Sellele pool tonnile, mida me koos teiega Raul Meel eetris täna õhtul veedame, ma panin sellise sümboolse pealkirja Raul Meelemaailm. Ma mõtlesin, et kui palju aastaid sellest tagasi on, kui me teiega kohtusime, ma ei suutnudki päris täpselt seda fikseerida. Igal juhul ma tean, et oli Teie näitus võidu väljakul-kunstisalongis. Ja teil olid seal väljas tööd ja oli väljas ka seeria Arkaadia teel, kui ma nüüd kõike õigesti mäletan. See oli hoopis teistsugune aeg, kui on praegu praegu arvatakse olevat ja me tunnetame, et aeg on vabam ja ja räägivad paljud need inimesed, kes aastaid tagasi võib-olla nii palju ei rääkinud ja ei pääsenudki rääkima. Ja ma arvan, et teie puhul on ilmselt ka niimoodi olnud, et kunstiideaalid on olnud sageli aktsepteerimata. Teie ideaalid ja, ja mänguluba on teile sageli ka andma Ta jäänud. Kas te, Raul Meel, tunnetate praegu, et meil on teisem aeg? Seda teist aega tunneb kõige paremini raadiot kuulates ajalehte lugedes, aga muidu. Sest need mehed, kes siis juhtisid, valitsesid, on paljud ikka veel juhtimas ja nad on küll põlenud halvimad mehed, nendest endistest, aga aga otsa, nii et jalad ülespidi oleks pööratud. Mina küll ei tunne ja ma ei saa ka väita, et oleks olnud absoluutselt. Mänguluab keeld mul enne oli neid inimesi, kes üritasid mind siis toetada. Neid on ka praegust, oli siis vastaseid, vastased on ka praegu. Elu on ikka olnud niisugune, et ühtede jaoks Vajan olen, on mu tegevus vajanud toetust, teiste meelest on see vaja maa pealt ära pühkida. Ega ta ometi ei ole mingit kibestumist kunagi tundnud. Omamoodi kummaline on olnud küll see, et pigem olen ma püüdnud hoida kokku jõudu selleks, et töötada, et mitte ennast kulutada pahandamiste peale. Siis on ju kõik tegelikult suhteliselt asjad. Ma ei usu, et kunstnik nüüd päriselt töötabki kellelegi meeleheaks või meelepahaks juudas. Tarveke on hoopis seletamatum ja, ja terviklikum sügavam, kui need välised välise maailma reaktsioonid selle peale need ei põhjusta töötamist. Seda küll jah, aga On muidugi inimesi loojaid, kes arvavad, et ei olegi vaja mingit niisugust ametlikku tunnustust, kuid sageli elu näitab seda siiski mingiks niisuguseks tõukejõuks või või alateadlikult siiski vaja on. No 87. aasta tõi teile siis niisuguse avaliku tunnustuse ka, kas mõjutas midagi teie ütleme siis mõttelaadis või, või oli seda teile vaja, siis? Ma ei eita, et ma rõõmustasin selle nõndanimetatud või ka ilma nõnda nimetamata avaliku tunnustuse üle. Aga ega see midagi muuda, töötanic ikka endistviisi edasi ja suhted on praktiliselt ka ikka samasugused, tegelikult ma ei tea, mis edasi saab. Aasta on sellest esimesest tribüüni peal tunnustamisest. Möödaminnes väga lühike ja mina ei mõista küll hinnata, mis edasi tuleb. Nojah, see oli graafika aastapreemia 1987. aastal ja see oli nii-öelda siis esimene autasu Eestis. Ei, ta ei olnud esimene ta oli esimene, millest juttu on olnud võimlejate kõrvale plakatipreemiat, mis kunstnike liidu omad olen saanud. Sest ma ei ole plakatit oma põhitegevuseks pidanud. Aga siiski on olnud üks üks, 73. aasta graafikapreemia Wen mille žürii määras ja mis selle tõttu siiski ka olemas oli, kuigi. Tolleaegne kultuurivalitseja, jätame parem nimed nimetamata, sest mis ma tast ikka propageerinud. Tühistas žürii otsuse, nõudes žürii otsuse ümbertegemist. Žüriiliikmed hiljem mulle üksikult selle asja pidasid vajalikuks kõik ära rääkida. Kas niisugused asjad viivad tasakaalust välja ka