Intervjuud fiktorsust liiniga plaanis ei olnud, ei saanudki olla, sest seda nime ma kuulsin esimest korda oma elus vaid mõni päev enne ärasõitu Moskvast. Süüdi on selles mu vana koolivend, kostja diktorienko igatepidi tõsiseltvõetav muusikateadlane, kes juba aastaid töötab toimetajana kirjastuses, mille nimi alalõpmata muutub. Juhtus nii, et ühel päeval lõunale minnes leidsin ta heliloojate maja sööklas eest. Ja sa kavatsed ära sõita intervjueerimata Victorsus liini. Ma olin siis intervjuudest juba väsinud ja tüdinud ja igatsesin koju. Sellepärast püüdsin koolivennal selgeks teha, et Victor, sust liin võib ka jääda intervjueerima, et keegi temast niikuinii veel midagi tea. Aga kostja, tita ringkonnale on mõttetu püüda midagi teistpidi selgeks teha, kui tal selles küsimuses juba ühtpidi seisukoht on olemas. Ta oli meie kursuse kõige vaiksem üliõpilane. Ma ei hakanud, kontrollimaks, ta rääkis mulle tõtt. Igatahes ütles ta, et Victorsus liinile lähedžatuur jään ise riigieksamil kolm, viis plussi pannud. Lõpuks selgus veel, et sus, liit, töötajad teist aastat koostite arenguga selles samas muutuva nimega kirjastuses ja samuti toimetajana ja toimetus asub siinsamas heliloojate majas. Siis me läksime muidugi toimetusse vabanenud plaani veel ühe intervjuu Kuueteistkümnenda Kessel Victorsust liin. Kena erksa käitumisega ja tagasihoidliku jutuga noormees sündis 1942. aastal Miassis. 13 aastat õppis kowis, 1962. aastal jõudis Moskva ja neli aastat hiljem lõpetas finišini nimelise instituudi kahel alal pianisti ja heliloojana. Möödunud aastal võeti ta vastu heliloojate liitu. Edasi jutustab täis. Ma lõpetasin instituudil Veiko ja vedernikul õpilasena. Diplomitööks oli klaverikontsert, seal lindistatud, aga orkestrit ta lihtsalt kahe klaveriga. Kuulame sellest siiski katkendi. Peale klaverikontserdi tuulus, eksami programmi, Brida, kammerteoseid, keelpillikvartett, mõned palad elektriinstrumentidele ja vokaaltsükkel jaapani luuletekstidega. Kas te ikka huvitab jaapani luule see on küll kummaline huvide ühtelangemine Eesti sajandil ja kaaslane Kuldar Sink. Tema oli meil esimene haikude viisistaja. Ma armastan ammu jaapani kunsti mitte ainult luulet selle traditsiooniliste kujunditega, vaid ka kujutavat kunsti. Mulle näib, et võib-olla ühegi rahvaluule ei ole nii tihedalt põimunud maalikunstiga ega ärata selliseid visuaalseid assotsiatsioone nagu jaapanlaste oma. Seetõttu ta saigi mulle lähedaseks. Ma olin 15 16 aastane, kui mu kätte esmakordselt sattusid mõned jaapani luuletõlked mudelid mulle tõeliseks avastuseks. Nad äratasid huvi idamaade kunsti vastu üldse. Tsükkel jaapani luuletekstidega on mu ainus vokaalteos. Õieti ei olegi päris õige seda tsükliks nimetada, sest neid romanss ühendavaks faktoriks on pigem nende luuletuste ühtne emotsionaalne värving. Ma tahtsin rõhutada jaapani luule traditsioone, uute ja vanade luuletajate lähedust. Nende seost traditsioonilistel, looduse, meremägede kujundite kaudu. Need mitte kõik tekstid ei ole vanad, aga osa neist haikud. Kuna need on väga lühikesed luuletused, siis Ühel juhul ma ühendasin kaks luuletust, üheksa romansiks. Nad sobivad hästi kokku. Otsustage ise. Suur nukrus on elutus liivas kahinat kahinat kaob, sõrmede vahelt on märkamatult pisar liiva kukkunud. Kui raskeks on muutunud pisar. Ja need luulekujundid on nagu kokku loodud. Kas neid laule lindistatud ei ole? Võtet ei ole aga paar korda, seda tsüklit esitati. Töötajate, et see on teie ainus vokaalteos, kas te jälle neid rohkem jõudnud luua