Geneni säädee särjest, ehtekunstniku ateljeesse keskega Warhiivist. Tänase õhtu veedame vabariigi teenelise kunstniku Helgi Reemetsaateljees reporteriks on Martti Soosaar. See oli aastal 1940 Seitse või kaheksa või ja läksin Obinitsa külasse Setumaale taga, suur ilus küla ja hakkan käima ühest talust teise, seal perenaised väga lahked ütlevad, et muidugi meile kumaku rõivad, teate, need niisugused aegunud, koledad nendega meil pole enam midagi teha. See oligi, teeb, on meil lihtsalt ära visatud, et kui te soovite, võite neid kaasa viia kuskilt pagasnikust või siis kuskilt aidast ei tea, kust nurgast otsiti tolmused neid ilusaid punaseid kuma, krevett mulle rõivaks nimetatakse setul liniku otsa linikut kannab naine ümber pea kuklasse seotuna ja linik otsades on tal väga toredad punasel põhjal tikitud kumaku rõivad. No need on tohutu peened tikandid, väga värvilised, ääretult ilusates, maitsegates toonides ja väga huvitavates keerukates kompositsioonides. Need olid tõesti suure päralised eseme tahtnud ja siis nad hakkasid mulle näitama, kus, kui ilusad asjad meil tänapäeval on loodud ja tehtud käik ja rääkisid, et nemad käivad Petseris ja Petseri säradiks. Naine võtab ja värvib neil ilusaid linikuid ja kõiksugu toredaid seinavaip. Ja siis nad võtsid kapist välja kuskilt vanade suurte hõbesulgede tagant ühe väikse paberirulli. Sinna oli siis kokku keeratud pikk, mustab tähendinik, millele kumbagi otsa oli maalitud. Kohutavat inimese nõustad oli maalitud üks suur lame roosa nägu ja kollased krussis, juuksed peas ja suured valged tiivad õlanukkide otsas, nihukesed inglid. Ja need olid pungist silmadega niivõrd hirmure, nähtavate nõustadega, lihtsalt et kole oli neid vaadata, aga nende meelest nad joonud inetud kumbagi lindil kummagil liniku otsal oli siis linn käis üle rinna niukene loosung maalitud peale, ära karda, ma olen sinuga. No mina ei julenud neile ütelda, et need ajavad lihtsalt hirmu peale, nad on inetud ja võimatult labaselt võrreldes nende ilusate asjadega, mida nad minule nüüd lahkesti annavad. Ma poleks neil hakanud ütelnud, poleks saanudki mulle neid humac rõivaid. Praegu juba maal enam inimesed ei annagi neid vanu asju niimoodi ära, ega juba hinnatakse neid armastatakse, hoitakse neid näiteks niisugune kumaku rõivas teda Basparteerides raamides kas või seina pildikesena, kuivõrd värviline, kui pime, kena ta oli. Mina veel küsisin nende käest ikka neid värvide nimetusi setu keeles, need olid nii ilusad, punane oli neil verre, roheline oli. Haljas roosali Marane oline kollane oli küllani. Ju Kressi kössi ju ka EL-i lapsu geen, maga suur mari, kasva suur kari ärni. Kas te olete kunagi mingisugustki umbkaudset arvet pidanud, kui palju esemeid te olete üldse kogunud? Kusagilt lugesin, et te olete isegi ühe rahvakunstikollektsiooni, mida te olete ise kogunud kunstiinstituudile, kuna. Jah, ma olin. Kolmanda kursuse üliõpilane, kui ma hakkasin koguma, lihtsalt sattusin Saaremaal suvel ja vaatasin, kui ilusat kapad, kui ilusat päikse teenima hakkad, siis oli seal väga ilus millavak punutud õlgedest ja toominga okstest. Ja vaatasin neid ja mõtlesin, et no küll võivad teised asjad ikka ilusad olla. Meetrika peast tõesti, katsume ikka viie kunstiinstituudile näha ja ja nad muidugi, et inimesed, kes need on valmistanud ja tehnika hoiavad ja säilitab praegu maal, et ei taha neid nii naljalt käest ära anda. Aga noh, ikkagi kuidagi läks mul korda nüüd sealt kaasa tuua ja kokku neid