Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere. Ja täna on meie saatekülaliseks kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov. Tere, Andrei. Tere. Nagu ilmselt raadiokuulaja selle järgi aimata võib, hakkame täna rääkima ajakirjandusest, aga tahakski rääkida ajakirjanduse ja kirjanduse, ajakirjanduse ja kultuuri kokkupuutepunktidest. Selleks annab põhjust kas või tänane sirp, mis pühendab päris palju ruumi ajakirjandusele ja see viibki meid sujuvalt juba lehtede tutvustamiseni. Nimelt on sirbis kaks pikemat intervjuud üks Tallinna Ülikooli balti filmi meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi meediainnovatsiooni professor Indrek Ibrus ega ja teine tort, Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppekorralduse asejuhataja ja ajakirjanduse magister ja õppekava programmijuhi Ragne Kõuts-Klemm iga. Ja põhjus on väga lihtne. Põhjus on selles, et mõlemad ülikoolid korraldavad oma ajakirjandusõpet ümber ja sellisel kujul nagu seni ei hakata enam eraldi erialana ajakirjanduse magistriõpet andma. Mingis mõttes võib see muudatus tunduda kosmeetiline, aga mingis mõttes on võib-olla siin siiski mingit põhimõttelisemat põhjused seal all ja sel nädalal tähistasime ka meie kirjandusklassiku Anton Hansen Tammsaare 100 neljakümnendat sünnipäeva, ongi põhjust kuidagi need kaks teemat kokku panna ja vaadata, kas siin on kokkupuutepunkti. Aga et ma juba selle nädala sirbist räägin, siis sirbis on ka teine suurem teema selleks on sedapuhku eliit. Erik kism anti helitism tänapäeva maailmas tihti kõlavad mõisted. Pikemalt kirjutab artikli eliidist iilitismist, Tanel Vallimäe aga on teisigi selleteemalisi lugusid ja siinkohal ma annangi lehtede tutvustamise sõnajärje, maarja. Sulle üle sirbist sai juba suurem osa ära mainitud, et ma võib-olla siis juhiksin tähelepanu sellele, et meil on tutvustamata jäänud, aga ilmunud on jaanuarikuu looming kus on ka paar asjaga Tammsaarest, aga sellest ma siis praegu pikemalt ei räägi vaid hoopis tooksin ühe teise kirjaniku, meie hulgast ka kahjuks juba lahkunud Toomas Liivi sisse, kelle käsikirjade hulgast on leitud tema luuletusi, mis on siis olnud ka seni avaldamata ja need on nüüd Loomingus avaldatud koos siis Elo Lindsalu väga asjatundlike kommentaaridega. Samuti on hästi huvitav lugemine Irina Belobrovtsev artikkel vene kirjandus Eestis eile ja täna mis võtab siis üsna põhjalikult ette Eesti viimase 100 aasta jooksul siin tegutsenud vere, kirjanike tegevuse ja, ja vaatleb siis, analüüsib seda ning põnev lugemine on ka Mihkel Muti artikkel, kus ta polemiseerib tuskiga nimelt sel teemal, et kuidas Kreutzwald nägi Eesti tulevikku, kui ta oma rahvuslikku tegevust alustas, et Unduski on siis juba üsna mõnda aega tagasi esitatud oma oma visioon sellest ja Mihkel Mutt on nüüd jõudnud järeldusele, et ta ei ole Jaan Unduski ka päris nõus. Nii et soovitame siis ikka loomingule ka pilk peale visata. Kuiva ajakirjadest juttu tuli, siis mina olen vahepeal kodus lugenud selle aasta esimest horisonti ilusa sinimustvalge klantskaanega, ajakiri ja ajakirja põhiteema ongi Eesti vabariik 100. Siit leiab kõigepealt Ago Pajur käsitluse sammhaaval omariikluse poole. Siis on pikem Tõnu Tambergi artikkel Eesti ohvitseridest esimeses maailmasõjas ja samuti ka intervjuu Tanbergiga mõlemad väga põnev lugemine, aga et ei oleks ainult ajaloost juttu, siis kirjutavad siin ka Lehti Saag, Kristiina Tambets ja Matit Metspalu eestlaste geneetilisest ajaloost. Üsna põhjalik artikkel väga põnevate skeemide ja graafikutega. Ja muidugi on horisondis veel kõike muud, ka kõikvõimalikel muudel teadusteemadel ei ole ainult ajaloost ja geneetikast juttu, aga meie läheme hetke pärast edasi. Saate põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov. Ja nagu juba enne öeldud, katsume siis täna rääkida ajakirjanduse ja kultuuri omavahelistes suhetes ja kokkupuutepunktidest, vaadata kas neid on, kas ajakirjandus on amet, mingi kirjanduse alamliik või hoopis teatud äri ja põhjus selleks annab tänane sirp kus on juttu sellest, kuidas muutub ja tegelikult Tallinna Ülikoolis on juba muutunud ajakirjanduse magistriõppe. Nimelt Tartu ülikool kaotab järgmisest aastast ajakirjanduse magistriõppe eraldiseisva kavana üldse ära hakkab toimuma magistriõppeajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal ühiselt. Tallinna Ülikoolis on 2000 seitsmeteistkümnenda aasta sügisest loodud nüüdismeedia magistriõpe ja Tartus on bakalaureuse tasemel ajakirjanduskommunikatsioon juba mõnda aastat koos ja Tallinnas on küll hetkel eraldi ajakirjanduse bakalaureuseõpe, aga suure tõenäosusega saab sellestki osa mingisugusest katus õppekavast noh, nagu me teame, eri riikide praktika ajakirjanduse õpetamisel on üsna erinev. Soomes näiteks on selline magist nii magistri- kui bakalaureuseõppes olemas. Saksamaal on olemas eraldi ülikooli lõpetanutel mõeldud ajakirjanduse kooli, aga on