Keskööprogramm tere õhtust, head kuulajad. Täna tuleb juttu EloHanna Spriidi tantsuaastatest. Minu nimi on Anne Parksepp ja meie jutu sekka valib muusika Silja Vahuri. Ma olen külas elanna Spriidil väga sümpaatselt daamil tee kohta võib tõesti öelda, et te olete tantsinud läbi elu ja nii, nii ta on, ma olen tantsinud läbi elu jama, tantsin siiamaani vitt surmani. See on vist üks niisugune meeldiv haigus, millest ei taha loobuda. Ja kuna praegu naturaalset tantsida ma ei saa kahjuks siis oma armastust ja oskust tantsimiseks. Ma annan oma õpilastele, usun, et väga paljud mäletavad, kuid koos ansambliga Laine esinesid huvitab, on see, et vanasti ka ja praegu ka niisugune suurem auditoorium on Liivi muu niisugune praegu nimetatakse ja Kerge žanrail mina. Väga palju suuri baleriin ja tema õpetab. No ma ei olnud võib-olla nii väga suur, suur, aga no mitte väike ka. Aga siis ma sõitsin Leningradi ja kaheksa aastat õppisin balletikoolides. Ma õppisin taga kuulsas koreograafiakoolis Leningradis, seal olid ka fantastilist huvitavat ja, ja kõrgprofessionaalsed pedagoogid. No vot, ja kui ma lõpetasin, tulin tagasi Estonia teatrisse, tantsisin Estonia teatris 12 aastat ja tantsisin absoluutselt kõik, alates korte balletist ja lõpetades väga suurte rollidega. Loomulikud minu kolleegid mäletavad, et kui ma juba saavutasin midagi, et olin juba tuntud solist siis ma uudsed olin. Tantsite rühmas see annab ka väga palju igale balleriinile tagant tead, tantsisin 12 aastat ja taga huvitavaid rolle loomulikult klassikalise roll ja ma tantsisin ka suurem nii klassikat ja tähendab kui need pool karakter ja karaktertantsud tähendab varvastel ja Konskingadega. Kuid esinesid koos lainega siis neid tantsijaid, kes niisuguses žanris üles astusid, oli väga vähe. Ja tõepoolest sel ajal oli väga vähe ja siis Te kerkima, kus olid tantsupaarid ka võib-olla meie saavutus oli selles, et tihti vanasti oli niimoodi, et kasuta operiitidest või kuskil niisugused karaktertantsud, ütleme, muusleta mina, ka Estonia teatris olles, meil olid niisugused brigaadid, nimetati, et suvel, Me käisime mööda kolhoose ja kooli ja esinesime seal, oli mingisugune operetti Väike-Taarja siis tants, no see oli kõik võidud repertuaarist. Ja see on väga tähtis see vot siis juba meeld tekkis estraaditantsu žanr. See ei ole karaktertants ja, ja ei ole varieteetants seoniust, estraaditants, see on kontsert. Mina pakkusin talle endale partneriks ja mee temaga tantsisime Tügada Viru varietees. Viru varietee oli tol ajal nagu väike varieteeteater. Ja seal väga palju profisamaalsed, balletiartiste ja estraadilauljat ja tugevad muusikud esinesid ja mängisid ja laulsid ja tantsisid kõrgel tasemel koosseisu. Varietee. Madiski olin karaktertantsija oma loomuses, kuigi ma õudselt tahtsin roome juules jõule tantsida, mulle meeldisid dramaatiliste trollid ja klaasi, sellised aga teeb, kui jumala andis teistsugust temperamendi ja välimus kindel asi. Ja ma kahetsen, kui vanemaks noor olin, siis ma tahtsin küll Miti, rohkem ta igatahes on, oli, mis oli? Tähendab, mul võttis palju aega. Tähendab kõik, mida ma seal saavutasin tänu nendele noh, suur osa ma natuke enda poolt. Aga ja nad väga-väga aitasid mind just omade seda estraaditantsužanrimaneeri. Ja see on see, et kui balletis klassikalises