igasuguseid. Hoidjaid lehma sarvest ja mis mul seal viiel olid, ma tõin need ära kunstiinstituuti ja kui ma neid näitasin Adamson-Ericule, siis tema ütles, et noh, see on ju midagi haruldased, mõtlesime, aga ma tõesti instituudile looma niiskust kogu ja siis nad rakendasidki minu juba üliõpilasi sinna sinna instituudi juurde tööle, nii et talveti oli mul siis vaja hooldada ja vaadelda, et need asjad mul kaduma ei lähe ja nad olid seal säilitatud ilusti ja suveti, aga sain mina komandeeringus ja ka talvel vahelt, puhkudel, kui aeg oli instituudi õppetöö vaheajad olid, sõitsin ma peaaegu pidevalt mööda Läänemaad mööda setu külasid paari üksipäini ja mida rohkem ma sain kalla kannusi v või vitsikuid või vihma saad kaasa sai siis seda suurem rõõmul oli, mõnikord mul oli seal kaheksa, üheksa kartulit korraga optil, kui ma nendega tulin ja mida suurem see koorem oli seal suus ka muid südamerõõm ja seda toredam oli see Tallinna tagasi jõudmine kõigi nende vanade esemetega. Kokku jäi minust kunstiinstituuti maha, mille 600 eksponaadi nende hulgas oli muidugi ka mõnu lahendatud. Õppeabinõud tahvlid puhuma õmblesin detaile, kuna terveid kindaid, terveid sokke, terveid mütse ja kõiksugu kootud esemeid ma vaevalt inimeste käest sain, aga ma sain siiski ära tuua teatud kinnaste kirju, tõin selja pealt kindal, lõikasin lapikese ära ja, ja väga palju seeliku vöödilisid. Riibustik ehk kas see kogu on praegu ja see on praegu, üliõpilased kasutavad seda kunstiga tutvunemiseks. Te rääkisite, et üliõpilasena te nägite neid ilusaid esemeid, aga tegelikult oli ju see pisik teesi juba varem. Christian. Ja peale ikka jah, kaldu see kalduvus rahvakunsti omada ja niisuguseid vanu esemeid koguda ja see on muidugi olnud juba päris lapsest saadik. Kõik. Tahavad tulla, saavad tagada Talterda. Taaga. Sinna. Kõrge katood on kõrge. Tunudel suid, armuga tulite Ruugalt ta veel maitseb ma vait. Too too objekte ja. Ja tuubilaadilt. Laada. Nii palju kui teie loomingust on räägitud, on seda alati seotud Eesti rahvakunstitraditsioonidega ja loomulikult see ei saagi teisiti olla. Aga üks väga huvitav joon. Minu meelest on veel see, et kui me võtame nüüd keraamika, metalli, tekstiililinna ja nii edasi, siis te olete vist kõikidel nendel aladel teinud ja ja ma arvan, et ei olegi vist niisugust kunstisõpra tänapäeval, kellele ei ei oleks kodus mõnda eelkire metsa tehtud või vähemalt tema kavandatud kunst ja see on väga huvitavat, mitmenda haavalate jõudnud, nagu mis te kõige rohkem olete? No kõige rohkem olen arvatavasti ikka keraamik, sest selle kohta mul diplom olemas, selle ma olen lõpetanud kunstiinstituudi ja Pean ütlema, et omal ajal mul oli nii suur kiindumus keraamika vastu ja savi järgi suur hinge vajadused, ma kohe lihtsalt tundsin, et päike tingimata pean just käsitlema savi ja savisema asja valmistama. Aga aastad läksid, keraamika kahjuks peab ütlema tõesti, et meil on äärmiselt raske keraamika teostamine, sest et puuduvad meil oma kodudes ateljeedes elektriahjud on olemas, ainult et üks võimalus politamiseks kuldset kombinaadi baas, see on meil, olgugi, et see maailma suur ja tore on see kommi alt üles kerkinud. Väga raske on pääseda seal ikkagi oma põletustega jaole ja minule aga hakkas meeldima just rohkem seda teha, mida mina oma kätega kodus täielikult lõplikult valmistanud mul ei olegi vaja võõrast abi, ei vaja võõrast ahju põletamiseks, ei meistri käsi seal ütleme raamat olete valmis pookimises karpide albumite tegemises, nagu