ka ülikoole, kus ka bakalaureuseõppes on see olemas. Eestis on seni väga palju rõhutud sellele just Tartu Ülikooli ajakirjanduse peale. Aga samal ajal noh, tundub, et siiski päris nii-öelda probleemitus ei ole, et kui ma kasvõi meenutan seda, kuidas ma ise asusin 2010. aasta kevadel Eesti Ekspressitööle, mis oli minu esimene täiskohaga ajakirjaniku töökoht ja siis millalgi hakkasin sõrmede peal loetlema, et kui paljud minu kolleegidest on siis nii-öelda erialase haridusega ja see loetelu oli üsna lühike ja mitte kõik, kes olid ajakirjanduse erialal, ei teinud seal toimetuses jälle ka ajakirjanikutööd, vaid meelde tulebki vähemalt üks fotograafia, viska mõni kujundaja. Nii et see on selline kummaline eriala ja põhjus, miks kutsusime täna saatesse Andrei Hvostovi, on see, et lugedes siis neid sirbi, intervjuusid ajakirjanduse eriala tulevikust meenus mulle see, kuidas Andrei sina oled, et päris mitut puhku, kui sind on just kirjanikuna esinema kutsutud, kurtnud selle üle, et keeruline on see ajakirjaniku ja kirjaniku roll ühes isikus ja oled väljendanud ennast ka nii, et oleks meeldiv, kui saaks selle oja seal kirjaniku ees sulgudesse panna. Ja sina ei ole ju ka ajakirjandust erialana pinud, vaid oled õppinud ajalugu nagu minagi. Aga ometigi ma kujutan ette, et väga paljude inimeste jaoks ostad sa kõigepealt ajakirjandusega ja siis kirjanduseks. Ja paraku nii son näed mõtlengi, et paraku tõepoolest, et kui ma olen käinud siin maakondlikes raamatukogudes väiksemates kohtades inimestega vestlemas kirjaniku rollis, siis aeg-ajalt on välja tulnud see keegi publiku hulgast ütleb, et ei aja. Aga tegelikult ikka teame teid ennekõike ajakirjanikuna. Et jah, selles mõttes on, mulle mõjub kuidagi ütleme minu enese sellist kuvandit või minapilti kuidagi õõnestavalt. Sellepärast et laiustajate, et kui nüüd rääkida sellest oma baasharidusest, siis ma olen ikkagi ajaloolane ja ajakirjandus ning ajaloolase selline ajalooliseks olemine, et see on selles mõttes natuke sarnane. Et kui mõned viiakse ta kuidagi nagu graafiliselt ette kujutada, et kuidas töötab ajakirjaniku, kuidas töötab ajaloolane, kujutame etendusest püramiidi ja see püramiide ehitatakse üles faktidest siis püramiidi vundament ja siis tüvi, nad on sellised faktid, mida siis mingi kihvt kihild laotakse üksteise peale. Toimub selline süntees, toimub analüüs ja siis püramiidi tippu tuleb siis kuldne muna. Järeldus. Mingi ära tõestatud asi, et vot peaministriks tegi seda või teinud seda ajakirjanduse puhul või siis lähema ajaloolasena kasvajat valdasar russo, need oli eestlane või olnud eestlane. Et see järeldus siis noh, nagu ehitatakse sellise soliidse püramiidi tippu. Kirjanduses on kõik täpselt, mõnikord vastupidi, sama püramiid keeratakse teistpidi, tab romaan võib alata, sellest, see algidee üldse võib tekkida sellest mingist sellisest ühest emotsioonist, ühest väiksest faktikesest, mingist pildist, mis sa oled kusagil näinud ja rohkem polegi vaja ja sealt hakkab siis tüvitekstis hakkab sealt siis üles üles kasvama, et see tööprotsess või loomeprotsess on täpselt vastupidine. Kui sa oled nii ühes kui teises funktsioonis, kus sa oled nii ajakirjanik kui kirjanik, siis need asjad võivad natukene nagu, nagu sassi minna võivad hakata segama. Et minu kui kirjaniku põhiprobleemiks mureks ongi see, et ma aeg-ajalt, kui ma hakkan mingit teksti, kirg ilukirjanduslikku teksti kirjutama, siis paraku tekibki tunnetada, et ma nagu kirjutatakse mingi doktoritööd hirmsat moodi, näen vaeva faktide otsimisega ja nende nelises kuhjamisega kokku ja see mõjub tegelikult ilukirjandusele teinekord tapvalt. Nii et samas on ju eesti kirjanduse ajaloos peaaegu no hea küll, peaaegu kõik, mitte aga väga paljud tuntud kirjaniku trats Juhan Liivist ja lõpetades paljude teistega, praegugi elavate kirjanike hulgas oli palju ajakirjanikke. Et need kaks asja on väga sageli käinud koos, et see ajakirjandus on võimaldanud kirjutavale inimesel ikkagi siis leiba teenida sellel alal, mida ta tegelikult armastab, et loomulikult ajakirjandus ei ole ilukirjandus. Aga sa ei pea ka, ütleme siis kuskil müüri laduma. Tõsi, ta on, et tõesti Eesti kirjandusajaloos, kui vaadata üldse Eesti kultuuri loosses, ajakirjandusel on ikkagi ma ütleks, et selline nii suur roll, et raske on isegi üle hinnata selle tähtsust. Et kui me siin juba vaatame äratajate sellesse esimesest põlvest alates, siis nad kõik on olnud nii või teisiti seotud ajakirjandusega. Ja tundub, et see on kuidagi ka. Ma muidugi ei tea, ma ei tea, kuidas on see Soomes, kuidas Lätis olnud, aga teades nüüd Tšehhi ajaloolase Miroslav Frochy Ühte sellist põhjapanevat tööd. Ta uuris nimelt ida- ning Kesk-Euroopa rahvuste rahvustunde tekkimist ja siis ta on seal välja toonud siinse kandi rahvast ajaloos rahvusliku ärkamise ajaloos kolm faasi. Esimene faas, ütleme et see on siis algse impulsi saamine, mille taga võib olla