balletis kehas on küll plastika ja, ja vabadus, aga moor Estraadilaval ja varieteelaval mina hindan väga veel loomulikkust, žestidest ja kehahoiakus ja tantsuväljenduses tähendab loomulikus mitte nii range positsioonil tunnetus. Vaata need faktid natuke aga mina tean, et, et vot selles žanris see annab nendel palju ja annab jututa loomulikus ilus graatsia, intelligentsus, naiselikkust ja kõik tantsus peab olema. Pluss veel niisugune vabadus niisugune loomulikus, nii nagu inimene on loodud nüüd isikupära, see inimese enda hing seal sees oleks ja ja väga tähtis. Kui oled kindlas rollis, siis isiklikke tundeid ei saa seal just eriti palju avaldama hakata, ka selles lavatantsus on küll see, et sa ju vaatamata sellele, et on näiteks Hispaania tants, võid ikkagi seda läbi iseenda, ütleme Ungari veene Ukraina, Eesti nõks Hispaaniale, tähendab need karaktertantsud, nendes on kindlad rahvuslikud jooned, ütleme, Sirtaki nõks kõik, millised need tantsud. Aga on kaks varianti, üks variant on etnograafiline puhas vorm. Ja teine on stiliseeritud, see, mida lavastatakse ja tantsitakse laval. Seal on palju muud elemendi pandud efekti ettevõtete ja kombinatsioonid, aga seal on kindlalt rahvuslikud elemendid ka sees, eks ole, ja kostüümides ja igatipidi näiteks kui me Antsuga oli üleliiduline, estraadi, tantsukonkurss ja Mil, Ülo Vilimaa lavastas Kalinka muusika järgi vene tantsu ja kostüümid olid, mul oli minikleidid kinni, väga ilus, obligatsioonide, fantastiline ja siis oli niisugune karusnahas valge Babaaja ja siis olid need kõrged, niisugused säärikud. Ansul olid siis niisugused trikood ja see pintsak ka kõik ilusti välja õmmeldud, kaob maha ja saapad. Ja see tants, milleks fantaatilid me ikka skandeerimisega igal pool esinesime siis, kui me seal näitasime oma tantsu kolleegiteedid kõik kulisside taga, kõik vaatasid suurte silmadega, aga meie saime pähe. Sest seal oli suur shopping, kuidas tohib rikkuda teine tantsu? Ja selliseid kostüümid ja selliseid võtteid. Vot täpselt nii eesti tantsuga, näiteks minul õudselt meeldib eesti tants, tantsu peavad need suured staadioni suured peod, aga mulle meeldib etnograafiline variansse. Meeldivad eesti rahvakostüümid. Ma ei taha mitte midagi stiliseeritud. Ja ma ei tea, kui tegi väga fantastilise eesti tantsu soundi Rubariidees. See oli midagi muud. Ja see oli tõesti kohane ja see oli tõesti vastuvõetav. See oli tõesti väga hea. Aga kui rahvas tantsib madalana puhta vormi Teie tants tõi siia Eestimaale omamoodi läbimurde. Enne teid ju ei olnud professionaalset estraaditantsu. Niisugusel tasemel võib-olla lihtsate, vaadake me siiski 10 aastat tantsisime Antsuga ja iga tagant läks huvitavamaks ja omapärasemaks. Ma tean need siiski näiteks Helgi muitus ja Leo Mõtus, aga need olid peotantsu tantsijad väga head tol ajal väga professionaalselt, väga head tantsijad. Nad ka tantsisid väga hästi estraadil. Aga lihtsad, et siis rohkem nagu protiinatsites, võib-olla või Eestist väljas olid need kontserdid. Meie olime niimoodi, eks ole, näiteks suurem osa olime kuskil, mitte Eestis, aga vähemalt kaks, kolm kuud, me olime Eestis ja suvel näiteks vabaõhuetendused ikka esinesime siin võib-olla lihtsalt nähti Roo koos ja see on üks asi. Teine asi iseenesest, ansambel oli väga-väga populaarne. Tarmo