Kirjatööks oli imelik küll, oli pealkirjaks oli vana hea rootsi aeg. No mina hakkasin seda kirjutama, kuna ma olin nii ajaloo huviline ja roosiaega teadsin, teadsin ka sel ajal ette. Tegelikult see oli küll rahvasuus väga vana hea Rootsi aeg ja ja nii-öelda mingisugusesse heas mõttes, tähendab, orjuse või, või mõisasurve oli natukene vähem, aga lõppude lõpuks oli ju nii, et Rootsi, aga kahju on alles soodsad mõisnikud. Lõppude lõpuks kurnas Rootsi küllalt palju meie maad välja. Nii suurtel näljaaegadel viide ju vili rootsi ja maal oli tikaldused ja nälg mingisuguseid maasid tahab, varasid Eestisse ei olnud, igasugused olid tõenäoliselt ka sel ajal rootsiskli kliima oli niisugune. Siis. Ma ei kirjutanud, kuigi. Kirjatööd selles mõttes, et et see oli vana ja ilus, Rootsi aeg kirjutas ilus küll, aga jagan kell 12, kümnend oli kangelane ja Rootsi raudtee ja kõik, aga ala, mis nad kuradid ka ikka meie maale tegid sel ajal ka. Et see oli ikkagi okupant, minu arvates nuia see kirjatöö leidis aga väga halva hinnangu. Osaliselt ka sellepärast, et ma kasutasin väga moodsat Aaviku keelt ja selle Ma tahaks, oli üks õpetaja, August raud, üks väga vanameelne ja see hindas hinnangu liivu 12 palliline süsteem ja see hindas selle neljaga, mis tähendab, see oli nõrk ja see oli peaaegu nõrk nuia, seda kõik punktid arvestati, ei kuku ja ja see neli k see viis minu üldsee arvu alla ja mul ei olnud nii nagu võimalust ma ei tahtnudki minna, ava kui siis välja valiti, siis selgus niisugune asjaolu, et et oli määratuteks teatud punktide arv ära ja seal oli siis see arv käes Maida umbes paarikümne mehe ümber, kes siis sealt meie kompanist kogu pataljonist ütleme, Tondile aspirantideks saadeti. Ja siis oli üks väike nõks allapoole ja seal olidki juba madalama punkti mehed ja kaks sõdurit oli puud seal ja ei olnud sealt alt ülespoole minna, seal all oli üks tüki vahe ja siis oli nuia sisse. Sest tühjast maksa ju rääkida, aga huvitav omamoodi kuidas juhus mängib inimese elus osa, siis kutsuti pataljon kokku ja pataljoniülem luges siis need, et need sõdurid, kes sinna läksid, meie nimi oli, olime, oli noor. Ja siis pataljoniülem oli nimekiri käes ja ütles järgmine, siin on halvapunktide arvuga noor Kangro. Ja tal olid kõik andmed käes ja ta ütles, et imelik küll ei olnud kaks aastat ülikoolis käinud ja mispärast teie kirjatöö neli oleks võinud parem olla. See, kui kedagi küsitleti, siis lasti mul rivi ette astuda. Mida ma siis ka tegin. Ja ta küsis, et noor kangru, mis pärast mina vastasin väga kindlalt ja julgelt. Härra kolonel, mina arvan, et see on valesti parandanud ja hinnanud, pandud, mina panin igal ajal selle endaja laua alla kirjutada. Kust mul niisugune julgus mõtet tuli seal täitsa seletamatu, sest ma tegelikult seda ei mõtelnud. Ma tahtsin omamoodi nalja teha ja mulle see bana-bana ammust raud või kes ta oli, see sugugi ei meeldinud, ma teda ei tundnud, aga ma teadsin, tal üks vanameelne mees. Ja siis kuluneid ütles selle peale. Vaat see vastus mulle meeldib seal täitsa sõdublik, teie lähed. Mu ja siis sai üks teine mees ka veel sinna ära ja siis, kui me ära olime läinud, siis tuli üks sõber minu juurde, ütles, kellel oli madalal kuskilt tema oleks siis kolmas olnud. Et kuule, et ega sa ometi ei taha Tondil minna. Et astu tagasi, siis ma lähen, siis ma järgmine mõtlesin ei kurat. Et muljega. Ja ma ikka läheb ja mul hakkas minema, hakkas see asi meeldima ja ma läksingi ja nii ma sattusingi Tondile ja olin seal, oli aeg pikem, seal oli 13 kuud. Ja osaliselt ma läksin meelega sinna, sellepärast et ma tahtsin lahti saada kõigest sellest, mida nimetatakse kirjanduseks. Mul oli sellest villand. Ma olin täitsa veendunud, saab sellega midagi teha, ei olla ole. Ma olin nii vana ja ei olnud mingit võimalust insenerikutset alustada ega Tallinnasse minna. Ja mingisugusel määral olin maga tartust tüdinenud sellest suhteliselt vabast elust. Ja läksin meelega siin sellepärast, et ma rehkendasin niimoodi kord sõjakoolis, oli kõva ja oli kah üteldi, nii nagu vanasti Viiburi sõjakoolis, aga nii kõva ta muidugi ei olnud kui vene vene ajal. Aga küllap kõva distsipliin oli küllalt vähe oli aega. Kõike pidi tegema boksimisest alates kuni idagi võitlusteni. Kõike tegin kaasa. Meelega, rasked jooksud, rakmed seljas, Valdeku laskeplatsile, see on 12 kilomeetrit Tallinnast sinna minnes ja tagasi tulles jookstes täisvarustuses, kuuma ilmaga sinel seljas, niiet tagasi tuli, see ei olnud üldse mingit kuiva kohta, kusagil. Pidin kõik kaasa. Mulle meeldis see, mulle meeldis, sellepärast et see oli, see oli kogemus. Peale selle oli ju kõige parem oli vaadata seal inimeste elu ühes niisuguses ühiskonnas, koolipoiste ühiskonnas ma olin ainult see oli suhteliselt vaba. Aga sõdurina ja eriti veel aspirandina oli omamoodi ühiskond, seda oli võimalik näha, kuidas seal käituti ja kuidas