Väljas mürisevad autod ja liiguvad inimesed, aga ärguse, meid häirigu ja võib-olla, et see liikuv igav taevane elu olekski ehk tänase jutuajamise kõige õigemaks fooniks. Sest sellest on sündinud Raimond Kaugveriromaanid, novellid, näidendid, reportaažid, kuuldemängud. Need on üsna palju, need tuleks arvata, et elumis tänasesse jutuajamisse isegi helitehniliselt sisse murrab. Pakub teile alust just kirjutamis lustiks. Jah, me eriti kehtib see muidugi niisuguste võiks öelda humoorikat humoorikat, nähtuste ja asjade puhul. Meie kirjandus teatavasti on üldse huumorivaene, nagu, nagu väidetakse, kuigi mõningaid häid asju on ikkagi ka huumori vallast meil olemas. Aga üldiselt on ta kuidagi jääb aga, aga tõsiseks nagu läinud seda tuleb ainult imestada, sellepärast et kui inimeste keskel ringi liikuda nendesamade inimeste keskel, kellest me ju kirjutame siis me võime tähele panna, et need ei ole sugugi naljavaesed, vaid on väga vägagi tugeva huumorisoonega inimesed. Ja üks asi vast, mis ehk veel on nende aastate jooksul hakanud selgemaks saama, et vastupidi, sellele, mida ma tundsin 20 aastat tagasi ma tahaksin nüüd vähem kirjutada, mitte enam nii palju Sõõrulises kuidagi inimene tahab ikka rohkem ja rohkem teha. Aga kuskil arvatavasti on see aeg just 50 aasta piirides, ta hakkab märkama, meta on põhiteema, sest ilmselt igal autoril Anniku olemas mingi oma põhiteema mille, mida ta siis varieeri peal nimele ümber tahab nagu tiirleb. Et ta on selle oma põhiteema, väga paljud olulised komponendid lihtsalt laiali pillanud ühte ja teise ja kolmandasse teosesse, selle asemel et kirjutada üks väga kompaktne ja tugev teos, mis võtaks selle teema elemendid kõik nagu kokku ja selles mõttes ma olen isegi viimasel ajal napatu jutt küll, aga mis seal teha. Olen isegi hakanud kahtlema, kas vabakutselise kirjaniku elu onnikesed kõige õigem, mis sest sellisel juhul on ju see loomistöö ühtlasi ka nii-öelda leivatöö ja, ja ainus tee, mida inimene teeb teatavasti ilma tööta inimene ju olla ei saa ega tahagi. Aga kui inimesel oleks mingi muu tegevuse ta selle kõrvalt, siis nii-öelda kildhaaval korjaks selle oma teema materjale kokku ja võib-olla kirjutaks tõesti 10 raamatu asemel üheAga väljendaks selles ühekorraga ja väga selgelt kõik, mis ta ütelda tahab, võib-olla kirjandusel oleks sellest kasu? Praktiliselt on see muidugi rakendamata, sellepärast et et ikkagi tahtmine luua inimeses on kord juba olemas ja ega ta seda endas maha suruda, nii kergelt. Lisakork ütles küll ilusasti, et kui võid, siis ära kirjuta, kui tunned, et enam ei võivat, siis kirjuta. Aga eks meile tavaliselt ikka tundub alati, kui ma uut asja alustame, et vot nüüd enam kuidagi võimlik peab kirjutama. Võib-olla peaks enesekontroll pisut suuremale. Aga kuidas võiks formuleerida seda põhiteemat, ütleme teie enda jaoks praegu? Minu jaoks tahan eriti viimase 10 aasta jooksul võib-olla olnud vastutuse teema inimese kui kui indiviidi vastutus mitte ainult selle ees, mida ta ise teeb, vaid ka selle eest, mis teised teevad tema ümber. Sellest tulenevad küsimused, kuivõrd indiviid on võimeline sekkuma teiste talitlustesse toimetustesse ja kuivõrd ta peab seda tegema. Ja see küsimus on noh, minu viimase aja teostus ka olnud võib-olla tõesti esiplaanilt, sest isiklikult ma leian, et inimene ja me kõik oleme, oleme kõige eest vastutavad, mis, mis maailmas sünnib ja kui me millestki mööda läheme. Lihtsalt sel põhjusel, et see otseselt meid ei puuduta, siis ma loen seda ikkagi võrdlemisi