üldsegi üldsegi teisest rahvusest eliit, meie puhul näiteks baltisakslased, pastorid, kes seal Herderi ideedest lähtudes hakkasid siis kuidagi maarahvast nagu üles äratama ja siis teine põlvkond siis juba kohalikud, sellised mehed natukene juba haridust saanud. Mis asi, see p faase, seal toimub mobilisatsioon. Rahvuslike ideede mobilisatsioone, mobilisatsioon, tähendab, mida see tähendab ka ajakirjandust. Nii et, et Eesti, selline rahvuslik ärkamine, kõik see, see 19. sajandi, kõik need suured tunded, kogu see paatos, see on seotud ajakirjandusega, seal seda kõike väljendati. Ja, ja need inimesed, kes siis selle kõige taga olid, et nad olid tihedalt seotud ajakirjandusega. Isegi kui ma hakkasin mõtlema sellele, et mis meil siin üldse Eesti ajaloos on toimunud, siis mul tuli sellisele sellisele mõttele, et ärge nüüd naerma hakake, aga kui mõelda, kes oli kroonik Henrik ehk Läti Henrik, mis, kes nendesse kroonikakirjutaja muidugi on see tuntud selline aforism, jumala silmis on ka kirjanikud, on ajakirjanikud. Aga kroonikud on seda enam. Sest Hendrik, kui ta kirjutab oma kroonikas neid nendest sündmustest, mida ta ise on näinud nende kaasaegne ja kui ta ise pole seal mõnda asja näinud, siis ta on küsitlenud kedagi mingeid liivlased latgal, et kes tulid sealt kusagilt eestist sõjakäigult. Kroonika kaasas polnud, aga ta siis küsitleb need, kes seal käisid. Ta kirjeldab sündmusi, siis ta annab aeg-ajalt ka mingeid kommentaare, analüüse, ta töötab nagu ajakirjanik. Ja see on tegelikult kõik see, millest Henriku kroonika on see, millest Eesti, mitte ainult ajalookirjanduses. Olgu, sa oled, minu meelest saab üldse kõik algusepärase Henriku kroonika tükk tükk tükk tühja maad, mitte midagi ei toimu, siis tuleb Kreutzwald, kes kirjutab Kalevipoja seal teine tähtsündmus esimesest tähtsündmust teisest tähtsündmusest lahutab päris mitu pikka sajandit. Noh, ja siis järgmine järgmine etapp on siis, kui juba Jakobson töötab siis oma oma vööle, seab Kalevipoja mõõga ja siis ajalehe Sakala või siis ennekõike oma esimeses Isamaa kõnes, siis alustasid hirmsat võitlust kroonid Hendrikuga. Ehk siis nagu ajakirjanik omavaheline lööming teatud mõttes. No Läti Henriku puhul on see võib-olla liialdusega Balthasar sovi tegevuse ja tema edu puhul võib küll näha midagi ajakirjanduse sarnast, sellepärast et kui tema raamatust sai bestseller ja sellest ilmusid uustrükid, siis ju nõuti, et ta neile lõpupikemaks kirjutaks vastavalt sellele, mida ajastu sündmused uut tõid, nii et siin on küll mingid ajakirjanduse algeid näha. Ja selles mõttes ka, et see oli ilmselgelt kallutatud kroonika, sellepärast kirjutatud nagu ta kuidagi nagu Rootsi ütleme, Rootsi kuninga meeleheaks, aga aga mis, noh, et kui nüüd tulla Hendriku juurde veel tagasi, et, et võidakse ju öelda, et kroonika kirjutamine, et see on paljude rahvuste ütleme, ajaloo alguspunkt, et jah, aga ei pruugi tingimata olla sellepärast et kui me vaatame siin Lääne-Euroopa rahvusi, siis aja algusest alustav tekst võib-olla üldsegi mingisugune juriidiline kõik need leks saalika, kõik neil germaani tavaõigused, mis kirja pandi ja see võib olla ilukirjanduslik tekst nagu noorem vane meda nagu Rolandi laul, Nibelungide laul. Puhas ilukirjandus, selline kangelaslood, mingid epased. Aga meil midagi niisugust ei ole. Meil on see see Henriku kroonika, mille kohta ma ütlen, et seal on selliseid teatud ajakirjandusliku teksti tunnused, et kõik saab alguse nagu ajakirjandusest ja selle tõttu, et ajakirjanduse tähtsust rolli üldse eesti kultuuriloos Eesti ajaloos. Et jõua, millal selle selle tähtsust ära ära kiita. Aga ma küsiksin siis, et kui palju tänane ajakirjandus mõtleb sellele, et ta on kroonik või mõeldakse rohkem ikkagi reageerimisele sündmuste edasiviimisele, mingile teisele tasandile, või mõeldakse ka sellele, et see tekst, mille mina kirjutan võib-olla mitmesaja aasta pärast, tuleb see inimene ja ta lähtub minu tekstist kui reaalsusest. No praktiliselt ajakirjandusega kokku puutuvate inimestena me teame, et päris niimoodi see enam ei ole. Tundub, et see kriisiolukord, mis on selline kuidagi üleüldine Euroopas õhtumaailmas, et see muidugi ei jäta puudutamata ka ajakirjandust. Et minu jaoks oli nüüd üks vapustusi just hiljuti kõige võib ju arvata, et mind on raske millegagi vapustada. Aga siiski ma olin hingepõhjani siiski raputatud sellisest teatest pealkirjast, mida ma siis Postimehes nägin nüüd hiljuti ma täpselt seda praegu tsiteerida ei saa ka asja mõte oli see, et et keskkonnaministeeriumi metsanduse osakonna juhataja või juhtivametnik süüdistab teaduste akadeemiat Teaduste Akadeemia ja jutt ei ole teaduspõhine, ärkasin, see tähendab, kui ma seda lugesin, et teadvusakadeemiat võib süüdistada selles, et nende jutt ei ole teaduspõhine, siis ma jäin mõtlema, et, et noh, et me oleme kõik siin laua taga istuvad inimesed, me oleme mõne mõne kõrgkooli lõpetanud. Et tegelikult me võime oma ülikooli diplomit puruks rebida, WC-potist alla lasta, sellepärast selle pole mitte mingisugust tähtsust enam. Kas see on noh, et selle, kuhu me oleme jõudnud, et siin on nagu mingi valgustusajastu lõpp teadvusesse enam ei usu? Ta kindlatesse teadmistesse Nofaktidesse enam ei usuta. Ja kahtlemata see avaldub ka ajakirjanduses. Et kõik see minut minus hakkas tekitama väga suurt kõhedust juba 90.