ma ise käitusin. Et see asi oleks ju ka sellest midagi tulu oleks, hakkasime raamatut kirjutama ja kirjutasingi ostsin ühe väikse musta raamatu alguses tihedasti täis peaaegu igal võimalikul juhul. See raamat on muuseas mul kaasas. Selle ma sain eestist kätte, kuni asi läks niivõrd põnevaks ja huvitavaks, et aega ei olnud enam päeviku kirjutamiseks ja see jäi pooleli kuskilgi Paide linnas. See tähendab, et oli kevade kätte jõudnud ja aspirandid saadet koolikoni poisse õpetama. Sõjaväeõpetus oli sisse seatud koolides. Ja ka paidesse läks meie rühmaülem ja valis endale kuus aspiranti õpetajat kaasa. Tõenäoliselt niisugused mehed, keda ta arvas, et kellega. Millegipärast ta valis mind ja ma läksin meelega sinna sellepärast et Need, kes sattusid niisuguste linnadesse, kus olid garnisoni, seal pandi aspirandid kasarmusse ja nad elasid kasarmuelu. Kasarmu elust olime tüdinenud, me tahtsime välja, aga niisugune linn nagu Biden seal ei olnud ühtegi sõjaväeosakonda, seal olime vabad mehed ja me elasime nii-öelda kuskilgi, ma ei mäleta, kas koolimajas või mingisugust kaitseliidu maja majas, malasime kottide peol õhtut täitsa absoluutselt vabab. Siis ma olingi, olidki selle kevade seal paides 10 päeva. Väga ilusad mälestused, Paide linn, kus ma polnud seeni ja ma olin korra käinud karskuskongressil seal, väga tore oli neid koolipoisse näha, need, see rühm, keda ma õpetasin, see oli kolmas gümnaasiumiklass. Seal oli niivõrd kena olla, see oli ju kevadine aeg. Me läksime sinna paemurdu, kaks tundi oli, kus tuli roomamist ja hiilimist õppida. Siis no rääkisin nendele üks veerand tundi, mis asi see roomamine on. Ja siis panin vahid välja, et kui keegi ülemus ei tule, siis rääkisin poistele, missugune elu on Tartus ja ütlesin, et kui ta võtate, õppige hästi, toeta Tartusse. Ja siis siis heitsin magama ja need ka, kes väsinud ka magasite. Mõni kaks tundi läbi oli ajati varakult üles, marssisime linna tagasi. Need poisid oskasid roomata ja hiilida küllalt. Mis mul neid vaja õpetada oli, aga kolme aasta ja nelja aasta pärast, aga kas need poisid Tartusse tulema? Ja oli ju niisuguseid? Nemad olid ju kasvanud teistsuguseks ma neid kõiki ära ei tundnud enam. Aga nemad tundsid minu ära, kuigi ma olin tera. Ja seal tuli paar-kolm meest, tulid mulle juurde. Ja ma sain nendega sõpradeks uuesti sõpradeks, nadolid, üliõpilased ja nii näiteks ühe mehega, kes õppis arstiks. Lõpetaski arstiteaduse oli saksa okupatsiooni ajal juba kliinikus Maarjamõisa kliinikusse nooremassistent kes oli niivõrd tore mees, et kõik sõbrad, keda ma sinna saatsin et oli vaja haiguse tunnistust, ta kirjutas nendele tunnistuse välja ja oli ka nõus mind võtma kliinikusse, siis uurimiseks. Sel ajal nimelt 43. aastal ähvardas menu taotlusi, sest ma lõpetasin ju aspirantide kursuse intega. Ma olin üks esimesi, kes sai lipp nagu ülenduse kohe juba õige varakult. Aspirantide kursus polnud ka naljaasi peale kõige sõja vaheliste õppuste olid seal ju teoreetilised ained ajatus sõjapsühholoogiast ja sõjaajaloost ja sidest ja kõigest. Olin 43. 43-l ja kolmandaks Augele hoia nuia. Nii et seal need, kes olid, siis pärast teised ülendati muidugi aegamööda lipnikuteks, kõik võib olla, võib-olla mõnda ei ületanud. Siis ähvardas neid ju Saksa ajal vabatahtlik sunniviisiline Saksa sõjaväkke astumine, kuhu mina muidugi minna ei tahtnud ja sealt ei vabasta mitte miski muu. Ajutiselt vabastust sai, muidugi, ma töötasin teatris, sel ajal sai nimetatud UK pikenduse tunnistuse. Aga mind ma tahtsin päris vabaks saama ja seda sai arstitunnistusega. Nii läksin ma siis siis sinna. Professor Puuseppa kliinikusse, tema ise oli ära, ta oli haige juba. Aga siis seal see selleaegne peaarst Eprus. Samuti väga põnev aeg, sest seal oli palju avatud sõdureid ja seal oli ka palju simulanter. Siis kui ma olin seal olnud, siis ma sain umbes niisuguse tunnistuse, mis mind vabastas Saksa mobilisatsioonist. Nii et sellest sinna juured läksid paidesse paemurru, kus meie magasime ja, ja tartust rääkisime. Tähendab vaevalt oleks ma sattunud selleaegsete arstidega nei tuttavateks, et et ma oleks ise vabaks saanud või tema see mu sõber kirjutas ju, ja näiteks me katsuksime jäiti talvikut vabastada ja saime kahta mobilisatsiooni vabas Saksa mobilisatsioonist, sest oli ju niisugune mees, kes oleks tõenäoliselt sõja esimesel päeval surma saanud, talini auste mõjuks pikali visanud, tal võib olla püsti seisnud ja nii-öelda kuulide märklauaks olnud. No ja see midagi ei aidanud nii, aga nüüd jätame selle kõik neid segiläbi räägitud lood. Tegelikult oli ju niimoodi, et noh, 32. aastal oli siis aspirandi aeg möödas, sellele järgnes praktika Petseris Petseris, seitsmendas rügemendis. Seal tuli siis olla ohvitserina rühmaülemana ja mõnikord korrapidaja ohvitserina ka pataljoni ülemana. Seitsmenda rügemendi oli sel ajal niinimetatud