madala ühiskondliku Iga teos on ikkagi vaid osa kirjaniku põhiteemast, nagu ma aru saan. Missugune raamat teile endale kõige südamelähedasem on. Seda on raske öelda, eks neid igas žanris midagi ole ja mõni kahtlemata tundub endale südamelähedasem Ena kui teine. Samal ajal ei ole mingit põhjust arvata, et see objektiivselt võetuna kuuluks autori teoste paremiku hulka. Sest paljude eriti südamelähedaste teemade juures autor lihtsalt teab asjadest ja olukordadest rohkem kui lugeja. Ta kaldub arvama, et ka lugeja teab aga lugeja ei tarvitse seda teada. Lugeja võib jääda küllaltki külmaks asjade puhul, mis autorite ennast aga aga erutavad, kuna nad on lihtsalt väga lähedalt seotud autori enda eluga enda elamustega. Ja sellest seisukohalt minule endale kindlasti kõige südamelähedasem võib-olla just romaan 40 küünalt, kuivõrd ta väljendab mitte ainult minu, vaid kogu minu põlvkonna saatust küllaltki keerukate aegadel. Ja selles mõttes vasteksi. Aga muidu on ju tavaliseks saanud ikka niisugusele küsimusele vastata, et ikka järgmine teos on kõige südamelähedasem, nagu ta tegelikult on, sest eks iga autor arvab ise umbes nii et seni ei ole ma millegi erilisega hakkama saanud, aga vot selle järgmise käivad sellega ma nüüd näitame nüüd maalimaalast tõestan, kes ma tegelikult olen järgmine siis valmis on, siis märkad oma üllatuseks, et ka seal ei ole ikkagi seda saadud, mida on tahetud. Ja siis lähed samasuguse innuga jälle järgmise kalle ja nii see asi kestab niikaua, kui ükskord puust palitu selga saab tõmmatud. Ju ta peabki vist nii olema, sest vaevalt täiusliku kunsti olemas on ja vaevalt teda ka tarvis on. Pigemini püüdlemist millegagi poole, mida me momendil peame täiuslikuks. Aga täna on siiski sobiv juhus sellest järgmisest rääkida. Ja järgmisena mul praegu käsil romaan, mille tinglikuks pealkirjaks on ehitajad. Ja kuigi tegevus praktiliselt toimub sõna tõsises mõttes ehitajate keskel. Kiitus meeste keskel, tahab sellel pealkirjal olla siiski ka teine plaan. Sellest seisukohast, et me kõik ehitame, ehitame oma elu täita oma elu enda ümber ja Ta tahab lihtsalt esitada küsimust, kuidas me seda teeme, mida me ehitame ja püüab loomulikult anda ka mingisugust vastust. Kui kaugel see on praegu? Ma tahan, mul niisuguses, võiks öelda üsna algstaadiumis veel, aga ma kavatsen ta selle aasta jooksul kindlasti lõpetada. Meie siin raadiomajas ja raadiokuulajad oleme tosina aasta jooksul harjunud, et üks-kaks korda aastas esietendub Raimond Kaugveri uus kuuldemäng. Võiks arvata, et kuuldemängu kirjutamine on üsna hõlbus asi. Ei, ma ei peaks teda sugugi hõlpsamaks. No muidugi võib-olla on meie kuuldemängudega mõnes suhtes olnudki niisugused lood, et neid on kirjanikud kirjutanud kuidagi nagu teiste tööde vahel ja võib-olla tõesti natuke kergema käega kui kui teisi asju, aga ma ei näe selleks mingit põhjust, sest minu meelest tuleks kuuldemängu kirjutada ikkagi ainult siis, kui antud materjal on selline, mis tingimata eeldab kuuldemängulist lahendust. Kohal näiteks esitada oleks mingisuguste tingimuste tõttu kas väga raske või võimatu siis peaks kirjutama kuuldemängu ja enda kuuldemängudest. Ma loen ainsaks tõeliseks kuuldemänguks. Kuuldemänguvarjend, mille tegevus toimub kottpimeduses. On muidugi selge, et seda laval esitada on peaaegu tundmatu ja teisest küljest ei saa me unustada, inimesed pimeduses kõnelevad siiski hoopis teisiti kui valges. Ja selle tõttu, vot niisugune olukord on minu meelest üks niisuguseid, mis tingimata nõuab just