaani, sel ajal oli siis 12 aastane, üks oli ju vabadusvõitlusest, loomulikult oli tasujad loetud ja, ja see on osalised säilinudki, väga ilus päälkiri vabaduse leekides. Sellestki olen kirjutanud. Ja teine peaaegu samasugune oli ju novell, see oli imelik küll, see oli indiaanlastest ja indiaanlase lugusid loetud aga niisugune huvi, kus see, mis oli loetud, kus see kaasa kutsus ja olgu see vabadusvõitlus, olgu see röövliromantika olgu see miski indiaanlase või, või kauge, see andis õige varakult maad, tõenäoliselt oma elamuste kin kirja panemiseks, sellepärast et, et sellest ajast kuuendast algkooliklassist on mul säilinud üks romaani algus, kus ma kirjutab iseenese või koolielu. Tõenäoliselt on seal taga ju võib-olla Lutsu kevadet, aga Lutsu kevade moodi see absoluutselt ei ole. Tegelasidki on teistsugused, see on üks tõsine ettevõtmine, mingisugust naljameest untsi seal ei ole ega ei käsitleta tempamis, Toots tegi, võib, see võib olla siis kui sealt näitust näidet mingisugust tuba on seal rohkem. Arno Tali suunas niisugune on tõenäoliselt see peategelastest poiss siis see oli kõik veel kuidagi individuaalsel pinnal tõelise kirjandusliku elu ja sellega kokku puutuma toimus ju ikkagi gümnaasiumi ajal ja see oli Valga poeglaste gümnaasiumis kuhuma. Pärast kuueklassilise algkooli lõpetamist siis läksin, Valga asus ju Antslast, mis oli ju raudteejaam talu lähedal asus 30 kilomeetri kaugusel, täpselt sama kaugusel oli võru, meie maakonnalinn aga sattusin või läksin Valka kooli, mis ei olnud meie maakonnalinn. Esiteks sellepärast, et maadel käis seal enne koolis teiseks et palgaoli suurem kool. Parim linn oli suurem, raudteejaam oli linna lähedal. Nimelt ju elasid sel ajal maakooli lapsed nii-öelda, et perearsti juures oma omal söögil või need valmistasite sööki, kust ained toodi maal. See oli kergesti kättesaadav ka selles mõttes kui Võru, kus oli ju linnajama vahel oma kolm kilomeetrit. Seal alga koolis, mis oli tõesti suurem linn Valga ise. Ja koolgi suurem oli tõenäoliselt ju. Välismõjud hakkasid sinna tungima ju ikkagi raamatute ja selleaegse noorsooajakirjanduse kaudu. Sel ajal ilmus palju noorsooajakirju. Noorsooliikumine oli väga hea ja tugev, aga. Gümnaasiumi kahe esimese klassi posi juur need nii palju ei ulata, kuna aga kolmandast klassist peale juba mäletan nii-öelda täiesti Kasas olemist kõige sellega, mis sel ajal juba liikus. Ja see oli üks selles mõttes üks kummaline aeg. 20.-te aastate järeleni 24 25 26 tõusuaeg ka eesti kirjanduses optimistlik ja palgafondilt vaadates kuidagi avam ja lahtisem kui kusagil mujal väiksel väikelinnas, ütleme näiteks, kas kusagil Võrus või ma ei taha kellelegi kohta midagi ütelda, aga tõrvast või Otepääst mis olid ju Lõuna-Eesti Gümnaasiumi. Nii et selles mõttes ka kirjanduse õpetaja Johan Palvadre oli väga ajaga kaasas olev õpetaja, küllalt hea kirjanduse õpetaja. Tema osa on ju kahtlemata oluline ka ka minu selleaegses tegemises. Aga see Seal juhtus ju küllalt palju. Sel ajal olid organisatsioonid, kirjanduslikud organisatsioonid, vaidluskoosolekut, millest ma hakkasin osa võtma, loomulikult ajakirjad mida juba mitut tükki varakult toimetama hakkasime, kuhu siis selleaegne niinimetatud olgu siis luule või proosaproduktsioon oma niisuguse koha ja teatud teatud leviku leidis. Sel ajal võiks öelda, vastates su küsimusele ju olin ma tõenäoliselt väga teadlik, et kirjutamine on üks tegevus, üks meeldiv tegevus, üks eneseteostuse võimalus. See sunnib ükstakõik kas luuletajat või prosaisti sunnib tutvuda kõigega, mis vähegi ümberringi on kõigest võimalikust osa võtma paljude inimestega, tutvuma nii pall käima kui iganes võimalik. Suvedel suvad olid Hiiumaal, kus oli tööga seotud, aga niipea kui jalgratast sai, nii palju võis ju vabadel aegadel sõita ringi ja vaadata. Nii et ma arvan, et see on juba üks omamoodi ja õige varakult 20.