Sügisene päike kadus ruttu ja kunstnik pani pintslit kõrvale. Maalide saab ikkagi päevavalguses, siis on värvid loomulikud ja täis muusikat. Siin ateljees on lõpetatud ja lõpetamata maale. Siit vaatab vastu kodulinn tervitavad tuttavad. Siin on killuke Meie eeposest ja tükike Jaapanit ning Ameerika Ühendriike. Siin on palju sinist, elurõõmsat, heledat ja raskepärast tumedat. Igal lõuendil on sinisel määrav osa. Professor Evald Okas juhatab mind valmivast suure mõõdulisest maalist mööda. Ateljee on kunstniku pühamu. Siia ei satu kunstihuviline sageli. Professor paneb mind istuma, vabandades käeviipega, et siin on nii kitsas. Ateljee on muidugi niisugune koht, niisugune riik on nii, nagu te näete, ma olen tööriietes ka käed värvised ja ega see väga puhastaja ei ole, mis seal üleval korrusel on veel niivõrd palju pilte kogunud pikka tööaastate jooksul ja sellepärast ta maalingi praeglasin ühes teises ruumis. Nii veitsevas ateljees nii-öelda. Ja peale seda on muidugi veel, mul on siin kunstnikega nii palju minu perekonnas, et kõik nõuavad oma osa mulle kolm last ja kõik kunstnikud. Vanem tütar on lõpetas kunstiinstituudi maali alal. Siis poeg lõpetas arhitektuuri ja tegeleda graafikaga ja arhitektina, nii et ja nüüd noorem tütar tema lõpetas ka tähendab klaasi erialal tegeleb klaasikunstiga. Nii et kogu perekond on kunstiga, tegeles. Pilku püüab mitme meetri kõrgune laiune, pooleliolev töö, erksailmeline, nooruslik, helesiniselt õhuline, jah, see oleks Ülo viimaseid töid, selle töö nimetus on sügise ateljees. No ta ei ole lõpetatud veel. Ja kahjuks ma ei olegi, võib-olla ei jõuagi teda päris valmis, sest et noh, nagu te isegi, et ilmad on läinud väga pimedaks ja ja üldse maalimine nõuab teatud valgust ja, ja läksid, jäid eeldus. Aga no siin on mõte ja niimoodi, et siin on niisugune sümboolne tähendus sellel rohkem. Tagataustal on siin moodne uus linn ja ja ateljeeaknad ja siin on osatalitesse ateljee, milline tegemata. Ja siis naisakt on siin. Nii et see nõuab teatud mõttes hulka tööd, mul, aga ma loodan siiski seda näitusele välja panna, nii et ma praegu tegelengi sellega kogu aeg. Noh, siin on mul Läheme igasuguste eeltöid tehtud, selleks on terve rida sügismaastikke maalitud. Mul on selles mõttes väga hea, et mul ei ole siin kaugel nendes Stroomi rand ja on tore sügisene mets oli, kus ma sain oma materjali koguda, nii et kasutan neid detaile siin ka ära. Kui alustada päris kaugelt sealt, kust kunagi esimese joonistuse tegid Käia esimese pintslitõmbe, siis kas tuli see juhuslikult inimestele elukutsevalik ja soov ühe või teise ala juurde minna võib olla väga erinev? No ma nyyd jätan, ma olen ikka armastanud joonistada ja no ka vesivärvidega maalida. Nii et juba kooliajal algkooliajal oli kuidagi huvi selle asja vastu. Eelmisel see muidugi oli selle tõttu, et vanemad olid niisugused, kes olid huvitatud kaelsust kunstist ja, ja käisin diaatres ja ja sain sellest mõningaid elamusi ja ergutusi ja nii et kuidagi kogu aeg on olnud ikka niisugune kujutava kunsti vastu, eriti huvi. Ja 31. aastal ma siis jõudsin nii kaugele, et astusin riigi kunsttööstuskooli kus siis hakkas minu nii-öelda õpingute periood. Ja ma lõpetasin selle 37. aastal, 38. aastal astusin uuesti kõrgemasse kooli, mis parajasti asutati ja just sõja eelõhtul tähendab 41. aastal lõpetasin selle kooli. Nii et võtsin kohe varsti sõdurimundri selga ja kas see tee oli teie jaoks loomulik ja loogiline? Mulle tundus, et see oli siiski küllalt loogiline, olgugi et ta oli mõningal määral võib-olla raskustega seotud Nov pidin ise võib-olla kõrvalt ka ülalpidamist teenima ja töötasin seal