kuuldemängulist esitamist. Kuuldemängulist lahendust ja mitte midagi muud, aga etnit lihtsalt kirjutada, kuuldemäng ükskõik millisest dramaturgiliselt materjalist, muidugi seal jah, võimalik, aga ma ei pea seda. Ei pea seda õigeks. Juubeli puhul oleks ehk kohane meenutada päris algust neid esimesi kirjanduslikke katsetusi või suleproove, nagu nüüd on kombeks öelda. Kui vanalt te nendega algust tegite? Ja see oli kuskil nii 11-ga teistkümne aasta vanuses kuueteistkümneaastaselt ma kirjutasin oma esimese romaani, mida, jumal tänatud, keegi peale minu lugenud ei ole. Ta on mul küll järel ja ma kavatsen teda kasutada nii-öelda hoiatava eeskujuna oma lapselaste jaoks, kui neil tekib kiusatus kirjutama hakata. Päris nii teadliku kirjandusliku loominguga ma alustasin 1956. aastal ning et siis ühesõnaga 20 aastat tagasi. Aga siiski mõnevõrra võib-olla väärib tähelepanu see, et sellest samast 16 aastaselt kirjutatud romaanist leidsin ma just 1956. aastal ühe katkendi, mille Malawelliks ümber töötasin ja novellivõistlusele saatsin ja mille eest ma sain seal ka auhinna, mis oli õieti minu esimene trükis avaldatud. Nii et endalegi suureks hämmastuseks selgus, et 16 aastane suutis siiski niivõrd loogiliselt ja ja kuidagi eluliselt mõelda, et kolmekümneaastane võis sellest hiljem tõepoolest loetava novelli kirjutada. Ja eks ta olla õpetlik ka selleski suhtes, et me väga tihti suhtume praegu nendesse 16 aastastesse, kellega meie suhtleme kuidagi nagu lastesse, aga nähtavasti vajab see suhtumine korrigeerimist väga oma pärisalaks. Loete on see novell, romaan, jutustus, jutt kuuldemängu ei näidanud? Seda on tegelikult väga raske öelda, kõige rohkem meeldib mulle vastest kirjutada üht nimelt dramaturgiat, aga üldiselt, et ma ei suudakski ühtegi saar, et nii-öelda oma põhiliseks avas nagu lugeda, mulle meeldib neid kõiki vaheldumisi teha. Tundub, et üks nagu õpetakse, aitaks teist paremini teha ja samal ajal oleks nagu vahelduseks puhkuseks teistele. On ju vana tõde, et kui romaanis on kaks või kolm lehekülge lihtsalt niisugust kerget konversatsiooni jutu maha kirjutatud sisse romaani oluliselt ei kahjusta. Kui aga näidendis on kas või üks või kaks üleliigset lauset, siis kui autor ise neid ei märka, siis iga vähegi korralik lavastaja tõmbab nad otsekohe maha. Nii ta õpetab nagu sõnaga kokkuhoidlikult ümber käima ja sealjuures ka muidugi kujundlikult ümber käima. Seal on ju ikkagi ainult dialoog, see, mis tegelaste mõtteid edasi annab. Autoril ei ole võimalik omapoolselt midagi enam ära seletada ka võib-olla. Aga see on minu isiklik seisukoht, muidugi mina ootaksin meie dramaturgiat, võib-olla rohkem niisugust problemaatilisus siiski just kaasaegset, tänapäevast problemaatilisust. Ja seda võib-olla kipub mõnikord natuke väheks jääma, sest huvitavaid karaktereid siis ka meie dramaturgi loonud küll ja küll. Aga väga paljud draamateosed kipuvad nagu jääma niisuguse konversatsioonitasemele tahaks rohkem rohkem niisuguseid tõsisemaid probleeme, sest roosa on viimastel aastatel ikka päris tugevasti kaldunud niisuguste tõsiselt eluliste ja meie Meile tähtsate teemade käsitlemisele dramaturgia kohta kahjuks laias laastus praegu siiski veel ütelda ei saa. Aga kust see impulss tuleb siis? Ning poisid lähevad väga mitmed poolt, tavaliselt tulevad nad sealt, kus neid üldse oodata ei oska. Sest ma olen korduvalt väljendanud sügavat kahtlust niisuguse termini vastu, nagu kirjanik kogub materjali. Minu meelest võimalik on koguda ainult teatmematerjali, kõiki