Ülikool kolonialismi tagajärjel kujunenud globaalsest maailmast on tänaseks väga palju jälgi, mis peegelduvad erinevates eluvaldkondades ja ebavõrdsus, mis on sellise maalne korralduse juureks, on ilmselt selle ükstasineerijaid. Koole. Teemal kolonialismi stja globaliseerumisest. Antropoloogi pilguga räägib antropoloog Aet Annist. Mina olen antennist ja olen antropoloogia käesoleval ajal Tartu Ülikooli. Etnoloogia osakonnas antropoloogia. Kraadiga antropoloogiad õpetanud ja iseõppinud 95.-st aastast peale ja tema laadis. Kolonialismi globaliseerumisest ja need on selgelt väga sellised laiad protsessid ja nähtused, mida uurivad väga erinevatest valdkondadest teadlased, aga minu jaoks vaadata näiteks tantsubioloogi pilguga ehk siis mitte ainult kirjeldada selliseid ajaloolisi ja sotsiaalseid niisugusi, makroprotsessi, selliseid laiu protsesse või siis seda, mis nagu ühiskonda kõige üldisemalt muudab ja mõjutab, või noh, inglise statistilised või demograafilised niuksed, majanduspoliitilised mõjurid, maailma nägu kujundavad, vaid tahaks vaadata natuke väiksemal sellisel mikrotasandil maailmaüleseid makroprotsesse tuleb tegelikult nende mõjust sisulise pildi saamiseks vaadelda süviti. Selline laiem kontekst ei allu väga kergesti niisugusele küsimusele, nagu miks ja selleks, et seda, miks ei saaks küsida, peaks minema väiksemale madalamale tasandile inimeste enda elude tasandile mikrotasandile. Need laiemad protsessid nagu kolonialism ja globaliseerumine ja selle ajalugu moodustavad inimeste elude konteksti. Aga me tahaksime tegelikult ju näha, mis selle konteksti sees toimub kõikide inimeste elude ja väikeste, selliste ühiskondade gruppide eludega. Me tahame teada, miks selle konteksti sees inimesed mingil konkreetsel viisil tegutsevad ja sellele kontekstile reageerivad. Ja et sellest ülevaadet saada, on meil vaja selles kastikese sisse nii-öelda sukelduda sellise laiema pildi sisse nagu minna, vaadelda sealsest konkreetseid kohalikke sündmusi, tegevusi mõtteviise antropoloogid kasutavad sellist sõna nagu praktikaid. Ehk siis seda, kuidas siis inimesed selles muutuvas kontekstis tegutsevad ja sellele reageerivad. Just sellisel viisil vaatleb meid ümbritsevat maailmaantropoloogia, mis on siis teadus, inimesest ja antropoloogia üks olulisemaid erijooni on see, et uuritakse mingite ühiskondlike käitumisvõi, uskumus või mõtlemisviiside põhjuseid. See tähendab, esitatud siis nimelt see küsimus, miks ja vastus sellele Mixile leitakse, mitte niivõrd arhiivides tuhnides, kuigi väga palju. Antropoloogia vaatleb ka ajalugu ja täna on ka sellest antropoloogid ka ei keskendu küsitlustele, kus küsitakse niisuguse ette antud küsimus ja etteantud vastustega kõigiga. Seda kasutatakse vaid viis, kuidas antropoloogid midagi uurivad, on inimestega nende elu jagades elatakse nii nagu kohalikudki ja mingis mõttes võib öelda, et antropoloogid püüavad astuda teiste inimeste kingadesse, siseneda teiste inimeste eludesse ja kogeda nagu sellises igapäevases elus seda, kuidas teised inimesed elavad, seda ise kogedes päevast päeva tulevad vastused küsimustele, miks inimesed mingeid asju teevad, palju kergemini kätte. Ainult küsides inimestelt, miks nad midagi teevad, ei pruugi nende vastusteni nii kergesti jõuda. Ja sellepärast ma siis vaatan seda koloniseerimist ja globaliseerumisest just selliste pisikeste näidete kaudu ka muuhulgas, et ma räägin küll pisut kontekstist, aga vaatan niukseid konkreetsemaid väiksemaid näiteid, mis siis illustreerivad või selgitavad mingeid vastuseid. Mis on ühiskondadele olnud niisugustele suurtele makroprotsessidele nagu koloniseerimisele või globaliseerumise kolonialism üldse on koloniseerimine, kolonialism on niisugune ülemvõim, millega allutatakse ühe piirkonna alade elanikud teise, sageli kaugemal asuva piirkonna vajadustele. Mitte siis ilmtingimata pole tegemist naabritega, kedagi organiseeritakse, võid sa võib-olla kusagil palju kaugemates regioonidesse piirkond, mida koloniseeritakse, nagu vägivallal üldisemalt, on ka kolonialismi pika ajalugu, meil on tõendeid juba neandertallaste ja homoelektrielukohtadest selle kohta. Ta on olnud naabrite kaugemate alade ründamist allutamist nendegi hulgas, nii et räägime siis umbes sellistest üle 145000 aasta tagasi. Eesti, nagu me teame, alatkoloniseeriti 13. sajandil töötoonia ordu poolt mongolid püüdsid seda teha Venemaal ja nii edasi, nii et meil on küllalt palju näiteid siit omaenda lähipiirkondadest selle kohta, et see nähtus on laialt levinud. Sageli on selliste vallutuste traga rahvastiku kasv ühes piirkonnas ja piisav selline sõjaline või tehnoloogiline edumaa mingi teise rahva ees et siis selles vallutuses edukas olla. Kolonialism tähendab tegelikult aga ka enamat kui ainult seda vallutamist, see tähendab ka võõras piirkonnas võimul püsimist ja see tähendab ka seda, et teist seda maad, seda piirkonda, mis on vallutatud, hakatakse valitsema nende mudelitega, mis siis vallutajate ühiskonda iseloomustasid. Kolooniaid on põhimõtteliselt kaks peamist tüüpi ühest küljest asenduskolonialismi, teisest küljest sõltlas kolonialism esimese puhul asustatakse need allutatud alad enamasti siis sellelt emamaalt tulnud inimestega ja selle asustamise käigus. Tihti vallutatakse lõpuks selle emamaa käte uue territooriumiga kõige kaugemad alad. Nii et Metsiku Lääne lood on just näide sellistest protsessidest. Vahel võivad niisugused asunduskolooniad ajapikku omandada isegi oma identiteedi ja nõuda sõltumatust emamaast ja Ameerika Ühendriikide tekkimine on taas selge näide sellest. Sõltlas kolonialism on aga emamaa koloniaaladministratsiooni abil selle