see nahkehistöös esineb. Ja metall ja tekstiil jäid minule nagu selle tõttu kohe täitsa nii meeldivat, eks, ja kuna need mõlemad võimaldavad mul täielikult need esemed valmistada mul ühtegi ühtegi võõrast abi olnud metallis emailid, noh, suur osa email'e, ma valmistasin ise, sest ma olen elukutselt ju keraamik, glasuuri valmistamine, kass, emaili valmistamine, keraamikalevi email seal metalli pinnal. Muidugi erinevad nad on, tekstiilijuures on sama lugu ka luhal kanga ülesse valmi, panen ta ise telgedele rakendada täielikult ja koondama oma kätega, ilma et mul oleks ühtegi võõrast abi vaja. Kuni viienda näitusesaali Mil tulevad. Vaatlejad näevad esmakordselt mu tööd. Praegu meestel on, käisin, ma vaatan telgedel. Biomass on tulemas, seal on praegu mul lõimani üleval sõlmetesse pandud ja kavandan kaabakil ootab kohe kiiret kiiret tööleasumist leping Moskva kultuuriministeeriumiga põllumajandusteema ja pean hakkama sellega kohe väga ruttama, sest et tähtaeg on käes aasta lõpul, mis tuleb suur vaip, seal tuleb gobelään jah, nagu me neid nimetame, seda teatud põimimise tehnikat. Piltvaip jällegi ja mul on küll üksikuid vaip olnud, mis ei ole figuraalsed kompositsioonid, aga olengi jäänud nagu rohkem vist selle figuraatia kompositsiooni juurde, kuna olen jäänud selleks loojas ka ainukesena praegu meie vabariigis. Teised kunstnikud on siin ühteteist muud leidnud omale nii eksperimenteerimiseks lahendamiseks ja tänapäeval nüüd praegu võib-olla tõesti niisukene figuuride joonistamine on oma aja ära elanud. Aga siiski, eks iga asi peab oma ees seisma ja midagi jutustama. Ja võib-olla et, et ka see laad nagu minul neid on kujunenud süstefiguure figurale kompositsioon vajalik ka täienduseks meie tarbekunsti üldisesse alasse. Muidugi tekstiili juures pean ma kohe taganema, ütleme, et peale selle kobe läänimull mida ma ise teen oma kätega valmistama ilma abilisteta on muld siis tõesti põhjalik, nii materjali kui kogu tehnika tundmine. Tehnikatekstiilis võimaldab ju väga palju igasuguseid loomingulisi vaat Lenpa kahjuks pean ütlema, et ega mina seda Soome tellija põhjalikku võimaluste rikkust ei tunne. Vean kire metsa kodus ringi vaadates ei ole vist vaja teab kui terane, oi teab kui leidlik olla, et näha siin seost Kristjan Raua, tema kunagise õpetaja Eesti rahvakunsti selle austamise kogumise vahel. Samuti seost tema praeguse ulatusliku loomingu ja Eesti rahvakunsti ja Kristjan Raua vahel. Nojah, see on nagu väga nii suurelt alustatud, meie jutt, et nimetame kohe hakkame, nagu Helgi Reemetsast räägib sinna juure Kristjan rauast, sest mina jään nii kaugele varju. Ainult mis on ühine olnud detali mõnuõpetaja ja väga suur osa tema. See. Minu elutee, et ma sattusin kunsti juurde, on muidugi just tänu Kristian rauale sest seda rahvakunstiarmastust rahvakunsti vastu hakkas tema meil juba keskkoolipingis sisendama. Ta tõi meile tee joonistuseks igasuguseid rahvakunstiesemeid, kasvanu vöösid või mõnda vöökirjalist pluusi, siis ta tõi meile igasuguseid vanu, tan uusi mütse väikeste noh, mis me siis olime nii kahe 13 aastastele tüdrukutele juba hakkasime joonistama neid rahvaornament ja mis tema niisugune, peamine, mida ta filmi lõppedes oli lihtsalt rahvakunstiornamendi edasiarendamine, edasi loomine, edasi joonistamine, kompositsiooni tegemine, rahvakunsti motiivide üldse, suur lugupidamine tekkis nagu rahvakunsti vastu ja see on jäänudki püsima. Sest tõesti, kui me praegu vaatleksime rahvaornament või