laagriaeg, seitsmes rügement oli üks, kata rügement kus oli alati nii-öelda mobilisatsiooni valmis. Sõdurite hulk pidevalt kasarmus, mõningaid üksikuid lasti ju ainult siis pühapäevadeks või lahti ja ohvitserid olid enamasti seal alati kohal. Rahuaeg küll, aga see oli juba diskonna rutiin. Teine rügement tuli jo Narva rindel, lõunas oli, oli seitsmes nii-öelda kõige hädaohtlikuma koha peal. Ja seal kaks kuud või? Kuidas kestis laagrielu Barakides Piusa ääres petsialist väljaspool? Sealt käisime saaga linnas, sai käia, Petserit näha, setusid oli näha Petserimaal, käsi külades, vahel pühapäeval, vabal ajal sinna ühelegi kulanniale ei julgenud minna, sellepärast et seal sagedasti kakeldi sõdurit seal paistel ei oleks meeldinud, tuvadki oleks pussi selga saanud, neid vaatasin kaugemalt. Ja kui see ära oli, vaat siis oli, nüüd oli see aeg ära lõppenud, kuna Tartusse tagasimineku võimalusi enam ei olnud. Siis olin kodus ühe poole aastat. Ja siis ähvardas seesama, mis gümnaasiumi lõpetamise järele, aga nüüd oli juba olukord teine. Kirjandusest olime vabaks saanud täiesti. Kirjutasin küll värsse ka niisama oma nalja pärast või niisama. Ära kadusid tekstid enamasti jäid, sinna jäid. Aga siis äkki tuli niisugune asi nagu rukkimonopol, rukkimonopol seon, täitsa võõras, tähendab, riik hakkas talumeestelt rukist ostma. See, see oli väga hea rahaallikas, seni oli ainult piimaga teatud raha saadud. Ja nii ka kasvatasime meie ka rukist ja käisin ise kaaneid rukkikutt ära viimas ja seal sai teatud määral niivõrd palju vaba raha. Ja ka peale selle oli, hakkas juba majanduslik kriis lõdvenema ja mööda minema. Küllalt raske aeg, aga tänapäeval Eestis kolmekümnete aastate alguses juba valgustati kui hirmsat kriisi ja hädaaega teatud mõttes kriis oli, aga kaugeltki mitte nii suur, et ta võiks täna päevasega võrrelda. Sel ajal igatahes läks siis rukkimonopoli tõttu oli võimalik talumeestel teatud määrani vaba raha saada ja nii ka mul, nii ma sain uuesti Tartusse minna. Olukord oli nüüd muutuma Tartus, üliõpilaskond olid teine. Oli noor. Selles oma kahe, peaaegu kahe aastaga, kui ma sealt ära olid, oli koosseis, oli noor üliõpilased, õppisid kõik käsit loengutel, tegid eksameid. Niisuguseid loogeldajaid enam ei olnud. Kadunud olid mensuurid, mida muidugi sakslased tegid vanasti, see oli ju niimoodi, et need tulid näha. Meil on uusi, oli juurapiiridega kahevõitlus, oma au kaitsmine. Ja eesti poisid tegid samuti korporanditmem, suure ma olen veel ühes romaanis kirjutanud. Kuidas see täpselt on, sest et ma õppisin sedasama vehklemist sõjakoolist ära, mul oli isiklikult selge, ma teadsin, mis on, kuidas need löögid käivad kõik ja see aeg oli mööda ja eesti poisid tulid, võidelnud neetud nägudega, niisugune võrkunees. Sakslased võitlesid omalajal lahtiste nägudega ja see piir on ju üks saatonanes, kuna väga Elegantne riistapuu sellega torgata. Sellega lüüakse sees väga liigutav, umbes nii pikk selle ots. See ei ole mitte torkamiseks, vaid see on löömiseks, see terav seal nagu habemenuga. Niipea kui see pääle puutub, siis on veri taga kohe. Ja mõte oli, see oli veretasu teist teisele juure saada, teine muidugi, kaitstes kogu aeg. Et ta pihta saab. Pihtasaamise kohad olid siin, see oli ju teatud määral oli ära määratud. Taklas oli peal ja siit oli kaitsta ja kuulujja võisia õlgadel käte sisse. Aga sakslaste kadunud nägudega nendel ka tuli siia. Ja siis võis Tartu tänavatel näha teistsugust armidega mehi. See jättis armi järele. Kes olid meil surandit olnud ja sisse saanud, kunagi see ära kunagi läinud põse pealt? Neid enam ei läinud, peaaegu. Tulid kapist oli do duellid, mida sakslased tegid, mis oli seadusega keelatud. Hommikul metsa ja paugutati, nii nagu me rumaanidesse kinos see oli tõeliselt olemas sel ajal, kui mina seal oli, siis siis. Laste pärast läks tuli muidugi lahti ja see põgenes seismist minu teada ära Saksamaale kohe samal üles, muidu ta oleks vangi sattunud inimese tapmise pärast, meil kõik oli, kõik oli teistmoodi, kõige õppisi, kõik tahtsid midagi. Poistel oli juba mõnedel olid juba juba magistritöö paberit valmis ostetud ja kõik väga hoolsad, käisid loengutel ja seminarides ja mina olin seal nagu üks võõras võõras kuju. Siiski. Vaba seepärast, et ma ikkagi ei mõtelnud tega, ei tahtnud ülikooli lõpetada, vaid ma rehkendasin ikkagi ma siin tüki aega olen ja saab, mis siis saab. Aga ma käisin siiski ka loengutel, sest mis sa ikka muidu teha ja saab, samuti oli peamiselt lugesin käsi seminarides kõikvõimalikud seminarid oma aladel läbi keele ja kirjanduse filosoofiaseminarid sel ajal olid seal tuli seminaritöid teha, need olid ka muidugi huvitav. No ja mis puutub kirjandusse, siis võib-olla on see nii, et juhus on mu elu ja tegevust nagu teatud määrani vedanud. Aga võib-olla see pole asi, vaid see, et juus on lihtsalt järgnenud ühele mustrile ühele