vallutatud ala valitsemine ja selleks on sageli vaja need kohalikud ühiskonnad küllalt põhjalikult ümber korraldada, aga samas ei asustata neid emamaalt pärit inimestega, sinna jõuab kohale mingi hulk, mingi vajalik arv, administraatoreid ja ka sõjaväge muidugi, kes seal siis erinevatel viisidel püüavad seda kohalikku piirkonda ekspluateerida ja panna siis tööle emamaa kasuks koloniseerima kasuks. Ja kolonistide edu tagab see, kui suudetakse neid emamaa kultuurilisi ja muid ideaale kohalikele niimoodi pähe määrida, et nad kergemini alluks, et nad usuksid ka kolonisti ülimuslikkusesse. Edukate koloniaalriikide taga on sageli mitte ainult sõjaline jõud, vaid suutlikkus oma ideoloogiat, oma veendumusi, oma oma mõtteviisi erinevatel viisidel kohalike ellu sokutada, niimoodi, et nende mõtlemist mõjutama ja muutma hakkavad. Kuigi kolonisman inimühiskonda iseloomustanud ilmselt, et väga pika aja jooksul on üks oluline kvalitatiivne kvantitatiivne nihe toimunud 15-l sajandil alguse saanud koloniseerimistega, kus siis teeotsapidi Ameerikasse ja just siis aset leidnud protsessid panid aluse ülemaailmsele koloniaalsüsteemile ja sellele, et tänane maailm jaguneb majandusarengu ja stabiilsuse alusel niisugusteks väga erinevateks aladeks. Et siis tänane globaalne maailm on mingis mõttes saanudki alguse sellest Viieteistkümnenda sajandi kolonialismi-ist nii et selles piirkonnas toimunud äärmiselt natuke rohkem tähelepanu kolonialismi Ameerikas, nagu kõik koolipingist teavad, algas Kolumbuse saabumisega 1492 ja sellele järgneva 350 aasta jooksul asus Ladina-Ameerikasse elama 16 miljonit Hispaaniast. Samas kui kohalik rahvaarv vähenes metsiku kiirusega, nii et tegemist on selgelt just siis asundus kolonalismiga ja mis on selle näite puhul eriti noh, võib-olla laialdaselt teada ja silma torkab, on see, kui kiiresti hävitati kohalikud ühiskonnad. Esimese 130 aastaga jäi mõnede hinnangute kohaselt alles ainult viis protsenti mõnedes regioonides kohalikust elanikkonnast. Kuigi me oleme palju kuulnud ilmselt konkistatoorid ehk siis hispaania vallutajate vägivaldsusest, nendest räägitakse koledaid lugusid, oli sellise rahvastikukatastroofi peamiseks põhjuseks siiski Euroopast toodud tõbede hävitav mõju, nii et seal olid sellised tõved nagu rõuged, tuulerõuged, tüüfus, gripp, malaariaklipi erinevad vormid, ilmselt kollapalavik leetrid, kõik need tõved, mille suhtes Euroopas oli immuunsus, oli Ameerikas elanikkond äärmiselt vastuvõtlik. Puudus selle vastu immuunsus ja nende haiguste edasiliikumise temp. Puu oli kiirem veel kui konkistatooride, nende vallutusretked. Et nad jõudsid järgmisesse külla või järgmisesse asustatud piirkonda tavaliselt siis, kui selle elanikkond oli juba nendest tõbedest nõrgestatud ja vallutajad said siis järjekordse väikse võidu kirja panna. Üks võib-olla huvitavam antropoloogiline näide, mis illustreerib kolonialismi tagajärgi kohalikule elule, on üks nähtus, mida harrastasid laialdaselt vaikse ookeani põhjaosa siis enam-vähem selline kanade piirkond, aga osa ka põhjaregioonis siis Ameerika Ühendriikides selle piirkonna hõimud, seda nimetatakse Potlatšiks ja üks kuulsamaid versioone sellest pärineb sealselt hõimult Kvaki juhtlitelt. Mõtled kujutab endast siis iseäralikku tseremooniat, mis nendele näide sellest, et me vaatame kõrvate mõtlema, et miks mingi veidra nähtusega üldse tegeletakse, aga lähemalt seda ühiskonda uurides antroloogiliselt selguvad põhjused. Nii et see on selline iseäralik tseremoonia, mille käigus rikkad inimesed ühiskonnas annavad ära, kingivad siis toitu, riiet, Vaskena sellised vaskplaadid ja muud sellist, mida selles ühiskonnas peetakse väärtuslikuks ja antropoloogid oma erinevate uurimustega on osutanud, et selline rikkuse laialijagamine on olnud ühest küljest vajalik selleks, et toimiksid hierarhilised suhted nii et see rikkuse laiali jaganud teenib prestiiži suurendab oma reputatsiooni ühiskonnas, kus siis teda selle pillamis võime ja pillamis valmiduse eest imestatakse. Ja samal ajal tekitatakse teatavat sellist võistlevad altruismi. Kui näiteks ühes külas aset leidnud Butledži tseremoonia ajal hakatakse juba teises külas ettevalmistusi tegema, et ise ka seda tseremooniat läbi viia siis selle taustal on soov näidata, et meie küla pole mitte millegi poolest kehvem kui teie küla. Ja samal ajal mõlema külaelanikud saavad igasugu erinevaid kingitusi, mis nende elu mugavamaks teeb, erinevaid vajadusi rahuldada. Antropoloogid on osutanud ka seda, et sellistel protsessidel on ühiskonnasiseselt niisugust rikkust ümberjagav mõju. Need on osa niisugusest ümberjagamispraktikast, mis kindlasti seda, et ükski ühiskonna liige nagu ülemäära ei akumuleerunud ei kuhjanud endale mingit varandust, et teatava regulaarsusega need rikkused jagati jälle laiali ja kõige rikkam jäi pisut vaesemaks. Ja samal ajal siis teised said tema rikkusest osa. Aga samal ajal toimisid need praktikat külade vahel teatava niisuguse kindlustussüsteemina. Eks ole, tänapäeval meil on kindlustus sellisteks puhkudeks, kui midagi kehvasti läheb. Niisugustes ühiskondades sellist nähtust ei olnud, ei, kolonialismi häälega ilmselt ei toimi ilmtingimata ka täna. Aga kui nüüd külad niisugustes tseremooniate usinalt, et osalevad, siis võisid nad loota mingil perioodil näiteks ikalduse või mingi muu häda tõttu. Kui neil eriti hästi ei läinud, siis nad kutsuti ikkagi teiste külade tseremooniatel, kus nad siis said varusid täiendada ja raske aja kuidagi üle elada. Ja kui jälle mingil hetkel järgmine küla oli kehvemas olukorras, siis võis ta jälle loota, et seegis jälle paremas positsioonis on, jagab oma vara