neid, puht olustik oli siia kas või teaduslikke fakte, mis mingil määral selle teosega seotud on, aga kunstilist materjali koguda ei saa, see laekub kuidagi iseendast, ladestub ja ja impulss, mis inimesi üht või teist asja kirjutama paneb. See jah, nagu ma ütlesin, sünnib äärmiselt juhuslikult. No kas nüüd juhuslikult on raske öelda, sest pluusi juhus, millestki tingitud on teatud asjaolude kokkulangemisest aga ette seda planeerida ilmselt siiski vist ei saa? Noh, võiks tuua niisuguse näite, teinekord võib isegi pealkiri, ma ütleksin, võib anda kogu teose. Sest kui ma kavatsesin kirjutada romaani 40 küünalt siis oli selle romaani kompositsioon ja üldse kogu tema ülesehitus kaua aega mul väga lahtine, aga niipea kui ma ootamatult täitsa juhuslikult avastasin enda jaoks niisuguse pealkirja 40 küünalt, nii oli rumal, praktiliselt mul valmis jäi üle ainult maha kirjutada, nii et pealkiri ise kuidagi tingis kogu selle romaani vormi ja kompositsiooni üldse kõik, mis get trepi puutub, siis noh, reportaaži eks olnud ise nimetanud ja eks ma tahtsingi, tahtsingi anda lihtsalt niisugust üsna tavalist igapäevast reportaaži ühest ööpäevast. Sest noh, nagu ma nüüd 50 aastat vanaks olen saanud siis ühel päeval ma ajaviiteks võtsin kalendri kätte ja tegin natuke arvutamistööd ja minu üllatuseks selgus, et see 50 aastat sisaldab 18262 päeva. Ja sellele me tavaliselt ei mõtle mõtlema, nagu ikka aastates, et see või see aasta kaasa tõi või ära viis. Aga tegelikult on igaüks neist 18 1262-st päevast andnud küllaltki midagi omanäolist omapärast ja ma kirjutasin kellelegi, et trepi lihtsalt selleks, et, et endale ja võib-olla ka mõnele teisele lihtsalt näidata, kui palju võib sisaldada tegelikult üksainus päev, mille me võib-olla paari järgneva päeva jooksul isegi unustame. Aga kuivõrd ta siiski on äärmiselt oluline koostisosa kogu meie elust ja tihti väga oluline ja, ja kõikemuutev osa. Aga siiski vist nähtavasti mingi niisugune konkreetne alus ja seos peab alati olema impulsse üldse tekiks? Paratamatult vist küll, sest on olemas isegi niisugune termin kirjanduslik väljamõeldis, aga ega see väljamõeldis ikka tegelikult midagi muud ei ole kui elus nähtud-kuuldud läbi elatud asjade peegeldus kujutus, sest Me saame ju oma loomingus kasutada ainult ikkagi neid elemente, neid episoodi ja neid detaile, mis tegelikus elus olemas on ja millega me mingil määral kokku oleme puutunud. Siin võiks näiteks kasvõi niisuguse näite tuua, et kui paluda kedagi joonistada marsielanik siis kasutab ta sellel joonistamisel ikka neid joonistuselemente, millega ta tuttav on, kriips, punkte, sõõre ja nii edasi ja Nurti, aga joonistada midagi niisugust, mida maa peal üldse olemas ei ole, ei ole keegi lihtsalt nii imeline selleks sellepärast et ei tunne neid elemente ja kirjandus, aga ilmselt on ka nii. Me ikkagi laename kõik oma materjali puhtal kujul elust tegelikult, sest olukordadest ja ainult meie läheme võib-olla mitte niivõrd nende olukordade taastamise illustreerimise teed, vaid püüame tungida nende olemusse. Nii palju, kui me seda suudame näidata, põhjuslikkus, mis selle taga on. Kust need kirjanike elama või töötama, et, et see töö oleks viljakas? Ei teada selle kohta mingit kindlat retsepti, sabki all antav, mina näiteks sündimise poolest sinna laps ja rõhu rõhuva enamiku oma elust olen ma elanud linnas. Viimased viis aastat olen ma elanud maal ja oma suureks üllatuseks märganud, et mul on seal hirmus hea elada. Hirmus hea töötada. Nähtavasti