vaatame nende kirjatuid, vanu eesti tekkisi, saani tekkisi või hobuse, Faitherid, mis, kuidas neid nimetatakse. No ikkagi niisugune suur tõsine lõplik lahendus on igal asjal ei ole seda, et sa vaatad ja mõtled, et, et teda võiks ehk nii või teisiti teha, mis rahvas on loonud ja teinud, et see on nii lõplikult hästi ja andeks. Käkk loodud. Teil on väga toredaid Kristjan Raua töid siin seina peal. Need on raudteele ilmselt kinkinud kui oma eale. Siin on nüüd küll, ma olen ikka rohkem tema, kes siiski ostnud, sest ega kunstnikul ei ole üksi see moraalne tunnustus küllaldane, et ütleme, et need tööd on väga ilusad ja nad on meile väga palju, pakuvad kunstnik, vajab, aga ma elan, ela üles finaks, teised ei saa ju nii palju töid ära kinkida, näiteks siin on talle see Peterburi-aegne õlimaal tema ema, vanad asjad Rakvere lähedalt. Siis on siin etüüd, siin on näha naise pead kavandatud joonistatud mingi suurema kompositsiooni loomiseks, mina arvan, et need on temal pead tema töö kavandamisel nõid põrsastega, sest nõid põrsastega absoluutselt nõiapea on siin keskel kolm viimast äärmist pead. Need on siis võib-olla hoopis kasutamata jäänud teatud kompositsiooni juures kellelt rohke lõiked on temal nüüd juba Pedas pääjärgust, mil tema seal vabas looduses nii tegin niisuguseid suuri pliiatsi ja söemaale, ilma et oleks värve palju kasutanud. Ta lihtsalt joonistas loodust ja neid viletsaid viljapõlde, nagu nad seal olid, väga kõrged ja kuivad maad. Väga väikene madalas rukis, mida lõigatakse seal ja need vanad talud, nii mühklikud seal kaugas vaates need on kõik nii nagu tõesti nagu suitsutare ja suitsumaja ja pliiatsihall see söejoonistuse niukene pehme halg toon, ei oskakski mõteldes passima, looduse roheliste kakski juurde lisama. Ja see on siis kalevipoja sarjast. Seal on jah, kalifaat laulmas ja tema kaks venda teda kuulavad, noh, see on väga värviline tempera. Ja alumine siin on Peeter külvab kaera lubab kalmus naise võtta ka hästi Saraval sinisel taustal ja väikele Ale lõke põleb kuskil ka kaugemal ja tumepõllusiil mind, millel ta siis kõnnib ja külvab kaera. Koostasin Abet. ABC's. Ja see jutt käest kinni oodata juba teed. Kinnivõtuks saad keri kuhugi kinni ka keerituudi. Mis ajal hakati nagu tee mälestuse järgi neiu raua niisugusest loomingust, sellest jõulisest joonistusest ja jõulisest rahvakunstilähedasest rahva lähedusest laadist pidama meil. No see algus oli muidugi tal juba enne 1000 930 viiendat aastat, s 35. aastal oli meil kalevipoja ilmumise aasta, mil ilmus ta Kristjan Raua illustratsioonidega ühes mugastaga kujundatud. Aga enne seda, no see oli ikkagi ikka palju aastaid juba. Nad eile ta oli nagu hingesugulane omamoodi, aga kas ta ka teistele tol ajal kunstiringkondades ja kunstisõprade hulgas oli tema populaarsust? Teate, ma arvan, et ta ei olnud populaarne, nii kurb kui see on, lihtsalt naerdi ja öeldi väga pahasti vahesta kohta. Aga muidugi, kes olid ikka tõsised ja tublid inimesed siin meie rahva. Kuidas teda, kas kirjanduse või meie kultuuri alal. Muidugi nad suhtusid temasse hoopis midagi muud moodi või kuidagi teisiti. Ma räägin praegu väga koba. Mõnikord jämeda raua, niisugust Stahlist tõelist ei ta mõistis seda ja au, kalevipoeg tuli välja, kas see oli sündmus? Kui ka tegelikult tuli välja, siis Wiiralt oli Pariisis ja kirjutas Christian rauale säält ja raual oli selle üle nii hea meel, et Fisson Wiiralt temasse nii hästi suhteliselt kiitvalt, nii südamlikult soovis talle õnne