laiali. Nüüd, kui me selle niisuguse nähtuse paigutame koloniaalkonteksti siis Kvaki võteteni jõudsid kolonistid 18. sajandi lõpuks. Järgmise 100 aastaga suri 75 protsenti elanikkonnast nendesse samadesse tõbedesse, aga samal ajal kasvasid erinevad rikkused, mida jälle kolonisatsiooni käigus rohkem ühiskondades ka liikus. Ja need kasvanud, rikkusid, jätnud väga drastiliselt vähenenud elanikkonna kätte ja need Potledži tseremooniad olid kättesaadavad palju suuremale osale elanikest. Ja selle tõttu ei olnud Potlatšile enam sellist prestiiži loovat väärtust kui enne ja kinkide jagamise asemel hakati neid asju tseremoniaalses hävitama. Nii et mida uhkemaid asju sa hävitasid, seda vingem tegija olid ja sellise kummalise käitumisega nüüd kokku puutunud. Kolonistid omakorda tõlgendasid sellist käitumist kui näidet raiskamisest kui näidet niisugusest irratsionaalsest ihast, sotsiaalse staatuse ja, ja prestiiži järele. Ja seda niiskust pillavalt käitumist pidasid nad suureks probleemiks. Nad leidsid, et see võib ohustada nende tsiviliseeritavust ja misjonär. William Dancon ütleb näiteks, et mõtled, see on peamine põhjus, miks indiaanlased kuigi kergesti kristlasteks ei saa muuta ja arvati, et nad ei suuda tseremoonia selliste kommete tõttu nad ei ole edasi püüdlikudega töökad, nad ei hinda eraomandi väärtust. Kõik need sellised olulised printsiibid, mis olid kommunistide jaoks väga selgelt, neid ei suudetud nende arvates osad siis selle tseremoonia või selle rituaali, too siis nende indiaanlaste nii viia. Ja selle tõttu otsustati 19. sajandil kusagil viimasel veerandil otsustas valitsus, et mõtled, siis tuleks ära keelata ja kuskil ligi vähem kui 100-ks aastaks. 20. sajandi keskpaigani oli see praktika täiesti keelatud, kuigi reaalselt seda muidugi kontrollida oli väga raske ja vaikselt see siiski susiseb edasi nendes ühiskondades. Nii et selline näide kolonialismiga tekitatud probleemi kohta rahvastiku meeletu vähenemine, millele siis kohalik reageerimine omakorda uuesti probleemina defineeritakse ja, ja lõpuks siis jälle siis kolonistlikul viisil reageeritakse. Ja samal ajal on see ka näide sellest, kuidas antropoloogia illustreerib niisugusi väga suuri globaalseid protsesse, antud juhul siis sellised kolonialismi, sellise tillukese kohaliku loo või detaili. Teemal kolonialismi diaglobaliseerumisest antropoloogi pilguga jätkab Aet Annist. Nii et siit on selge, et kui organisatsioonil on kohalikele väga suured mõjud ja koloniaalsubjektid reageerivad väga selgelt sellistele protsessidele, mis neid mõjutavad ja ilmselt kõige ohutum nendest viisidest reageerida, on korporatsioon koostööd kommunistidega. Aga allaheitlikus on jälle omakorda erinevad tagajärjed, nii et on ka väga erinevaid vastu panna viise ja neid vastupanud võivad olla sellised igapäevased, vaiksed vastupanuviisid. See võib olla ka selline massiline reaktsioon, kus väga suur osa elanikkonnast mobiliseeritakse nagu hilistes kolonialismi faasides Indias koostöö ja selline vaikne vastupanu eriti oluline just sõltlas kolonialismi, kus siis maad ja inimesi ja ressursse ja tööjõudu korraldatakse emamaa huvides ümber ja olulisel määral toimib see jõuga, aga siis ka erinevate kavalustega, et siis sellist vastupanu murda ja vähendada, väiksemaks muuta. Näiteks on oluline, et kohapeal oleks olemas teatud sellised kohalikud käsilased, kes aitaksid kolonistidel edu saavutada, neid mitte ainult siis emamaalt pärit kolonisaatorid, vaid ka kohalikud ja need kohalikud võivad võtta väga erinevaid vorme, Indias olid need niisugused kohalikud pool printsikesedamindarid. Aga meil osalt toimisid niisuguste käsilastena ka mõisnikud, kes erinevatele koloniaalvõimudele ikkagi pakkusite omalt poolt teatavat sellist valitsemisteenust ka väiksema tasandi, niisugused kohalikud käsilased väärivad siin äratoomist. Meie kubjas on ilmselt ka mingis mõttes sama nähtuse osa, teisest küljest on väga sageli üks oluline strateegia Euroopa koloniaalpoliitika puhul ühe juhi või rühma toetamine mingis võitluses, kus tal endal on erinevad sellised rivaliteedid ümblitsejatega ja see, keda siis koloniaalvalitsus toetab, sellele lubatakse või sellest tehakse siis mingil hetkel selline kohalik marionettvalitseja ja väga suured impeeriumid alates juba Rooma impeeriumist, aga ka prantsuse ja briti ja hiljem ka USA impeeriumid on kasutanud sellist strateegiat, mida tuntakse jaga, valitse vaktsiimina. Ja selle eesmärk on tihti valitsetavate või vallutavate jagamine väiksema võimuga ja sageli ka omavahel vaenulik eksrühmadeks, mille järel on siis küllalt lihtne neid vastalisi gruppe purustada ja neid poolehoidjaid valitseda, ilma et, et nad esiteks väljakutset keskvõimule. Üks väga kuulus antropoloogiline uurimus, mis tegelikult viidigi läbi just briti kolonistide tellimusel keskendub Nueri hõimule Sudaanis. Neuer selgus olema väga keeruline valitseda ja britid kutsusid selle mõistmiseks, mis toimub nööridega, neid uurima briti antropoloogi Edward Evans brigaadi, kes siis kolmekümnendatel aastatel nowhere uurib ja selgitab välja, et nööri ühiskonda iseloomustab nisugune jagunemine väiksemateks gruppideks. Sellisteks alarühmadeks. Rahuperioodidel eralduvad niisugusest laiemast rest novery ühiskonnast erinevad klannid ja need omakorda jagunevad väiksemateks, sellisteks algklannideks. Kui aga kusagilt ilmneb oht, näiteks ütleme selliselt kesktasandil ühtede klannide liikmed avastavad, et nende sellisem suurem klann on sattunud näiteks mingisse territoriaalsete vastuollu naaber suurema klanniga, siis nad koonduvad, need väiksed alglaineid kogunevad kop. Et siis astuda mingisugusesse konflikti selle