Tänases saates saame tuttavaks metsasarve jad Ubaga. Kõigepealt ajame siis metsasarve juttu, spiriti metsasarv on, kas siis metsas puhutav sarv. Seal ongi niisugune tõepoolest, mis tekkis Anul metsas mängimiseks, siis tol ajal nimetati teda jahi sarveks. Hiljem kasutati teda posti salvena. Praegu on ta orkestris hästi kuninglik pill. Võib-olla sellepärast, et prantsuse kuningas Ludwig 13. kasutas seda pillijäneste jahil. Kui jänesed pistsid jooksu ühe jahimehe eest ära siis teises metsa servas seisis teine ja too, kes jänese silma jäi puhus seda sarve. Niisiis oli tema metsa jahisarv. Sellepärast ta ongi. Huvitav oleks kuulata seda metsasarve metsas kajab ilusasti vastu, kui puhutakse siis kuskil laante sügavuses heli sellesama teema ja seda kindlasti. Lapsed kuulsite, kui ilus kaja oli. Seal ei olegi nii väga suur pill. Ta on kokku surutud pill. Sellepärast soomlased nimetasite ära keeratud sarveks, muidu ta pikkus on noh, neli sammu pikk, siis neli meetrit kokku keeratuna on ta üks niisugune lõngakera natuke suurem, muidugi, aga hästi kokku keeratud nagu talurahvas, kerib ohjad kokku. Nii on ta singi siis rulli keerata. Eelmises saates rääkisime trompetis tromboonist trompeti ja trombooniga, oli see kõige jämedam toru, kus häälded välja tuli, oli nüüd peenem kui metsasaarel, metsasaarel on see hääle välja tulemise koht ikka päris suure, laia taldriku moodi, kohe. Ja see on, see on vaat et ligi pool meetrit lai, suurtel pillidel on ka väiksemaid, aga seda parema kõla tähendab, sest siit torust nagu ruupori nagu palju hääldajast tänavalgi marsid kõlavad ehtsalt, siis siit tuleb ka see hääl võimendatult välja. Olen vaatanud, et mõnikord orkestris metsasarvemängijad tõstavad selle pilli selle toru kohe püsti, kõrgele, niimoodi, mispärast. Pill on sellise ehitusega, et ta jääb nagu ka enda alla pilli hoides Anda madala asendiga toru. Aga kui tõstada niimoodi üle vea, nagu nagu tõstetakse piip kõrgele, kui suitsumees ta suitsu üles pahvida, siis tõstetakse ta niipea kõrgusele ja sealt siis tuleb juba selge hääl ilma erilise takistusega. Aga mõnikord telepanete käes ja torul ette, miks? Ahaa, siin ta oligi, kui me nüüd näitasime seda metsasarvehäält ja metsast tulevat kaja siis ma kätsingi selle rusikaga selle toru kinni. Ja siis ta tuligi niisugune kajasest hääli saanud vabalt torust välja ja jäi poolik hääl oligi nagu kaja. Aga mõnikord nägi metsasarvemängija ja käsi on kogu aeg. Turul ees niimoodi üldiselt ja nimi hoiamegi parem käsi on niisugune hoidmise käsi, sellega hoiame pilliasendis nuheta, suubel seisaks ja vasaku käe all on klahvid. Oinapsete küsiti ka, miks vasaku käe all klahvid ja parem käsi ei mängigi, parem käsi hoiab pilli. Teate, mis asi on selles, et vanasti oli metsasarv üldse ilma klahvideta ja parem käsi oli ainult see, mis käis kord toru sees, kord torust välja ja kuna parem käsi on üldse inimesel liikuvam, siis antis eliit kui ülesanne paremale käele. Vasak käsi hoidis pilli. Aga siis kuulsad heliloojad ja teised nuputajad. Peamiselt muidugi mängijad ise nuputasid välja veel ventiilid ehk klahvid. See on niisugused seadeldised, mille abil saab häält muuta kõrgemaks, madalamaks noh, nagu trump, et Türgi nagu te juba kuulsite. Ja siis jäigi see vasaku käel, kuna vasak käsi on pilli ümbert kinni ja sinna ka need uued ventiilidki monteeriti. Parem käsi jäi torusse ja mis sest, et meil enam ei ole vaja tihti teda nagu suruda kinni seda kõlatoru ja lahti teha ja aga nüüd ta jäi rohkem nagu pillihoidmiseks, rohkem parem käsi. Samal ajal natukene oskame sellega häälestust parandada, kui kipub häälestus kõrge olema, paneme toru sisse, käehäälestus läheb pisut madalamaks ja vastupidi. Tegelikult siis on nagu vasakuga meestel, nagu öeldakse, parema käe mees oleks õigem metsasarvemängija. Ma just mõtlesin, et kuidas see siis võimalik on, te ütlesite