-te aastate üldine mõju mis ajakirjanduse ja raamatute kaudu nii-öelda ka päris koolipoiste, nii jõudis. Minuni vaid Valgas oli meie generatsioonis oli küllalt palju inimesi, kes kirjutasidki sel ajal, aga kummalisel kombel jätsid järele, kadusid kuhugi. Ja see oli ju väga mõistlik endast ja oleks ka minust olnud väga õige. Et et ma oleksin hoopis teisele alale läinud. Millest ma kui mõtelda elukutsele või tulevasele tegevusele, millest ma tõepoolest unistasin ja see on päris ootamatu? Ma olin nagu välja valinud, Ma tahtsin inseneriks saada. Või, või mitte ainult selleks, vaid ka leiduriks ühtlasi. Ja kuna algaegadest algkoolist peale oli matemaatikahuvi väga suur. Samuti tegelesin joonistamisega muidugi joonistamise ja värvipiltide tegemisega ka leiduri hoiak nõuab ju väga palju fantaasiat. Leiab väga palju võimalusi niisuguseid teid mööda käia, kus teised käinud ei ole ja kust midagi leida võiks. Nii oli mul sellel sellest ajast peale mitmesugused omad isiklikud leiutised tehtud. Praktiliselt muidugi, kui nimetada näiteks kartulivõtmise masin oli mul rekonstrueeritud. Teiseks oli heinakaart ringipööramise masin nimelt selleaegsete maal karjapoiss Ma olin ju seitse aastat. Selle kõige suurem lõuna vahene nuhtlus oli see, et neid aeti nui või toigas käes heinakaare lahti peksma need, mis olid niidetud ja mida oli tarvis kuivatada. Ja see oli lõpmata vastik ja raske töö. Kuumaga higistades heina lõhna sees, selle asemel, kui oleks võinud näiteks oja veeres päevitada või supelda see see, seda nuhtlust, mõtlesin ma, et ennast ja teisi vabastada igaveseks sellest heinakaarte lahti peksmisest. Ja siis konstrueerisin vastava masina, ainult et ma ei saanud teda ära ehitada. Kuigi mudeleid ma proovisin ja see asi ununes muidugi aja jooksul, kui neid heinakaare mul enam laiali lüüa, et ei, ei tulnud ja kui ma siia rootsid tulin, siis ma kohkusin ära, et minu masin oli siin täiesti rakendatud nii niivõrd täpselt detailides, et ma otsekohe kohkusin. Asi ei ole ju mitte midagi, see oli ju niimoodi, et umbes nii nagu hobuserehal selle kahe suure ratta vahele keskvõll ja sinna oli kuidagiviisi sakiliselt seatud niisugusete kraapijad nagu, nagu ütleme, ang või sõrme otsas ja need edasi minnes juukseid üksteise järele ja üksteise kõrvalt niimoodi, et nad viskasid selle heina, mida poiss pidi nuiaga lööma, palju paremini ja palju ilusamini laiali, üles kuivatamiseks. Ja masinad käisid siin mitukümmend aastat ja iga suvel lasin neid, kuni siin tuli üks teine leiutas kus oli kaks vastavat ringi käivat ratast rakendatud ka mitte võõras mulle see, ma mõtlesin rataste peale, aga lükkasin selle kõrvale, kui väga raske tehniliselt teostada ja väga ebakindla. Ma ei tulnud selle peale, et need rattad tuli niimoodi seada, et nad jooksid poolviltu üksteise sisse. Nad tegid väga ilusa kaare, väga ilusti pillutud kaare noja nüüd see see on nii-öelda klambriteks üteldud, ainult et et kahjuks ei saanud minust inseneri. Ütle, kas 20.