suurema grupiga ja samamoodi kui ühiskond tervikuna tajus sellist ohtu briti kolonisatsiooni Eestis olid nad suutelised ühinema selleks, et brittidel vastu hakata, aga kuna neil oli juba sees olemas, nende sisemuses oli juba olemas selline jagunemise võime, siis sellist jaga ja valitse printsiip ei suudetud nende puhul eriti hästi rakendada, kuna neil oli juba võime õigel hetkel nagu kokku tulla ja mitte jääda jagatuks sellisel viisil, nagu seda britid olid paljude teiste gruppide puhul teinud. Selline antropoloogiline näide niisugusest reaktsioonist või vastuolust, mis tekib kolonisatsiooni raamides, aga meile võib-olla kui niisugusele sajandeid koloniseeritud rahvale väärib ka läbimõtlemist üldisemalt see mõjude teema. Me oleme päris tihti silmitsi selliste arutelude ka selle üle, et kuidas kolonisatsioon meid mõjutanud on ja me mõtleme endast mingis mõttes kui koloniseeritud rahvast. Meil on niisugused erinevad mõisted nagu mõisa köis, las lohiseb kolhoosniku mentaliteeti ja muud sellised veendumused selle kohta, et me oleme nagu sellest organisatsioonist väljunud mingisuguste hoiakute ja suhtumisega, mis just kujunenud selle tõttu, et me oleme olnud allutatud rahvas ja koloniseeritud rahvad on saanud tunda marginaliseerumisest, kõrvaletõrjumist, nende omaenda territooriumil, ka kultuurilise genotsiidi. Kas nende enda kultuuri kombed ja traditsioonid, aga ka keel ja muu selline võib siis põlu alla olla langenud ja sellel kõigel on väga ränk mõju, mis ulatub kaugele? Me oleme tänaseni mingis mõttes endiselt oma kolonisatsiooni kogemusest mõjutatud. Räägime oma ajaloos tänaseni niisuguse ohvri kontekstis. Meid iseloomustab endiselt küllaltki masohhistlik rahvuslus, kus kannatused ja allasurutud mängivad olulist osa. Kuigi samal ajal on see käinud käsikäes küllalt suure uhkustundega väga erinevates kontekstides, kus meil on võimalik näidata, et hoolimata kõigest oleme me kuidagi paremad ja muuhulgas oleme paremad ka teistest samas olukorras olnud rahvastest. Ja siin muidugi peitub oht liitlasi kaotada ja ennast nihukeseks ülbeks uhkustada. Aga rõhuval enamusel juhtudest mõjutab koloniaalsituatsioon koloniseeritud siiski nii, et ta kaotab usu Enda ühiskonda ja võimesse väärikalt hakkama saada. Ja mida suurem on see erinevus koloniseeritud rahva ja kolonisti ühiskonna vahel, seda rängem see hoop kahtlemata on. Üks mitte tantsu loogiline näide, aga näide, mida antud bioloogias on küllalt palju ka kasutatud afrokariibi päritolu psühhiaater Françwanoon, kirjutad oma teosest, must nahk, valged maskid, kusagil viiekümnendatel avaldatud. Kuidas koloniseeritu võtab omaks kolonisti halvustava vaata endale ja omandab rahvusliku või ka isikliku alaväärsus kompleksi, mille tagajärjel ta veelgi süvendab tegelikult oma ühiskonna hävingut. Aga kolonialism toimib väga keerukate viisidel ja, ja ei ole kahtlust, et sellele mõjuga kolonistile kolonisti vaate ümbritsevale maailmale muutub selle kogemuse mõjul, et ta on olnud kolonist. Brasiilia mõtleja Paulo Freire kirjeldab, kuidas kolonist hakkab nägema teda ümbritsevat maailma sellistes koloniseerivates terminites ja vaatab ka neid rahvaid, keda ta imetleb. Ühest küljest nagu positiivselt, aga teisest küljest samal ajal Holoniseeritavatena nii näiteks kirjeldatut Kolumbus San Salvadori elanik kohusetundlikke ja rahumeelseid ja märgib, et, et neist paremaid inimesi pole lihtsalt olemas. Ja ometi lisata sellele. Me peame nad panema meile vajalikku tööd tegema ja meie kombeid üle võtma. Niisugune kolonisti staatus suurendab meeletult usku enda ülimuslikkusesse ja edu koloniseerimisel hakkab mõjutama seda, kuidas kolonistidest rahvad iseennast kogevad ja see rajab aluse ja kinnistab niisugust loogikat ja ideoloogiat, millega koloniaalvõimu seletada ega õigustada. Rassism toimib ühena sellistest õigustavatest ja seletavatest ja samal ajal ka kolonistide koondavatest mehhanismidest. Ann Laura Stoler Ameerika antropoloog kirjeldab ühes oma uurimuses kommunistidest just seda, kuidas niisugune arusaam endast kui teistsugusest ka siis puhtfüüsiliselt ja päritolult kuidas organiseerida, niisugust ühtset mentaliteeti veelgi tugevdas ja nende võimet valitseda suurendas. Samal ajal on huvitav näha ka seda, kuidas kolonialism ja emamaade territooriumitel toimuvad protsessid üks teistele vastastikku omakorda mõjutavad. Näiteks on erinevad antropoloogid osutanud sellele, et Alzeerias on 19. sajandi kolonistidest umbes pool pärit Prantsusmaalt ja ülejäänud on siis Itaaliast, Hispaaniast, Maltalt. Need on siis natukene erinevatest nurkadest uuritud. Aga kolonistidena võivad need tunduda koha peal väga sarnased. Kõik on ühtemoodi kolonistid, kuigi nad tulevad erinevatest piirkondadest ja peaksid olema ju ometigi küllaltki erinevad. Kui nüüd nende päritolu natukene täpsemalt selgitada, siis tuleb välja, et nad on sageli oma kodumaal olnud vaesed. Näiteks on prantslased ja inglased on tulnud sellistest viinamarjaistandustest, mis on kannatanu tikalduste käes või sattunud mingite muude hädade ohvriks. Itaallased tulid sageli Sardiinias või Sitsiiliast, hispaanlased tulid pale aaridelt või alice antest, noh, tänapäeval on need terminid või need kohatu tekitavad teisi assotsiatsioone või siis kavalentsijast ehk teisisõnu dollastest oma kodumaa äärealadelt. Miks nad just 19. sajandil Alžeeriasse kõik suunduvad. David kylmur, Ameerika antropoloog, osutab, et samal ajal leiavad nende kodumaal aset erinevad protsessist, millest võib-olla kõige olulisem on see, et hävitatakse kogukondlik põllumajandus. See on selliste väga kiirete muutuste periood, mille käigus kogukonnamaad