Pihlap need kõik aastaid ju laulsid laines, mis andis ta väga palju, sellepärast meil oli see praegu võib-olla ei kõla enam sõna, kollektiiv tellib mitte üksikud numbrid ja laulud, vaid nad olid kõik arvestatud. Tähendab selles kuni ühtlane reisidel juhtub nii mõndagi. Ahjaa, ja, ja aga teate, tavaliselt on seni. No see on kõikidel niimoodi, et kõik, mis oli halb saunust. Aga mis oli hea Ja, ja praegu mida vanem sa oled, seda vähem jääb nagu meelde või selliseid situatsioone võib-olla eetikki ka nii palju reisimise ajal, meil oli kirju heas mõttes kirju elu, tähendab situatsioonid diootes esinemistega või ütleme Vello Orumetsaga, see oli meil Antsuga fantastiline materjal, ütleme huumorimaterjal 10 aastat koos reisisime ja tema on ka väga huumorimeelne mees, aga niisugune, noh, nii nagu ta on niisugune suurt karu, eks ole, väeos jälle väiksema gabariidi väliselt ja väga-väga humoorikas ja, ja niisugune teravmeelne mees, noh Hiiumaa mees. Ja see paar oli lihtsalt fantastiline ja situatsioonid, mis võib lõpmatuseni rääkida, kusjuures nendest ajast juba kaks aastat on möödas. Aga iga kord, kui ma kuskil no natuke uuema seltskonna liigun ja kui ma ainult mõni asi nendest asjadest räägin, siis tundub, et, et ma saavutan efekte. Mõnikord sellist tunnet ei ole olnud, et paneksite oma elust üht-teist kirja, minu abikaasa oli ju ajakirjanik. Aga kui me saime temaga tuttavaks, siis ta ütles, et ma oma pika jutuga inspireeris Teder Ja vot kui ma olen seltskonnas ükskõik kus, siis ma räägin lõpmatuseni, see on midagi fantastilist, kusjuures eriti kui mul on meeldiv seltskond kuulajad ja ütleme, publik, nagu ma ütlen, see mind väga inspireerib, siis kui ma käisin reedel ja tulin koju, siis tundide viisi ma rääkisin oma perele kõik need naljakaid situatsioone ja. Vaata minu mees ütles, et kirjuta aga vot selline mind inspireerib vestlus. Kui ma hakkan kirjutama, siis kuidagi ma ei tea, jääb võib-olla teed Maigi seemnest, kuule, ma ei tea. Võib-olla ma näen teie nägu. Aga võib-olla võib-olla ma nende teie reaktsiooni ja inspireerib mind ja võtke käega. Mul tuli meelde üks, üks anekdoot. No aga miks te tahate siis kirjanikuks saada, Ta ütles aga, et juht ja ei ta lugeks saada tšuktši tahab kirjanikuks saada. Muide. Nii et mina võin vestelda, meestel tulevad fakte, mul tulevad meelde igasuguseid situatsioone, et eks ole. Mul tuleb niisugune inspiratsioon, et ma oletan seda ja teist. Kui ma kirjutan, siis kõik jääb nagu kuiv vahelt meiki ja võib-olla kui prooviks, aga ma ei viitsi. Kes natukenegi pole tantsuga kokku puutunud, võib ju arvata küll, et mis seal siis ikka kõike tehakse nii ilusasti ja nii kena, aga et see on niivõrd aega, vaeva ja pingutust nõudev, füüsilist ja psüühilist pingutust nõudev ala võib öelda isegi nii mõnelgi hetkel lausa eluohtlik. Vähemalt traumasid tekitav ja need traumasid oleme saanud puht füüsilised ja moraalsed, kui sa ei saa sellist trollid nagu sinna Taad või näiteks, kui sina sinu etendus on, kus sinna on suur roll ja sind vahetatakse teisega. Me oleme väga väikesed, kui me lähme balletikooli ja me jalad, positsioon puusadest peab olema ebanormaalne. Ta ei ole paralleelne Ta ei ole isegi natukene nii, vaid ta on, vot niimoodi ühe joone peal, eks ole, ja sest ta siiski konstrueeritud veidi