ja kirjutas, kui hästi ta on selle kalevipoja illustreerinud. Kui raua artikleid ja neid lugeda, et ta oli väga emotsionaalne ka kirjutamisega äärmiselt ennast väljendada väga. Väga huvitavalt, et vot sellest ma ütlengi, et tema juurde minna, istuda seal, kuulata tema tema äärmist õilsust, õiglust, ausust, okupatsiooni ajal näiteks terve meie linn oli pimedas kõik elektrit enam ei olnudki, aga petrooleumilampi tal ei olnud ka võimalik, kuna ta ei saanud kuskilt petrooleumi. Ja ma mäletan, kui ma läksin ja ütlesin talle, et et vot, et nendele nii sihukesele inimestele nagu teie siin loo kunstnikele tuntud inimene Teile antakse kindlasti eri noh, niisugune võimalus, erand võimalus, et te saate petrooli ostuloa endale jää. Et Kristjan raud ütles, kas tõesti nii lapselikult rõõmsalt mõtle, kui tore see oleks. Aga sealsamas tuli tal kohe meelde, aga, aga, aga mina saan siis loa kyll, aga, aga teised ei saa ju. Ja paljudel on võib-olla palju rohkem vaja on palju suuremas abitusest väiksed lapsed emadel ja et nemad on ju veel rohkem hädas kui mina. Ei, ei, ei, seda ma Pillegi. Seda ma ei saa teha, kuidas ma lähen niimoodi see sobi, esin külma, kannatan edasi ja ta kannatas. Istu, sall koju, vilets ja vana ja kannatas oma haigust jääma. Seda niisugust roostitud olukorda. Te käisite väga palju ja sageli Kristjan Raua juures, missugune tema kodu oli. Kas tal oli kodus ka palju rahvakunsti ja ja kunstiltsevaid. Temal peab ütlema, et ta kodu ei olnud mitte rahvakunstiga ega nii lähedane. Aga tal oli väga väärikas, väga targa inimese kodu tabelid, vähesed raamatud, enamasti kunstiraamatud, see kapp, klaasidega on praegust, tegi tema tütre kodus kulti hoones helge pihelga kodus. Siis tal oli väga ilus, suurt tinakann oli. See on praegu nende kodus ja lauad, toolid olid lihtsad. Seal ei olnud mingisugust väga moodsat kaasaegset, tolle ajalegi kaasaegsed võiks ütelda vaid kõik oli väärikas ja asjalik. Aga kui tema oli puusärgis, siis kattis Elvira rahuta. Ilusa Virumaavaibaga, mis oli needus säilinud veel sellest vanast eesti kunstikogumise ajast. See läks temaga ühes hauda. Nii sinise potisinisega kirjatud naastuline filoma vaip. Ja nüüd tuli uus Kalevipoeg välja Kristjan Raua illustratsioonidega ja see on siiski minu meelest väga kena niisugune asi. Nüüd väga rõõmustab just see, et nende illustratsioonide on antud nagu rohkem ruumi raamatusse ei ole nii pisikesena toodud ja veel nende lisa, et teema Kalevipoja teemal loodud paljud tööd, mis omal ajal Kalevipoega nagu ei mahutatud. Jah, need on nüüd veelgi leidnud kasutamist. Väga suur rõõm tõesti selle raamatu ületami ilusti ja suurelt välja ilmus jälle. Ja tunduvad jälle nii kaasaegsed. Ja selles on, need jäävad, need ei ole iialgi seda aega tulemas. Pin ütleb, et vaat need need ei kõlba või need ei ütle midagi. Nad jutustavad alati meile. Aga kui need rahvakunstiesemeid, eks ole. Mida te, mida raudkogusid, mida teie olete palju kogunud? Eesti NSV teenelise kunstnikul Helgi reemiaid seal käis külas Martti Soosaar. Saate muusikaliseks kujundajaks oli Silja Vahuri ja toimetas Ageraal. Ta. Et raud läheb rool, et. Me veel. Liiga raske? Doping doping. Nojah, nad veedavad. Noored need ma lähen. Ja siis. Raadi. Darja räime, Auni, Karja oli juuti uuri, käive oli ja. Nüüd oli. Neeme oli Aga ma ei ole, ma ei lase. Küll. Kuule. Ta tarve ja veganiloopi. Miinium. Rääkida aga naeruväärne. Tal ja Tallinna poole Pärnu saada. Milline? See pole meie. Minule. Vaene ta.