mingisugusele ettemääratud, ma ei ole mingi fatalist, aga mingisugusel määral saatuslikkusele ära määrangule. Kunagi 34. aastal hakkasin siis mõtlema, peaks mingi kutse nagu ka olema, võib-olla kunagi lõpetad, siis oli ülikooli juures üks, nii nimetati taktis metoodiline seminar. Mida ülikooli lõpetajad tegid ja see andis, see oli välja umbes aasta aega, see andis õiguse õpetaja gümnaasiumi õpetaja kutse saamiseks. Muu. Ma ei olnud ülikooli lõpetanud, aga ma läksin sinna sellepärast, et noh, jah, kuidagiviisi kohti oli seal vist ja teised läksid ja ma sain ta sinna sisse, tegin selle seminari läbiga. Sellega ühenduses oli üks kohustuslik loeng stiilikursus. Sest kui sa hakkad kirjanduse õpetajaks, siis arvati, et samm peab eesti keeles oskama hääd stiili kirjutada, ise ja hinnata. Ja stiilikurss oli Johannes Semperi juures tema Lugas nii ülesandel. Lugeja oli ülikuidas professor, suits, stiilikursus oli Semperi juures, mina läks ka seal stiiri kursuste ja ja seal anti ju mitmesugused teemad, tuli kirjeldus ja analüüs ja karakteristik ja kõik talle teoreetilise loengu võeti niisugused praktilised välja. Ja ükskord, kui oli üks niisugune teema kirjeldus, siis ma mõtlesin, et mis siis on ka ma olin suitsuseminaris tutvunud soneti teooriaga ja tegin proseminari esialgu bibliograafiast soneti bibliograafiast, vaatasin läbi kõik Eesti ajalehed ja luuletuskogud ja kalendrit ja nii edasi. Ja ma olin koolipoisist saadik ise vahel son ette kirjutanud ka ja ma kirjutasin tsentrile siis kirjelduse sunniti kujul, sest kirjeldust võisid anda proosasse, võisid anda ka teisiti. Andsin selle sisse ja järgmisel loengul jälle nädala pärast nädalas kortse loengulija pärast, siis analüüsis neid. Ega ta nimesid ei ütelnud, tagada siis nii-öelda võttis ühe ja teise. Kas kõik läbi, seda ma ei mäleta, aga vist niisugused, kus olid, mis olid väga vigased või jällegi mis arvas, tema arvates oli hästi lahendav. Ja siis lõpuks oli, ütles ta ja üks on kirjutanud soneti kujul ja ja analüüsis seda siis seda kui soneti ja kui kirjeldust, mida tema väga hästi muidugi teadis. Kuidas see analüüs oli, seda mul enam meeles ei ole. Aga pärast loengut, et kui ta sealt kantslist maha tulija, tuli mu juurde ja ütles. Ega see nii palju seal ei olnud ja ta tundis meid nagunii, ma ei ole meil kohvikus kokku saanud juba jamad ja me selts elas ükskord Semperi majas, aga seal ma ei saanud temaga kokku, küsis, et jah, et et kas te sunnite veel on, mõtlesin küllalt. Vaat tooge mulle järgmine kord kaasa mõned, et siis vaatame, mina läksin koju, mul ei olnud midagi. Ma hakkasin kirjutama, kirjutasin siis vaatasin ise mõtlesin järgi, et mis ma siis on, need kõigepealt, mis oli üks kirjelduses on neid ei mäletagi, mis oli, ma arvan, et see, see, see sonett kirjeldas rattasõitu jalgrattasõit. Tegevuse, mitte mitte nüüd ütleme, see kirjeldus ei olnud nii, et sa kirjeldad ühte asja, vat sa kirjeldad ühte tegevust, ühte niiskust. Edasi minu arvates andis hea võimaluse puhendiga ja jalgratas oli üks niisugune riistapuu ja mul oli jalgratas ja selle nimi oli saar. Ei, mitte saarlasi, oli Margareeta Saara, moosisin Rootsis, panin niiskuse keeltest laenatud nimega sele, ostsin ühe vana joodik lihuniku käest vana rappa. No ja siis siis ma kirjutasin talle igat sorti, tähendab loodussuhete siis mitu soneti piibli ainetel nagu üks umbes siin kusagil paar tükki on ilmunudki nagu ruut ja ja Haapsalu ja apsalamise noor mässaja, kes kes oma edevuse pärast tähendab ta juuksur juukseid pidi tamme otsa rippu, niiet vaenlane tuli, ajas oda tema kolmandast küljeluust läbi suruma. No ja, ja siis mitmesuguseid filosoofilisi ja mitu-mitu. Üks patakas sonett, andsin Semperi kätt. Sõpra võttis vastu, pani. Mopi ja ütles, et no et nädala pärast ma vaatan läbi, siis jah, nädala pärast. Nädala pärast Semper ütles niimoodi, et ostma sain, kovitavad tuli lugeda, et et seal on ju paar tükki, mida, et ma hea meelega paneksin, pistaksid loomingusse sissejärgse numbris. Looming, see oli nii noorel luuletajatel tomatu mäetipp, kus ta sinna said, siis oli juba neni. Enne seda sa võisid ju Eesti naises või jumal teab kus kirjutada eesti nooruses ja seal oli luulet oli väga palju, mitukümmend inimest, sest selle ala aga loomingusse oli ju vähe ja oh seda mingisugusel määral. Semper oli see, kes nii-öelda oli juba sisse võtnud, nii oli seal juba esmakordselt samal aastal esinenud August Sang ja Kersti Merilaas ka. Ja Heino Talvik oli ju vana loomikus kirjutaja. Noja, ütles ta siis. Saated, tulge tulge tema poole, tulge minu poole, siis me vaatame seal läbi ja mina läksingi sinna Semperi poole, Veski tänaval ja süda põksus, sest ma ei võtnud seda tõsiselt, kui ta ütles, et mis ta siis veel midagi, sest see oli nagu viisakas ütlemine. Aga et ta sinna, nagu ma kutsusin, oli ju mingisugusel määral lootust, aga ma olin valmis