ometi ma tean ja tunnen teid vähede tundute samas väga tasakaalus inimene olevat. Mida te ise arvate sellest? Seda on endal ju vist võimatu ütelda, kas tasakaalus rohkem või vähem. Aga mul on olnud küll nii, et kõik need tagasilöögid keelamised, väljajätmised on täitnud mind nagu iselaadse värskuse trotsiga, et mul on veel intensiivsemalt tööd teinud, mõtelnud välja uusi lahendusi ideedele, mis on enne olnud teravamaid lahendusi. Ma ei taha sellega sugugi öelda, nüüd ata nendele keelatele, et nemad on nüüd põhjustanud minu Loomingu intensiivistumise. Aga mingi võimalus siin kuskil tagamaal siiski on, sest surve tekitab ju kõvasti surve ja kui surve on tugev, siis on. Ja kui sa ei taha ennast lömastada lasta, siis on vastusurve, minu poolt peab ka vastavalt tugev olema, ma püsima jääksime. Raul Meel, tuletame meelde neid teie loomingu aastaid, siis täna te pole kunagi kunstnikuks õppinud. See väide on jälle ka vast niimoodi, et ma ei ole läbinud seda traditsioonilist kunstikooli ei ametlikku ega mitteametlikku kellelegi juures stuudios. See on küll tõsi, aga et ma kunstnikuks õppinud ei oleks? Ei ma seda julgeks küll väita, sest igat elu nähtust, sammu igat mõtet võib ju ühendada sellega, et mul ennast valmistanud kunstnik uks olema töötuma kunstnikuna. Minu meelest see on olemuslik küsimus. Ja ülepea, ma arvan, et kunstnikuks ikkagi sünnitakse mitte ei õpita, tähendab õppida käsitööoskusi, mõtlemislaadi viisi ei ole võimalik õppida või võiks võtta. Ja ütelda, et see ei ole nagu. No ütleme, õppida võib seda meie ruumi ja aega, kõiki neid seadusi kunstis on veel midagi, mis nagu ei välja ei ole võimalik seletada nende nelja mõõtmega ja midagi peab meil umbes tulema inimeses endas olemas ei ole võimalik õppida. See tundub võib-olla tsoon idealism, aga minul on see niimoodi tundunud. Tähendab tagantjärele tundub, et oled sündimisest saadik valmistanud ennast nendeks töödeks, mida praegu teed. Kõik see, mis lapsepõlvest mäletad, kõik see töötab pidevalt kaasa. Ja siis jääbki niisugune mulje, et oledki ennast valmistanud kogu aeg. See on see tunne praegu, aga mis pani teid siis TPIsse astuma, kui nüüd tagasi mõelda? Iga asi arvatakse vahel olema kasuks, siin maailmaelus. Midagi ei saa tagasi võtta, kui kui elu käekäik on enam-vähem rahuldavalt või õnnest tunumalt teostatud või teostatav siis ju ei tarvitse mingil moel kahtluse alla, kas nüüd polütehnilises instituudis õppimine tuli kasuks või kahjuks, ma arvan, et ta tuli kasuks. Ta andis mulle mõningaid eeliseid. Mida Mulvast muidu ei oleks olnud? Aga sinna õppima minek oli põhjustatud vast sellest Et Tallinn oli vähem kui Tartu mu lapsepõlvekodule Rapla rajoonis, Rapla keskkooli ma lõpetasin. Tartus, ei olnud kedagi perekonna tuttavatest. Tallinnas oli siiski mõningaid tuttavaid, kuigi ma sain ühiselamu koha peale sisseastumiseksameid. Ja tegelikult on mulle see tehniline pool. Niisugune füüsikaline konstruktivistlik, leiutuslik. Pool käteosavuse pool. Olnud hõlpsasti nagu tulev, kättesaadav? Ma olen ennast noh, ei ole enda kohta nüüd imelik öelda, et ei ole saamatu käte poolest. Aga kunstnik kunstitöö on ka tegelikult suures osas ju kätetöö. Segasin jälle, ei ole vahet. Sirje Helme on teist kirjutanud ja ja on seal teid tsiteerinud, et te olete öelnud, et juhuslikust tegevusest sündis teil pilt. Ja siin võib ütelda nii, aga võib otsida ka nagu iga inimene võib alati leida ja otsida võimalik tuletus, käikusid või ma