-te inimene oli uudishimuliku kui tänapäeva? Me oleme igasuguste informatsioone televiisor jooni kaudu. Me raadiol lehtede. Mis siis oli võib-olla olla natukene raskemini kättesaadavad. Kas sa arvad, et sa olid sel ajal uudishimuliku, kui on tänapäeva poiss selles vanuses? Raske sellele vastata, tõenäoliselt uudishimu oli, aga mitte nii eriline. Suur, sest tegelikult oli ju selleaegsel. Ma poisil ju raske üldse uudishimu tegelikult rahuldada kooli ajal muidugi, kus olid võimalused, aga eriti suvel ja koolivaheajad, need olid ju kodus ja mis seal siis oli, ju oli, käis ju üks kohalik lühikene Valga või Võruleht või ka Postimees käis isal koju, aga see see loomulikult mind ei rahuldanud. Tõenäoliselt võis huvi olla selleks, et ma hakkasin lugema esmaspäeva esmaspäev oli veileri kontserni välja antud ajaleht, väga huvitav, see tõi igasuguseid kummalisi lugusid ja teateid maailmast. Ja seda ma lugesin, see ilmus esmaspäeviti, nagu nimigi oli. Ja teisipäeval Tauli Antslas kivi raamatukaupluse, siis ma läksin lõuna vahel kodunt, kolm kilomeetrit oli meilt alevisse sinna ja ma jooksin selle tee. Võtsin aega alati ka, sest mingi sportlane ma ei olnud, aga mulle meeldis joosta. Ma jooksin kogu tee alevisse ja tagasi tulles kogu tee lugesin lehti lugesin lehti, tähtsamat põnevamad uudised ära ja muidugi sellest jätkus lugemiseks karja juure, aga kas teised nii suure uudishimuga olid, et nad oleksid käinud esmaspäeval lugemas, seda ma ei tea. Ma arvan, et et vahest ei olnud, et televisioon ja raadio hakkas muidugi hiljem sinna tulema ja väga see oli ju kolmekümnendatel aastatel väga-väga vilets kõrvaklappidega, kuul kuuldav raadio ja ja kus kõnest oli sagedasti ei olnudki aru saadav, seal kuulati muusikat, väga kärisevad ja halba muusikat. Kõik see maailm, mida ümber nägin, see oli, see oli ju niisugune lähimaailm. Selle vastu oli mul tõenäoliselt väga suur, sellepärast et sel ajal kõige lisaks ma korjasin ja kuivatasin taimi, korjasin putukaid. Katsusin neid nõela otsa ajada, mis oli täitsa võimatu, sellepärast et ma ei osanud, ei teadnud osta vastavaid peenikesi nõeluma. Proovisin nööpnõeltega, need ajasid muidugi Me fotokat katki. Need. Lootose see lähihuvi See võis olla individuaalne, aga võib olla ka siiski minu eriline huvi, sest ma kedagi ei kuulnud sel ajal, kes poistest oleks nüüd lolli asjaga tegelenud, nii nagu mingisse taimede korjamise või muuga huvi, võib-olla olite mingisugused muud elulised huvi? Kes teha, ei oska vastata. Aga õieti võib ütelda, et võib-olla sa oledki niimodi näit näid putukaid ja, ja neid taimesid ja, ja, ja muid esemeid terve elu niimodi sorteerinud ja, ja otsinud. Sa oled hiljem kirjanikke otsinud, sooled neid tähendab nõnda teoseid välja olnud. Sa oled katsunud leida mingeid vastuseid, mul on tunne. Ja tõenäoliselt tõenäoliselt küll on vastuste otsimine ju iga uudishimu tagapõhi. Aga kas selleaegsel noorel see on küsitav? Kui katsuda nii-öelda mõelda, tagasi, mõtelda sellele, siis, siis vastuste küsimine. On üks hilisem aeg, see on gümnaasiumi lõpu ja õieti ülikooli. Kas tahate aeg? Kuna kuna nii-öelda päris küsimuse filosoofilise tagapõhjaga küsimused põnevad olid huvitama, hakkasid inimeste psühholoogilised probleemid, aga sellest varasemast ajast maailma vaatlemisel võib-olla ka inimeste vaatlemisel sinulik vast lihtsalt rõõm. Rõõm seda näha, teada täita võib-olla ka seda, sest ma kasvasin ju võrdlemisi üksikus talus üles, meid oli kahekesi õde, vanem ja mina. Töö oli meil alati ju kõige olulisem osa, meie talu oli väike, me tegime peamiselt oma