draamateatris abideks Oraatorina. Aga see oli ka seotud kõik sellega, nii et see praktika oli minu arvates minule väga kasuks ja hiljemgi võis seda nii kasulikult ära kasutada, mainis praktika saanud. Aga üldiselt mulle tundus, et ma ikka kogu aeg Mussiga tegelesin ja, ja õnne oli mul ka sellega, et ma suure isamaasõja ajal sattusin Jaroslavli kollektiivi 42. aasta novembris ja siis oli niisugune võimalus, et seal sain jälle uuesti pintsli kätte võtta, joonistama ja seal võib-olla tekkis võib-olla rohkem huviga graafiga joonistuse vasta. Sest noh, sõja ajal on raske siiski maalidelena värvid, lõuendit ja neljandal ivani praktiliselt võimatu. Laascandaja. Ja selle tõttu siis on ka, võib-olla tekkis huvi rohkem graafika vastu. Kuid muidugi ma pean ennast tegelikult maali, eks. Aga sellest ajast on ju säilinud üsna palju ja toredaid graafilisi lehti, töid nendest inimestest, kes väga rasket koormat kandsid sõja ajal. Jah, meil moodustati nii-öelda rindebrigaadid Jaroslavli kollektiivis ja nende rindebrigaadi läksime perioodiliselt käimarindel ja tänu sellele oli meil võimalus jäädvustada nende kangelaslikku teed ja meie individuaalsus kuulus nisust postlikud, nagu alas Jensen, Rander, Vitsur, siis teine brigaadridel Priiduaavi Pormeister keskkool peab olema väga palju. Ma muidugi käisin koos veel hoidre ja sa kaitsega koos rindel, isa modeinmaniga. Sellest ajast on säilinud muidugi paljugi. Töid ja maale ja eriti palju on joonistus, saad sel ajal teha. Mis on muidugi teinekord väga kasulik nüüd vaadata, sest mõnigi töö, mis on tehtud hiljem ütleme nagu suure isamaasõja teemal, siis saab neid materjale nivoost meenutada ja kasutada igale inimesele ja igale kunstnikule eelkõige on mõnigi töö eriti südamelähedane. Missugune võiks olla sellest ajast võib-olla üks C, mis meil on väga südamelähedane, on Jaroslavlis tehtud grupiportree sest sellel on oma oma niisugune ajalooline tähtsus ja need inimesed, kes seal grupi pool tree pean, ma maalisin 1000 944. aastal just enne Eestisse tagasitulekut, olid mulle niisugused head sõbrad ja lähedased kunstnikud. Muidugi kahjuks on nad juba osa on siin surnud. Aga nende siin pildi peal võiksite näha, need viivad tuli ta näitusel ka keskel on Adamson-Eric. Sisan Richard Saagrits, Eugen Vaino. Aleksander Pilar, Arnold Alas, Priidu Aavik ja mina ise olen ka siin peal. Ja see portree sel ajal, olgu, ma tegin rohkem nagu nalja pärast siin. Me oleme siinses vastav riietus, angaarid, veider, vat kuued ja sinelid seljas ja nii, kuidas meil sõja ajal oli, siis olime üldse niisugused. Noh, teinekord rindalgi käisime, olime väga veidralt riides minul aineteks selle osaga siis hein, ma neljas Agrid, seal olid suured pikad vati palitud, mis ulatusid peaaegu maani ja hoidroli kajale sõjaväemundris, nii et meil oli väga kirju seltskond. Aga noh, nii, kes tööd sassi, sellepärast kõvasti tehtud lide, aga seesama portreede grupiportreed tekkis mul nüüd viimati, kui ta näitusel olid tänavu aasta siis tekkis uus mõte, et teha üks uus portree, trupi portree kus oleks juba nüüd praegu noored ja vanad kunstnikud peal. Ja selleks ma siis olengi teinud, siin veedeesis üksinda, seal näete seina ääres Enn Põldroosi portree, üks viimaseid maalisin teda seal dieedi ja seda ma ka kavatsen kasutada siis oma grupiportree sära, ma olen juba terve rea inimesi maal, ent see on valmis, need on, tähendab Ott Kangilaski siis Lepo Mikko, Valeria Loik, Alekski Voldemar Väli ja veel mitmed teised, kes mulle nende düünides ja, ja ma kasutan siis nad ära ja nüüd ma lootsin, et ma saan selle võib-olla ka personaalnäitus välja panna. Aga nagu te ise