võimalik sõnu põhjendamiseks, et miks ta ikkagi niimoodi juhtus. Minu meelest ei ole väga üllatav, kui nüüd tagasi võtta et ma paratamatult sellele tulin. Kui ma üritasin alguses kirjutada jutustusi või suguseid traditsioonilisemaid luuletusi nagu me kõik või suur osa meist on teinud siis motakerdasin pidevalt sõna. Tähenduse täpsema määramise juurde ma üritasin sõna tähenduslik aina täpsemini määrata. Ja sageli tuli sellega visuaalne pilt sellest sõnast mind kas segama või aituma. Ja mul muutus niisuguse sujuva sorava labasemalt öeldes lobeda teksti kirjutamine raskeks või peaaegu võimatuks, motakerdusin sõnade taha. Siis ei jäänudki muud üle, kui hakata sõnale andma seda visuaalset kujundit siduma temaga. Esimesed pildid olidki ju sõnade ja tähemärkide abil tehtud. Visuaalsed kujutlused kas siis sõnast mõistest või tundest. Põhimõte skeemist. Annesust alguses muidugi romantiline, samad, hiljem objektiivsema tavalisemad. No teie tööde loomise alus ongi suures osas jutustus, nii võib ju äärida. Jah, aga mitte muidugi päriselt ta, mul on olemas niisugune paradoksaalne olukord, ma nagu oleksin kogu aeg ühe jalaga ühes valdkonnas teisega teises ja peaaegu kõigis oma tegemistes. Mis ma olen teinud, kas siis konkreetses luules või graafikas või maalis, ühendan ma nagu ikka kahte või rohkemat alget püüan käia selle piiri peal. See ei ole kunsti piiride avardamine, ma ei ole sellega nõus. Avaldamine on halb mõiste. Pigem on see iseenda uurimine ja maailma uurimine tähendab iseenda teostamine maailmas selle piiripealsest piiri päevan, tajud teravamad ja näeb nagu paremini ennast. Sain Sirje Helmet velg, tsiteeriksin tandeid ka modernseks kunstnikuks nimetanud. SÕNA modern on ju rahvusvaheliselt tunnustatud kunstitermin niisugune piisavalt mahukas mis mahutab. Mitte ainult moodsust vaid kaasaegsete vahendite kujundlik keeletarvitamist erinevatel astmetel erineva isikupära juuresolekul. Et selle vastama ei protesteeri, küll. No me teame ju, et selline abstraktne kujutamisviis ei ole sageli väga paljudele meeltmööda. Kas teid mingilgi kombel pole kunagi seganud või seganud, võib-olla on on vale sõna või tähendab võib-olla oleks õigem küsida niimoodi, et kas te olete selle peale mõelnud, et kuidas teie pilte vastu võetakse? Kui ma olengi mõelnud, ega ma ikkagi teistmoodi ei saa teha, kui ma neid suudan tajude teha. Tähendab, see on minu lahend probleemile eeskätt minu enda jaoks ja rõõmus on. Rõõmustav on siis, kui see saab mingeid kvaliteedi vajalikkuse hinnangu inimestelt ageda, kõigilt saaks nonsens arvata. Ise tõepoolest lähebki, ainult diktaator võib taotleda nisust asja, kuidas nüüd võtta abstraktne on ju peaaegu kõik meie mõttetegevus, mis me teeme? Tähendab, mõttetegevus ongi abstraktne ja kunstis on ju ka mõttetegevus teise poolena pidevalt sees. Nii et kui me nüüd päris ausalt püüame küsimusele vastata, siis abstraktsioonidest vabaks ei saa ühelgi juhul. Iseasi on see, et abstraktsionism kunstivoolude poolest mõistetakse kitsalt abstraktsionism selles kitsekunstivoolu mõttes ma ei ole sugugi, mulle peab mingisuguseid muid istme veel süüks panema. Kas seal siis minimalismi, konstruktivismi, kontseptualism, ekspressionismi, kõiki neid asju on olnud ja on siiamaani selles mõttes abstraktsionism jääb siin liiga kitsaks. Ja ega me, meie inimesed ei ole sugugi nii vaenulikud olnud abstraktsionism ei suhtes eriti geomeetrismi suhtes. See on ju tegelikult meie rahvakunstipõline