niisuguseks nagu üteldakse noormees. Edasi. Annetatagi edasi ja mitte midagi seal muidugi järgne, mis nii väga tavaline oli. No lähen sinna sisse. Proua tegi ukse lahti kõik väga peenikene proua, nagu troosentrolyya Adamson ja suur pilt ka seal. Eerik Adamsoni maal. Seal oli üks akt ja must kana oli seal selle juures nokkis, ma vaatasin seda pilti. Kuradi huvitav, ilus pilt. Eric Adams oli ju sellel tsoon proma, proua vend? See oli ju väga kuulus. Kui sa valiksid ühel nendest Sometidest, mis tolgor Semperi silmale alla tuli milliza siis meile loeksid. Ja ma loeksin ühte neerumotiiv. Ma ei ole päris kindel, aga ma arvan, kuna ma sel ajal kirjutasin just piibliainelisi, mitu tükki neid ma olen siia kaasa võtnud. Kogutud valitud luuletustes minu nägu siia paiguta vahetoimikut ja need on siis need, mis olid enne soneti kirjutanud õieti, mis raamatusse ei mahtunud. Ja mida siis tõenäoliselt. Pere arvas, et et mu osa on loodusluuletaja vast rohkem kui miski muu. Maja neuromotiiv. Ma olen aastaid, elan ainult võlgu kuid alandust ei palunud minu suu. Mo vettinud paati tõukas heitlik tuul, mu koduhoidjaks oli mõru põlgus. Ja kuigi varsti vahist kaagis kõik kõlgun. Ma põletan ja tapan surmasuus Mabilka ähvardavat võllapuud. Mind, viimne kohus ootab peatselt põrgus. Ei sääsest piinadest, Molgar tus puhkeMatrjööstinenud, et neeru minus elab ja jälle õitseb naer mu suul kui roos. Ja kuigi patja häving käivad koos, ma tean, et ainult puhas helkil teras saab lauludeks ja minu lõpp on uhke seda veel rääkida, edasi, rääkida kohtumissemperiga, Semper ihu, väga tuntud kuju. Omamoodi ülistatud, üsna palju ka kritiseeritud, eriti ka sel ajal teiste noorte luuletajate poolt, kellel ei õnnestunud Semperi kaudu loomingusse pääseda, kes arvasid ja ütlesite, et Semper valis välja eriti just pojaid isikliku futuse tõttu mida ma lükkan valjult eemale. Sellepärast mis puutub minusse, siis oli minu ja Semperi tutus küll minimaalne. Tema oli õppejõud, temana olin üliõpilane ja et ma tema loengul käisin, siis talle sai ju selle tõttu mõni tuttavaks, meil polnud iialgi lähemalt kokku puutunud ja peale selle oli ta sisse loomingusse pannud August Sanga luuletused, kes oli saatnud Pärnus, kes ei joonud jalagagi Tartus sel ajal käinud teine samuti Kersti Merilaas, kes saatis oma laulud Rakverest. Mõlemad tulevased hoiad, kus mingisugust isiklikku sidet ega sümpaatiat selle taga ei olnud, per valis nad. Tõenäoliselt ta tundis ära, et nendesse autorites on midagi teistsugust või uut või nendes nendes midagi on. Nuia. Minuga ei läinud taga nii hästi, alguses. Ja kui promo oli meid vastu võtnud, kutsus sümpermeetma kabinetti, nii see oli, kes sealsamas vasakut kätt. Suur kirjutuslaud, palju raamatuid selja taga ja teisel pool lauda tugitool, kuumend istuma pandi. Mina istusin sinna natukene närviline, nagu ma olin. Ajasin selle tugitoolipuus toe kolinal põrandale. Kohkusin omamoodi ära, aga ei osanud kuidagiviisi muidu reageerida, kui võtsin selle, too oli too üles, panin tema laua peale ja ütlesin, et vabandage, Deluxe tool katki. Semper hakkas naerma ja ütles, et et see on ammu juba katki, et ma tegin seda meelega, ma teen katset inimestega, kes siia tulevad, vaat ma vaatan, kuidas nad reageerivad. Et väga mitmesuguseid inimesi on, mõni ei tee väljagi üldse nii nagu seda ei oleks olnud. Mõni katsub salaja seda tagasi panna jaanuarist seda ja mõni lükkab selle jalaga ära, lambal ruttu. Aga et keegi oleks Vabele pannud, et seda ei ole juhtunud maa. No ja siis ta võttis välja, need kaks luuletustes siin olid ja ütles ja Admapistaksin loomingusse järgmisse loomingusse sisse, see oli, see oli märtsikuul või seal käimine. Et siis ema. Aga et ma lugesin, et siin on paar asja, mida ma vast ehk saate seda ümber teha, kuidagiviisi natukene parandada, imaks kauniks muidugi võtsin kaasa. Hakkasin neid vaatama siis ja mina ei osanud midagi teha. See, mida ta ümber soovitas teha, oli ühe soneti lõpp. Seda kõik ju siin vaadata huvi pärast mis temale ei ei meeldinud ja mida ta arvas, et mida võiks ümber teha või vähemalt parandada. Ja mida ma siis võtsin ja kodus katsusin ja millele ma midagi teha ei saanud? Sellepärast et mulle tundus, et see oli kogu selle. See oli koer esiteks, ja see oli kogu selle luuletuse mõte. Kui ma seda parandan, siis mari ainult ära jätsin selle niisama. Viisin talle siis tagasi järgmisel korral või võimas, viisin talle lektuurimi ära. Ta vaatas, luges sealsamas läbi ja ütles, noh nüüd on hoopis teine asi, panen sisse. Ma ei olnud seda kohta võib-olla ma kusagil ees mingisuguse sõna vahetasin ära, et midagi oleks. Aga seda võiks naljapärast lugeda. See on lüüriline, see siis loomingus ka ilmus kui hommik. Ta muud vilgas, ruum ju palgimetsa helisema hirnu ja kõrgeil Lumitanud puude pirnul käituma, Karksi poolik, hommikune kuu. Siis kirve hoobest helisevad