keskkond vist ei olegi nii nii eriti eriti oluline peaasi on ikkagi võib-olla üldse keskkonnast rääkida, jah, siis, siis võib-olla teatud tingimused, mida selleks tööks siiski vaja on ja nende hulka ilmselt kuulub siiski ka teatud vaikus ja rahu. Mida maal muidugi rohkem leiab, leiab kui linnas. Aga minu meelest on siiski vajalik, et kirjanik mõne aja vähemalt elaks selles keskkonnas, milles ta kirjutab. Väga raske on eriti tänapäeval turistina kuskil ringi liikudes siiski omandada selle keskkonna elualuseid ja mentaliteeti niivõrd hästi, et oleks võimalik sellest tõepärast ja elulist kujutlust luua. Aga kus on olnud niisugune koht, kus on olnud tõesti huvitav endal elada pidades silmas just järgnevat teost? No kahtlemata meie põlevkivirajoonis, sest kui ma kirjutasin romaani seitsmendas Läänes, siis ma töötasin mõned kuud meie kuuendas kaevanduses sämpas täielikult Inkovnika muidugi laava kaevurina ja elasin loomulikult siis kah seal. Ja tõepoolest oli väga huvitav, sest kuivõrd see maailm ikkagi erineb väga tunduvalt sellest maailmast tavaliselt enda ümber näeme niisugust tavalist linnakeskkonnast siis oli seal väga huvitav olla. Aga ometigi on teil olnud perioode, mil te ei ole midagi avaldanud, milles nisust perioodid tekivad. Ilmselt peab kokku langema väga palju soodustavaid tegureid, et inimesel tekiks tungiv tahtmine, tahtmine midagi kirjutada peab inimene peab ennast füüsiliselt tundma selleks valmis olevat ja ka vaimselt ja ilmselt. Ükskõik kui idee võib ka juba olemas olla, aga ta vajab ikkagi teatud aega niisuguseks valmimiseks. Ja siis võib alastama kallale asuda. Minul isiklikult on tühimik olnud kaunis kaunis sageli ja ainuke retsept, mis nende puhul on, on vist seedis, lihtsalt tuleb hoiduda pliiatsid kättevõtmisest, mis temast siis ka kõik välja ka ei võiks imeda, ega sellel mingit erilist väärtust need kindlasti oleks ja vahetevahel tekib tahtmine isegi sulgnurka visata, lihtsalt sellepärast sõna tõsises mõttes süda läheb teised pagana, kuidas tema oskas niimoodi teha, miks mina selle peale tulnud ei ole, see on see niinimetatud ele sinine kadedus kus sa sugugi teist selle pärast vihkama hakkas, vaid otse vastupidi, on need suurt lugupidamist ja tunnustust ja vihastad enda peale, et mis pagan võtku, niivõrd selge, lihtne asi ja mina ei ole selle peale tulla. Te olete vast liiga enesekriitiline, juubeli puhul võiks ehk natuke leebem olla. Juubel on üks abstraktne mõiste, kokkuleppeline asi, lihtsalt lepime kokku, et kuna meil on kasutusel kümnendsüsteem, siis iga 10 aasta järgi ütleme, et nüüd on mingi juubel, aga kui meil oleks mingi teine arvutussüsteem kasutusel, siis oleksid need tähtpäevad ka teistsugused. Ja ma ei märka, et minu meelest need eriti midagi oleks muutunud selle piiri ületamisega. Aga teisest küljest jälle ümbruskond ja tuttavad ja sõbrad kõik vägisi nagu suruvad seda juubelitunnet peale hakkadki paratamatult endaga nagu aru pidama ja endale aru andma sellest, mis sa teinud oled ja mõtlema, et mis siis nüüd edasi peaks tegema, vaid ikkagi nagu pool sajandit juba elatud. Antud olukorras on ikkagi nii, et iga aasta, mis elust vähemaks jääb, sellega kahaneb paratamatult ja halastamatult ka kõigi võimaluste arv. Võib-olla nii palju tähti ehk ehk stabiliseerib, et kui hetkekski nii-öelda mõtelda sellele, et ikkagi väga palju aega on juba möödas ja vähe on veel järgi jäänud kes võib-olla intensiivsemalt tegeleda nende küsimustega, mida nagu tahaks lahendada enne, kui enne, kui päris lõpetada.