erastatakse, feodaalsuhted murenevad ja samas nad ei asendu millegagi, mis oleks pakkunud kaitset selliste muutuste ränga mõju eest ja nendel muutustel on siis nende emamaade maapiirkondadele täiesti katakalismiline mõju. Ja see viib elanikkonna massilise lahkumiseni muuhulgas siis ka Alžeeriasse. Ja veidi hiljem leiavad sarnaselt sõitsid prantsuse mõju all olevas Alžeerias prantsuse erinevates. Poliitilised otsused hävitavad tervete kohalike hõimude ühise elukorralduse ja kogukondlikkuse ja muudavad kohalikud elanikud maata priotäriaadiks, mida on siis jälle hea kasutada erinevates majanduslikes kolonialismimehhanismidest. Ja ühtlasi on sellel kõigel kaugeleulatuv mõju kohalikule elule Euroopa niisugusi struktuure, administratiivstruktuure majanduslikke struktuure peeti selles igapäevases läbikäimises paremaks kui kohalikke korraldusi ja selle too osalt need hakkavad ka üha ebausaldusväärsemaks muutuma murenema. Kaablil ulatuv mõju tuleb ka koloniaal administratsioonist ja sellest poliitilisest korraldusest, mis organisatsiooniga nagu kohapeal tekitatakse. Loomulikult tuleb segamajanduslikest muutustest ja Nendel kõigil tervikuna on, nagu juba öeldud, väga kaugeleulatuv ja pikaajaline mõju nendele ühiskondadele. Sõltlas kolonialismi eriti iseloomustab niisugune bürokraatlikus tsentraliseeritus, miski ajas mingis mõttes muud, kui tugevneb kohalike pealike ja, ja selliste printside lojaalsus sõltu sõltub sellest, kas koloniaaladministraatorid suudavad garanteerida nende toetust ja selleks, et seda toetust garanteerida, pakutakse neile erinevaid tiitleid, neile pakutakse maad, neile pakutakse maksusoodustusi ja muid hüvesid. Nii et kolonistid rajavad poliitilise süsteemi, kuhu on sisse kirjutatud tegelikult äraostmine. Ja samal ajal muudab kolonialism kohalikke juhtimissüsteeme, nii et need koloniaalvõimuga kehtestatud süsteemid korraldavad ümber tööjõu korraldavad ümber inimestevahelised suhted laiemalt. Koloniaalvõimu käepikenduse roll on üks selliseid olulisi muudatusi, et tekib niisugune grupp inimesi, kes võtavad niisugused ülesanded enda kanda. Ja need suhted koloniaalse ema maa administratsiooni ja kohapealsete võimurite niisuguste väiksemate ülevaatajate vahel on pinnas, millele on rajatud kaasaegne kõrge korruptsioonitase osades maades, mis on väljunud just nimelt sellest sõltlaskolonalismist. Nüüd see majandusliku mõju pool on omakorda jälle jälle väga oluline. Tööstusliku põllumajanduse rajamine on see, mis nendesse koloniaalmaades aset leiab. Ja see Aafrikas ja Aasias tähendas tihti kohalik, kui väga mitmekesise väike põllunduse asendamist monokultuurse taimekasvatusega. Ehk siis sellelt kohalikult talupojalt oodati mingi konkreetse põlluvilja kasvatamist, mida siis emamaale eksporditi. Sellise põllumajanduse probleem on see, et see on väga riskitundlik. Regulaarse vikaldused mõjutavad niisugusi piirkondi tunduvalt rohkem mõjuvad hävitavalt nii inimestele kui ka kohalikule poliitilisele ja majanduslikule stabiilsusele. Samal ajal ei ole sellel koloniaal administratsioonil erilist huvi arendada kohalikku tööstust. Vastupidi, kohalikud oskused ja käsitöö langes isegi põlu alla. Kolooniad on emamaale kasulikumad tooraineallikatena ja samal ajal selle tooraine vedamine emamaale stimuleerib Euroopa tööstust ja vahel mõnedes piirkondades oli seal täiesti absurdne mõju kohalikule majandusele, näiteks piirkondades, kus käsitööndus oli väga arenenud või isegi võib nagunii sihukese esimesi manufaktuuri näha. Näiteks india mus liin on luksuskaup Euroopas, samuti ka Hiina siidi sat ajan aga Indias valitsenud Ida-India Kompanii, millel on tegelikult sellised suverääni õigused seitsmeteistkümnendast sajandist kuni siis 19. sajandi teise pooleni tegeles sisuliselt India käsitöö jalgealuse õõnestamisega ja seda niivõrd, et neil oma sõnade kohaselt õnnestub muuta India tööstusriigist toorainete eksportivaks riigiks. See toimis siis niimoodi, et nad veensid Briti valitsust kasutama väga kõrgeid makse India lõpptoodangu vastu. Need maksud olid 70 kaheksakümneprotsendilised ja samal ajal lubasid natuur puuvillapeaaegu täiesti vaba sissepääsu Inglismaale, nii et Inglismaa kaubitsejad ujutavaid India üle odava riidega, mida India puuvillast toodetakse näiteks Manchesteris. Pidurdati, eks ole, me räägime ikka siis 19.-st sajandist ja niisugune kiiresti arenema hakanud tööstustehnoloogia tekstiilmasinad, aurumasinad kombineerituna poliitilise jõuga surub Sis Indiale peale sellise koloniaal see tööjaotuse, samal ajal kui brittide ehitatud raudteed tassivad siis India tuur Puuvilla sadamatesse sealt edasi, siis laevatavad Liverpooli ja saadavad siis Indiasse tagasi sele masinatega loodud produktidena. Ja see ilmselt ei moraliseeriv ka kohaliku seisugust käsitööpositsiooni Indias, nii et seal on nagu väga palju erinevaid ränki. Kolonistide vajadused tähendavad ka inimressursside ümberkorraldamist, see tähendab ka inimeste paigutamist erinevates piirkondades vastavalt vajadusele ümber, niiet nihukesed diasporaa kujunevad Aafrikas ja Aasias vastavalt siis kolonistide vajadustele ja ka seda on erinevad antropoloogid uurinud. Aga ma tahaksin võib-olla siin vaadata ühte näidet inimressursside kohta, mis rõhutab ühte teist aspekti ja selleks on soorollide muutused. Laura Klein kirjeldab ühte Iseloomulikku muutust kolonialismi mõjul. Kuidas Põhja-Ameerika looderannikut lingiti naised on need, kes oma ühiskonnas ajalooliselt on olnud, need, kes otsustavad kaubandustehingute üle, osalevad kaubandusretkedel, neid peeti väga headeks tingijateks ja mehi peeti samal ajal sellisteks kergemeelseteks, kes nagu majanduslike otsustega väga