puud ja laastud põgenevad palk ja firmus on kuused valget nagu koore Kirnust, nad tõuseksid neil päiksekoldesuul. Kuid koju sõites jalas laulab rangelt mõtted talvisesse pärast lõunat näen lumme pillu metsatukki, kaugel ma ohjad unustan ja seisan reel. Siis äkki märkan koorma, kisub teel Hull päiksekiirgus 10 mehe jõuga. See 10 mehe lõudleksimperile meeldimbada, seda ümber teha. Ja nii oligi, väga kena. Aprilli looming ilmus. Ma käisin, hakkasin käima, kui see pandi välja nooresti akna taha, käisin vaatamas, nina vastu klaasi surutud. Seal oli niimoodi, et kaane pääl oli punase ja mustaga trükitud autori nimi ja siis seal sees on ja vaatan ja otsin seal minu nime ei olnud. Mind valdas autori noore autori tüüpiline pettumus ja vaatasin, ei olnut. Ja seisin seal ja mõtlesin, et ah küll, miks ta ometi nii lubas mulle ja ütles, ta paneb sisse. Et nähtavasti mõtles ümber, mispärast ta ei ütelnud mulle, et need asjad ei kõlba kuhugile ja ja nende veel ja nii nagu tavaliselt üteldakse ja ma olin pettunud ja vaatasin, et see mees ikka ei ole midagi, asi mees. Ja unustasin ikka jälle ära, läksin maale. Kevadine aeg. Vao oli valmis teha ja viljad maha künda ja ja maikuus TULI muse kõrgen Koemets, tema oli Tartus, tegi seal eksamid veel ja tuli siis. Ütles, et modelli loomingu sulle kaasa, et, et sul on luulud loomingus. Et siis kena, temal läks koju ja see loomik jäi minu kätte. Mul oli ratas ka ja ma mõtlesin, et ma koju ida sõita. Sõidan õige Urvastusse, Urvaste oli kõrgemal ilusa mäe peal 12 kilomeetrit tantslast, sõitsin sinna üles kõrgemäega, lei noori mäe peale. Seal, kus ma olin ju kunagi proovinud ja teinud, seal oli vennastekoguduse palvemaja kuskilgi ja seal oli õpetaja Kristel kvant Urvastest seal Arnold seitsmeteistkümne 18 sajandi algul ja kõik need ilus koht. Istun teeperve peale maha ja võtan lahti ja vaatan ja mu käsi oli siis tõesti need Kaksoneti oli sees ja täpselt nii nagu ma saatsin ja mul ei olnud mingisugust rõõmutunne. Nii nagu Juhan Liiv kirjutab meeskonna ja absoluutselt ei olnud see liigutanud, mitte mitte sugugi. Ja siis ma vaatasin, et ah, et ta siiski kirjutas. Ja siis oli etteheide, et miks ta oleks võinud ütelda, et ma panen kunagi sisse, miks ta ütles, et Noppanen aprilli numbrisse siis? No selge see aprillinumbris oli palju luuletajaid, ise ei mahtunud sisse jaapani, siis hiire ja Sütiste ja kõik kes olid tal enne ja tellitud ja mis nüüd mina, ma võisin joodav, 35. aastal ilmus ilmusse psoneetid soneetid. Mõtlesin, et kui juma soneetid on, siis olgu, ainult see muud ei kirjutanudki. Luuletuskogu oli mul oma maades, sellepärast ma mõtlesin, see ei ole mitte kogu luuletusi, vaid seal oma kompositsiooniga seon oma sihiga ja oma taotlusega Jäneda ma tegin neli tsüklit, see oli ka vist tüüpiline Ott Kangilaski tegid pildid ka juure. Ja ei olnud mõtet hetkel mingisugune kirjastajale pakkuda, seda vaevalt. Ja mõtlesin, et kirjastan ise nüüd oma kirjastuse olnud nii hea, aga kuna Heiti Talvik oli juba varem oma palaviku välja andnud, ise ära müünud ja oli välja tulnud omadega. Ja Viiding tema kolime veel sõdurina, koostoli ajapikenduse, kas seal ta hakkas Juka luuletusi kirjutama? Veidingul oli samuti oma traatajaid ilmunud ja ja nendel oli kamisepatkamisepat oli, see oli üks naljanimi Nalja päälkiri ja mõtlesin, et no mikspärast, mitte kamisega nütsineetile, et kuule, et kas sa, kas sa ei lubaks mõlemat olidki jõelist poisid ka tuttavat ja sõdur ja Me olime sõduriks kõik eiti. Bryanovi pataljoni ja mina olin Viidinguga samal ajal Lembitu pasarmutes tähendab teises väeosas jalaväes mõlemad kõik. Me ei töötle hommikul tööd, et küsi, küsi Pauli käest. Plaan Pauli juuraja, ütlesin, rääkisin selle ära, Paulused, mis minul, küsi heiti käest. Nii, ühesõnaga luba mäel ja trükkisin, see oli kamis seppade kirjastus, kolmas, kolmas raamat, ja viimaseks ta jäigi, siis. Olemegi Arboiad aja juures. See tekkis, juua, hakkas tekkima ju õieti natukene hiljem. Sel ajal 36. balli song oma raamatukokku. Üks noormees otsib, on siis tema. Pidasime nõu, ma mõtlesin, et mis asja nüüd kammessepad, kurat, teeme ise see kirjastuse. Ja siis siis oligi nii. Ma mõtlesin nime välja, Kuldvillak, antiikne nimi. Eestis, kasutamata nimi, mujal kasutatud küll. Ja sümboolne nimi. Me elame koorhisesse, seda kitsenahka kuldset nahka otsima ja Arko naud sõidavad kõik ja ja oligi nii. Kirjastus oli sang, ise müüs niisama nagu mina, mina tegin omad või selle kamise plagilisel samuti isiklik kirjastus. Viisin lihtsalt trükikotta trükkimiseks ja see trükikoja faktor ja see oli nii tore, tore mees ja oli lugenud ja lubas ära trükkida. Kas te olete märganud, et teil kõik ühepikkust luulatusetja vahtisin, kuidas neil neil dismi rida igasühes tema kurat ja solitis töödega ilma mulle tegid, väga nalja, mõtlesin, kas tõesti nii on? Vaata, mina ei ole märganud, seda ei olnud väga huvitav, väga huvitav, aitäh ette niisuguse tähelepanekute tiitlit joote ikka väga-väga terava terava silmaprindi oioi ahvuseda, voolon. Nuia sang andis oma kuldvillaku nime all ja samuti mina tulin oma nendega välja, müüsin. Mis ma võib-olla. 500 eksemplari vist oli sel ajal nagu. Ja neid jäi veel pärast mõnikümmend tükki veel. 40.