traditsioon, ongi omeetrism. Mida me endale aru võib-olla ei anna, meenutagem, vaipasid meie kiri kõike niisugust taolist. Ega seal ju kui oligi inimeste loomade kujutlusi, siis nad olid ikkagi geomeetriseeritud kujudega. See tulenes tehnoloogiast, aga, aga eeskätt olid nad siiski geomeetrilised mustrid. Tähendab, ma ei ole must või kummardaja sugugi erihuviga uurija. Aga ma lihtsalt antud kohas, et meie, meie inimestele ei ole geomeetrilised kujutamise vormid sugugi kauged olnud. Ja see lühikene Euroopa plastilise kujutamisega kunst on meie traditsioonis õieti lühike. Ta ei ole pikk geomeetriline traditsioon on palju pikem. Ja kui võtta nüüd päris lihtsate ilma kunstihariduseta inimeste suhet kunstisse kes ei ole kunstivalitsejate propagandat kuulnud või seda tähele pannud või tõsiselt võtnud siis Need võtavad tegelikult seda noh, ütleme nõndanimetatud juba, sest ta ei ole ainult geomeetris geomeetrismi väga hästi tegelikult vastu küll mitte kõik inimesed, aga väga paljud mõistavad seda osastavat omale koju meelsamini kui ühte niisugust traditsioonilist ütleme, realistliku süžeega figuratiivset maali. Sest mul on tunnistanud väga paljud kümned inimesed, et et üks niisugune suurema abstraktsuse astmega pilt seinal esitab jätkuvaid küsimusi iga päev, iga päev mõistatab, mispärast on niimoodi tehtud, ta ei suuda seda lahendada. Ja see on talle ergastab. See on see, mida meil kõigil väga vaja oleks, ergastavalt tunne. Ma olen kunagi kuulnud, et kuskil Novosibirskis lugenud, et Novosibirskis olevat sel teemal tehtud üks mingisugune uurimus teadlasringkondade hulgas. Kus ülla tol ajal saadi üllatav tulemus, et teadlased eelistasid abstraktset kunsti. Teie Raul Meel tundute mulle inimesena, kes iialgi nagu ei teeks seda, mis tema loomusele Essop Enesekohaselt on võib-olla ebamugav tunnistada, et mõnesugune jäärapäine tõepoolest olen olnud ja jätkuvasti, mida vanemaks saan, seda, Seda, kuidas öeldakse, käänamatuks või juhitamatuks, ma olen muutunud. Aga ma siiski ütleksin juurde, et ma sealjuures olen püüdnud olla või võib-olla ka natuke suutnud olla tolerantne teiste loomingu suhtes ma ei ole rutanud kedagi süüdi mõistma või, või kuulutamatu, et see ei kõlba kuskile, see mees või selle töö või. Ma reeglina hoidun nendest hinnangutest isegi siis, kui ta mulle üldse ei ole vastuvõetav. Mina antud hetkel ei suuda temaga kontakteeruda. Jätame endale elu vabaduse, tähendab mina, kui ma tahan endale töö ja elamise ja mõtlemise vabadust, siis ma pean seda möönma ka teistele, see on esimene eeldus. Siis ainult siis ma võin endale võtta selle vabaduse olla tähendab niisugune, nagu ma tahan. Kui palju teil praegu on töö ja elamise vabadust, kas teil on täielik vabadus? Täieliku absoluutselt. Ja maailmas polegi midagi. Suhtelise suhteline. Määras küsimus iseolemise määras, minu meelest on seda olnud kogu aeg piisavalt. Tähendab, keegi ei ole siiski politseinik mul laua kõrvale valvama pannud või miilitsat, et ma neid ei ole nii või teistpidi tõmbaksin või üldse ei tõmbaks tähendab seda, et olen ma saanud ikkagi ainult oma suva järgi teha kunsti ennast päriselt. Ja annaks on olnud elu siiski menukalt, nii et kuna ma ei ole olnud makstav meie kultuurivalitsejate poolt kunstnik, siis siis olen ma olnud vabaga sellest mõttest kunsti tehes, et kas sa ikka läheb vastuvõtukomisjonist läbi, kas ta ikkagi vastab lepingu nendele tõlgitsemistele. Kas ma ei pea seda ümber hakkama tegema, kui ma