hakkama ei saanud. Ja just see oskus majanduslikke otsuseid teha, vara hallata. Need olid oskused, milles naisi peeti tunduvalt tugevamaks ja samal ajal vene ja prantsuse ja inglise kauplejat kellelegi need naised siis hakkavad kokku puutuma ja ka misjonärid panid naiste sellist rolli väga pahaks ja kirjeldasid naisi kui mehelik. Selliseid otsusekindlaid, intensiivseid suhtlejaid, kes selles häbiväärselt erinevad, nende ettekujutust selle kohta, missugused naised peaksid olema ja sugudevahelised suhted muutuvad, hakkavad muutuma peale seda, kui kohalik traditsiooniline kalapüük asendub kommertsiaalse kalandustööstusega pärast seda, kui kolonistide roll nendes ühiskondades muutub üha suuremaks ja pärast seda, kui koolisüsteem hakkab lapsi sotsialiseeruma viisidel, mis tegelikult neid lõpuks suunab kolonistidele iseloomulikumad soorollide suunas. Nii et selles ühiskonnas toimub nagu niisugune muutus, mis naistelt võtab neil varem olemas olnud suutlikkuse otsustada ja osaleda ühiskonnast, vähendab seda, võtab selle ära nüüd seda kokkuvõttes võib siis ütelda, et koloniaalajastu mõjul kujuneb ülemaailmne tööjaotus ja rajatakse alus erinevatele migratsioonimustritele, mida me täna näeme vastavalt sellistele diasporaa telemis siis kujunesid. Ühtlasi mõjutavad need protsessid vastamise erinevaid maailmaosi, muuhulgas näiteks üks hästi põnev antropoloogiline uurimus signemintsilt Cru kohta. Suhkruajaloost on see uurimus, suhkur mängis väga olulist rolli tööliste igapäevaelus. Nii nendest koloniaalpiirkondadest Euroopasse jõudnud suhkur toetas seda, et sai paremini sundida Euroopa töölisi töötama pikki tunde ja see oli väga odav ja kasulik selline panus, mille siis koloniaalaladelt toodud suhkur Euroopa tööjõule ja töösuutlikkusele andis. Aga lõpuks saab see koloniaalajastu ikkagi otsa. Põhjuseid on väga valju, seda võitlust vabaduse eest hakatakse üsna varakult seostama kolonialismiaegsest materiaalsest madalseisust ülesaamisega ja see on sedavõrd oluline, et isegi näiteks briti kolonisaatorid, näiteks Malcolm McDonald, kes on briti koloniaalsekretär nendib 40. aastal, et kolooniate olukorra parandamiseks midagi kiiresti ei tehta, siis briti impeeriumi väärekesedajate ära lagunenud, nii et see arusaam, et kohalikud tahavad paremini elada muutub üha ilmsemaks ja et neid ei saa niimoodi ekspluateerida. Aga siis tuleb peale teine maailmasõda ja tegelikult suurim kolonialismivastane liikumine ja tee koloniseerimine leiabki aset 20. sajandi keskel, kui teine maailmasõda nõrgestanud seniseid koloniaalimpeeriumi sedavõrd, et nad ei suuda enam kolooniaid alal hoida. Et seal on siis väga palju erinevaid. Selliseid vastupanuliikumise tõstab pea väga kõrgele ja neil on ka väga erinevaid vorme kandi vägivallatu vastupanuideest kuni kolonistide vastase terrorini. Igal juhul saavad nad suurel määral oma eesmärgini ja kõik need senised kollandisaator riigid, Prantsusmaa, Holland, Britannia, Belgia kaotavad üksteise järel oma kolooniaid formaalselt vähemalt nüüdse kolonialismijärgne, ehk siis postkoloniaalmaailm võtab enam-vähem tänase kuju kusagil 60.-teks eelmisel sajandil. Aga see termin post kõlaniaalne on väga problemaatiline on väga mitmel põhjusel, eelkõige sellepärast, et see jätab mulje koloniaal suhtuda nagu lõppenud sellega. Tegelikult muidugi endistest ema maadest formaalselt iseseisvunud riigid jäävad väga tugevalt mõjutatakse nendest senistest koloniaalsuhetest, nendest kolonialismi ajastul välja kujunenud suhetest ei, nii majanduslikult kui poliitiliselt ja selle tõttu too on hakatud kasutama sellist terminit nagu neoehk, uus kolonialism, sellega osutatakse, et korranäolised suhted lõppenud, eks ole nende kolooniate formaalse iseseisvaks saamisega vaid jätkusid mingil kujul ka pärast seda, et uus kolonialism on siis selline süsteem, kus endised emamaad on säilitanud pool koloniaalset suhted nende iseseisvate, endiste kolooniate, aga, aga nad on selgelt majanduslikust sellises globaalses süsteemis tugevamal positsioonil ja nad kasutavad seda tugevama positsiooni majandussuhtluses eriti ära nii kaubanduses kui maksupoliitilistes ja muudes sellistes korraldustes, mis emamaale mingeid erinevaid hüvesid suunavad kaubanduses või siis ka näiteks Prantsusmaal on selline väga enesekeskne maksupoliitika, kui nad suhtlevad endiste kolooniatega ja samal ajal lisaks niisugusele ebavõrdsele suhtlusele selle endise emamaaga on need endised kolooniad vastamisi ka globaalkapitalistlike tingimustega, mis on nende jaoks väga ebasoodsad. Näiteks on arengulaenudel tihti tingimused, millel on neid kohalikke ühiskondi, nagu veelgi nõrgestab mõju. Üks selline võib-olla traagilisem näide tuleb Sahara-aluses Aafrikas, need riigid olid kaheksakümnendatel sunnitud vastu võtma rahvusvahelise rahandusfondi ja maailmapangalaenu tingimused, et ületada erinevate Hikaldustajaga muna kultuuriliste, selliste põllumajanduse arengut tekkinud probleeme. Aga need laenud olid tingimuslikult, Nad nõudsid struktuurseid ümberkorraldusi avalikus sektoris ja seal oli hävitav mõju näiteks riiklikele sotsiaalhoolekandeteenustele, tervishoiule, politseile ja nii edasi ja nii edasi. Nende muutuste taustal on aafrika uurijad kirjeldanud näiteks ka seda, kuidas kujuneb võimuorganite ja vägivalla nii-öelda erastamine. Nii et riik muutub nendes tingimustes ainult üheks paljudest võimalikest instantsidest, kes koguvad makse, kes osutavad näiteks ka niisugust teenust, lahendada õiguslikke vaidlusi ja kes ka institutsionaliseerinud vägivalda. Et selle tõttu, et ei suudeta nagu alal hoida seda niisugust riiklikku struktuuri, kujuneb selline vaba väli