tööjõuga töö ära, seal oli menoraces. Algusest kuni viimaseni õieti mõni testist ära tulemiseni. Kui vanemad vanemaks ei aita, siis olin ju mina nendele abiks igal võimalikul juhul. Aga. Niisugusega tegeled, mis küsi, mis, kuidas, mispärast ja inimese tõst ja olemusest ja kõigest niisugusest. Millal ja kuidas see vaevama, kas seda on ju tõenäoliselt raske küll? Otseselt vastata, aga kui ma täna lugesin sirbist ja vasarast, et üks neiu, kes või proua, neid, kes Eestis käis ja sirbis ja vasaras intervjueerida laskis, kus ta rääkis ka, et jah, et kuda viisi ja nii seevastu huvi tuntakse ja ja seda, kui nii-öelda moodsat esile tõi kohe nagu mingisuguste imeasja, siis siis ma vaatasin, et see on küll üks hilinenud asi või nii nagu meie ütleksime vanasti pikendatud lask seepärast et kolmanda ja neljanda gümnaasiumi klassi vahel oli meil mull. Nii, seevastu nii suur huvi, et ma kirjutasin TEMA vast kristlase kogu ulatuses maha. Raamatukogust sain raamatu osta muidugi ei saanud ja ei teadnudki ja sel ajal moes ma kirjutasin terve raamatu maha. Mitte ainult siis vast kristlase, vaid kõike, mis oli võimalik nii-öelda nii, sest või teistest Vilosoofidest šopanaabarist üldse teada ja saada lapsel aga mingisugune eriline niisugune mida sina ütled, põhjuse küsimine see ei olnud, see oli võib-olla ainult üks niisugune huvi voogala pärast tuli kätte ja see kummitab. Et võib-olla raamatutes kuni viimase ajani võtab sagedasti teatud müstilise varjundi võtab selles sellepärast, et kohutavalt palju küsimusi inimesest, tema olemusest, väärtuse teooriast. Miks ta üldse on, miks ta ühte või teist teeb, see, see, need küsimused ju jäävad ju praktiliselt vastamata. Ast sel ajal nii ei olnud, kui siis kuidagiviisi gümnaasiumi lõpu eellõppu Niiskust hui, siis võiks veel daate, kõige tugevam huvi oli ühiskondliku korralduse vastu. Nii et Vilosoofise ringi kõrval, mis meil oli käsitlesse just ühiskondliku küsimusi võiks öelda, mis kogu aeg ju praegu ja siin ja igal pool on küsimuseks olnud. Ja mis ka meil sel ajal olid, sellepärast et arvestame olukorda, mis sel ajal oli vabadussõjast, oli juba mööda üheksa, üheksa aastat. Eesti riik oli piliseerunud, oli ju täiesti selge meil kõigil, et see on kõige soodsam kõige vabam vorm inimesele jaga noorele tema individuaalseks tegevuseks ja ja arvamisteks koolipoiss põrkab küll vastu sagedasti, eriti vanemal ajal oli see Neia mitmetel teistel maadel põrkab vastu kõiksuguste keeldude ja kooli papade Velosoofi ja hooldamise vastu, aga ja seda johtus sel ajal ka, aga suhteliselt oli Valga kool võrdlemisi paar. Või jällegi siis mina ja mu sõbrad sel ajal meie ei võtnud seda nii, meie ei lasknud endale mingisuguseid päitseid pähe ajada ega Mengsuseid seinu ümber ehitada, meie olime lihtsalt vabat ja metsis, kokkupõrkeid tuli muidugi koosolekutel. No see on ju aru saada. Aga kui ta viisi inimeste elujärge ka seal meil sel ajal vabariigis nii seada, et kõikidel oleks olla kõigi, oleks vabad igasugusest. See meietaolisi noori, idealistide huvitas ju väga ja seal võis ju kokkupõrke võimalusi olla kui. Ja muidugi natukene oligi. Nii gümnaasiumiaeg lõppes ära ja siis tuli pöörata pilk ülikooli poole ja Tartu poole või. Ja see seda pööramist alguses ju näha ei olnud, selleks teatud mõttes oli majanduskriis. Meil juba alanud, see majanduskriis, mis mujal maailmas juba paremini tuli ei olnud meie talus võimalust ütleme, poega Tartusse kaugesse-kaugesse linna saata ja vastavalt rahaga