teate, kunstnikud ja alati ei ole nii täpsed nendega on palju raskem, sellepärast et nad tuleksid õigel ajal mulle poseerima ja me kokku lepime, siis on, tekib suur raskusi, nii et kahjuks ei saa seda siiski praegult esitada näitusele ja ma loodan, et ma siiski täiendanud järgmisel aastal ta lõplikult valmis. Meie jutuajamises jookseb ikka minevik ja tänapäev kogu aeg kõrvuti-i, mis on ka täiesti loomulik just kunstniku loomingule ja seal kindlasti nii et ikka kogu aeg kangesti lugesin. Borne tasujad. Ma olin poisikene ja ma alati kujutasin endale ette, et küll oleks tore, kus ta saksitud ka illustreerida või pilte teha, proovisin joonistada. Ja hiljem viiekümnendatel aastatel tuligi mul see ülesanne teha, et illustreerisin selle fon lähedastele ja, ja niisama, Mahtra sõjaga ja nendega ja need olid mul vist kuidagi unistused, mad aastate ja no nüüd muidugi seda ei tee, aga selle tõttu jälle võtab mõned teised ülesanded näiteks mõnede ülesehitusteemad või, või on isegi mõni suure isamaasõja teema, mida ma uuesti käsitlen. Nii nagu näiteks võtame see põlevtiiger suur maal, mis oli 73. aastal, vaatasin, see kujutab Saksa iseliikurid tanki päevas ja tankistid põgenevad sealt välja. No see on niisugune moment, mis oli võimalik Leningradi all ja, ja Narva all näha. Ja see on sööbinud mällu ja nüüd ma sain seda hoopis selgemalt kuidagi ette kujutada. Mu assistent ja aeg on teinekord lisse, tuleb uuesti nende teemade juurde tagasi. Pärast seda tuli ülesehitustööaeg ja kunstnikul hoopis teised ülesanded, tahtmised, tegemised ja no muidugi kõigepealt peale sõda sidusin ennast tugevasti kunstiinstituudiga. Tegelikult ma olen ju selles sammas kunstikoolis, riigi kunsttööstuskoolis juba 31.-st aastast saadik. See on juba tähendab, üle 44 aasta olen selle majaga seotud olnud. Aga kunstiinstituudis ma hakkasin peoks tegelikult 44.-st aastast. Ja selle aja peale on muidugi juba palju noori kunstnikke peale kasvanud. Ja kui nüüd õige meenutada neid kunstnikke ja õpilasi, kes praegu töötavad, siis ma ütleksin, üks kõige vanem õpilane, kes minul on olnud ja ja kes ka minust vanem on, on väga nooruslik. Von seal Esko Lepp. Ta on alati hea sõnark, asja tore tore poissi nagunii, et teine veel vanem õpilane, kes oli Siimaskop. Aga muidugi kootarid nooremaid, kes need hiljem on lõpetanud, need on veel näiteks maali ja on üks Lembit Sarapuu anud siis 1000, millal siin. Ja kui me võtaksime asi need edasi graafikeredzis oleks Herald Eelma, Peeter ulas, Henno otsing. Võtaksime veel võib-olla Tõnis viin. Illimar, Paul ja palju palju teisi noori, kes on väga aktiivsed kunstnikud ja andekad kunstnikud, et neid on tõesti tore vaadata, kuidas nad töötavad ja ja aktiivsed on. Nii et selle aja peale on ikka juba nagu vastav muidugi, ega ma selle tõttu ennast Ma ei tunne, et tundub ikka niimoodi, et alati aastaselt kuuekümneaastane mees, et no see on üks vana, et aga mina isiklikult küll ausalt öelda, nii hingelt ma tunnen küll, et no ma ei tea, kõigile osa vist 40 mul on niisugune mulje tihkelt nagu teretan alati ikka ruttu neid 50 aastaseid ja niimoodi ma arvan, et ma iga orel, kunstnikul on ju see kõige raskem minu arvates ennast tööle sundida. Sellepärast et levib väga andekas olla, võib väga-väga head ideed olla, kui ennast tööle ei saa sundida, vaat siis ei tule ka midagi välja, sellepärast et alati ennast mingisugust põhjust leida, et vot täna ma ei tahaks teha või homme või külmunud. Väsinud. Vaat niisugust asja. Ma nagu ei, katsun vältida, sellepärast et ikka sunninnas tööle. Töö tegemise juures tekib alati niisugune töötuju ja, ja see on nagu mäng või mõnulemine ja kui