sellele, et niuksed erastruktuurid seda riigi asemel teevad, mis ühtlasi tähendab seda, et ühiskonnas on küllalt palju nihukesi gruppe, kellel on näiteks juurdepääs relvadele kes oskavad ja tahavad vägivaldselt probleeme lahendada. Lõhe tänasel päeval enamiku vaeste ja rikaste riikide vahel on seotud just sääraste püsivate ebavõrdsus suhetega, mille aluseks on erinevad teistel viisidel säilinud koloniaalsuhted ja see tohutu mõju, mis kolonialismi koloniseeritud ühiskondadele piirkondadele nii poliitiliselt kui majanduslikult on olnud. Aga lõpetuseks võib-olla veel üks näide majandusliku mõju vallast. Selles maakultuurilisest põllumajandusest oli natuke juba juttu, et need kohalikud sunnitakse niisukese majandusliku survega viljelema mingit ühte konkreetset põllumajanduslikku kultuuri, näiteks kohvi või banaane või kookospähkleid või maapähkleid või maisi ja nad seda siis ekspordivad. Aga selle iva ei ole mitte ainult monokultuurses, vaid ka see, et need uued tooted, need uued põllumajandusartiklid. Neid toodetakse mitte isiklikuks tarbeks, vaid müügiks seda hakatud nimetama müügiks viljeluseks. Nii et kujuneb müüdiks viljelus, mis vastandub siis elatusviljelusele ehk siis igapäevaseks tarbimiseks kasutatavale põllupidamisele ja nüriks. Viljelus mõjutab jällegi ühiskondi vahel väga ootamatutel viisidel ja taas võib see mõjutada näiteks ka sugudevahelisi suhteid, aga ka paljusid teisi niisugusi, ühiskondlikke seoside korraldusi. Olgalinaares kirjeldab seda, kuidas prantsuse kolonalistid toovad Senegali müügiks viljeluseks maapähklid. Tänaseks on maapähklitest saanud üks peamisi müüdiks viljeluse artikleid ja linares keskendub ühele hõimule Senegalis ju aladele ja ei ole, ta on võtnud moslemitest naabritelt mandingidelt ülemaapähkliviljeluse kui müügiks viljeluse ühe kõige edukama vormi, aga nad teevad seda koos seda ümbritseva ideoloogiaga. Kuna tegemist on moslemitega, siis maapähklit selles ühiskonnas on selgelt meeste toodet on ka nende hulgas müügiks viljeldav ja selline sooline segregatsioon on seal juba väga selgelt pildil. Et maapähklid on siis toode, mida mehed toodavad ja mida nad siis ka turustavad. Ja kui oled selle üle, võtavad selle maapähkli, millele sa siis nad teevad seda koos selle ideega või arusaamaga. Juurdepääs sellisele rahaallikale on ainult meestel ja seda võimendab omakorda veel niisugune Senegalis valitsenud prantsuse kolonialismi, võib-olla ka uus kolonialism, mis naisi polnud juba siis pikalt arvestatavaks tootmisjõuks pidanud, nii et kommunismiperioodil on nagunii naiste positsioon juba nõrgenenud. Samal ajal naised olid tublit riisikasvatajad ja joolade hulgas panustasid väga paljudes sfäärides, sealhulgas siis ka põllumajanduses ühiskonda. Aga nüüd selle, nii kolonialismi kui sellele järgneva perioodi jooksul tõrjutakse nad uuele positsioonile, kus selleks peamiseks rahaallikaks on miski, mida nemad enam kätte ei saanud, nii et müügiks viljelus loob nagu sellise Uuest sugude vahel ebavõrdsuse. Aga nüüd sugudevahelise suhte kõrval mõjutab selle müüdiga viljelus kasutuseletulek ühiskonda ka laiemalt. Kui nüüd riisil ja palmi viinal, mida selles ühiskonnas traditsiooniliselt toodeti, on nendes ühiskondades olnud selline väga oluline sümboolne roll, siis sellel maapähkli seda ei ole. Riisi palmiviin on miski, mida kasutatakse kohalikes rituaalides, kohalikes vahetustes. Sellega luuakse nagu suhteid erinevate gruppide, perede ja ka üksikisikute vahel. Sellega luuakse suhteliselt teispoolsusega. Maapähklid on aga algusest lõpuni ainult raha teenimiseks mõeldud põllukultuur. Kuna nüüd aga üha enam maapähklit kasvatati, väheneb maapindala, millel siis toodetakse riisi või kust siis ammutatakse seda palmiviina. Ja see tähendab seda, et väheneb ka see võime neid nihukesi, kohalikke sotsiaalseid suhteid läbi viia, kohalikes rituaalides osaleda ja takerduvad nihukesed, vastastikused vahetused, takerduvad võrdsussüsteemid, mis on välja kujunenud just nimelt selliste vahetuste kaudu. Ja selle läbi nõrgeneb see kohalike ühiskond ja kohalikud sidemed nagu aiva edasi. Nii et sellisest kolonialismi tagajärjel kujunenud globaalsest maailmast on tänaseks väga palju jälgi, mis peegelduvad erinevates eluvaldkondades ja ebavõrdsus, mis on sellise maailmakorralduse juureks, on ilmselt selle üks defineerijaid. Ma loodan, et selle eelneva jutuga on üsna selge, et tegemist on juba läbi kolonialismi kujunenud globaalse maailmaga või tekib küsimus, et kas see tänane maailma millegi poolest siis veel teistsugune, ma globaliseerumistasemelt mõned uurijad on hakanud seda tänast perioodi nimetama hüper globaliseerumise ajastuks. Paljud teavad Marshall Mac luhani kirjeldust globaalsest külast. Ja kirjeldab siis seda asjaolu, et moodne massimeedia Maclangi räägib sellest ideest. 60.-teni tollal levima hakanud televisioon kujundab maailma täiesti erinevates paikades elavate inimeste jaoks sellise ühise teadmiste raamistiku ja ühise visuaalse pildimaailmas toimuvast. Aga 90.-tega hakkavad senised globaalsed sidemed taas asendama millegi uuega. Ja seda siis on nimetatud hüper globaliseerumis, eks, ja selle mõte on selles, et see on kuidagi nagu uuel tasemel ülemaailmne, niisugune majanduslike ja poliitiliste sotsiaalsete suhete korraldus. Mis nüüd seda põhjustavat, miks see 100 üheksakümnendatel on ka võib-olla iseloomulik 90.