varustada. Muidu oli ju elu maal ju ei kannud ennast mingisuguseid kriisi märke, aga kriis oli sellesse, et raha ei saanud. Saatused olid odavad või neid üldse ei ostetud. Nii oli siis sellele gümnaasiumile järgnev suvi õieti ootuse all. Ja ma ei lootnudki, valmistasin ennast nagu pikemaks maal olemiseks. Senised unistused kuidagiviisi eneseteostust leida mingisuguse. Kirjanduse trükki pääsemise võimalusega need olid kadunud ja hajunud. Kuigi me tegime katset, oli 12 poissi veel. Me tegime katset, tegime elusa kogu teose kolme mehe, kogu teose luuletustest ja saatsime siis ka mitmele kirjastusele. Rumalad ja naiivsed, nagu me olime. Teised ei pastanudki, aga üks kirjastus vastas viisakalt, et meie tundmatut luuletajate raamatut ei kirjasta. Punkt. Kaks niisugust teost, üks päris revolutsiooniline kuldvasikas ja teine, hoopis romantiline avarii, mõlemad kaduriku kadunud ja läinud. Nii. Aga Tartu nõudis ju siiski. Poisilt tartus elamist seal korteris olemist, söömist ja võimaliku ülikooli raha mis oli napilt ja ei olnudki lootust, aga sama aasta sügisel üsna hilja. Korra isa ütles, et Ta arvatavasti sai aru, et ma ikkagi tahtsin Tartusse minna, kuigi mina mingisugust nõuet ei esitanud ega midagi. Arvas, et sa võid ju ühe või äärmisel juhul kaks aastat olla, ehk teeme võlgu ja peame vastu. No ma võtsin suure rõõmuga selle selle vastu. Eino, leidsime Loin vikati kohe püsti ja läksin. Läksin kohe Antslasse, et sooviavaldust ülikooli astumiseks sisse saata, olin täiesti viimane aeg. Ja siis, kui see september kätte tuli, siis sõitsidki sinna. Ja sel ajal oli ülikooli astumine täiesti Waba tovi avaldusega. Astusin muidugi filosoofiateaduskonda seepärast, et vahepeal oli inseneri matemaatikaunistus juba hajunud ja kadunu. Kuna ma lõpetasin humanitaarharu, kus matemaatika killutas neljandas klassis ära. Õppimise võimalusi Tartus ei olnud. Tehnikaülikool oli Tallinnas ja sinna loomulikult ei olnud võimalik pääseda ja, ja mu huvi oli ja juba ka jahtunud, sest lask kartulivõtjad korjavad ise oma kartulid üles, mis minu asi. Nii läks siis Tartusse, filosoofiateaduskonda. Valisin väga tavalise, tavalised ained, neli ainet pidi olema. Eesti kirjandus ja keel rahvaluule ja filosoofia ajalugu. Üsna tüüpiline on niisugune kokkupanek. Huvi oli muidugi, mul oli tugev aja Loovi algusest peale, kõik ajalooraamatudki olid läbi loetud, aga ajalugu sinna ei sobinud. Ta jäi seekord nii-öelda harrastaks aineks. Kuna ma läksin üheks või kaheks aastaks ainult Tartusse vaatama elu vaatama ja mitte ülikooli lõpetama, siis ma ka vastavalt, et olin seal, ma vaatasin ainult luu, missuguse elu on. Käisin loengutel ka võimalikult võimalikult paljudel välja arvatud oma valitud ained lihtsalt vaadata, kuidas ta on, astusid organisatsiooni kiv väljastusse kuna seal mulle tundus, et kõige huvitavamad inimesed olid. Nendega oli mingisugusel määral tutvus juba varem. Osaliselt käis ka karskusliikumise kaudu, mida ma ka kaasa tegi gümnaasiumis olles siis. Vaatasin pealt, kui teised eksamid tegid. Ja mina tegin ka nii ühes nalja pärast ära ladina keele eksami koguni esimese semestri lõpul ja ja, ja õnnetuseks kunagi teisel semestril ka rahvaluule, mis oli imelik küll, see oli professor Andreksoni juures väga kerge eksam. Ja ja minul ka, aga ma olin niivõrd ülbe või ma absoluutselt muidugi midagi ei õppinud, läksin eksamile ja ka ei viitsinud ennast pingutada. Ei näe, ma sain nelja selle eksami eest, mis oli õieti kuulmatu, oleks