Kuulsin katkendi Boris naatoris sümfonietta eest. See muusika on võrsunud meil vähetuntud pinnasest, nimelt kasutaja spurišnaator selles kolmeosalises sümfonietta is tšetšeeni, jäin Kushi rahvaviise. Mõni. Inimene, kui ma lõpetasin Knessini nimelise instituudi, suunati mind tööle tšetšeenide jäingusside autonoomse vabariigi pealinna kroosnaisse. Ma sain raske ülesande aidata rajada nende rahvaste professionaalset muusikat. Taoline ülesanne oleks muidugi esmajoones jõukohane vastavast rahvusest heliloojad. Kuid tšetšeenide jäinkuušide maal oma professionaalseid heliloojaid veel ei ole. 1960. aastal sõitsime naisega koos kroosnaisse ja asusime elama ühiselamusse. Ma alustasin sellest, et läksin sealsesse raadiomajja ning kuulasin läbi kõik olemasolevad lindid tšetšeeni jäinguši rahvaviisidega, siis sõitsime ühe tšetšeeni lauljaga koos mööda aule ja kogusime viise otse rahvasuust. Nendest sai kogumik, mis seal ka trükis avaldati. Pritsiini teoste omandamise tingimused olid seal omapärased. Seal oli midagi žürii või ostukomisjoni taolist. See oli kolmeliikmeline. Sinna kuulus kultuuriminister, kes hariduselt oli pigem teatraal kui muusik ja kaks asugi. Üks neist oli pime laulja, teine pillimees. Need olid tugevad loodusliku andega rahvamuusikud kuid professionaalse muusika hindamiseks puudusid neil vajalikud teadmised ja muusikaline silmaring. Otsustati nii, kas on meie või ei ole. Kui teosel žürii arvates oli rahvuslik koloriit, siis öeldi, see on meie. Kui aga seda näis vähe olevat, siis see ei ole meie. Ma tundsin, et mul on võimatu nendes tingimustes oma isikupära leida või arendada. Pealegi tuli mul ju muusikat kirjutada küllaltki suure koormuse kõrval Groznõi muusikakeskkoolis kus ma õpetasin solfeedsut, harmooniat, polümfooniat ja teisel aastal ka kompositsiooni. Mis te jõudsite seal luua? Preemia Simba kirjeldasin seal sümfoonilise poeemi rahvuskangelasest Aslanbek žürii porist ja sümfonietta tšetšeeni jäingušila viisidele. Mõlemad need teosed osteti Moskvas. Peale selle kirjutasin seal õige palju miniatuurne. Kas sa oled ise rahul teostega, mis te seal kirjeldasite? Ja niisugused asjad. May, lülita neid oma teoste nimekirja ja mitte ainult neid, vaid ka mõningaid õppeaastail loodud instrumentaalteoseid. Miks aga teada võistlused ja nüüd tagasivaates, ma ise märkan, et nendes teostes ei ole mul veel kõik kaugeltki õnnestunud, ka ei ole õppeaastate teosed eriti iseseisvad. Ma kirjutasin siis Peiko klassis isegi oma esimese sümfoonia. See oli suur neljaosaline teos Šostakovitši stiilis Šostakovitši, resiste lemmik, helila ja kust sa seda võtad? Inspiiud õppeaastail, olisest, akovitš minu ebajumalaks ja ma ei olnud selle poolest erand. See oli siis kõige kaasaegsem, kõige moodsam, millega me kokku puutusime. Mäletan, et aastail, kui mitmed Šostakovitši teosed olid ametlikult peaaegu et keelatud, kuulasime me neid salaja. Hiljem aga käisime kõikidel kontsertidel, kus need esitati. Avastasime uuesti kuuenda ja kaheksanda sümfoonia ja olime vaimustuses. Nõukogude heliloojate seas on muidugi üldse raske leida sellist, kes oleks oma loomingus täielikult vältinud Šostakovitši mõju. Selles mõttes võib vist seda heliloojat võrrelda küll tšekkovskiga. Kumbki neist ei ole olnud pikemat aega pedagoogid ja ometi on enam-vähem kõik nende kaasaegsed heliloojad olnud nende õpilased. Kas teile on Šostakovitši muusika jäänud ideaaliks? Ja töödesse viimastel aastatel on mu maitse veidi muutunud. Mõtlen, et see on osalt tingitud sellest, et minu põlvkonna muusikutel ei olnud õppeaastail võimalik põhjalikumalt tutvuda paljude kaasaegsete heliloojate loominguga. Seda lünka püüame menüüd tasa teha. Praegu ma ei saaks nimetada ühtegi lemmikheliloojat kui ainsat asendamatu strovinskit. Ma seaksin eeskujuks kui muusikut, kes on alati püüdnud sammuda kaasa ajaga ja on selleks ka alati olnud suud. Selline tema loomingust meeldib mulle keskmise ja hilisema perioodi muusika kuid üldiselt peab ütlema, et meie põlvkonna pagas on juba suurem. Veel meeldib mulle raganono looming. Mulle meeldib tema huvi kaasaja akuutsete sündmuste