-te keskel see suurepärane projekt, mille nimeks oli ajaleht Post, kui te mäletate tagantjärele seda meenutatakse ka mingisugust sellist, eriti eriti ilmekalt mul varje ajakirjanduse näidet, aga kui te hakkate meenutama, kes selles ajalehes kõik töötasid omal ajal mitte ainult huligaan Juku-Kalle Raid, vaid seal oli näiteks ka töötas Lea Larin, kes on praegu ajalehe sirp tegevtoimetaja seal tööd tas Sibrits, kes on praegu Postimehe kultuuriosakonna juhataja, seal, seal oli seal veel ridamisi au, väärseid inimesi, kirjanik Teet Kallas näiteks sinna kirjutas aeg-ajalt, et kes seal kõik ei olnud, aga see lugu oli siis ju? Ei, aga see oli, see oli, kui te mäletate seda ajalehte, siis oli. Ma isegi ei oska öelda, kuidas sellist produkti sai kuidagi üldse seostada mingisugusegi ajakirjandusega isegi bulvari ajakirjandusega, kuna no Juku-Kalle on aeg-ajalt ju uhkusega rääkinud, et ta seal pool aastat, kas oli isegi tegemist kihlveoga, et ta põhimõtteliselt kirjutas ainult mingisugused välja mõeldud asju. Ja ta pidas seal vastu pool aastat, enne kui talle noh, enne kui saadi nagu jälile või talle tehti mingisugune märkus. Ja tagantjärele, eks ole, need inimesed, kes selle asjaga oli ka seotud, et isegi nadi häbeneda, seda, sellest räägitakse mingisuguse uhkusega noorpõlve, sellise nostalgiaga. Aga kui nüüd mõtlema hakata, et mida õigupoolest ajaleht Post tegi tookord 90.-te alguses või keskpaigas juba tookord me hakkasime, siis saagem seda oksa, mida, mida ma nimetatakse ajakirjanduse tõsiseltvõetav kuuseks. Kuna me teame, et naljategemine ajakirjanduses on ka eriti selles mõttes ohtlikat lollide võime naljast mitte aru saada ikkagi lõputu. Paraku, et noh, näiteks kui ma nüüd tuletan jälle meelde sellist kunagist Eesti televisioonis väga menukalt jooksnud sarja kas riigimehed, kus siis tegutses, möllas sotsiaalse sidususe minister, see oli 2010 tõesti vaimukas asi. Ja ma kunagi väga suure üllatusega registreerisin, et, et noh, et kui siis telesari oli läbi saanud, aga, aga sotsiaalse sidususe minister, keda mängistest Taavi Teplenkov, kes tegelaskuju, ta nagu ajakirjanduse veergudelt lahkunud. Ja kunagi vist kas Eesti Päevalehes ilmus temalt siis noh, selline nagu arvamuslugu, mis ilmus ka delfis ja tookord ma siis huvi pärast lugesin neid kommentaare, et teate, kui minu meelest kolmandik nendest kommenteerijatest nad üldse saanud aru, et tegemist on naljaga. Inimesed võtsidki tõsiselt seda, seda infot, mida neile justkui nagu antakse, et Eesti vabariigi valitsuses ongi olemas selline minister nagu sotsiaalse sidususe minister Hay, kuidas teda seal sõimati kirglikult sõimata? Nojah, aga see nüüd viib ikkagi ju tegelikult sinna tagasi, kust sa alustasid ka, et kui Eesti kultuuri aluseks on isegi kui me nüüd selle Läti Henriku välja jätame vaid vaatama ja tõesti meie äratajaid ja toonast tegevust, et eesti kultuuri aluseks on ajakirjandus ja see ajakirjandus on omakorda tihedalt seotud kirjandusega, sellepärast et väga paljud meie kirjandusklassikud alustasid ajakirjanikuna või tegutsesid ajakirjanikuna siis ei ole vist ka ju vaja imestada, kui Eesti ajakirjandus näiteks sedasama posti näit. Tal on ise väga Fapuleeriv ja ilukirjanduslik. Seal vist on väga loogiline järeldus praegu. Aga sellisel juhul mida see mida, mida see meie kohta näitab, mida me saame siit järeldada, et siin võiks isegi nagu nagu kuidagi nagu eesti rahvusliku psühhie kohta midagi öelda. No Priit Hõbemägi on ühes raadiosaates kunagi öelnud, et ajakirjandus on tegevus, mille eesmärgiks peab olema tõe leidmine. Ja kui väga suurelt niimoodi öelda, siis ka kirjanik iga normaalne kirjanik mõtleb tegelikult oma loomingu juures, et mis on elu mõte? See on nagu põhiküsimus, millele tuleb vastust otsida. Aga see elu mõte on tõde või saab praegu kohe samatusid, siin ei ole siin. Siin on siin on mitu võimalikku vastust anda, et ma olen ka oma elus olnud erinevatel eluperioodidel erinevaid vastaseid. Need on praegu selline periood kätte jõudnud. Jah aga kui me räägime jah, eesti kirjanikest ajakirjanikena, siis alustades kas v Eduard Vildest. No tema on võib-olla kõige kõige tuntum näide isegi. Lilleeks ole, ta oli isegi mitte lihtsalt niimoodi, et noh, et ütleme, mingite vestlete jutukese kirjutaja, sellega endale elatist teenivad Eduard Vilde tuli Eesti Postimehes Karl August Hindrey ajal Taavist isekas tahtis, saadavad peatoimetajaks verinoormees 22 aastane tahtmist täis ja ta tegi tõesti surnalisti tööd sõna otseses