Rasmus Puuri Meie väljendab sama mõtet kui tantsu ja laulupeo pealkiri, mina jään selles enam kui 100 aastat kirjutatud Anna Haava tekstis väljenduv, nooruslik protest mugavuse, konformismi ja stagnatsiooni vastu. Puur andis sellele tänapäevase rütmifarmi, ühendades kaks ajastut põlvkonda ja ma kirjutasin selle tegelikult jah, ühel õhtul, kui mul oli selline ooperi kirjutamise tsükkel oma maale ja ooperipäev oli nagu mööda, siis kuskil õhtul vaatasin, et see teksti, et võiks siis midagi proovida ja siis see sündis üsna üsna ruttu paari tunniga, nii varieeruv. Ooperi kirjutamise vahel. Sellestsamast meie vaimust oli kantud ka spontaanselt tekkinud tantsupeokontsert vihmases ja külmas Tallinnas Vabaduse platsil, kui ametlik kontsert Kalevi staadionil ilma pärast ja väiksemate piduliste huvides ära jäeti. Ma ei ole mitte midagi kunagi nii ägedad, meile. Nii lahe nagu tantsurevolutsioon tulid siia ennelise ära kõik ära, kõik tantsijad ja see on nii lahe, ei lähe ärgilise. Kuule nägele. Laulu ja tantsupidu annab vajaliku väljundi me keelele ja meelele. Mina jään ja meie aitasid välja tuua selle teo sõnumit aastal 2017. Dirigent Hirvo Surva nendib, et uute dirigentide põlvkond, kes tänavu esimest korda laulukaare all juhatasid, on üks tunnus selle traditsiooni vajalikkusest. See ongi see, et me anname ju käest kätte selle asja edasi ja teeme koos. Täna juhatas minu õpetaja. Ma olen ise puldis ja minu õpilased juhatavad, et see on nagu minu meelest õige asjade käik, tähendab käsk kätte tuleb edasi. Nii mõnigi noormees ütles mulle, et ma tulen oma pojaga laulma ja mul on praegu kooris üks selline mees, kellel põis kasvatamisest nagu kahe-kolmeaastane. Paari aasta pärast on ta juba väikestes Jukudes ja ütlesin, et mina laulan nii kaua, kui ma seal oma pojaga koos koolis laulda. Vot seal see mina jään, ma ei lähe, ma ei lähe laul juurest ära ja ma ei lähe Eestimaalt ära. Pärimusmuusik Mari Kalkun oli üks neist noortest heliloojatest, kelle lugu ka laulupeol kõlas. Mina jään otsima oma juuri, mis on Eestlastel tohutult vägevad, et meil on kõik see olemas, mida paljud võib-olla Euroopas on juba kaotanud või unustanud, kuna meil traditsioonid on säilinud palju kauem ja selle tõttu meil on ka väga suured arhiivid ja meil on võimalik üldse neid juuri tundma õppida. Laulu ja tantsupeo fenomen ongi selles ühises väärtuses, mida see pidu aina uuesti ja uuesti loob. Iga ajastu annab talle oma sisu, meil tuleb see vaid ära tunda. Veel kord, Rasmus puur minu jaoks ongi pigem see, et tuleb väga suur hulk inimesi kokku, kes on teinud enne väga ühistööd, mida nad ei ole koos teinud, vaid nad on eraldi, igaüks pingutanud sama eesmärgi nimel, aga tulevad siis lõpuks kokku. Ja nad teevad midagi, mis on kantud ainult positiivsest energiast või ainult heast, et ta ei ole vastandus millelegi vaid ta on selline asi, mis liidab inimesi. Suur kinnitab, et kunst ja looming peavadki tõstatama küsimusi, mis mõnikord tunduvad ebamugavad ja isegi valusad kuid millest ei saa mööda vaadata. Nii on ka pilvede värvide teemad, iseolemine, vabadus ja ühtehoidmine ühest küljest ajaloo peegeldus ning teisalt ka hoiatus Rasmus puur ise vaadates ja mõeldes ja mõtestades, mis, mis meil toimub, et siis ikkagi kuidagi mõte läheb sageli sinna, et, et see heaolu on nagu inimestel juba liiga liiga hea, et, et me läheme mugavaks ja me ei oska panna tähele inimlikke asju ja hakkame nendest mööda vaatama ja ja muutuma tõesti kuidagi kaotame valvsuse ja et noh, loodame, et see kuidagi ei saa meile nagu saatuslikuks mingil hetkel, et et me nagu ei näe ennast enam kaugemale.