Pika-Hansu poeg, kants on orvuks jäänud. Vaatamata oma noorusele on ta mehe eest väljas. Toidab väiksemaid õdesid-vendi ja vanaema, kuid siiski hiilib puudus nende majas ringi. Olles muistse jutu järgi kuulnud, et mõnikord ööpimeduses juhtub ka imesid, otsustab Ants ühel ööl seda imet ja oma õnne otsima minna. Lumine lagendik ümberringi valgetes lumemütsidest puud ja põõsad. Suure männi otsas naksutab orav. Kuuldub rähni rütmilist toksimist. Antseks lepp metsas. Ta upitab pesast maha kukkunud oravapoja sinna tagasi ja teeb muidki häid tegusid. Selle eest saab ta loomadelt tänutäheks imepilli. Kuigi Ansson pikast teekonnast väsinud, püsib ta tuju reipana. Talle meeldib karge talvine metsa värskus. Antsu tulevad kimbutama pakasepoisid. Oma arvukusega saavutavad nad ajuti võidu kuid lõpuks läheb Antsul korda pakasepoisid minema, kihutada. Ilmub männikepimees metsavana, kes valdab kõiki loodusvarasid. Ta viib Antsu oma kolde juurde öömajale. Kolde juurest viib tee maa-alusesse võlvitud koopasse sepikotta. Kolde koopa avarates ruumides töödeldakse maapõuevarasid. Ants märkab seal sortse salapäraselt askeldamas ja märkab, et sortsid üritavad salaja näpata kulda ja kalliskive. Olles veendunud oma salasepitsuste kordaminekus, tantsivad nad veidrat tantsu edevalt, oma sabasid peos hoides ja 11 habemest sikutades. Sepikojas vihisevad lõõtsad ja pauguvad vasarat. Iga alasi juures töötab kolm väikest meest hiigelsuurte vasaratega ja nahk põlvedega. Töö on täies hoos, vahele lüüakse pisut tantsu ning siis taas tööle. Ants saab sortidest võitu. Männikepimees on otsustanud Antsu auks peo korraldada. Avaras kullatud saalis seisab pidulaud maitsvate roogadega. Kõlab fanfaari kutse, millele järgneb pidulik muusika. Kõik kogunevat pidusaal. Männikepimees tuleb nelja tütre saata. Istutakse lauda, kuhu palutakse kaant. Metsavana koputab Kuldkepiga ilmuvat kalliskivi neiud ja tantsivad oma sädelevat tantsu. Männikepimees tahab tantsule näidata ka oma tütre elavhõbedatantsuoskust. Elavhõbe tantsib meeleldi. Nüüd võtab Ants taskust oma imepilli, paneb suu äärde ja hakkab mängima. Korraga hakkavad kõik tantsima. Tants võtab marulise ilme kujunedes lõpuks üldiseks mürgiks. Kuna tantsust on kõik väga ära väsinud, võtab Ants oma imepilli ja puhub seda teisest otsast. Kõik laskuvad oma istmetele ja põrandale ning uinuvad pikkamisi maheda uneloo saatel. Ants puhub uut lugu ja uinu ja tärkavad üles. Ilus kevadsuvine, kaunis metsaäärne karjamaa. Kõik on vaikne, kuuldub vaid üksikuid metsa hääli ja lähedase oja vaikset vilinat ning karjakellahelinat. Lapsed hoiavad oma karja. See on sama koht, kus tants oma õnne otsimise radadele asus. Ta ärkab unest. Tuleb vanaema ja Ants jutustab talle oma seiklustest maa-aluste juures. Kõik see juhtus vaid unes. Muusikaline muinasjutt lõpeb tantsuvariatsioonidega. Lapsed tantsivad üle meelikult kaerajaani, moodustades sellest lõbusaid mänge nagu rahvatants, pilke mäng, ratsu mäng ja jooksumäng.