ma eriti üksipäini ateljees olen või näiteks siis siis mul on rahulik vasar, natuke muusika mängib vaikselt või mul on niuke meeleolu ja pikapeale tuleb hea töötuju ja teeb ka. Aga algus on, tihtipeale on nii, et ka, et, et ei taha seda teha, et Ivan instituudis oma tunnid taandud, väsinud oled ja, ja üldiselt aga muidugi kõige parem tööaeg on alati koomiku poole, sellepärast et võtame näiteks hommiku värske peaga. Ma armastasin jalutada natuke ringi ja tulen tagasi, systen tööd. Nii et esimene pool päeva minust ei ole kunagi olnud just öötöö tegijad olnud. Armastuse Talts äärmisel juhul konna tõesti midagi tarvis teha, nii et kauem, aga muidu harilikel Padinikeni Te olete üsna rasket koormat kandnud, selles mõttes tegelikult kunstnik. Kogu aeg te olete maalinud ja samal ajal pedagoogiline töö, see on just nagu kahekordne koormus, on küll, jah, aga see pedagoogiline töö on omamoodi ka jälle noortega tegeleda siis kontaktis, olla noortega ja üldse kunstieluga rohkem kontaktis. Näiteks mina arvan siiski, et kui oleks täiesti oma nii ateljees vabakunstnik siis jääb nii nagu elus natuke kõrvale, aga kui oled ikkagi instituudiga seotud või üldse noorte kunstnikega seotud, nii et see annab igal juhul juurde, näiteks viimati me käisime koos nooremate kunstnike, käisime punases Kundas siin kunstinädala pool, joonistasime seal nii nagu ikka, noored mehed eristavad teda, vabriku tellinguid ronisime ja, ja, ja seal mehi naisi joonistasime, pärast tegime seal klubis näitusi ja see oli omamoodi päris huvitav, jälle tuletas meelde seda, seda nest rändamist. No muidugi, ma olen üldse palju reisinud ja ringi käinud ja nii Nõukogude Liidus kui ka omal ajal sai käidud ju Elmar kitsega, käisime seal Armeenias ja interräindoff ja haloridele ja ja Richard Kaljo ja siis olime täitsa niisugused noored mehed, kes ronisid mägedes, seal läinud of oli meist kõige vanem ja tema oli kõige-kõige kangem mees, ma ütleksin hommikul Taali juba mägedes joonistamas ja niisama olen seal Kesk-Aasias käia Sagritsega koos. Ja väga palju materjali toodi minu arvates kunstnik peab liikuma palju ja joonistama ja maalima natuurist mitte ainult lihtsalt, et istub ateljees üksipäini. Aga muidugi istudes aeg, kellel tuleb ateljees olla, süveneda ja teha tööd niimoodi. Ja siis veel need välismaa reisidel peab ikkagi natuke, ma olen teinud katsunud jõukohaselt tehanid joonistusi, kasutada neid graafilistes tehnikates ära ja siis mõningad seeriad on mul siin nagu itaalia seeria. Siis on Pariisist Prantsusmaalt seeria siis muidugi suurem maalide seeria ESM on kõigil on Jaapanis 63. aastal minul olevatel andmetel olete töievist Eesti kunstnikest kõige pikema rännuteedega mees. No ma olen jahiga rändanud võrdlemisi võrdlemisi palju ringi ja esinenud muidugi paljudel välisnäitustel ja nagu siingi te näete, mul ateljees on, mõned asjad on seal, on näiteks Ameerika ühendriikides, New Yorgist üks viis on, siis on Itaalias, siis on sealt nad oma juba Jaapanist rääkisin, aga siis ma olen käinud Indias Madalmaades, muidugi varem Soomes, laste käisin Lääne-Berliinis ja siin on ka üks maastikul, sest Lääne-Berliini vaatest samuti Rootsis. Nii et olen võrdlemisi palju reisinud ja, ja no muidugi, mis on mulle andnud, on muidugi saanud, et panen tallu huvitavad ja head kunsti näinud muuseumites. Kui nüüd ka viimase aja tööd siia hulka võtta, mis nendes töödes teile nagu südamelähedasem rohkem on? No mina olen viljelenud palju tööstustemaatikat, tööstusvaateid ja seda näidet midagi südamelähedane, sest kunstnik kunagi päris rahul ei ole, sest et ikka vaadadele dotsent natuke teistmoodi teha. Aga niisugust