mõttes. Sellest aastast on pärit ka nende grillimineka Juhan Liiviga, kui ma mäletan, et neil tekkis oma omavaheline tõsisem kisma, paistab, et see niisugune drillimine on ka algusest saadik käinud kuidagi ajakirjanduse juures, et erinevad kas on siis tõesti alati olnud niimoodi, et erinevad leerid ajakirjanduse veergudel ütlevad oma ikkagi nendesamade tõekspidamiste üle mida nad usuvad Üheks olevat ja mis on ju tegelikult ka tänast ajakirjandust iseloomustav erinevate noh, tähendab see tõejärgne ajastu vist ei ole väga õnnestunud mõista, et pigem on jah nagu küsimus mingites vale faktides, aga ikkagi ju ajakirjanikud üritavad ju jätkuvalt võidelda selle teabe edastamisest, mida nemad tahaksid näha tõele lähemal olevana. Jah, et eks see kõik saab alguse Jahjuva Johnson'ist ning Jakobsonist, aga tegelikult see ju Eesti vabariigis sõjaeelses, et see kõik rõõmsasti jätkus, et kui ma olen neid omaaegseid ajalehti lugenud, siis seal oh jumal küll, seal ikka juhtkirjades pannakse üksteisele lajatatakse kusjuures ongi, minnakse väga isiklikuks ja seal on noh, et nagu üks ühe ajalehe peatoimetaja sõimab, teise ajalehe peatoimetajad. Vot vot selline elu käis, et selles mõttes see, mis meil meil praegu toimub, Eesti ajakirjanduses, see on ikkagi suhteliselt leebe. Aga jah, selline omavaheline nagu mingisugune vimmakiskumine ja maailmavaateline jagelemine, et tundub, et see on selline väga-väga iseloomulik meie komberuumile. Nojah, sellest, mis ajakirjandus või täpsemalt, mis ajalehed on või ei ole, hakkab meile kohe laulma Viljo Tamm. Nimelt leidsin sellise toreda loo nagu ajaleht, mis väga kriitiliselt vaatleb tänapäeva kirjandust. Ja kuulame siis, mida lauljal on öelda. Olin käinud kuskil koomas. On ikka. On pakad röövinud poodi saab olla. Paari Iisraeli on jälle Leivooni. On Polli. Promill. Hüdru Liiva. TänavaEi paljal. Väljas. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov. Kuulasime siia vahele Viljo Tamme bändi lugu ajalehte ja kui saate esimeses pooles rääkisime päris palju tõesti sellest, mis ajakirjandus on või ei ole ja kus asuvad tema juured siis tegelikult soovitan siia kõrvale kuulata ka 24. jaanuaril eetris olnud Porteri tundi, kus Kaja Kärner vestleb saatekülalistega just ajakirjanduseetikast, et ei hakka seda saadetavast kordama. Aga katsun ikka tagasi minna selle juurde, et mil määral siis on Eestis või ka üldisemalt ajakirjandus seotud kirjandusega, sest et iseenesest ju kasutatakse justkui sama relvakeelt. Aga ma nalja pärast, täna hommikul lehitsesin kodus ka 1822. aasta Brok house'i entsüklopeediat, kus on olemas selline artikkel nagu Jurnaal, seal ei ole eraldi ajakirjanduse kohta käivat artiklit. Ja surnooli kohta tuuakse välja niimoodi väga kahetised seisukohad. Tegu on üldse ajastule omaselt äärmiselt hinnangulise entsüklopeediaga ja seal öeldakse, et kui surnoolid saavad küll kultuuri erinevatesse klassidesse viia, siis samal ajal nende ohte seisneb selles, et inimesed loevad igasugust jama ja lähevad ringiga mööda teadusest ja eelistavad kergemeelsemaid tekste lugeda. Ma ei tea, kas meil selle teadmisega midagi peale hakata peale tõiga, et 200 aasta jooksul ei ole mitte midagi muutunud ja need probleemid on samad ja võib-olla isegi nüüd tänapäeval teravamaks muutunud. Eriti kui tänapäeva meedia vahendid võimaldavad justkui igaühel olla ajakirjanik. Aga kogu asi keerleb ikkagi ka siin sellesama keele ümber keelt kasutab, ajakirjanduskeelt kasutab ka kirjandus. Žanrei saate alguses rääkisid sellest, et töömeetodid on kirjanikul ajakirjanikul justkui vastupidised. Aga kuidas on selle keele kasutamisega, kas see on ka midagi sellist, kus siis, kui sa lakad olemast ajakirjanik ja hakkad ilukirjanduslikke tekste kirjutama, siis sa pead mingeid teise keelekasutusele võtma või või siin siiski äkki üks toetab teist. Mul tuleb kohe praegu jätta paratamatult Mart Kadastik, kes oma elu olnud teisel poolel on osutunud viljakaks kirjanikuks ja siis need, kes on võtnud tema teksti kiita toovad välja selle, et et annab tunda ajakirjanduslik kogemus, et vaat kus ikka oskab inimene nagu selgelt mõtteid edasi anda ja kõik on seal niimoodi loogiliselt esitatud ja mis tegelikult ei ole nüüd hea ilukirjanduse puhul, need kõige olulisem mõtted võivad olla ka sellised väga hajusad, hämarad Nad võivad olla isegi just just just see, mis, mis, mis tagab selle ilukirjandusliku tekstina nii-öelda kvaliteedi. Ma pigem ikkagi pigem, et need need asjad hoiaks lahus. Nii et selles mõttes on tõesti hästi huvitav, et need Eesti suured kirjanikud, kes olid ajakirjandusega seotud et kuidas nad suutsid ennast siiski no mitte lasta ennast ära rikkuda sellest. Tammsaare on selle koha pealt minu jaoks ikkagi hästi hämmastav näide, et ma olen noh, tema tema esseistikat lugenud suure naudinguga. Ja see on hoopis teine stiil kui see, mis, mida ta rakendab kirjanikuna, et seal on nagu tegemist kahe