Arvo Alton, teie vahel üllatate lugejaid, näiteks selle aasta alguses ilmus äkki väike luuleraamatuke Ungari kirjaniku suusar abi umbaknad millest selgus, et teie olete selle tõlkinud ungari keelest ja aga ei tea aimatagi, et kirjastus üle antud on tema jaoks veel suurem üllatus teie poolt. Masinakirjas on seda vist esialgu viis lehekülge või kui palju siin on 580 siis tähendab ligi 600 pikk romaan. Ja selle peategelaseks on äkki üllatuslikult mees 13.-st sajandist. Tšingis-khaan, mis ajendas võtma nii kauget ainevaldkonda. Lihtsalt kui ma kunagi lugesin materjale oma ühte keska asjassepuutuva jutu jaoks siis ma sattusin mingile faktile Tšingis-khaani elust, mis mind hakkas huvitama, hakkas huvitama sedavõrd, et köitise tekkis vähemalt novelli kirjutamise idee. Ja siis ma hakkasin uurima materjalile lähemalt ja sukeldusin nende sisse. Kõik see lugu kestis neli-viis aastat. Muidugi mitte pidevat uurimist, aga, aga periooditi ja asi kasvas ja kasvas kätte ja, ja võib-olla need allikad olid minust üle, matsin mind enda alla ja asi paisus nii suureks terveks romaaniks kirjutasin ma praktiliselt kolm korda agaks kuud umbes pool aastat. Jah, praktilist kirjutamisprotsessi, sest vahed olid pikad eriraamatute vahel. Ja ma tean, te külastasite ka ise Mongoolia rahvavabariiki, jah, ma käisin seal ja Kesk-Aasias olen käinud jah. Ja siis veel tuvas ja Altais ja ühesõnaga kohtades, mis ligilähedaseltki võisid märgistada mongolite liikumisteed. Kuigi see otsetee Kesk-Aasiasse neil oli pisut lõuna poolt, aga George'i ja teised läänest sõitsid ka selle maha üsna läbi, kuni kaugele põhja välja. Mongooliasse kaste vestlesite sealsete kirjanike või ajaloolased ega, või kellega? Jah, vestlesin ka. Aga ma ei ütleks, et ma nüüd sealt otsekontaktidest sain mingid faktoloogiat eriti juurde, kui, kui seda allikates aga küll sain hoopis teise pildi nendest suhtumistest kõigesse sellesse ajaloos ja, ja sellest, mida see tähendab mangolitele ja naabritele ja kuidas nad ise suhtuvad oma ajaloosse, mis on siiski üsna oluline niisuguse asja kirjutamisel ja ka omaenda suhtemääratlusele. Tšingis-khaan seda nime Me teame kõik, nii on öeldud ka teie raamatus. Ja nii see ilmselt tõepoolest on, ta on ajaloost meelde jäänud kui väga julm vallutaja. Ja nii algab ka teil, tema elulookirjeldus, sünnib väike poisslaps kelle käsi rusikasse pigistatud ja kui sinuga lahti tehakse, siis osutub, et sealt Emaiustan ta kaasa toonud vere klombi. See on nagu sümbol, seda kirjutavad mongolid ise oma eeposes ja mina võtsin ta sellisel kujul üle. Ja nii, nojah. Et niimoodi sajandite taha me muidugi ei tea, kas see nii oli või mitte. Aga ilmselt see niisuguse tulevaste veretööde sümboliks Istan mõeldud mongolid ise kirjutavad oma eeposes ikkagi Tšingis-khaani sümpaatia ka. Aga see vereklomp näiteks oli õige mitu korda ette näiteks või märgiks näiteks ka ta enda ema suus. Kui, kui see sõites teda mingite julmade tegude eest, siis rääkis ta, et näed, juba sündides olid sa selline empaatiaga tähendab, alguses Teile oma raamatus ongi näidatud, et alguses tema hakkas võitlema nagu selleks, et võitlusi enam ei oleks. Huvitav ongi see Mongoolia endid mongoli epast huvitabki singi tselluloos põhiliselt et see osa kus ta ühendas kõik tatari-mongoli hõimud ja edasi, kui ta juba seal steppides välja läks. Huvitav, üpris vähe ja sellele on ka väga vähe pühendatud lehekülgi või salme eeposes. Sõitsingi kangelastegu nagu kuidas see ühendamise lugu siis on vist nii, et sõdimine iseenesest muutus temale nagu elutööks harjumuseks ilma milleta ta ei saanud nagu enam olemas olla ja selleks, et sõdida, ta mõtles endale välja nagu ka uusi õigustusi. Sain ma õigesti aru. No ja võib-olla ka noh siis võib-olla on hea, et tänapäeval on see hulk inimesi, kes teeb kõik selleks, et oleks olemas rahulik kooseksisteerimine ja pinge lõdvendust. Et see hulk inimesi on võib-olla suurem kui teie raamatus, on nüüd Hiina filosoof. John, kes on nagu teil Tšingis-khaani vastas boonuseks. Aga kas ta vastas boonuseks? Ta lihtsalt kannab teist ideed. Ja lõpuks vastas boonuseks kõik tema naaberrahvad, eriti rahulikult. Siberi metsades elavad hõimud, kellel mingeid ekspensionistlike kavatsesin, kunagi pole olnud. Te ütlesite, et see on ei ole vastaspoolus, ameti on sellele õpetlasele pühendatud teie raamatus väga palju lehekülgi, järelikult oli teil ka huvi tema vastu suur? Filosoofilises plaanis muidugi oli ta vastandpoolus või, või kandis hoopis teist ideed ja, ja mina ei olegi võib-olla see kohtumõistja, kes nüüd ütleb, kumma ei tee, on õige eurooplased on Tšingis-khaan palju lähedasem stemaalid, tegutseja, inimene sanktsiooni põhiidee oli tegevusetus. Lugedes kõiki materjali hakkas huvitama too kauge maa talle kaugema ajalugu. Kas te kavatsete kirjutada v midagi nendest? Ei filmite maailm on küllalt suur, küllalt pisike ka muidugi, aga nüüd tahaks midagi muud uurida ja mingeid mulle täitsa tundmatuid kante vaadata. Kuigi ega ma ei arva, et, et kõik see kant on mulle nüüd käes, aga ühestki isegi juba hirmutab ära need kõiki, neid lugejaid katkenud, mida te täna kuulete? Ongi siis nagu võtmekohaks. Muide, raamatus on palju nimesid, kui kunagi seda raamatut lugema hakata, siis alguses on võib-olla selles nimederägastikus isegi raske orienteeruda. Etti loetavas katkendis palju nimesid ei ole. Tšingis-khaani nimetate tee Tšingis-khaan, Tšingis-khaan ja noh, see oli tal nagu võetud nimi, tema pärisnimi on siis. Mütsin.