teistmoodi siis üheksa aastat iga jumala päev. Me venitame, venitame sinna positsiooni, kus ta peab olema üheksa aastat balletikoolis, mitte ainult puusadest, vaid igalt poolt seedid tõmbamine, pluss veel ekspluatatsioonitööriistad selle, et suured hüpped ja pirueti, et see kõik on ju siiski mingil määral vägistamine. Kellel on laba-labajalad kõikidel rikutud, kui vaadata piltide pealt baleriinid on kõik nii fantastilised, eks ole, ilusad, vaadake milline millised kondid meil on, mis aastatega loomulikult seda eriti anna. Pluss veel 20 aastat laval, eks ole, mina tantsisin 27 aastat pluss veel reisimine tol ajal need kõik teate, need bussid ja värgid, mis need kõik on, olid ja, ja kliimavahetus olime lõunamaal siis lennukis, siis olime seal siiamaani lume sees ja nõnda edasi. Kindlasti mõjus. Minul on, olid täielikud tera kulunud puusad. Kui ma läksin teatrisse, siis ma läksin tund aega ette taksoga. Ja soome professorile Hollo painele, kes võttis mind sinna vastu. Mul ei olnud vaja mitte midagi. Tähendab maksta. Siin-seal jälle hambulans, auto tuli mulle vastu tihedena see oli, see oli, see oli jumala poolt saadetud päästmine minu jaoks. Et midagi jubedat, mis minu jalgadega oli ja kui ma sain oma jala tagasi. Ja kui mul tänaval tulid inimesed ja jumala võõrad ja siiralt ütlesid. Nad on vaimustatud, et ma täitsa normaalne lahesmeli jalad ikka valutavad, kui ma annan palju trenni. Aga siis ma ikkagi, kui näen kedagi kuskil ei ole, siis ma natuke luban endale longatega, kus ma näen, et mind vaadata. Teatakse, et see on väga raske ala. Ja aastast aastasse on neid pisikesi tüdrukuid ja poisse, kes saatuse ja elu ja kõige sunnile tahtel lähevad balletikooli lõpetavad selle ja tantsivad. Mina ütlen niimoodi, et ta on taga suur koormus. Füüsiline ja fantastiline rikkus ja nauding, vaimne ja fantastiline distsipliin, enesedistsipliin ja sellepärast meil on väga tugevad, suurema osa kõikidel hästi tugev iseloom. Enesedistsipliin sõna, ma pean, on primaarne. See on meie, no ütleme, reeglik kas ma tahan või ta, kas mul osa teatris meeldib või ei meeldi ma seda teen. Ja ma otsin selles ebameeldivas rollis midagi, mis mul peab meeldima, muidu ma isa lavale kasvul miski kuskil valutab, kas mul lapsel on palavik või mitte. Kas ma olen kutsutud kuskile juubelile või mitte, aga mul on proov või etendus ja kõik jääb sinnapaika ja ma pean seal olema ja mõtlesin, et pean, see teeb inimese väga tugevaks. Ja väga vähesed inimesed, kes on hukkunud praegusel raskel ajal, need kahjuks ka on. Aga nad kukkusid. Kes jäid alkoholihaigustesse? Aga suremus, tragöödia meil on see, et kõige aktiivsemad aastad meie tegeleme oma erialaga ja teiste asjade jaoks meil ei jätku aega. Ja 38 aastaselt peale tantsimist ma ei oska mitte midagi teha. Siin on tõesti suur probleem. Aga kõik ka leiate selle pidepunkti, millega siis pärast tegeleda. Väga paljud pensionärid olid tantsuringides aga mõned jäävadki ainult pensionide all. Mõned olid mingi aeg Estonia teatris või valvelauas või moonia valvelauas, aga üldiselt on väga raske orienteeruda taga raske. Näiteks fennonsites sugune äärikat tegelemine peab kordama Jon loomuses ka, mida nüüd õpetad, tatav kolleegidest ja kooliõdedest näiteks meie klassis. Tiiu Randver, pedagoog, väga tuntud baleriin, täielik