erineva inimesega. Kuidas ta seda suutis. Samas ka selle ajakirjandusliku stiili saab ju juskui poeetiliseks võtteks võtta, et mulle meenub kohe Ernest Hemingway, kelle puhul ju öeldaksegi, et mis tegi Hemingway eriliseks, oli see, et tema stiil oli ajakirjanduslik stiil, sellised lühikesed hakivat lauset tabavad sündmust kogu aeg edasi viivad et kui autol on järjekindel ja kui ta on, ütleme, siis võimekas keele kasutajad, siis ta võib teha sellest ka oma tugevuse. Mina võin ka enda koha pealt öelda, et minu meelest ajalehes töötamine on pistik. Selline keeleteritamise kogemus õpetab keelt tähelepanelikult vaatama rohkem vaatlema keelt kui instrumenti, mitte uppuma iseenda ilu kõnelisuse võludesse, mis on äärmiselt eksitav. No kui me räägime sellest, et kuidas oma seda keeletaju kõige paremini, et treenida, siis tõlketöö on võib-olla isegi veelgi tõhusam. Veel jubedam. Aga ma saate alguses sõnastasin küsimuse, et kas siis ajakirjandus on amet või mingi kirjanduse alamliik või, või tuleks seda lihtsalt vaadelda ühe ärina paljude teiste seast, siis see on selline küsimuse asetus Andrei sinu meelest õigustatud või, või ongi tegu nähtusega, millel ongi erinevaid. Tahke siin jälle, kui hakata võtnud ma siin enne enne vist viskasin ühe sellise kahtlase õhku, et kas praegu on valgustusajastu on lõppemas seoses sellega, et teaduste akadeemia justkui väidetavalt võib ka ebateaduslikult argumenteerida aga siis alguses valguses ajastu, millega, kuidas ja millal ta algas alguses Prantsusmaal ta pannakse kusagile 18.-sse sajandisse ja näiteks prantsuse valgustus on väga-väga tihedalt seotud ajakirjandusega üldse sellise asja nagu ajakirjandus tekkega Prantsusmaa monarhia tiiva all. Mul mul on tunne, et mul on tunne, et see kõik on kuidagi ikkagi väljaspool kirjandust olev asi kuigi jälle samas, et, aga mis üldse on väljaspool kirjandust, et siin võib filosofeerida nii ja naapidi. Aga mul on tunne, et nii Prantsusmaa, ütleme, kui ka võtta seda, et mis meil siin Eesti ajaloos toimusid siiski ajakirjandus, see oli mingisugune võitlusvahend, see oli mingi poliitiline relv, millega siis nad uuenduste ihalejad võitlesid vana korraga nii Prantsusmaal kui ka siin Eestis, noh, Eestis ei võideldud, eks ole. Jakobson ja teised Nad ei võidelnud siis mitte tsaarivõimu vastane võitlesid baltisaksa aadlike ülemvõimu vastu. Aga samamoodi on ju teatud perioodidel Eesti ajaloos ka ilukirjandus olnud poliitilise võitluse vahend mõeldes kasvõi sedasama ärkamise aja tolleaegse kirjandusloomingu peale, aga mõeldes ka hilisema aja näiteks Jaan Krossi ajalooliste romaanide peale, need on ikkagi selgelt poliitilise sõnumiga või, või ütleme, kui poliitiline kõlab liiga teravalt ühiskondliku sõnumiga tekstid. Te võite minuga siin praegu väga ägedast mitte nõustuda, aga kui me räägime kirjandusest kui poliitilise võitluse relvast, siis ega see kirjandusele tegelikult nagu kasuks ei ole tulnud. Et need teosed, mis on sellise noh, väga suure mõjuga olnud poliitilise mõjuga, et siis kui see poliitilise võitluse häda hädavajadus ära kaob, siis need teosed ei pruugi enam üldse nagu järgnevatele põlvkondadele midagi tähendada. Et ajakirjandusega nüüd hoopis kuidagi teistmoodi, et vaata ei peagi kestma läbi aegade, vaid vaid ta ongi nüüd ja praegu tähendab mõjuma. Aga kas kirjanduse probleem või mure praegusel ajal ei ole mitte ka see, et kirjanduspiirid on küllaltki hajunud, et meil, et meil on juba raske tõmmata seda piiri, kus algab ilukirjanduslik tekst ja lõpeb ajakirjanduslik tekst või vastupidi, et meil on väga kergekäeliselt, minu meelest ju nimetatakse kirjanduseks enam-vähem iga sugustki teksti, et vanasti oligi kuidagi tekst oli mingi erinev asi aga praegu öeldakse tekst ka romaani kohta, ükskõik mille kohta saab öelda tegelikult tekst. Et ta ei olegi enam žanriliselt määratletav ja seetõttu on ka juba raskem öelda, et mis on ajakirjandus, mis on kirjandus, noh, loomulikult me saame aru, mis on uudislugu ja, ja mis on novell, eks ole. Aga üleüldises mõttes kiputakse nagu väga kergekäeliselt iga sugustki teksti nimetama kirjanduseks. Ja, ja igasugust teksti võidakse kirjutada, võin nimetada ajakirjanduseks, et seal kannad noh, täpselt, et see, see kriisiolukord, millele sa, Peeter, ta vihjasid, et et need inimesed, kes suudavad enamvähem enam-vähem kirjutada ja siis selle enam-vähem kirja pandud asjaga kusagil avaldada kusagil internetis. Et siis nad ka kuidagi niimoodi sujuvalt ühinevad, siis selle üleüldise, sellise ajakirjandusliku vooluga justkui vähemalt väga paljude inimeste arvates see niimoodi on kusjuures isegi on ju jumala jumala paraku, aga siis ka need kõik need kommentaariumid, mis seal on noh, Nendes nendesse internetiväljaannetes, kus kommenteerimine, on võimalik, et huvitaval kombel, et ka need nõnder, nõdrameelsed tekstid, et ka need justkui muutuvad korraga žurnalistikaga. Aga see on see asi, mis muidugi