tööstustemaatikat ma olen viljelenud ja sellesse olengi lai. Mõnikord on päris mõnus seda teha nii-öelda Nov. Kui on seal materjal olemas, siis seal vastan ateljees seda nii-öelda kokku panema ja jaa, jaa kaaluma ja, ja seal on teatud mõttes just nii, kui nii kui abstraktse maali tegemine tõstab pinnad välja, teised lükkab tagasi ja seda saab muuta, saab mängida selle selle töö juures nii-öelda, unustad ära kõik selle ümbruse. Nii et töö on ikka nagunii, kui oleks, see tööstusmaastikud on päris olnud, viimasel ajal mul palju tehti, Te olete saanud viis korda Nõukogude Eesti preemia, no muidugi need need preemiad ei ole mitte kõike. Kujutava kunsti eestlane, isegi tarbekunsti eest näiteks kristallvaasi olen teinud, grupis, tegime ka seal ja mina kavandasin seal koos maks, Roosma ka, ja teiste seltsimeestega. Aga minu käest küsiti, et missugust kujutava kunstiala ma ei ole viljelenud kujutava kunstialbum, vaid kõigi viljelenud ja kui ses mõttes omal ajal tegin skulptuuri ka natuke ja isegi olen saanud ühe auhinnaskulptuuri alal ja ka tarbimistiga olen varem tegelenud 50.-te aastate ümber ja terve rida tegin kavandeid Intarsi kavandit. Siis vaibakavandeid ja nahkehistööga ja niisuguseid asju ma olen ikka teinud ja portselani maalinud. Jube sõda, olen portselani maalinud ja viska rahutu hing, et Flowinik igat asja ära. Te olete Nõukogude Liidu rahvakunstnik, siis te olete kunstide akadeemia korrespondentliige ja siis Firenze joonistuskunstiakadeemia auliige ja ma olen nagu üllatanud, kui ma need tiitlid oleks saanud ja nii kui tunnen, et ei ole nagu, nagu ikka väed selleks muidugi kohustus on ka sellepärast et ega ikka väga kehvaks ei tohi ennast lasta minna. Panebki nagu tööle rohkem, ma loodan, et ma neid tiitleid siiski võib-olla õigustan, kui ma ikka rohkem tööd teen. Nii et selles mõttes nagu mulle antise ferentsi, kaunistuskunstiakadeemia auliikme nimetus nende Itaalia tööde põhjal peamiselt. No ma loodan, et, Seeria iga kunstniku töö vajab näitust ehk teiste sõnadega kunstnik töötab ikka alati teistele nendele, kes tema tööd vaatama tulevad. Mitu personaalnäitus teil on olnud? Ma ise ei ole kokku võtnud, aga nüüd hakati minu kataloogi tegema ja siis võtsivad seal kokku ei läinud, et olevat 35 personaalnäitust. No võib-olla see on tõesti tõsi, niimoodi, sellepärast personaalnäitus ikka on olnud palju, mul on olnud väga paljuga, eks liibriste näitusi. Ma olen eksliblesid teinud üle 1500, see on niisugune asi, et ma teen neid nii nagu vaheajal mänguks oma lõbuks, tihtipeale graafilistes tehnikates ja ükskord leidsime, et siis on juba nii palju neid toonud. Kui mu mälu ei peta, siis teie loodud on ka Eesti kõige väiksem ja kõige suurem, eks liibis on jah, jah, oli küll ja, ja vahe isegi hakkan mõtlema, sest et ma neid on nii palju tõesti, et ma olen hiljem teinud ka veel mitmed suured lehed. Kõige suuremad on niisugused, mis saab raamatule sisse köite ütleme eesleheks, niisugused suured formaadid, nad on niisugused ütleme, graafilised lehed oleks seal seas kaunistuseks vastavalt sellele raamatule vastavalt selle raamatu omanikule ja, ja selle raamatu sisule kuidagi harmoneeriks. Kõige väiksemad muidugi lihtsalt see on niisugune käeosavust proovitud, tehtud pisikene plaadikene ja portree, eks libised. Nii et ma olen muidugi kasutanud, eks liblistes väga palju just peamiselt sügavtrükitehnikaid. Aga ma olen ka teisi tehnikaid teinud, aga eks neid näitusi peab siiski olema, sellepärast et kõige parem on muidugi kunstnik, saab kontrollida oma töid. Et kui nad on ikka kõrvuti jaa, jaa ja on korra välja pandud, siis tekib alati niisugune mulje