või kirjutati üldse meelsamini instrumentaalteoseid. Mind on rohkem köitnud instrumentaalmuusika eriti kammermuusika. Peale ülalnimetatud teost on mul veel viiulisonaat kaks klaverisonaati veel üks keelpillikvartett ja mõned klaveripaladetsüklid. Muu pianistlik päritolu jutumärkides muidugi on vist jätnud märgatava jälje kõigele, mis ma olen teinud. Mis seal imestada? Klaveri oli meil kodus. Mõõde on laulja. Õppis parajasti konservatooriumis, kui ma väike poiss olin. Ja mul tekkis väga vara isu klaveril ise midagi leida. Des nelja aastaselt hakkas mulle klaveritunde andma eraõpetaja. Nii see läks. Mul oli kaua oma kujutluses raske klaviatuurist vabaneda. Mis te siis sellest vabanemiseks ette võtsid? Mulle näib, et parimaks vahendiks klaviatuurist vabanemiseks on kirjutamine keelpillikvartetile. Siin ei aita juba mitte mingisugune klaviatuur, kui tahad, et kvartett tõesti, kvartett oleks et iga hääle faktuuris oleks arvestatud antud pilli spetsiifikat. Muidugi oluline on siin polüfoonia toetumine. Mina vabanesin klaviatuurist esmakordselt just kvarteti luues. Ma kavandasin selle sihilikult ilma klaverite ja klaveril on seda võimatu mängida. Ta vestles Victersus liiniga, kaldus lõpeks muidugi kaasaegsele muusikale üldse. Ja mul oli võimalik jälle kord veenduda selles, kuivõrd põhjalikud nihked on viimaste aastate jooksul toimunud maitsesfääris. 30 eriti 40 aastaste veidi vanemate vene heliloojate põlvkonnad on põhiliselt üles kasvanud Prokofjevi ja Šostakovitši muusika mõjusfääris, nii ta niisama üldine huvi uue Viini koolkonna vastu. Seeriatehnika hakkas mind huvitama juba 61. aastal, kui ma veel õppisin muusikakeskkoolis siis ma tegin oma esimesed naeruväärsed ja kohmakad katsed selles valdkonnas. Ma tutvusin selle tehnikaga tõtt-öelda puht empiiriliselt lihtsalt muusikat analüüsides. Mulle jättis siis kõige eredama mulje vee Pärni looming. Muuseas tema klaverivariatsioonid. Kõik see andis palju toitu mõistusele ja südamele ja loomulikult ei ole huvi selle vastu tänasel raugenud. Ma pean seda kaasaegse muusika üheks tähtsamaks teeks, mille juurde muusika jõudis täiesti loomulikult ja millest ta niipea ära ei pöördu. Kas suve Viini koolkonna klassikuid te peate kõige silmapaistvamad läks 20. sajandi heliloojateks. Sõdinud irootsa bodomostobast vahed tingu, koeline agromnega, liistu informaatsi, Trudna võetati liid. Selles küsimuses on väga raske orienteeruda sest iga päev tuleb vastu võtta tohutu hulk informatsiooni. On raske eraldada väärtuslikku väärtusetust, kuid mulle näib, et praegu on üheks vaieldamatult kõige kaaluvamaks kujuks kaasaegses muusikas. Hans Hans stock hausen käsvast kõige julgemalt eksperimenteerib elektronmuusika valdkonnas peale Ta tahab minust suurt sümpaatiat lõõtschinona. See helilooja on suutnud anda seeriatehnika leiaga hilisematele maneeridele spetsiifilise Itaalia rahvusliku vaimu. See on väga väärtuslik. See räägib sellest, et muusika rajaneb väga tervele alusele. Kas teil ei ole olnud kiusatust proovida, missugust muusikat saab luua Anssi abil? Elektronmuusika äratab minus praegu väga suurt huvi ja soovi selles valdkonnas eksperimenteerida. Seni aga olen orkestri kõla valdkonnas katsetanud vaid elektriinstrumentidega. Need huvitavad mind väga. Raadius isegi lindistati kunagi minu lastesõit, mis on orkestreerinud elektriinstrumentidele. See on korduvalt ka saates olnud. Kõige värskemaks teoseks Viktors liini loomingus on klaverisõna, lõpetame, saate, sa lähed esimese osa esiettekandega autori esituses.