meid ajakirjanduses töötanud inimesi kohutavalt ärritab. Kui selgub, et kusagil inimestega kohtudes kusagil jälle kusagil maakonnas ja siis sa nendega vesteldes, siis hakkab korraga kuulma mingisuguseid täiesti pööraseid, selliseid väiteid. Küsimuse esitamisel lihtsalt tõmmatakse vaip jalge alt ära mingisuguse, täiesti hullumeelsete numbrite, hullumeelsete väidetega või siis kui sa küsisid, et kust te seda kõike olete nagu võtnud, et mis allikas on internetist lugesin ja, ja noh, ja kui see ei ole kriis, siis, siis mis veel kogu selle tegevuse tõsiseltvõetavuse on ikkagi väga suure küsimärgi alla pandud kogu kirjanduse tõsiseltvõetavust. Nii et selles mõttes kõik on kuidagi nagu väga häguseks muutunud ja aeg-ajalt ka nagu tundub, et, Aga meedia laiemas mõttes me räägime praegu kirjutatud ajakirjanduses, aga meedia laiemas mõttes tegelikult liigub ju aina rohkem visuaalsuse poole, et aina rohkem videouudiseid ja videolugusid. Et kuidas sa, Andrei, arvad, kas, kui näiteks tekstiline ajakirjandus kaobki ära või muutub tõesti marginaalseks kas see tuleb kirjandusele pigem kasuks? Aga ekskirjandusel ole ka omad omad probleemid ka pildis pildisusega, kuna väidetavasti seda räägivad mulle, pedagoogid on juba pikalt rääkinud, et koomiksi muutumine selliseks tõsiseks ilukirjanduse žanris see tähendab, et on juba vist üks põlvkond üles kasvanud, kes saavad tekstist aru ainult siis, kui seda teksti arusaamist toetab ka pildiline materjal seal kõrval. Kui pilti kõrval pole. Kui pole jutumulli, mis tuleb siis selle tegelase suust nagu enam hästi aru ei saa, millest, millest me siin üldse räägitakse. Et see on hästi huvitav, et kuidas mitte ainult Kalevipoeg ei ole ilmunud meil meil koonigsena, vaid ka mingeid ajaloo, ajaloo, raamatut või ajalooõpikud hakkavad koomiksite ilmuma. Nojaa, aga see on ainult nähtuseks kõlgeks. Nähtuse teine külg on ju ikkagi see, et ajakirjandus ühelt osalt kirjutavalt ajakirjanduselt oodatakse just ju pikemaid tekste, millega sa ise Andrei näiteks ka Eesti ekspressist tegeleda, uudiseid loeb igaüks netist, need jooksevad seal 24, seitse, aga samal ajal siiski tahetakse, et keegi kirjutaks siis lahti, mis selle uudise taga on? Ja et ma hiljuti mul oli tööalane kohustus rääkida Mihhail Hodorkovskiga, siis kui ta siin Tallinnas käis, Hodorkovski on ju ka nüüd teatud siuksed, meediaalased ettevõtmised, ta tahab luua, siis tegelikult ongi juba loonud, peakorter on kusagil Riias nüüd siis sellised vene sõltumatut meediat, mis peab siis selle Putini propagandamasinale siis niimoodi uljalt nagu kindakinda heitma. Kodorkovski mulle rääkis seda, et mismoodi publik siis võtab vastu ajakirjanduslikku toodangut. Ta kõigepealt kritiseeris BBCd, ta tõi sellise noh, venelaste jaoks hästi, ilmneb kuninga arusaadava näite Malaisia lennud, mis tulistati Ukraina kohal alla. Et kui BBC sellest räägib, siis BBC annab igakülgset informatsiooni ja see informatsioon on umbes selline. Et tõenäoliselt selle tulistasid alla Vene separatistid, aga on olemas ka selline seisukoht, et seda tegid ukrainlased, selts on BBC ning, ning selline ajakirjanduslik nagu meetod või infonserveerimine eeldab seda, et siis inimene valgustusajastu inimene, kes suudab siis fakte analüüsida, ta võtab need faktid kõrvutata, mõtleb ja teeb õige järelduse. Aga mismoodi Vene meedia töötab vene meedia, teatab nimetatud seda õiget ukrainlased ja kõik. Ja siis vene meedia väidab, et absoluutselt kõik faktid, mis on, et nad kinnitavad seda, tegid ukrainlased ja moos. Ja nüüd on, eks ole, et siis probleem on selles, et nagu Hodorkovski selle välja ikkagi reaalteadlane. Et 20 protsenti inimestest või ütleme, meediatarbijatest on üldse võimelised analüüsima ja 80 protsenti ei ole mistõttu siis ütleme, see BBC mudeleta. Ta ongi määratud kaotama. Ja Hodorkovski uus meedia, see, mis peaks siis hakkama võitlema Putiniga, et tema arvamus on selline, et, et siis ma olin nii-öelda valged jõud või siis nagu headuse poole olevad jõud. Et ka nemad peaksid hakkama informatsiooni pakendama andma, andma seda, noh, täiesti niimoodi suunatult ei ole niimoodi, et kas see või teine vaid nad, tõde on selline ja meie teatamine tõde, võtke nüüd kuuldakse et seal nagu mingisugust sellist valikuvõimalust nagu ei anta, kuna 80 protsenti inimestest noh, nagu ei suuda faktide põhjal valikut teha. Seal seal Pareto printsiip. Et see, see 20 protsenti noh, et see on väga erinevates eluvaldkondades välja toodud, et 20 protsenti on need siis kas kas teevad kogu töö ära kas annavad kogukäibe, kus on ainsad siis nagu sellised mõistlikud inimesed Nojah, aga minu meelest selle käitumise juures, mida Tarkovski siis selle tutvustas, on üks hästi suur, aga nimelt kui me teeme täpselt nii, nagu vastane teeb, siis me ei ole ju paremat, siis ongi vastane võitnud juba ehk siis riskides hea eesmärgi poole vahendeid valimata, see hea eesmärk ise ju muutub ka halvaks