pidanud viie saama, aga mul oli see ka ükskõik, sest et oli niikuinii. Aga see nali läks mul kurvalt maksma, sellepärast et et õli lõppemise ajal selgus, et mul oli vaja seda sama rahvaluule eksand viit vaja, et muu kokkupunktide arv annaks välja. Ma saan magistritööd esitada kirjanduse alal. Nii ma tegin selle rahvaluule ümberülikooli kõige viimase eksamina. Õieti vana-aasta õhtul enne kella kubu ajal. Anderson oli ju niisugune mees, kes võttis vastu igal ajal. Nii et ja kui need kaks aastat mööda olid vaadatud käidud mitmesugustes organisatsioonides vaatamas enne kui ma ise organiseerisin ja osaliselt ka pärast mul oli palju koolivendi. Mul tekkis palju tuttavaid. Tartu oli sel ajal nii-öelda niukses murde olukorras omaaegne 20.-te aastate rõõmus tudengielu oli kadumas ja murdumas majanduskriisi tõttu osaliselt ja osaliselt ka seetõttu, et üliõpilased hakkasid nooremad olema gümnaasiumi see aastakäik, kus mina tulin, need olid juba noored gümnaasiumilõpetajad, lõpetasid ju 18. 19 aastaselt, kunagi olid, olid üliõpilased, vanemad rikkamad ja kehtisid omaaegsete saksa tudengi riigi traditsioonid. Au sees olid kõik tudenginaljad ja mitmesugused ettevõtmised, mida me teadme ja peamiselt oli see mentaliteet, et ega keegi sinna jõust õppimisega pärast ei tulnud. Õppimine oli kõrvaline asi, mis segas sagedasti elamist. See rõõmus tudengimentaliteet, see oli nagu murdumas oli juba esimesi märke näha, et kõik nagu ei funktsioneerinud inimestel tekkisid võlad, noh juba mõnedki jäid ülikoolidest ära. Aga see mind palju ei puudutanud, sellepärast et ma niikuinii ei mõtelnud Ülikooli kunagi lõpetada ega sealt midagi õppida. Sest mul oli nagu uuesti mingisugusel määral. Tahtmine tulnud luuletusi kirjutada. Ja neid ma tegingi. Kirjutasin tsüklite kaupa kirjutasin ilusti ümber, ostsin siidiori kõik siin 12 kaupa kokku vastavalt meeleolule, seal oli kosta Riga ja lillaga ja elesinisega ja ja punasega nii-öelda kõikvõimalikud värvid niiskusest naiste kauplustest osta sai need ka kadunud, kahjuks. Aga ka needki jäid maha. Isegi ka seegi tundus mõttetuna. Kirjanduslik elu oli vahepeal muutunud, vahepeal ju kirjanduslik orbiit olnud, kust väljastub mehed osa võtsid ja mida minagi nagu kõrvalt nägime, oli niivõrd kes siis. Muidugi oli sel ajal ju Kemadikus ilmunud mu esimesed luuletused paar tükki trükis kusagil Tallinnas ilmuvasse. Mingisuguste jõulualbumite oi võimekustest väljaannetes, kus üks osav ärimees koostas niisuguseid albumeid ütles, et see on üliõpilasrühma väljaanne ja võttis sinna ju kulutusi sisse, nii palju, kui võimalik oli. Ja ega ta neid muidugi sinna ilma, aga siis ei pannud, kui palju ta nende eest sai, seda meie ei tea. Aga teist kaudu Ena ise neid härrasid ei tulnud taga, sõprade kaudu. Tuli tahtmine, et kas meie ei täidaks seda üliõpilasrühma väljaannet? Seda tegimegi minagi suure rõõmu ja lustiga. Ma esinesin seal üldse mitte oma nime all, vaid. Ma arvan, ühe nelja, viie eri varjunime all. Üks pseudonüüm oli, muuseas oli Jososid jaks, dets, lane sellepärast, et oli ju hea, kui üliõpilasorganisatsioonis võistlusgrupis ka lätlasi on. Teised olid ka kõik väga ilusad nimed, nagu Oskari joonistaja, Taavet vallar ja mis nad kõik sel ajal olid ja kirjutasin sinna nii hästi proosat kui luulet. Ja seal oli ju teisi poisse ka. Nemad nii produktiivsete ei olnud, aga kokku saime ju jala. Ka neid vihikuid ilmus, ma ei tea, kaks või kolm, kus mina kaasategi, see, kes oli juba nii osav, et