olen kuulnud kohutavaid lugusid sellest, kuidas vastuvõtukomisjonides ka meie tunnustatud korüfeede töid. Ametnik Mul on lihtsalt ümber, on teinud, vaid nõudnud nende ümbertegemist, tähendab ma ise muidugi ta ei tee, aga näitab, et vot see koht ehk et niimoodi see korjake ära ei või või seatakse juba lepingutes ette ei usaldata kunstnikud niivõrd isegi meie Kõige kõige enam tulla austatud kunstnikke meie Akadeemikuteni välja ei usaldata lepingus nii palju, et antakse talle vaba voli, nähakse talle ettefiguuride, lippude ja kõikide asjade paigutus, et ka niisuguseid lepinguid ma olen kuulnud, kirjeldatavad ja nõutakse nende täitmist. Sellest kõigest olema vaba olnud. Jumal tänatud. Meie jutt ei saa siiski olla ilmaga selle küsimuse puudutamisest, et teil on ikka olnud rahvusvaheline edu. See on Jälle suhteline edu tõepoolest on mingisugune olnud, aga tema on meil siin kodus, on ta võib-olla mulle endale reaalsus mis on mind toetanud. Ja teinud elu huvitavamaks, elavamaks nagu vabastanud pingetest. Ja usk, et see on teisiti samasuguseid mõtlejaid, inimesi maailmas. Jääd sa teed tõepoolest tähtsat asja nagu ikkagi tahad natuke ka teiste jaoks. Ma ei tea, kas sellest natuke, aga tahad, et su töö, mis sa iseenda jaoks, et oleks ka teiste jaoks. Aga siin, meie koduse olukorra jaoks on ta ikkagi ainult kumu kuuldus mida, kas ühed tahavad uskuda, toetada Heakski, teised jälle selle vastu, sõdivad maha, teevad reaalsuse taju sellest, mis nüüd minu või teiste menutaoliste kunstnike tegevus maailmas tähendab, kuhu ta asetub, millisesse suhtesse, mis ta väärt on, seda me tegelikult õieti ei tea. Me ei ole maailmas liig, Nad ei ole näinud, lugenud piisavalt. Need andmed, mille järel üleme nüüd otsustame on väga napid ja pealiskaudsed. Ainult asjaosalistel endil on vast Natuke reaalne taju sellest asjast, aga kõik, kes jäävad kaugemale, see muutub ähmaseks. Nii palju olen ma küll aru saanud. Nojah, võib-olla tõesti sellepärast, et see on lauset legendi moodi, mismoodi alati öeldakse, et raul meil. On hinnatud mujal ja ja oma koduhindas teda siiski hilinenult. Hinnatud siiski eluajal. Ka selle hindamise tase, ma tahaksin veel võib-olla seda eelmist repliiki natukene reljeefsemaks teha või selgemaks teha, mis ma üritasin nii üldsõnaliselt vihjata ütlema, et kui kui, kui spordis on palju järkusid alates noortejärgust läheb seal kolmandate teised ja esimesed kandidaatidel, meistrit, rahvusvahelised meistrid ja suurmeistrid ja ja nende üle veel olümpiavõidud või midagi siis kunstis vastandub see süsteem ka vägagi suures piiris. See on küll turusüsteem, aga turusüsteem peegeldab ikkagi ideede väärtust ka. Ja muidugi mingisugune hädavajalik professionalism peab olema, tagaturule ei saa müüa siiski päris prahti meistriklassis tähendab vabaturu piires. Ja selles mõttes tahaks nagu igaüks meist uskuda, et see see maailma tunnustus, mis me oleme saanud, et sõltumatu need niisugustest moodidest. Sest kunstis on imelik, et näiteks New Yorgis on seitse kuni 10 aastat, galeriisid astendub, neid loetakse 1000 kuni 3000. Noh, oleneb, kui kust maalt piir tõmmata. Seal loetakse 250000 professionaalset kunstnikku, aga esimese teise astme galeriide orbiiti jõuab 1000 umbes. See konkurents on äärmiselt tugev ja karm ja moega ei tegele galeriid enam. Et kuskil ütleme neljandast klassist ülespoole. Allpool on moe moemäng. Tähendab, seal sealt ülespoole on kunstnik galeriid ja kunstimaailma. Müügimehhanismide