primadonna. Välismaal igal pool ja nüüd ta on siin Eestis. Ilze adus on pedagoog Lenna pääsnia pedagoog Ring, hinnates repetiitor Vanemuises. Juta Lehiste, pedagoog, talajand, pedagoog. Mina olen pedagoog. Teil on oma väike tantsukool ja mul on tõesti väga väike. Ja loomulik üks inimene ei valda kõik stiilid murdisamaalsed ja sellepärast mul oli võimalus materiaalne võimalus taluda taga professionaalseid pedagoogi ja sinna kooli selle pärast õigusega, ma arvan, nimetasin tantsukooliks oma kooli, nüüd ma registreerisin ümber, nüüd ta on tantsustuudio, mina leian, et õiget klassikat peavad õpetama pedagoogid kõrk, prodedamaalsed, pedagoogid, koreograafiakoolis karakter, tantsuga, Evarit ehitanud, sihuke on asi natuke teistmoodi. Seest siiski tee, saamer on tavalisele inimesele lähedal. Võib nii öelda ja eks ole juba see meie elus kõik, tantsime rõõmuga. Ja kui meil on rõõm, siis mida me teeme, kui me meil ei ole tantsulist kombinatsiooni, lihtsalt hüppame ja kuna maa Karaktertantsu variti tantsužanrid tähendab, või stiili, vot seda ma just õpetan oma õpilastele, kusjuures mul on seal veel üks ülesanne. Nii, esiteks selleks et pedagoogikas saada ma ennast katsetanud väga kaua, Ma vil tantsisin, olin baleriin, kui ma juba vabrikus marad, võtsin isetegevusgrupi ja nendega töötasin viis aastat. Sest üks asi, mida ma ise oskan teha ja tantsida, teine asi. Kuidas ma annan edasi ja kõik ju nagu elus miski asi ei tee ta ju paigal, kogu aeg liigub edasi, et kursis olla, nii et ma sellega tegelesin väga palju ja pean ütlema, et mul väga palju õpilasi Kõige tähtsam pead ennast analüüsima ja vaadata endast, kas sa suudad. Aga siiski peab olema väga kriitiline enda vastu ja kui sa näed, resultaati, kui sa võtad inimesed, kellel looduses ei ole tantsu jaoks on selliseid, nii naljakas kui see on, on selliseid inimesi, kellel ei ole mitte midagi antud. Ja minu õpilastest ka ja kui sa saad nendest inimestest jagu et mingil määral saavad koordinatsiooni mingil määral hakkavad kuulama rütmi, mingil määral hakkab nende tantsimine või liikumine, ütleme niisugune loogiline ja ja vaadata, see on väga tähtis. Tähendab, ma oskan õpetada, kui ma saan temast jagu ja saan talle midagi, siis tähendab, kui ma saan väga andekaid inimesi. Loomulikult, see on õudselt suur nauding. Sest ma tean, et ma oskan, õpetad, teil on neid, kes jätkavad seda, mida teie teate, ma Kristjan sellega tegelema mitte sellepärast, et oli katastroof. Nüüd istun kodus ja lähen paksuks. Aga tõepoolest, ühelt poolt, kui nii võtta, siis mee peale mina isiklikult peale. Ei, ta sellepärast, et kellukud oskaks ka, kui tahaks. See on minu elu tõepoolest, see on tõesti 100 protsenti, mul kannatas sellepärast kindlasti isiklike elu, ütleme perekonnaelu ja 200 minu poeg kindlasti millestki jäid nad ilma on ka, võib-olla võitsid vaheti. Kõige tähtsam õelus oli tants ja kui ma juba puht juba jalad olid haiged, eks ole, vaatamata sellele, et ma käisin peaaegu karkudega. Ma käisin tööl, ma olin kunstiline juht, gabares rõvale, ma sõitsin taksoga istudes või longates läbi, viisin proovi. Ja kutsusin lavastajaid ja organiseerisin. Fantastilised programm. Toitis mõtlen ise, saate äärmised, materiaalsed Aga moraalsed ja vot see tuid, see on see toit, mida ma vajan, mida vajab, et