kohe, mida seal peaks nüüd uuesti tegema, mida kuidas teisiti tegema ja, ja näeb oma nii sisulisi kui ka tehnilisi vigu ja, ja võib-olla seab endale uued eesmärgid ja nii et see on minu arust väga tarvilik nii personaalnäitus kui ka koos teistega, sellepärast et see on alati ka muidugi vaatajate seisukohalt on väga kunstisõprade seisukohalt on väga huvitav, sest et kui näiteks kunstnik saab esitada, Meil on ju väga palju kunstnikke. Ja ruumid on siiski väga kitsad. Kunstihoone saalid, need on ikka juba nii kitsaks läinud et enam ei mahu rohkem, kui seal iga kunstnik peab esitada ükskaks, mis juhul kolm tööd siis ei saa ju temast kunagi korralikku ettekujutust, aga kui tema kunstnike personaalnäitus ja see annab võimaluse kaugemalt rohkem näidata. No minul nagu te näete siin-seal trepikodades, igal pool on töid, neid on palju niisugust tööd, mida näitlejad ei ole olnud, aga lihtsalt sellepärast, et no ma ei saa ka neid esitada, aga, ja teiseks ma muidugi ei tahagi kõiki esitada näitusel aga teinekord kui personaalnäitus, siis on huvitav siiski panna kõrvuti, nii kontrollida endal ja võib-olla ka mõnel teisel on huvitav vaadata, nii et näitasid, on tarvis. Teie, kas tegevusele teie silme all on tegelikult sündinud Nõukogude Eesti kunst. Mis suundi teie praegu näete kujutavale kunstile? No kui võrreldasid peale sõja vastavaid ja nüüd siis muidugi kunst on läinud mitmekesisemaks oma käsitluses vabamaks, temaatiliselt, mõningal määral isegi laiemaks, aga ka kohati Allograafiks, võib-olla maanduski kitsaks, kitsaks ütleme, võiks olla nagu haarata rohkem. Võib-olla isegi võiks siis seda meie nõukoguliku ülesehitus, seda võib-olla haarata natuke suuremalt. Aatom, võib-olla liiga intiimne on meie kunst praegu mõnel määral isegi niisugune kammerlik, ma ütleksin, kipub tihtipeale minema ikke Scammerlikuks, mõningad kunstnikud võiksid sätid endale suuremaid eesmärgi, iga kord muidugi ei pruugi välja tulla tööd, ma tunnen enda käest ära, ma olen seal teinekord endale küllalt püstitanud igasuguseid ülesandeid ja sihte, aga iga kord ei kukkunud välja. Aga ma mõtlen, selles ongi see pluss, et ikka tuleb alati endale natuke rohkem ette panna ja, ja vaadata, kas tuleb välja nüüd. Nii et ma mõtlen, Eesti kunsti ei olnud seega kasuks, kui aga meil on muidu väga häid ja andekaid kunstnikke, nii et võimed on väga suured. Te ütlesite eespool, kui me rääkisime, et mõtlete iga pintslitõmbe kallal, vaatate uuesti, jäädil muusika mängib? Minul on isiklikult väga meeldib Sibeediks. Mul oli niisugune Saaremaa maastiku maraskud raskete kadakatega ja Kaljuste kaldaäärtega vaatasid võlgnevusi Sibeliuse äkki meenutab natuke raske toonid ja, ja annab niisuguse mulje Sibeliuse muusika. Aga ma ei ütle ka suu ära, teinekord ka Kerge muusika kuulamisest teinekord. Mõnel juhul on nii väga kena kui mõnda graafilist asjateedes kerget muusikat. Nii et ma ei ole nii konservatiivne, ma hea meelega kuulamas teinekord ka väga päris päris popmuusikat hea meelega, kui on niimoodi paras tujuga mõne mõne maali teatud muusikaliselt järgi muusik. Aga kui võtame vaatluse alla need, mis praegu teil siin ateljees on, missuguse töö juurde, missugune muusika näiteks praegu sobiks? Ma mõtlen, kui me vaatame nüüd seda näitusele välja, tulevad tööd. Kunstliha aknast võib-olla niisugune suju, niisugune nagu sügis. Kerge tuuletuulehooga nisugune, hoogne, kuulge moosiga, eks see natuke igal juhul optimist, optimismi, tulevikulaulja ja vaatab juba öelda endale suur-suur aitäh jutuajamise eest ja soovida palju-palju õnne. Juubeli puhul jäika, tugevat töötahet, jõudu, energiat. Suur tänu veel Andresele.