et asi usutavam oleks, siis kui need albumid üks kord Tallinnas kioskites müügile tuli. Sistma laskis oma meestel need viimseni üles osta. Ja kui siis mõni, kes seal kulutamata oli, läks siis küsima, kuskil jätkas seda ja seda albumi man saada siis üteldi. Meil oli küll, aga huvi on selle vastu nii suur. Me oleme kõik ära müünud, kahjuks ei ole ühtegi, et kas ta tellida saab, ma ei tea, et ma usun, et need on kõik ära müüdud. Kui palju neid trükiti mulle? Ei, ma ei ole, aga ma arvan, et ega nende trüki kuigi palju vast mõnest 100-st ei olnud, see oli ju kõik üks niisugune nali, üks hobi. Tõsiselt ma aga ei võtnud, samuti oli ju vahepeal kirjandus Tartus olivu tuttavam juu kirjanikkude kaudu organisatsioonide kaudu seal kirjanduse selts, kus peeti ju aastaülevaateid ja ja kirjandusõhtud kõik, ma olin sinna nii-öelda sisse elanud kõrvaltvaatajana natukese skeptilisem hoiakuga, nagu meie, Valga poisid, olime seal, meie pidasime Valka ikkagi pealinnaks ja Tartut provintsiks oma mõttes. Nad, või ka siis olin ma kuidagi, mis te sellest juba niivõrd palju väljas, et siis tuli aeg minna kaitseväeteenistusse õigel ajal, kui inimene sai, mis ta siis oli 20 oli täis 21 aastaseks. Nii läksingi, mina, vastuvõtukomisjonid pluss 31. aastal, siis jah, suvel ja sattusin jalaväkke Jonapiks, nagu sel ajal üteldi. Ja mind pandi Tartusse Lembitu kasarmusse, mis oli selles mõttes hea, et seal oli Tartu, seal võis õhtul vall välja tulla. Ja isegi suvisel ajal veel mõningaid tuttavaid näha ja üldse Tartus olla. Aga kaitseväe oleku aeg meil Eestis sel ajal oli ju õieti võiks ütelda mitte mingisugune kohustus, vaid see pikk see ei olnud, see oli vist 11 kuud. Aga see oli, see oli ka nagu omamoodi kool. Ja sagedasti maabustele eriti lõunaeestlastel oli ta kooliks ka, kus ta õppis päris selgelt ära, kui ta ei olnud seeni õppinud rääkimise kodus ta ju kõneles, see tähendab, kõneles enam-vähem võru keelt või siis mingisuguste võru. Ka kaitseväest välja tuli, eriti kui ta oli teenistuses olnud koos Tallinna lastega, siis oli tema kõnelemise maha jätnud ja rääkimise selgeks õppinud ja kui siis ta koju tuligi, siis need poisid rääkisid nagu üteldi meda ju sugugi eriti seal lõunasse. Seepärast, et meie arvates oli see lõunaeesti keel, erikeel ta ju ongi. See oli siiski omasem, olulisem ja palju väljendusrikkam, kui praegune ja õieti üldine põhjaeesti murde läheb põhja nagu kirjakeel. Noja siis ka ähvardas ju mind kasarmus lõpuks ikkagi tagasisaatmine ja veel kõige ilusama koha peale Petseris õppekompaniisse. See tähendab, et gümnaasiumilõpetajaid taheti mingisugusel määral kaadriks õpetada ja sealt tulid siis välja kaprali köiti, see oli näiteks kõige madalam samal aastal. See hirmutas sellepärast, et ei olnud suur eriti suurt arvamist Meil ega kellelgil ei kaprallistega allohvitserist, see oli öelda madalam juhtkond sõjaväes. See, kes tegelikult nii-öelda mahvi lõi sõduritele ja kiusas sisse siis kui oli siis võimalus, või kui otsiti sealt see oli keskkooliõpilaste rühm. Kui seal kutsuti seda, neid, kes tahaksid minna. Tallinnasse Tallinna lähedale Tondile aspirantide kursusele, õieti sõjakooli esimesse klassi. Kuna mina olin ju kaunis suur, anti militaristid olnud kogu aja. Ja sõjaväest ma midagi teada ei tahtnud ega hinnanud, ma ei, ei ei andnud ma ennast siin aga üles, et ma oleks tahtnud minna, aga katsed selle jaoks tehti ju, kõikidel. Tehti kehalisi katseid püssilaskmist, jooksmist ja, ja lõpuks ka kirjatööd.