eesmärgiks. Ja, ja see on üks tähelepanek, mis mul oli ka teine tähelepanek on see, et see, mida venelased teevad, see on kunst, see on ilukirjandus, see on ju see, mis on kirjaniku õigus valida näiteks välja üks ajalooline tõde ja seda siis oma loomingus propageerida see, mida BBC teeb, see on ajakirjandus nagu mina seda tunnen. Kui niimoodi seda asja võtad tõepoolest, see, kuidas Vene meedia töötab, et see on selline taga väga ilukirjanduslikud meetodid on. Et see noh, täpselt see, et kui ma siin ennist proovisin kirjeldada seda, et püramiid mis on siis niimoodi noh, nagu nagu oma vundamendi peal seisab ja siis püramiidi, mis on ümber pööratud. Et algab sellest kuldsest munast ja sinna siis on midagi peale ehitatud, et teinekord jah, et see, mis, mismoodi Vene ajakirjandus töötab seal Vene Föderatsioonis, riiklik, et ta täpselt niimoodi ongi üles ehitatud. Avatku tõhustan. No aga tundub, et ajakirjandus on igal juhul ammendamatu inspiratsiooniallikas sellisel juhul, et sa oled ju ka ise kasutanud tegelikult oma kogemust ajakirjanikuna romaani kirjutamiseks. Ja kuna toimetuses ei liigu mitmesugust infot, ei ole, kuna toimetuses liigub ka väga huvitavaid inimesi, et siis siis kindlasti kindlasti ajas sinna ajalehe toimetusse või sõnu üldse on meediaväljaande toimetusse jookseb tegelikult ikkagi väga-väga erinevat informatsiooni. Teine selline õnnistus, õnnistusrikas koht on võib-olla mad ja kiirabi, kuhu jookseb ka väga palju informatsiooni ja siis võib-olla koolides õpetajate tuba. Jäävad õpetajate toast ei ole vist. Õpetajate toast ei ole vist keegi veel kirjutanud romaani. Aga ajakirjandus on eesti kirjandusse ju ikka teemana sisse tulnud, mul endal tuleb kohe, vähesin samas vestluses mainitud Teet Kallase 1988. aasta mahukas romaan, kes tõttab öisele rongile, mis on ju väga detailne sissevaade, sovjetliku, ajakirjanduse perverssed toimimisloogikasse, noh ja siis muidugi Mihkel Muti teosed, aga ka varasemale Tal on ikka ja siis Andrei, sina. Mitte unustada Toblaatorit tema Tallinna periood, et see on ju puhas, selline nõukogude ajakirjanduse ekspluateerimine kirjanduslikult, nii et võib-olla, kui me siin saate lõpus oleme jõudnud natuke sellistele lohutute tõdemus. Seda nii ajakirjanduse tulevikus, siis vähemalt see hea asi on küll ajakirjandusele omane, et ta inspireerib kirjanikke, nii neid kirjanikke, kes seal tegutsevad, kui, siis võib-olla ka neid, kes seda janti kõrvalt vaatavad. Ja kui me võtame Tammsaare tõe ja õiguse kolmas osa, siis seal on ju väga paljud asjad juhtuvad ajalehe toimetuses on kirjutatud nii asjatundlikult kahtlemata. Tammsaare on siin kuidagi nagu oma isikliku kogemuse kirja pannud ja mitte ainult sellepärast, aga, aga noh, üldse tõe ja õiguse kolmas osa on kuidagi minu arvates teenimatult nagu varju jäänud, et ma mõnikord mõtlen, et see kärpimata variantidest ma tahaks rõhutada, et on võib-olla isegi lemmik lemmikosa kogu sellest selles epo peas. Vot siis olemegi eesti kultuurile ringi peale teinud, kui ma saate alguses mainisin ära hiljuti möödunud Tammsaare 140. sünniaastapäevases lõpus jõudsime jälle sinna tagasi, et et kogu see eesti kultuur, mis ajalehtedele, kirjutavatest sageli õpetajatest, kirikuõpetajatest alguse sai on kuidagi ikkagi ka tänapäeval väga tihedalt seotud kirjutava ajakirjandusega. Andrei on, sina oled ise selle elav näide näiteks ja ja ma usun, et vaatamata sellele, et tõesti Tallinna ja Tartu ülikool teevad siin muudatusi oma ajakirjanduse õpetamisel ja nad on kahtlemata tulnud just nendest tänapäeva muutustest nii ajakirjandus kui elus üldiselt, siis ilmselt ikkagi on tänapäeval ka vaja jätkuvalt inimesi, kes seda eriala oleksid õppinud, kui, siis tõesti mitte millekski muuks, siis vähemalt selleks, et suuta pädevalt ilukirjanduslikke tekste kirjutada sellest, kuidas ajakirjandus toimib. Aga ma tänan, Andrei Hvostov selle vestluse eest. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ja saate lõppu mängime veel ühte ajakirjanduse teemalist muusikapala, selleks on Tuberkuloitedi lugu raadio kuulmiseni. Koholile läbi hais kuivad, rahunen hobust lahti, kehana pea uimane kurbus, võluv maik. Kallis ta teost sugulaskaua vastuoluks mere äärde hoovi elavad Saina vangla. Sulab. Ja ja osad on oma, ei ole. Aroom elektrotöödega, Jaguari, kõigi fännidega mõõga teemeetris, iga kuulaja-vaataja peale laid. Kra Teeaa ära igavesti. Rio igavesti rajal. Ilma raadiota mul hinge. Tema kaudu kuuleb välisilme hääl. Ilman helile painele, Kärgu, raadiosse. Kallis saatejuhi poolt ka juba kõrvad puruks pakkummega äärt. Sinu buumi. Ära raadioraua igavesti sula Roorile kolhoosnik, ajagaid. Kõigi bändidega onu, taati meetrite, iga kuulaja või vaataja saame, aitame. Raad ja ära igavesti. Ja kraana Veeaa täna iga aeti laata. Elam raadio varoomile kommuuni kajaga. Töine päev, millega vaatasime iga kuu ajaga. Hooaja koha. Ja tera AD ja. DA täna Elo ette.