-te aastatel, mul oli pääladu looduse juures, oli sinna unustanud, oli veel üks kuus-seitsekümmend eksemplari veel laos. Need natsionaliseeriti, nii et ma olen natsionaliseeritud kirjastuse omanik on siin kuus allkirja ja ja siis natsionaliseeriti ja need läksid müügile ja ma ostsin need siis sealt rublade eest endale särav sõpralda jagamisraamat oli ammu lõppenud, ammu lõppenud. Ja mul olid nad veel kõik nomereeritut, märkisin kõik üles. Ja märkisin kõik üles, kellele ma müüsin, ma käästmersid ja sõbratmesid, saag müüs ja mõned musid Tallinas ja nii üksikut mani. Mõni paarkümmend tükki, võib-olla teised müüsid ise kõike ära. Müüsin ära niiskustele inimestele, kes üldse luuleta ostnud ja ja sellest ka midagi ei pidanud ja seal kõige torem oli müüa seepärast, et müüa niisugusele inimesele ära, kes sellest midagi ei pea, aga Pustab, pääseb. Nii oli üks niisugune juhtumine, et ma müüsin saunas Emajõe saunas veel palgapoisile, üks medisse nimeline poiss oli. Koolivend oli ülikoolis ka muidugi, mis ta muidu seal tegi ja müüsin talle selle raamatu saunas ära. Ta ei tahtnud sugugi osta, aga ma teatsin tal rikastuda, poiss ja, ja müüsin talle ära. Järgmisel päeval tulin siis Läksin piima ostma nurga peale ma elasin seal vaksali lähedal kusagil tõstanama. Ja siis TuMS ütles, et. Me oleme ärimehed omavahel kus nii ja mooli Neina sammas ma nägin, kuidas te le mehele raamatu ära müüsite ja ta sugugi osta ei tahtnud. Et meil pole, maadlesin Joshi Sulev muidugi ärimees. Tema oli ka kirjanduslike huvidega ja ta küsis minu käest kõva häälega, kumb on suured suurem kirjan, kas suits või Tuglas? Naisi oli vahepeal tulnud sinna poodi, siis seda hästi kõva häälega ta tahtis neid näidata, et oodake teie, et meie aja massinud kirjandusliku jutuna oma rääkisid, kas midagi nendest? Naised said ära ja siis ta ütles, et ega mul mingit raha ei ole, maja, ma kirjutan üles meid, ärimehed omavahel, me pärast nii-öelda. Ja mul oli mapis raamat ja ma ütlesin, et meil on nii sugugi ei taha. Aga kui üles kirjutate, et sim raamat pandiks, võtke endale, võttis raamatu Mudki, vast laskis sisse kirjutada ilusti ja, ja kaks krooni maksis raamat. Eestis küllalt, kallis, see oli. See oli see aegne in ja nii oli mul krediit. Ja ma käisin kuni kevadeni, seal ta kunagi raha ei võtnud, menukrediit pani krediidi peal, aga ma arvan, et mõnekümne krooni eest ostsin vahepeal mõtlesin sügisel maksan ära, sügisel oli tema ära läinud, pankrotti läinud või kus ta oli jäänud. Nii et see oli siis reline. Kuidas sangar läks, tõenäoliselt sankmeks, kaera omad, siis tegime veel ühe kuldvillaku, kasi oli Juhan Sinimäe Isamaa soneetika. Sünge ja teistsugune. Nüüd vahepeal oli siis aeg läinud ju 37.-ks aastaks. Hakkasin mõtlema, et peaks ikka ülikooli lõpetama ja see käis omaette, teist teist mööda käis ju ju arbujate ja selle aeg sellest ma olen kõigest ju ka kirjutanud. Aga no kui jutuks on, siis ma olin mõtelnud seda, et. Meil oli üks generatsioon, kusagil olid kaugemalt ju Semper ja Underi, Visnapuu ja kõik kaunis kaugemal, vahepeal oli siis Sütiste ja hiiri järgmine generatsioon kaunis nõrk, kaunis, teistmoodi. Sütiste realistiku pooleminen, ennema minev hiir. Nii nagu ta oli igaüks joig ja ei hakka iseloomustama. Mulle tundus, et meie peaksime kuidagiviisi ühiselt esinema kunagisi grupis. Tõenäoliselt ma rääkisin seda teistele. See mõte ei leidnud hooldamist. Vast saak need kõige rohkem. Kõik arvasid, et igaüks lööb ise läbi, see segab teisi ja see viib mõtted mujale ja või jumal teab, mis nad mõtlesid, et see niisugune öiseks esinemine, see ei ole mitte kerge. Ja pärast selgus ka, et teatavasti oli raske asi. Ja jäi see sinnapaika, aga tõenäoliselt oras kirjutas mulle pärast siin, kui ma küsisin, et kuidas see asi oli, tema ju hakkas koostama. Oras kirjutas, et mina olevat temale seda rääkinud ja teinud ettepaneku koostada niiskust antoloogia noortest. Läbi uduma märkan, mäletan nagu, et et ma jätsin omapoolse rühmas esinemise mõtte täiesti kõrvale kui ebareaalse, aga mõtlesin, et siiski sellest võiks oma, selle ajal oli ju tehti Onorkantoloogiaid. Et sellest võiks ometi üks nooremate Altoloogia teha. Ja kuna oras oli ju kõige sobivam mees ja siis ma tõenäoliselt temale rääkisin, Orassisse kõneles tõenäoliselt teistega ka ja seal oli eesti kooperatiivi kirjastus sõlmis sellega lepingu unistused teose väljaandmiseks ja ja siis koostas selle valis siis ise välja inimesed, seal ost, need praegused ja pealsele valt raud kes oli vanem, kes oli