ennem vasaku käega hoiti Pillegija, aga nüüd peab nii hoidma kui sõrmedega mängima ka. See on küllaltki keeruline asi sest alul tehti nii, et osa pille oli juba klahvidega, osa oli veel nõndanimetatud naturaal ehk loomulikud pillid ilma klahvi deta. Aga et need toruotsad kõõla toru oleks ühes suunas orkestris istujatele meestel, sellepärast ei hakatud neid torusid nagu ringi pöörama ja bändi klahvi juurde ja Pille sammu pidi suhu. Ja pillihoid ongi niisugune ühepoolne toru on parema kaenla all ja vasak käsi on siis pillihoidja ja ka klahvide sõrmitseja. Kena mängige meile veel üks mingisugune tuttav viisikene mida võib-olla paljud lapsed on kuulnud või laulnud või ise mänginud. Seal on niisugune Mozarti teema, mida mängitakse klaveril, nimetatakse seda alle Gretuks. Nii et päris paljud lapsed pidid sile viisi ilusasti ära tundma, mida siis metsasarv sümfooniaorkestris mängib? Sümfooniaorkestris on ta niisugune lepitav pill, ta on pehme kõlaga, nagu te üldiselt olete kuulnud. Ja ta ühendab vaskpille keelpillidega, see tähendab vastile kangesti käredat, keeldusid hästi mahedad ja võib-olla nende vahel tekib mingisugune konflikt, noh, niisugune arusaamatus või väike, ütleme, tüli hõõrumine, metsasarv täidab selle vahe ära ja sulatab need kaks gruppi nii ilusasti kokku. Aga metsasarvel on ka mõnikord väga huvitav iseseisev ülesanne. Näiteks niisuguseid heliloojad nagu Beethoven kasutas seda oma sümfooniates kõigis üheksas sümfooniast. Ühe näitena võiksite võibolla kuulata Taara, Bethany sümfooniast nimetusega roika, seal on keskmises lõbusas osas, mida nimetatakse Scertsaks. Seal on kolme metsasarveansambel, kus nad nälgivad nii rõõmsalt signaalipäraselt seda huvitav kuulata. Tšaikovski orkestriteostest nimelt sümfooniast, viiendast sümfooniast, Tšaikovskit on neid kuus, võib-olla isegi tinglikult seitse seal eks Manfred kannab ka mingil määral sümfoonia imetlust. Viiendast sümfooniast metsas arvele antud teises osas hästi laulev partii, noh tähendab laulud, meloodia, see on nii kaunis ja nii pidulik ja natukene niisugune. Pühalik loob suure rahu maailma. Vast ehk oleks veel huvitav nimetada 20. sajandi helilooja nime, see on Richard Strauss. See kasutas ka metsasarve väga paljudes teostes. Ma ei tea, kas me saame seda praegu telli demonstreerida aga väga huvitav on, kui te näiteks kuuleksite kunagi tema ooperit Roosikavaler või ooperit Salomee. Seal on metsasarvel tohutult palju tööd, see hääl kostab igalt poolt välja. Aga Strausil on ka kirjutatud, mõningad sümfoonilised poeemid. Ja nimelt üks on niisugune. Võrukael kyll rull Spiegel, see on niisugune võrukael nagu meil võib-olla Rummu Jüri, võib-olla Toots näiteks Toots, täitsa õige sellelt poeemis on metsas arvele antud sisse just niisugune vigur meloodia, mis iseloomustab just selle Tootsi, ütleme teemat, seda oleks ka huvitav tunda. Mis sa seal fan, veel karakter, iseloomulik pill mõningate erisuguste kujude tegelaste iseloomustamiseks ta võib olla väga õilis, väga niisugune pehme meloodiline pill ja samal ajal siis nagu iseloomustab positiivseid kujusid või niuksed heaks kiidetud ja õiglasi kujundeid, aga ta võib olla ka mingisuguse negatiivse iseloomu väljatoomiseks. Mõni kraaksuja, vares või, või mingisugune krooksuk on või võib olla vaenulik inimene või siis metsas teeb veel niisugust häält. Niisugune pill oli siis metsasarv. Aga nüüd räägime tuubast, tuuban hoopiski suurem pill, kui see pill nüüd põrandale püsti seisma panna. Ei tea, kas seitsmeaastane poiss oleks pikem või ei oleks. No vastika pikemalt umbes nii nelja kolme, nelja aastase lapse kõrgust ja aga see pill on väga paks pill. Ja siin on nii palju torusid sees jämedate torudega, jämeda toruga eaga, vaat kuidas nad kõik keerdus siin on niimoodi, moodustavad ringe ja spiraale ja muidu ei saaks seda käsitseda, oleks samas nagu trump, et sellest