-teni, kestab külm sõda? Külma sõjal on muide ka väga oluline roll selles koloniaalmaailmasse või siis postkoloniaalsesse uus koloniaal sellesse maailma panustamisel. Külm sõda on üks selline tanner, kus ka püütakse erinevaid endiseid kolooniaid värvata nii-öelda ühele või teisele poolele lubades siis, et just meie eluviis on see, mis viiteid õitsengule ja majandusliku eduni. Aga üheksakümnendatel, kui külm sõda lõpeb, siis muutub ka see, et kui seni oli maailm nagu kahes vastandavas leeris, siis nüüd on tegemist sellise ühtse maailmaga, sealhulgas siis ka ühtse turuga maailmaga. Nii et sellise ühtse turu kujunemine tähendab ka seda, et siseneb maailmaturule uut tööjõudu, mis seni oli nagu nii-öelda kättesaamatu. See muudab mingis mõttes neid majanduslikke suhteid globaalselt. Loomulikult on väga oluline muutus interneti tulek ja selle areng saab just suure hoo üheksakümnendatel ja siis algab ka igapäevane selline meili otsesuhtluse kasutamine. Ja see mõjutab kindlasti seda tunnet, et kogu maailm on ainult paari näpuvajutuse kaugusel, et ka kaugete paikadega on võimalik pidevalt käigu pealt kontaktis olla. Ja need suhted ei ole mitte ainult lihtsalt, et nad on olemas, vaid need on muutunud tohututele tempokamaks, et kõik need majanduslikud suhted on intensiivistunud väga olulisel määral. Ka rahalised nihukesed vood, mis maailmast üle levivad, on muutunud intensiivsemaks ja mida nõrgemas olukorras mõned piirkonnad on, seda raskem on neil sellistes oludes pardale hüpata ja kuidagi nagu järele jõuda, et need, kes on juba olnud läbi selle koloniaalajastu ees, ilmtingimata ei jõua maailm nagu sellisele ühtlasemale tasandile vaid need ebavõrdsed mingis mõttes osade piirkondadega siis ka suurenevad, samal ajal me näeme ka näiteid, kus see protsess on olnud teistpidine ja India ja Hiina on kindlasti näiteks sellest, kuidas on endised koloniaalaja piirkonnad olnud väga edukad ja ka näiteks võtnud üle või suutnud endale haarata mingit majanduslikku edumaad, nii selle läbi, et mõnedes piirkondades on lihtsam odavat tööjõudu kasutada, aga see ühtlasi ka tugevdab ja rikastab neid piirkondi, kus asutatakse siis uuesti mingit tehased või tööstused mis nendelt endistelt ema maadelt on välja liikunud. Ja muidugi samal ajal tähendab nendel endistel ema maadel suurenevat niisugust ohutunnet ja ka suurenevat negatiivset suhtumist globaliseerumise kui nähtusesse ja sellest tulenevalt siis ka erinevad sellised globaliseerumise vastased liikumised, mis kuuluvad poliitiliselt paremserva. Et meil on globaliseerumisvastased liikumised Vasakservas, mille põhjused on siis võib-olla ka keskkonna ja, ja ekspluateerimise kese juhtuda, aga paremas servas on globaliseerumisvastased liikumised muuhulgas siis ka Eestis pead tõstnud erinevad niisugused tendentsid, kus tuntakse ohtu võimalikest siia liikuvatest migrantide eest. Et rääkida niisugustest välja kujunevatest tihedamatest suhetest, mis selles organiseerunud maailmas on siis kui enne oli juttu nendest diasporaa test, mis ka kolonialismi mõjul ja neokolonialismi perioodil on kujunenud erinevates maailma piirkondadesse siis tänaseks ja see võib olla iseloomustab selle tänase globaliseerumise erinevust sellest varasemast. Tänaseks võiks tuua näitena minu pärast kas või Londoni, kus ümberasunud grupid, millest me oleme nagu võib-olla mõelnud varasematel aegadel ka niisugustest teatud rahvusrühmade paiknemisest uutele aladele, need grupid tihti, see on niivõrd kirevad, et üks antropoloog Stephen vertovekkes pühendage migratsiooni uurimisele räägib tänases maailmas, mitte siis enam multikultuursusest mitmekesisusest, mis ka meile on, on erinevatest sellistest vaidlustest ja ka mureavaldustest tuttavad vaid ta räägib ülimitmekesisusest või siis super diversiteedist. Tema arvates osutub see just siis 21. sajandi metropolides leiduvad migrantide päritolu mitmekesisusele, et see on niivõrd mitmekesine juba, et nende hulgas ei kujune niisugusi diasporaa seid, mida me nagu varasematel aegadel oleme harjunud nägema, et meil on olemas juudi diasporaa, poolakate diasporaa, itaallaste Diaspora ja nii edasi vaid ühes piirkonnas võib olla sadu, kui mitte veelgi enam keelelisi ja kultuurilisi rühmi, kelle omavahelised suhted jälle moodustavad mingi täiesti uue balleti, eks ole, kuidas nad koonduvad, kas nad koondunud, kas nad on üksteisega mingis vastuolus, kogu see niisugune tegelikult ka mitte kohalik ja siis ka see sisserännanud kodanikkond ei vasta enam niisugusele varasemale ühtsete joontega kogumite pildile, mis oleks nagu hoomatav kuidagi, aga me kasutame endiselt väga sageli samasugustes terminites mõtlemist, et kas või kui me tänast Eestit vaatame ja meile siia sisserännanuid, siis see iseloomustab ka väga sarnast pilti teed. Meil on varasemast perioodist niisugune suur massiivne vene diasporaa ja see tänane sisserändajate pilt on niivõrd kirju, et sellel nagu näpu peale ei panegi, et mis siis on see neid ühendav joon. Ja kuna tegemist on millegi niivõrd kirjuga, siis küsimus, et kas see on põhjendatud, see niisugune ohutunne, kui tegemist on mingisuguse niisuguse kirju kogumiga, siis me ei räägi enam diasporaa gruppidest, kelle seas võiks tekkida niisugune väga tugev kohalik kodumaaga seotud identiteet vaid et nad võtavad omaks nagu mingi hoopis teistsuguse, hoopis kirju maa, identiteedi, mis loomulikult sõltub väga tugevalt sellest, kuivõrd see kohalik elanikkond nendesse suhtub kohaliku elanikkonna peamiseks tundeks on hirm ja ebamugavustunne siis loomulikult võib see tähendada, et uus sisserännanud kohanemine siin on pärsitud ja valmisolek siinses ühiskonnas osaleda üldiselt, mida rohkem kedagi tõrjuda, seda vähem ta on valmis sellesse ühiskonda panustama, kuhu ta on saabunud. Teemal kolonialismi globaliseerumisest antropoloogi pilguga rääkis antropoloog Aet Annist külas Philip Glassi. Muusikasaate panid kokku Külli tülija, Hedi Rosma raadioteater 2018.