kujundajad on seda müümist ette valmistama, et võib-olla 10, võib-olla mituteist aastat ja nad ei saa ennast moega nii kaua siduda, seda ei tea. Mood võidakse küll aidata kujundada, aga see ei ole siiski kujundatav seal stiihiline protsess aga müüakse seal isiksust, kunstniku isiksust, tema isiklikku mõtlemisviisi silmanägemist, tema mehhanismi, tema süsteemi, mis ta on välja töötanud. Ja kuidas üldse siis perspektiivi püütakse kunstnikul ju ammu ette ära hinnata, kui palju milline on tema arenguressurss. Selle järgi valitakse tegelikult ta, ma olen lugenud, on kriteerium, mille järgi Kalaristituidavad oma. Meeskonda Sid või valikuid teha. Ja päris tipus esimese teise astme galeriide hulgas ei ole meist mitte keegi veel mina ei ole ka seal veel kuigi jalg on ukse vahel ja ma ei ole olnud siiski üksi, ma pean siin veel teie seda legendi väheke parandama, tähendab, oleks ebaõige, kui kui ma ei ütleks, et meil on olnud mitu kunstnikku ikkagi rahvusvahelises tähelepanus, noh, ei maksa arvestada, et me need kõik sinna suudaksime läbi lüüa, kuigi meie oma teadmatuses, arva, melad piisab ainult ukse paotamisest ja kõik lööme läbi, nagu oleksime kõiki oodatud. Aga see on halastamatu konkurents. Ja varsti märkame, et me võime küll kõik müüa oma töid aga viime nõia müüa oma nišis. Peab, igal maailm on nii suur, et igalühel meie kunstnikest jätku postia küsimusena, vaat sellest, kus kohal, kes millise raha eest isegi raha ei ole nii tähtis kui see, kus kohal, kes kes sind ostab. Ja kunstniku enda rahulduse seisukohalt on see väga oluline, on siiski, kui tal natuke juba maailmast hakkab aimu kujunema keskus, see on suurem tähtsus kui millise raha eest täpsem, enese suhtestamise, oma koha, teadmise, oma väärtuse tundmise oma vajalik, kui sa tajumise hindamiseks väga vaja, kui me nüüd võtame selle suhte edasi. Kui me meenutame veel neid arvusid, mis mõtlesin, tähendab 250000 professionaalset kunstnikku New Yorgis ja 1000 selles esimeses ringis, siis suhe on ju tegelikult peaaegu lootusetu, kui ilma julguseta läheneda. Aga, ja aga siis siin siiski ma tahan veel ühe asja nagu rääkida algusest peale on olnud niimoodi, et kui ma üritasin tuua oma pilt näitusele, siis nagu esimesed repliigid või soovid olid, et see ei ole ikka see, et miks te määra õppige, minge kooli, tehke niimoodi ja et noh, et neid võiks viia hoopis teistele näitustele, trükitud toodete või, või mingite niisuguste asjade näitusele. Ja tähendab, selle taga oli see mõistmine nagu meiegi tuuris, noh kogu aeg on olnud, et me üritame saada maailma tasemele ennast järele tõmmata see provintsi tajumise tunne. Mina olen pidevalt, kuigi ma olen teadlik provintsist, aga psüühiliselt olen ma püüdnud ennast kogu aeg meelestada, nii et et mingit provints ei ole olemas, mina ei tunnista seda. Tähendab, ma ei saa enesekohaselt tunnistada, et molen pro vintslane Oma võimaluste ja eeskätt oma kunstniku ajuvõimaluste poolest ja see võib-olla kohatu pretensioon, aga ilma selle taotluseta või usuta ei olegi mõtet töötada. Tähendab, muidu sai teost ennast vaid üritad saada kellelegi sarnaseks, aga siis sa oled alati maas. Tähendab asi, ütleme lihtsas keeles siis on ikkagi nii, et tulemus otsustab see, kui järjekindlalt, kui oskuslikult, kui pikka aega oma joru ajad, lõpuks hakatakse sind uskuma ja tähele panema. Ja siis oled sa kui nähtus. Ja sa ei ole mitte kedagi järel teinud, vaid oled jõudnud ise sinna ühe tegijana teiste hulgas.