oleks nelja meetri umbes niisuguse pikkusega, siis ei saaks enam üksnes strood. Vaata Kustsite sisse puhutakse, soovitaks ikka kõige peenemast otsast maid osandis, hoolik, uurikan väikese kausi kujul on nagu väike nuku kausvaid mõõdukesega millest siis on põhjas väikene auku, siis läheb natuke paksune toru ja see alguse toru on siis umbes sentimeetrise läbimõõduga. Muidugi nii suurt tuulikut meil siin stuudios ei ole küll vist ennem olnud, kui on tuubahulik, teistel pillidel nii suurt teda ei ole, mis seal suurt niisama teed. No nagu teisedki kaussuriga virisevad. Soolikad toru küljest ära võetud, aga kui toru külge tagasi panna, siis õhk hakkab minema mööda neid peenikesi torusid. Nojah, mööda neid torusid ja vastavalt millistele klappidele arutaks siis vastavalt veel mingitest torudest läbi janek torud hakkavad järjest paksenama ja siis, kui ta on läbinud kaheksa kuni 12 meetrit, vastavad, klappisin alla, vajutan siis ta väljub lõpuks toru laius. Hästi jämedast torust ja, ja see on kõige jämedam toru, sümfooniaorkestrit ja puhkpilliorkestris. Dress küll puhkpilliorkester, seal kasutatakse eriti marsi muusikas veel suurema kõla lehtriga passi instrument, tuuba, teisend, teistmoodi lihtsalt torud kokku keeratud, mis käib ümbermängija õlgade ja siis väljub see pea kohale suure kõlatoruga. Seda nihukest piljon, nimetasin Suzafoniks tema leiutaja Susa järgi. Tolle läbimõõt on juba ligi meeter, siis kõlalehtri. No ja siis veel madalama kõlaga Ei täpselt sama, täpselt sama kõrgusega ja tavaliselt isegi kukli orkestri pillid nii madalale ei anna hästi kätte, kui sümfooniaorkestri tuuba, tähendab see ainult see suur k lehtrannad nagu teravamat ja võib-olla natukene konkreetsemalt nihukese laksuga tämbrit, kui see toovat tuba natuke pehmem instrument ja kui te siin nüüd oma helikõrgusi muudate, siis vajutate siia pudeli nagu pumbad või siis enamusel tubadel on siis ventiilid, millega siis juhime õhu vastavad veel lisatorudesse lisa torusid kroonideks. Need pumbad käivad päris kergelt käberis meeldivalt. Natukene muidugi pikem kui trompetipumba, väike, aga küllaltki õlitada, siis käib. Kuulame mõnda tuttavat viisi sisele tuuba pealt. Ja päris jäme hääl kohe ei julgegi kohe küsida, kas tube veel kiiresti ka mängida saab. Noh, saab ikka vastavalt, mida on tarvis ja kui palju nüüd mängijad veenad. Nihukseid kiiremaid lõbusamaid käike saab ka muidugi. Me siin käis juba keel kiiresti nagu ka ja kõik aku. Jah, nagu ikka pillidel kiireid käike tuumaall tavaliselt on vähem kui niukseid ajusid noot. Jah, tema vist nagu mängib soliidsemaid teemasid. Kas alati soriidsemaid, kuidas nagu eeltarvidus teemad on, kas siis tõesti niuksed, laiad niukseid hästi mehelikult suursugused teemad või siis ähvardavad niuksed äikesed teemat. Missugune on kõige madalam tubal tegelikult tuuba kõige madalamad noote on raske öelda, sellesse oleneb mängijast. Natuke kahulikust, pilli otsa pannakse kõnesti, sügavad ja suure kausiga huulikud ja hästi teeninud pillimees, siis saab mängida tublisti alla, pole klaveri, ulatas kuhugi. A miile mullisupp, kontraktoi. Ta nägime. Mille juba klaveriulatusest välja? Teoreetiliselt on võimalik veel madalamal minna praktiliselt inimese kuulmise piiri peale välja. Ma pidin just ütlemegi, et need olid nii madalad noodid, et just nagu ei saanudki arugi, kas ta nüüd läks allapoole või ei läinud. Nojah, sealpooltoone on juba väga raske eristada, seal me saame öelda, kas ta häälest või mitte ainult sellisel juhul oktav on päev, siis me teame täpselt öelda, kuidas ta kõlab nagu oreliga. Kõige madalamad viled annavad väga madalaid toone, mida või üksikhaaval netis väga halvasti kuuleme. Aga kõrgelt sellinegi kõrgus, eriti kõrge, ei ole. Esimese oktavi faani umbes nii. Jälle vanad pillimehed. Nojah, see oli tegelikult Toobali nii väga iseloomulik ka. Kasutasid töötleme, romantilised