sel ajal Tartus ja käis nagu uni pääle orasele kaasa võtta, pärast ta ütles, et teda olevat vägisi võetud lohakus hullu. Nüüd keegi hakkas kedagi Eestis sel ajal vägisi kusagile kiskuma karvupidi ja sest raud oli erinev luuletaja küll ja keda ta ei olnud selle generatsiooni inimene. Aga ega meie teised ei julgenutega ei tahtnud protesteerida, et kas see üldse kõne all oli, seda ma ei teagi. Aga tal oli siis koos, see oli laotud ja oli valmis ja oli ükskord koos, siis ei olnud sellel nimeks ja ma siis esitasin mitu varianti ja üks oli nendest argujatraalikuna nimi ja see siis valiti. Ja kui see siis ilmus 38. aastal siis see moodustas iseenesest mingisse gruppi pärjatud raudtee, aga noh, see ei seganud midagi. Seal oleks võinud ju võib-olla rohkem olla inimesi, aga noh, see oli sel ajal, seal oleks võinud olla Vihalemm näiteks. Laur Tamm, aga aga nendel ei olnud kogu ilmunud, nendel ei olnud ka loominguks nii palju ilmunud, vot ja nähtavasti oras arvas ja seal oli kaasas Masing. Teiseks ma ei tundnud, mina tundsin küll ainult Masingut, teised Christian ei tundnud. Ja, ja oras muidugi ülikooli õppejõud mõlemad kes passisid naesti sisuliselt erinev ja ei. No ja kui see oli ilmunud, siis astmel näiteks kirjuta, kas see on ühe noore generatsiooni asi. Aga kõik, eriti vanemad läksid sellest generatsiooni moodustab sest kõik väga viisakalt, väga kenasti mööda. Neid käsutati kõike individualist, ilmselt nad kas nad märkasid, kas teised panema, märkasid hädaohtu selles peale hiire ja Sütiste, seda ma ei tea, aga Sütiste märkas sellest hädaoht. No endale ja oma generatsioonile tekkis see siis niisugune vastuolu, mis oli juba vana, see tähendab orbiidi ja nende vastaste vahel selles selles orbiidis oli suurem osa inimesi, olid lõks, inimesed oras ja Annist ja aspel ja mitmed teised, need, kes sealt see asi läks, suu lõhki vorsti. Ja siis, kui 40-l aastal akas süttis seda väga rängasti ründama niinimetatud ära poolt poeesiast siis ta aitas seda nii-öelda rühmaks või sattus kohaldkonnas teha. Aga väga vähe oli sellest ju suru kellelgil meil eriti pärast selgus, et ta oli ju selle maha kirjutanud Leningradis ilmunud hiljem hoopis. Ebasobivaks vulgaarsotsialistlikust artiklist selle neid teesid ja asjad kõik maa kirjutab, keegi sel ajal ei teadnud muidugi, aga siin need uued poisid praegusel ajal olid selle ajakirja üles leidnud ja kirjutasid sellest mis on ju ju iseenesest väga kurb. Aga tulemus oli väga kurb. Sest kui oli, siis pärast sõja lõppu, kui hakati siis ebasobivaid inimesi välja viskuma, siis kuulutati arvujat nii-öelda kõige suuremateks dekadentideks ja vastasteks. Ja Vennad visati liidust väljaandel keelati kirjutamine. Pikapeale vôi kunagi pärast Stalini surma ja kõik see kui hakkas muhelema asi, siis sai merilaas ja saanud kuidagi tagasi mingisugusel määral. Aga eiti oli sattunud kio. Vanglasse ja surnud seal ja mina olin ära ja. Aga need jätk, kes seal veel oli, need kuulda dekadentideks visati riigist välja näiteks jo Betti Alveri kadus võimalus avaldada aastakümneteks. Shangalia äriklaasil oli samuti tee raske. Ühesõnaga, seal olid saatuslikud halva tagajärjed nendele tarbijatele, kes sel ajal olid. Ja see oli üks nimi, mis puutus, samuti mitte müstiline ja rahvuslik ja mis kuidagiviisi mega vaadati ja mida oli nii-öelda massina kui ühte nähtust rünnata ja loomulikult minust palju too oli tehtud, ma olin välja arvestanud sellest ja väljas. Ja siis selle tõttu nii-öelda püsis imelikul kombel seal ajab sellele võrdlemisi raskel ajal. Arhoiate nimi oli, mis jäi nagu püsima ja omakorda just vastaste tõttu. Jaaetaan palju aastakümneid hiljem. Nüüd ja hiljem nii-öelda noorem generatsioon ta üles leidis. See on ju väga seletatav või lõpuks, kui analüüsida nende ja arvajate omaaegset loomingut, arvestas muidugi oma aja ajaliselt erinev sealt maha siis on väga palju ühist, see on maade kirjanduse peale ja et see oli ammu juba, ma kohtasin siin, kui esimesed ekskursioonid tulid, kohtasin Juhan Smuuli ju täiesti noored mees ja kes oli oma hümni Staliline kirjutanute, kohtasin teda, saime Helsingborgis kukkuja ja ta oli lugenud, et neid muidugi ja teadis väga hästi ja tundis ja tõenäoliselt oli õppinudki nendest ja ja ta oli muidugi teisi joone peal. Ja siis see oli nali, ma küsisin, saime näiteks tuttava vähem aega, olime seal koos ja ma küsisin. Ta oli siis. Siis abiellus Deboraga sel ajal mõlemad seal ja küsin ma küsin Juhanit, sa kirjutasid hümni Stalinile. Nalja tegid. Johannes ei tohi, ma mõtlesin ikka tõsiselt. Mõtlesin, et kuidas tark mees, kus küll nii loll sain, tead midagi sel ajal. Ja siis on hea, tõsiselt, ma mõtlesin, sa nalja teed ei teinud, no väga tore. Juhan Juhan. Jaan oli väga kena mees ja mina arvan, et tema oleks saanud kirjanikuks ka omal ajal ja kui seda ei oleks olnud ja ma arvan, et paremaks kui ta sai kirjutada.