mitte ainult mina, mitte ainult minu aju, vaid terve minu organism. Ma arvan, et kõik artistid üldiselt kunstiinimesed, kõik on sellised. Kehten. No kui teed, millele te andsite oma süda, oma energiat, oma vaim, kõik, mis teil on ja kui seda võetakse teie käest ära, see on tragöödia. Vot see, seda võib nimetada tragöödia, eks. Kindel. Ja niimoodi on, ma arvan. Kes siiralt teeb seda, mida ta vajab, see õhk seal on ju, see on seesama elu. Vot see on seesama elu. Ma ei saa raha, selle eest. San naudingut. Lapsed, kes elavad kaugel mustamäel ei hakanudki sõitma, jätsid pooleli, mul jäi ainult neli tüdrukud. Ja mõni aeg, võib-olla paar-kolm nädalat, ma ütlesin tüdrukutelt, teate, see on naeruväärne, ma ei hakka enam tegema ja istusin kodus ja ma jäin haigeks. Füüsilised haigeks, kõik kohad mul valutasid kõik ja rääkima, hing mul valutas, sest ma kujutan endale ette, kuidas ma tahan niimoodi elada ja ma koogid küpsetasin ja, ja kui palju mul külalisi tuli ja mina käisin seltskonnaelu, mul läks edasi, see ei ole mitte midagi. Aga see oli niivõrd, kusjuures ma võin siin ja seal anda trenni ja ma mõtlesin, et minu treeningud on kasulikud ja vajalikud ja hinnatakse. Aga minul on üks asi veel. Ma tahan oma resultaati näha oma tööresultaadina ja praegu mul on ainult need vanemad tüdrukud, ainult neli, aga need, kes on. Kutt ja, ja väga meeldivad ja hästi kasvatatud selt, Hans, see on vill. Esteetika. See on kindel, see ei ole ainult füüsiline töö, füüsiline koormus, see on, see on Essteediga inimene, kes tegeleb õige tantsuga õiges suunas. Ta vajab ilu igas asjas žestides, riietus siis vestluses igas maneer, igas selles ma olen ka veetud ja seda on näha, kui inimene on intelligentne ja tark siis seda näha tantsus. Ja kui ta on labane, seda on ka näha, taltsas. Ma tean ema jutu järgi niimoodi seda E'd sellest momendist, kui ma Mind ei olnud vahe kusagile saatma, mind ei olnud vaja pakkuda ja alustasin ma nii, et olin niisugune tegevusse grupp kus oli väga hea pedagoog. Keele ise roovits. Balletistuudio ja keelis roodia Liia Leetmaa õppisid kuus. Ja mina ja vaat Ilse ja veel oliteedi Mõttus meie kolmekesi olime ise Rovitši juures ja tema valmistas meid koreograafiakooli astumiseks. Niimoodi see minu karjäär hakkas, aga nii, et see oli väga loomulik ja loogiline samm. Elo on juba päris pika elu on elatud ja selgub siiski, jah. See oli jumala poolt mulle antud. Ei tea, kui ma Leningradi balletikoolile, eks, et seal olid niisugused õpilased, niisugused jalad, fantastilised, noh, ütleme klassikalise tantsu jaoks siis mind võeti sellepärast, et klaasikalise baleriini õpilasi oli seal väga palju, üks ilusam ja üks andekam kui teine. Aga karaktertantsu, tantsijad ja baleriini oli väga vähe ja kõik läks nii, nagu ta pidi minema. Kõik läks nii nagu pidi minema, sest minul mitte midagi muud looduses antud ei ole. Justkui täiesti igalühel veel miski nõmmedel, kui palju ma räägin, eks ju. Aga, aga see on minu õhk. Elus on palju imelist ja imetlusväärset. Üks neist imedest ja imetlusväärsetest asjadest siin ilmas on see, kui inimene suudab teha kõik selleks, et tema unistused täide lähevad. Ma tänan teid, Ilona Spriik, selle meeldiva vestluse eest. Aitäh Silja Vahurile, kes meie jutus ikka muusika valis. Ja teile, head kuulajad, kõike head.