eirad, ütleme Berleos ja laagriõed läksid küllaltki kõrgele, just Kunifaani. Muidugi nad tarvitasid ka teist sorti tuubasid tähendab Toobali sõna kohta isegi puhkpille mitmesuguse suurusega, see on nüüd kõige suurem tuuba kontrabasstuba meil kahjuks väiksemaid tuubasid eriti ei ole. Või kui nad ei ole niimoodi, et mida saaks professionaalid kasutanud, ei, häälestab tenor toovad välja ja bass toovad ja seal nüüd kontrabass tuuba. Kõige levinum tuga. Ja selle kontrabass tubaga te mängige sümfooniaorkestris. No missuguseid partiisid mängite tavaliselt noh, ütleme, kui niisugune soora koht just ei ole. Tavaliselt kas Topeldan kontrabassi tähendab, kui läheb asi Forteks, kui hästi tugevaks lugeja saaks ja siis lisatakse tuuba kontrabassidel ja samuti ka koostromboonidega trombooniga põletatud ikkagi siis kulminatsioonikohtades, kus asi läheb väga põnevaks tormiliseks põnevaks ja tromboonirühm on juba rühm, mis annab orkestrile maksimum kõlajõu. Ja siis koostis trumboonidega passi funktsiooni täidab Fess tuuba. Ja siis on veel jõulisem tuubad rep trombooni del jõuti jah, tuuba tähendab Ta ise Jaagu ei anna palju kõlajõudu juurde, ta on suhteliselt vaikne pill, vaskpillidega võrreldes, aga tänu tuuba olemasolu seal all nagu sellele vundamendile Justrumboonid ja trompeti metsasarvel kõlavad nagu rohkem välja. Aga tabel on ka kindlasti mõningaid niisuguseid soololõike Jah, on muidugi mitte piki nagu teistel pillid on väga pikki huvitavaid soolasite, võib-olla on tavaliselt lühikesed mõned aktilised. Näiteks võiksime tuua siin Perlasin fantastilisest sümfooniast kus on nagu viimsepäevapasunad hakkavad mängima, siis mängivad seda kaks toovat unisonis, tähendab koos pragmassenic. See sümfoonia niisugune programmiline sümfoonia, seal räägitakse väga põnevatest asjadest, nõiad on mängus ja salapärane öö ja kõik niisugused momendid sinna juurde ja siis see tuubasoolo, mida see nüüd siis tähendabki. See tähendab nagu kange ahe enne seda, eelmine aas kangelane viiakse hukkamisele marss, kus ta viiakse hukkamispaigale siis viiendas klassis. Kangelane, noh, see on tegelikult tema ettekujutuses kogu see asi. Ja siis kangelane viibib nagu nõidude peol ja siis tuleb sisse vana kirikukoraal nagu, mis tähistas keskajal nagu viimsepäeva saabumist viimsepäeva pasunaid lastele ütleme siis, et surmanojah midagi sarnast Otsime sama koha kohe orkestrist ka üles. Kuulake, kas tunnete ära? Tuuba? Võib-olla vastandiks sellele nagu mingil määral hirmsale ja traagilise teema, siis tooksin näite Šostakovitši 13.-st sümfooniast siinses neljandas osas või selle osa nimi on hirmud seal nagu hirm, mis valitseb inimeste üle. Ei tea, mis tulevik toob selle seekord ütleksin nõustuge kõhe ja natuke hirmu peale tekitav teema. Tühi, kõle. Me oleme siin kuulenud surmateemade hirmu teemat. Kas tuubaga midagi elulisemat ka on, lapsed võib-olla hakkavad isegi kartma selle muusika järgi? Mingil määral rõõmsamad ja rõõmsamaid teemasid kössoni sümfooniast pildis, ameeriklane Pariisis see on natukene käsilugu üldse ja seega siis Toobal antud koht natuke imelikum ja teistsugune nagu ei oskagi täpselt iseloomustada, kui minna, siis on. See oli niisugune igatsev teema. Küllap see ameeriklane seal Pariisis oma kodu järele igatsust tundis. Otsime ka selle kohaorkestrist üles. Ja vaiba lõpetuseks siis ameeriklase Stanford preisi mängitud variatsioonid teemale Veneetsia karneval. Seda teemat on mängitud väga mitmete instrumentidega puhkpillidest praktiliselt kõigiga alates Pico Freudist ja nüüd siis ka lõpetades tuuba, aga tegelikult on need variatsioonid kirjutatud küll trompetile kolmetile prantsuse kõige kuulsama trompeti korneti virtuoosi Rolf Arbani poolt. Ja seda siis meile esitab, nagu ütlesin, Ameerika Minnesota osariigi ülikooli puhkpilliorkestriga, selle puhkli, orkestri tuubasolist Stanford friis.