Toda jõulise näoilmega meest hüüti punapäine preester tunnustusi samasena ka siis, kui ta enam vaimulikurüüd ei kandnud. Paljudega austasid teda väärikamal sõnal suur Veneetslane. Juba ta nimigi on muusika helisevate häälikute kombinatsioon. See kõlab nagu elagu hüüdviivat, isegi veelgi kõlavamas sobingus. Vivaldi, Antonio, Vivaldi. Hilisemas eas tuli tal palju rännata, kui ta noorpõlveaastad möödusid Veneetsia kanalite kallastel. Tema isa pidas nooruses juuksuriametit, ühtlasi tunti teda mehena, kelle jõude tunde täitis nii ennast kui kuulajaid. Vaimustav viiulimäng. Too andumus ning osavus muusikas võimaldas talle peagi viiuldaja koha Püha Markuse kirikuorkestris. Ja nagu endastmõistetavalt sai siis ka poeg viiulimängus esimest õpetust isalt. Juba 15 aastasena valdas Antonio meisterlikult mänguriista ning ta leiti olevat sobiv kirikumuusikute ridadesse vastuvõtmiseks. Tavakohaselt pidi temast saama ühtlasi vaimulik, kes osaleb mitmelaadses kiriklike Stalitustes. Ent asi arenes paljuski teisiti. Antonio ei saanud koguduse meelihaaravad, missa, lugejat ega lauljat. Häält vajaliku pateetikaga kõlamast takistas bronhiaalastma. Ja kes teab, ehk selles sunnitud loobumises oligi varus võimalus, mis edaspidi lubas kiriklikust laadist erinevat muusikat luua. Õpidagi oli noormehel veel palju ka oma käe peal. Neis õpinguid on avastatud eriti Alessandro Stella mõju. 25 aastase noormehena on ta kodulinna konservatooriumi õppejõud, dirigent ja viiuliõpetaja. Tema laiemat tegevus välja märgitsedes võiks öelda maja helilooja. Esialgu ei olnud aga helilooming veel peamine, mis viis Antonio Vivaldi kuulsust võitva TÖÖ kaugemale Apenniini aladelt. Selleks sai viiulimängumeisterlikkus ja solisti võimekus kontsertidel kodumaal, Austrias, Hollandis ja mujal. Konservatooriumi seostatult maja heliloojana ja tollele ajale vajaliku kõiki oskajana algas ka Antonio Vivaldi loometegevus. Siin ilmus inspireeriv muusa vahel tegijate üllatus igatahes vahelaga tahtmisena mingile vanale tuhmunule uut sära anda vahel lihtsalt õppetüki koostamiseks. Siit algas toodang, mida väikevormidest sai hiljem loendada sadades suurvormides ooperid, oratooriumi ja palju muud. Aga mitmetes kümnetes. See oli aeg, kus naabermaades tuntuks saavad meistrid ei olnud veel kõik areenile ilmunud. Ja itaallastele juba siis osutati suurt tähelepanu. Vivaldi võidi pidada julgeks katsetajaks, kelle sule alt ilmusid uudsed muusikalised vormid sealhulgas Concerto krosso, soolopillide kontserdid, orkestri või ansambli põimingus. Helilooja võis rõõmustada, et sai kohe vastloodud oopuse enda juhatava orkestriga katseliselt kõlama panna. Välismaaperioodil sellest pikemat aega Viinis töötades sai valgile osaks nii kiitu kui hukkamõistu. Viiulimängutehnikast propageeris ta uuendusi, kuid nagu uuendusi tihti ei tahetud neid kohe vastu võtta. Küll aga märkas Johann Sebastian Bach Vivaldi uuenduste tuuma ja publitseeris tema mõningaid töid klaveriseades. Teine Saksa helilooja Johan kvants tegi agaralt Vivaldi tõidma vahest konservatiivsusest küllalt vahest ka välismaist võõristades ning tõrjudes. Ent ka Kodumaal tuhmusi valdis ära. Kirikuvõimud ei soosinud Vivaldi ilmalikku muusikat juba ammust aega. Ferrara juhtus isegi niisugune asi, et Vivaldi ooperi esitamine keelata Sära autori sõbrustamise pärast vaimulike silmis ebasoosingus laulja Anna Shironga. Vananemine võttis meistrilt aasta-aastalt paljugi ära ega toonud enam midagi asemele. See oli 1926. aasta mõnede allikate järgi 1927 kui algas Vivaldi renessanss. Nimelt õnnestus Torino heliloojal Alberto džentiilel leida ühest erakogust ümmarguselt 300 Vivaldi käsikirja nende hulgas 27 senitundmata ooperit, 56 skantaati 49 Concerto krossot ja palju palju muud. Juba leiumaht võis leidjale meelde tuletada hüüdnime suuruveneetslane. Leid üllatas kogu muusikamaailma. Mis kõige tähtsam, see sisaldas paljugi, mida barokkajastu muusika suure Bachi kõrvale üldse võis pakkuda. Koorile. Mida leiad kuulaja Vi valdis meie sajandile ehk sobiv võrdlus. Kui pakub ülevaid tundeid Bachi kujutatud gooti võlvistik ja akende vitraaž siis ei jäta meid külmaks ka Itaalia kerge marmor oma peidust äratatud mustriga. Nüüd elab Vivaldi taas kontserdisaalides tuleb seal tihtipeale meeldiva külalisena kodudesse. Meiegi meistrite vahendusel toome järgnevalt Nõukogude muusiku, dirigendi ja viiulikunstniku lehmarkisi mõtteid järgnevate helipalade kohta. Ülimalt köitev on Vivaldi laama suur kontserdiviiulile tšellole, keelpilliorkestrile ja tšembalule. Teine osa. Selles seostuvad helilooja südamest tulevad helid itaalia rahvusliku lüürikaga avaldudes niiviisi rikkuses kui õrnuses. Sama laama suur kontserdi lõpuosa allegro kohta ütleb Moskva solistide ansambli dirigent. Siin kohtame klassikalist näidet soleerivate pillide, üksteisega võistlevast mängurõõmust. Siin näitavad kõik, mida tähendab lustlik hoog küll üksikviiul, tšello, tsembalo, kogu keelpillide rühm. Helilooja teeb siin helikujundite põimingus otse silmanähtavaks lõbutseva rahvahulga ergava lõunapäikese all. Ja edasi miimi noor viiulikontserdi kohta. Vivaldi esitab end tõelise Novaatorina, niivõrd ilmekalt kõlab siinse hingus, mida me nimetame romantiliseks. Imekspandav, et juba siin avaldub see, mis eluõiguse sai alles poolteist sajandit hiljem. Juba kohtame teost, mis on hüljanud tavapärase motoorse liikumise ja rikastunud hetkeliste sekka põimuvate energia küllaste improvisatsioonidega. Millega lõpetaksime seekordse Vivaldi saate, mis algas helilooja teose aastaajad lihtsate, kuid südamlike meloodiatega, täpsemalt nelik kontserdi talve nimelise osaga tänapäevalgi paljude lemmik helindiga. Nagu kuulsime, võiks valik olla suur. Kuid loomulikult ei ole meil selleks kõik käepärast ei disko, helilindi ega muude materjalidena. Ent ikkagi, eks ka selles kontserdis Siibemolma soor, viiulile solist, olekooganud sellole solist Natalie Gutman. Keelpilliorkestrile ja tsembalale tajume kauge aja tagant mälestatava helimeistri tunnete hõõguvust esile pürgivat diviisi rõõmu ja tantsuhoogu.