ja probleemide vastu ja tema oskus neid oma loomingus kajastada. Näiteks võib olla kasvõi üks tema viimastest teostest, mis on pühendatud etnamile. Mulle meeldib kaasaegne muusika just sellepärast, et see peegeldab tõelist huvi kaasaja vastu. Kõik veed uute vormide, kõlade, kõlamaterjalide otsingud näivad mulle sellest tingituna. Kuid seejuures tundub mulle, et see uus, mida otsitakse, ongi alles kujunemas. Ta ei ole veel lõplikult leitud. Ei ole veel loodud tema klassikaliselt täiusliku kuju. Kõik me püüame leida ihvakesti uut ja ma tahaksin rõhutada, et ilma nende otsingute ta ei ole täiusele jõudmine mõeldavgi. Mida te olete kirjutanud viimaste aastate jooksul millised on need teosed, mida te oma teoste nimekirjast välja ei viska? Oma viimastes teostes olen püüdnud ühendada erinevaid stiilielemente. Ma kuulun nende heliloojate hulka, kelle loomingus domineerib intuitsioon. Sellepärast kui ma ei ole midagi seesmiselt läbi tunnetanud, ei saa ma seda kasutada. Nii ei ole ka toodekafoonia, eriti minu jaoks. Ta nõuab ratsionaalse domineerimist. Ma kasutan pigem selle süsteemi elemente kui süsteemi ennast. Mulle näib, et oleme endale leidnud sellest ajast, kui hakkasin kirjutama Lev markisi kammerorkestrile. Neli aastat tagasi kirjutasin selle kollektiivi jaoks esimese teose seitse prelüüdi. Konsulteeritakse sümfooniarassid on väga nõrk ja hiljuti lõpetasin kolmanda sümfoonia. See ei ole veel esitatud, on aga olemas lin teisest sümfooniast, keelpillidele ja klaverile, mille ma kirjutasin kolm aastat tagasi. Kas muusikaõpingute loomingu pedagoogilise ja kirjastustöö kõrval on teil jäänud aega ka selleks, et muusikat mõnikord unustada sellest puhata? Kunagi kooli ajal ma tegelesin kergejõustikuga ja suusatamisega. Võtsin isegi osa võistlustest ja mäletan, et sain 100 meetri jooksus kolmanda järgu. Sain tuusiku Sordavalasse, kus praegu on loominguline puhkekodu. Üldiselt on aga alati olnud liiga vähe aega tegelemiseks millegi muuga peale muusika. Mäletan, kuidas ma muusikakoolis õppides kadestasin oma eakaaslasi, kellel polnud vaja muusikat õppida. Nad mängisid jalgpalli, jooksid niisama ringi. Mina pidin umbses toas klaverit harjutama. Ja siis juhtus nii, et mis neljandas klassis hakkas muusika tüütama. Ma ei tahtnud enam tundi minna ja hoolikast õpilasest, kes ma olin olnud algklassides Saibopydegi siis taheti mind muusikakoolist üldse välja visata ning päästis mu õpetaja, kes neelas direktsiooni mulle ühe aasta katseajaga. Ja tõeline isu tööd teha tuli tõesti tagasi. Instituudi, ma lõpetasin koguni kiitusega üheks alaliseks kiindumuseks, muusika kõrval on mul ikka olnud lugemine. Armastan nii proosat kui luulet. Viimasel ajal eriti Lorgat. Kas teile ei ära olnud siis ka tahtmist luua romanss või muid teoseid, milles muusikale kaasneb sõna? Romansi saand köidab mind ammu juba Instituudi teisel kursusel, ma kirjutasin romansi tsükli minevikupildid, milles kasutasin Armeenia luuletajate tekste. Järgmisel kursusel, kui ma olin esimest korda armunud, lisandus sellele tsükkel, lüürilised miniatuurid, armastuslaulud, erinevate poeetide luulel. Nende seas oli ka mu tookordsete lemmikluuletajate long Felov bloki ja Haine värsid siis Groznõis ma kirjutasin õige palju soololaule. Ja viimaste aastate jooksul olen loonud veel kaks romansitsüklit läbi sõja ja luule. Kuuleme viimastronanssi tsüklist luule. Aga ei, ma. Ei otsi. Ja no multifilm oli 10. neljanda modifikatsioon. Viimased kaks aastat olen ma loonud veel kinomuusikat. Ka siin astub ju muusika ühendusse teiste kunstidega. Peamiselt olen kirjutanud muusikat multija dokumentaalfilmidega. Alles hiljuti aga lõpetasin muusika loomse Ratškovi kunstilisele filmile. Jaagernovsk, teede Rossija. Tulen tagasi sinu juurde. Venemaa. See on film kontsentratsioonilaagritest. Peagi peaks jõudma ekraanile selle filmimuusika kallal. Ma töötasin erakordse huviga. Ja meie jääme huviga ootama selle filmi ekraanile jõudmist. Saate lõpuks aga kuuleme porišnaatoris, sümfoonilise seedeedinaste osa esitab üleliidulise raadio sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel.