Keegi ei tea, kui tähtis on, et mu sünnikodutiigid pole veel kinni kasvanud. Kõik on kadunud, aga tiigid peegelduvad endiselt taevast. Ja nende peegelpind on väiksemaks muutunud. Seda surub kokku rinnuni ulatuv hein ja üha lähemale tikub põõsastik. Ent ometi ma leidsin nad üles. Ja ma usun, et kevadel, kui rohi pole jõudnud veel tärgata ning sügisel, kui niitmata hein on langenud vastu maad läigivad need kaks veetilka niisama selgelt nagu muiste. Ja nende kaldejooned on kaugele nähtavad. Aga ka suve kõrvetav kuumus pole suutnud veel tiike kuivatada. Vesi Kiilitser istuvad rõõmsalt nende kohal ja lindudel-loomadel on põhjust siin peatuda. Minule ka tähendavad nad mälestuste algust ja ütlevad, et ma seisan õigel kohal. Siit mulle vastu pilgutamata veesilmade juurest algavat need ringid mille sisse võin paigutada kõik selle, mis ma oma sünnikodust olen suutnud alal hoida. Aga võib-olla veel kedagi, kelle lapsepõlvekodu enam pole ja kes oma mälestusteringidele leiab pidepunkti mõnes kallis puuskivis või allikas niisamuti, nagu mina leidsin, pooleldi kinni vajunud tiikides. Nende tiikide juures ma nüüd seisan. Seisan kahe tiigi vahel, kisun silmad pärani näha. Ma ei liigu paigast, sest tiigid on siin, nad on alles. Ja otsekui vees, milles on visatud kivike, hakkavad mu ümber tekkima mälestuste nõrgad virvendused mis tõukavad eemale metsa ja võsa ning teevad ruumi sellele, mille koht siin on. Me käime igal aastal koos, tähendab niimoodi, et mitte igal aastal üle kahe aasta. Ema poolt sugulased tulevad kokku ja isa poolt, sugulased kumbki oma kohal ja omal ajal siin on, tähendab, minu ema poolt suguselts koos on, loobu jõe kaldal, tähendab, käritsa omaaegses talus täitsa loobu jõe kaldal ja siin on veel minu vanavanaisa ehitatud maja, aastaarv on peal, Sid, ainult nurk paistab. Siin tähendab siis käime nagu ma ükskord kellelegi või kellelegi ütlesin, et et meil oli 13 kodu, tähendab siin Eestimaal. Aga imelikul kombel me jõudsime ikka Narva jõe lähistele, siis kui lastel tuli hakata koolis käima. Nii et üks vendadest, Oskar, kes Tallinnas on praegu, see sai seal käia ja ainult mõned päevad tali, nimelt viieaastane, siis ta läks ainult teise vennaga kaasa. Aga siis tal juhtus seal viperus, tindipott läks ümber ja õpetaja pani kaks Stahli suvad enam kooli ei läinud, aga nii et alustanud on ikkagi seal koolis. Niimoodi see näete, on siin ka tänavu suvel tehtud pildikene seal samal ring sõita sõidul. Siin on niimoodi, et see on Jäneda Jäneda, noh, ütleme piirkonnas üks maja, kus ma elasin sellel ajal, kui õpetaja olin, aga siin teisele korrusele ja siin ma elasin igatahes palju aastaid. No siis edasi, vaat ma tahtsin teile just seda fotot näidata. Vot see on nüüd see Jäneda tööliskülas maja, tähendab kus mu vanemad ja kus mina ja meie perekond elas, tähendab, üheksa inimest võiks öelda ühes toas. Aga see ei olnud tol korral mitte, ma ise olen, näete nüüd praegu siin vaatan siiapoole, sest majali kahe perekonna jaoks oli ta mõeldud, aga ta välimus oli umbes niisugune nagu näiteks teine osa siin, praegu on see ilu, kõik on talle nüüd juurde tehtud. Nii et ta oli lihtsalt palkmaja sees, oli ka palgid ainult ära lubjatud. Ja muidugi ei olnud mitte eterniitkatus, vaid oli, tähendab siis säärane pilpakatus peale. Ja põõsaid ei olnud ka siis niipalju siis oli palju lihtsam, ainult need männid, missid taga paistavad, olid ka siis ja on ka praegu. Aga seened on minu nii-öelda Venemaakodunurk. See maja on minu vanaisa, maja on ainus maja, mis sellest suurest asundusest järel on. Aga ta ei ole enam selle koha peal, vaid ta on veetud, tika pessa jääma ja seal üles uuesti laotud, see oli lastekodukasutuses, läks Venemaale, tähendab, praegusel lahemaalt võiks öelda, tähendab, sealt mere äärest ja sinna ehitatakse sinna kohta praegu Lahemaa tähendab tähistatakse seda maja, kus ta omal ajal elas küünikene või õieti ait on seal alles veel ja see oli siis meie esimene kokkutulek seal, see on nüüd näha seal inimesed, kes sinna kokku tulid ja sinepit tehtama, nüüd mingisugune suur niisugune suvila moodi asi või, või peatuskoht väliskülalistele. Siin on see Venemaavanaisa maja, ainult et ta on muidugi täitsa romantik, ta oli muidugi kõrge vundamendi peale, tal oli, tal oli, tähendab õieti tähendab kollane kate peal kõiki, aga see on maha kistud, nüüd seda veeti ja teise koha peale. See on lapsepõlve lapsepõlvekodu tähendab nii. Ja eks need esimesed muljed on muidugi kõige tugevamad, võib-olla kuigi ma olin siis väikene, õige väikene, tähendab umbes seitsmeaastane, kui tulin ära ja ja ega ma nüüd väga palju seal ei mäleta, tol korral oli ju niimoodi, et metsa sees me elasime. Ega laps lapsi korral niimoodi ümber ei sõidutatud ega veetud, kui nüüd. Ta kõike võis näha ja ümbrust oma õu ja oma kodu, tähendab, see oli kõik. Aga meelde ta siiski on jäänud ja ma olen seal nüüd õige üsna. Noh, ei saa öelda tihti, aga ikka olen seal tagasi käinud mitmeid kordi ja ikka näen jälle midagi niisugust, mis tuletab meelde seda endisi endist. Nüüd on sinna väga lihtne nunna, nimelt. Endisest omaaegsest Hamburgist meie aegsest Hamburgist läheb nüüd otsetee kohe läbi minu kodu tähendab nii isegi teed minu vanaisakodu ja minu enda kodu tähendab minu isa kodu, olite kõrvuti ja vanaisa istutas sinna suure heki kuuseheki oma aia ümber, see on muidugi väga suureks kasvanud nüüd. Ja tee uus tee, mis on aetud läbi selle asunduse, kuigi asundust enam pole olemas, on ainult mets. See läheb nii läbi, et meie ja vanaisaga kohast või krundist, kuidas tol korral öeldi nii, et isegi poolekki on maha võetud, et on, nüüd võib autoga kohe plaks kohale sõita, muidu pidi minema igavese sõjamehe sealt jalgsi. Nii et jah, kolmes 13. kohas ma olen elanud ja minu ema on asunud metsa kuus korda ja seitsmeks kord muidugi, kui ta nüüd metsakalmistul sai viidud. Kuus korda hakkas metsas jälle küüntega kraapima. Kui inimene on istutanud ühe puu minu isa istutas mitu puud. Õigem oleks öelda palju puid. Ta istutas neid mitmesse kohta. Aga ma räägin praegu sellest ühest. Ma räägin niinepuust, mis pidi andma kodule nime või õigustama seda nime. Niinemäe niipidi kutsutama, meie Venemaakodu. Nii laskis isasele kirjadesse panna. Ometi ei olnud seal metsas kuude asus ainustki niinepuud. Need võis olla ehk kaugemal jõe ääres. Aga meie kodumäel kasvasid üksnes kuused, kased, haavad, lepad, küllap ka mõned pihlakad ning toomingad. Võõrama. Puid seal ei leidunud. Ent see polnud nime panemisel takistuseks. Kõik pidi uues kohas olles loodama sündima, see kasvama. Miks siis mittepuud? Miskipärast meeldis isale just see nimi, igatahes oli see talle nii armas, et ta hiljem Lehtse soosse uut kodu rajades jälle oma talu niinemäeks nimetas. Ka seal polnud ühtegi niinepuud, ka sinna pidid nad kasvama. Kuhu istutatakse seesuguseid puid, millest otsest kasu ei loodetamis, peavad ainult iluks sirgu, meie ümbrust elustama. Talumees pidi maad kokku hoidma, parkida luua ei võinud. Ta sai istutada vaid üksikuid puid hoonete lähedale ja ikka selle arvestusega, et need suureks kasvades liialt aeda või põldu varjama ei hakkaks. Ma ei tea tänini, kust minu isa tõi noori saari, Vahtreid ja niinepuid. Võib-olla olid need pärit koguneda noorusmailt Palmse erust, kus neid puid metsast leida võib. Tean vaid seda, et ta istutas need ritta õueaia äärde. Nii pidin kaunistama sissesõiduteed ja varjama aeda põhja poolt. Kui meil kodus tuli lahkuda, olid need puud vaevalt ehk mehe käsivarre jämedused kuid ometi juba hästi juurdunud ning täies elujõus. Seesugune puu ei vaja enam inimese hoolitsustega tuge. Talle aitab taeva, vihmast ning päikesest. Ma olen veendunud, et isa neile puudele tihti mõtles. Võib-olla tihemini ja suurema hellusega kui kõigele muule, mis maha jäi. Küllap ta uskus, et kui kõik hävib ning laguneb kokku variseb ning laiali kantakse sirguvad puud ometi suuremaks ja ilusamaks. Nende juured muutuvad tugevamaks, tüved jämedamaks ja kroonid uhkemaks. Ja kui mitte inimestele rõõmuks, siis lindudele annad pesapaigaks või laululadvaks. Ja mesilastele mee andjaiks. Ja niinemäe jääb ikkagi. Jänedal ma ei näe siin ju väga palju aega, sest et nad lapsena elasin seal kolm aastat siis siis läksime sealt ära edasi haiglasse. Ja nüüd tuli niisugune ring, et ma sattusin õpetajana uuesti sinna tagasi tegelikult sellesse samasse kooli, kus ma pidin hakkama koolis õppima, kui oleks veetud veel tütarlapsi, tol korral, aga just sellel aastal, kui mina sain nii keskkooliealiseks, siis enam sinna tüdrukuid ei võetud ja siis ma viidi mind hamblasse. Aga pärast hiljem ja nagu juba on teada, tähendab, sattusin sinna Jänedale jälle tagasi ja olin seal 17 aastat koolmeister. 17 aastaga jõuab üks koht saada tõesti juba kodukohaks. Noh, eks ta muidugi teatud mõttes kodukoht ja mina ei ole Jänedatunustanud. Jäneda ei ole mind ka unustanud, näete, needsamad nelgidki toodi mul jälle nüüd igal naiste või mitte naistepäeval ei ole, vaid just õpetajate päeval nad ikkagi peavad meelise kutsuvad sinna ja ma käin ka seal, aga kasvas just nii palju, kui vaja on, aga aeg-ajalt ikka. Selles viimases jutukogus on ka Jäneda inimesi. Ei saa nii nagu siis hale ei ole seal Jänedast ei ole üldse mitte midagi. Aga seal on vana venemaakodu, see lõpp, aga saad, kodukoha, inimesed on ka väga palju muutunud. Ma võiks peaaegu öelda, et ega neid inimesi, kes tol korral Jänedal elasid, kui mina seal olin, peaaegu ei olegi enam. Sest nad on kõik kas ära surnud, laiali läinud või sisse. Jah, no lihtsalt ära kadunud, neid ei olegi peaaegu 20 aastat. Ütle, mis mina siin olen juba olnud ümmargused. See on ikka lõpmata palju aega ja selle aja jooksul kaob kõik, kõik vaheldub, kõik muutub, vaatab mõnda puud mõnda mändi, seal kasvõi seal tööliskülas või nii nagu meie nimetasime tiiru linnas. See on samasugune, ei olegi muutunud ehk kas või vaatame siin aknast välja, kui me läheksime teise ruumi, siis need männid olid täpselt samasugused siis, kui me siia tulime. Kui nüüdki ikas, mis oli kõver, on kõver, mis oli kõrge pikk sihvakas on ka nüüd ja ei saa öelda, et nad oleks eriti suuremaks kasvanud. Aga inimesed kaovad ära või näiteks näete, siin paistab üks tamm selle aknal, see, kui me siia tulime. Noh, ma pean küll ütlema, et see oli siis väike, see oli umbes käevarre jämedune ladusin sinna lauavirna vastu ja ja mäletan, selle tõttu ta natuke paindus viltu ja nii ta ongi painud, viltu, kasvanud, juba suureks kasvanud, aga muidu mets on mets ja väga vähe muutub, kui teda maha ei võeta ja uuega ei asendata. Aga inimesed on kadunud. Näiteks neid õpetajaid, kes minu ajal oli, tähendab kolleegiumi kaasõpetajaid neid on ja nädala ainult ümmarguselt, ütleme neli niismann. Midagi öelda, kas nad kõige enam töötavad seal pensionärid ja töötab üks ainukene õpetaja, kes minu hääl. Selle eest on õpilastest saanud õpetaja, no ja need õpilased on kõik hallid, mitte kõik, aga juba paljud hallide peadega või juba ilma juustuta. Ja, ja kui me kokku saame, me ikka saame üsna tihti kokku, kas mõni tuleb siia või, või mõni muu põhjus on, miks me kokku jälle peame saama, mõnikord kurb, mõnikord rõõmus. Siis esialgu tundub, et nagu ei usukski oma silmi. Aga varsti näed, et nad on tama samasugused ja ja panen nad jälle sinna istuma, kus keegi istus ja ja on väga tore igatahes, aga nii ta tegelikult on. Üks nendest on praegu siin Aruküla kolhoosi esimees, teda ma näen tihti, teised on kaugemal, aga aeg-ajalt nad käivad, mõned siin ja mina tegin nüüd kaks pikemat, Reiso. Tähendab üks Pärnu poole niisuguse ring reisu, teised hakkasin Elva kandis, käisin, väga tore on oma õpilaste koos käia. Ma olen ikka huvitanud, huvitunud sellest, et tuleks kord aeg, tähendab, kus oleks mahti, et võtaks nii nagu Enno ütles, kepp kätte ja rända ja nii edasi. See on imetore ja aga ikka ei ole aega ja ma ei tea, kuhu see aeg kaob. See on ikka unistus veel kohe käia küla küla-külalt läbi ja talu talult ja ja peatuda kõigi juures seal isanipus ja seal on mõned lood niisugused, mis mis tõepoolest nagu kaugemasse aega ulatuvad. Minu isa elust on seal ja isa vanemate elus siis kui nad, kui me niisuguste rasketes olukordades võrreldes nüüd seda Eesti talupoegadele, jah, ütleme teie isa kaasaegne või selle ja tänapäeva ja no vot mina ja need tegelikult vägagi või üsnagi palju tean meie ütleme tänapäeva põllumajandusest, sest ma tõepoolest ikkagi suhtlen oma õpilastega ja tean nende elu ja nii edasi, missugune on see tänapäeva põlluinimene või töömees, maa, töömees, mitte ainult juhtvaid. Minu arvates on ta äärmiselt auvääriv inimene äärmiselt, tähendab tema on tõesti niisugune inimene, kes väärib lugupidamist. Kõik need traktoristid, kombaineri, kuigi räägitakse seda, et et noh, nende hulgas on palju viina, armastavaid ja niisugusi, kergesti töösse suhtuvaid. Ei ma tunnen paljusid. Praktoriste näiteks, kes ütlevad, et maanteed kihutades tähendab, autojuhina jääb ainult tolm järele. Aga kui ma sõidan üle põllu ja Vausis sajand, siis ma tean, mis edasi saab, eks ole, sealt hakkab vili kasvama ja kes oma masinaid nii armastavad, nii kool hooldavad, iga õhtunud puhtaks teevad ja nii edasi, nii et nagu, nagu noh, nagu oma armastuse armas tööriista tuleb armastada. Ja tõesti hinga hingega ja innuga töötavad. Kogu selle raske nädala maadles Märt kividega. Kaks vanameest oli talle abiks antud, kes kive lohistile loopisid. Aga kui juhtus ette niisugune müks, mis vanameestele vastu hakkas, haakis Märt traktori plaadi küljest lahti ja lükkas kivi traktori ette kinnitatud väikese buldooseriga liikuma. Väga tihti seda ei juhtunud, sest põld oli suurematest raudkividest juba ammugi puhastatud. Ent nii imelik, kui see oligi. Hiljaga koos, kasvas ka kive. Igal kevadel enne külvi laskis agronoom põllud lohistega üle käia ja kõik nähtavale ilmunud kivitükid ära korjata. Kui teisel kevadel Valendas maa jälle Märdil oli üsna ükskõik mis tomatetiga tegema, pidi kündma randaalima päid kive vedama. Ja tal oli komme, et mis ta tegi, tegi ta nii, et teist korda polnud vaja üle teha. Seda oli ta oma isalt või õigemini kasuisalt Peebu mäesepalt õppinud ja see oli tal kindlalt verre jäänud. Nii ei saanud ta nüüd ka säärasest kivist mööda sõita, mille nina nukales vaevalt mulla seest välja piilus. Mis veel rahulikult oleks võinud kasvada, kuni sügav künda ülespoole oleks kergitanud. Ühel kibedalt tööpäeval sattus ta just seesuguse kivi peale. Kui ta viimase koormaga kivi õunapoole tüüris, sõitis ta üle mullavalli, mis raske Kivilos val tavalisel moel kokku ei vajunud, vaid lohisti põhja kaapides. Koormast mõne kivi maha, raputas. Märt peatus, et mehed saaksid kivid koormasse tagasi visata. Ja viperused põhjust teada saada, tuli ise seda uurima. Sarviline, mis muud? See õunas vana mees, kes kõiki kive sarvilisteks sõimas, ka neid, millel sarved täiesti puudusid. Sellelgi kivil ei paistnud sarvi olevat või magasta mullas kannika nukk ülespidi. Igatahes oli see üks sääraseid vaenlasi, kellele küüntega kuidagi ligi ei pääsenud. Pikk kevadine tööpäev oli juba selja taga ja kell andis luba õhtule minna. Kumbki vanameestest ei tahtnud enam kange liigutama hakata. Sellepärast võttis Märt ise kangi ja kivinuki ümber kõndides proovis leida kohta, kuhu kangi ots pidama jääks. Seesugust kohta polnud olemas. Ainult nii palju said Märt teada, et tal siin hoopis suurema vastasega tegemist on. Kui esialgu paistis jääd mehed puhkama saaksid, otsustas ta selle kivi hommikuseks suutäieks jätta. Pealegi vaevas teda ennast kogu tolle päeva mingi eriline kärsitus. Nii et ta pidi aeg-ajalt kodu poole vaatama, kuigi teadis teda seal kolhoosi kõrghoones keegi ei oota. Ootas. Kui Märt abilised minema lasknud lohisti lahti haakinud ja seejärel oma truu ratsuga töökoja ette sõitnud polnud päev veel kaugeltki lõpul. Ametlikult asju võttes oleksid võinud käed puhtaks pesta, õhtule minna. Aga siis poleks ta olnud Peebu manner. Peebu mäe Märt nii teha ei saanud. Peebume Märdil oli tarvis oma hobule head und soovida. See tähendas seda, et ta mitu korda ümber selle pidi käima, teda hoolega vaatama siit ja sealt katsuma mutrivõtmega mõnda kohta koputama ja kontsuga pühkima. Mõnikord oli tarvis katavooti karpi avada või õliprits pigistama. Juhtus sedagi, et Märdil tuli tuju oma hobu üleni läikima lüüa. Need seal oli teisel hommikul hoopis särav nägu. Jah, isegi ehk säravam, kui esimehe Luxil. Tollel õhtul märts siiski traktorid viksima ei hakanud. Ta käis sellega küttelao juures, et hommikul poleks ajaveetmist, pühkis kabiini põranda puhtaks, lükkas lapiga suuremat tolmuakendelt, pistis võtme taskusse. Pestud garaažis kraani all käed puhtaks, seadis ta sammud kodu poole. Mõtted tiirlesid aga selle maa sisse jäänud kivi ümber, mida ta hommikul tahtis. Tere. Üldiselt ikka tuleks väga nendest lugu pidada põllumajandustöötajatest, see ei ole mitte kerge, sest see ei ole enam mitte väikene tükikene maad, nii nagu vanasti oli, mida sa saad kirkaga või kirvega või lihtsalt niisiis hobusega üles harida, see on ikka väga raske. Näete, praegu inimesed hingega püüavad, aga mis teha, kui säärane ilm? Küllap on vist jäänud vähemaks või peaaegu kadunud ka see mis iseloomustas kunagi ehk ka küllalt suurel määral eesti talupoega, see kadedus ja, ja jonni niuke üksteise peale. Ja võib-olla tõepoolest see, see on vähemaks jäänud, kuid no minul, mina näen siiski ühte halba külge meie põllumajanduse, tähendab, ütleme suurmajandi puhul. Kas see nüüd õige on, aga, aga minu arvates on paistersi mõnikord välja mõnelt, et kõik see mure ja vaev ja kuidas, kuidas vili maha peab saama ja kuidas ta ära saab, koris koristatud kipub mõnel puhul ja üsnagi tihti jääma vot mõne või mõnekümne inimese hooleks, tähendab, tema peab muretsema, et need juhtivad inimesed teavad muretsema, kuidas saaks kartulid üles, kuidas saaks vili õigel ajal maha ja nii edasi. Kas mina nüüd neid põhjusi kõike tean ja, ja võib-olla ma täiesti viltu ja valesti vaatan, aga aga üldiselt tuleb neid inimesi siiski väga austada, kes põllul ikka praegu põllule truuks on jäänud? Ma hiljuti olin koos oma ühe tütarlapsega, see tähendab naispõllumehega osakonnajuhatajad on Saaremaalt pärit. Ma ütlesin, et kas sa oled mõnikord mõelnud ka seda, tähendab, et tahaks midagi muud teha ja tahaks nii naisena nagu elada kaasest daamikuna, kui ma rääkisin hommikul vara hakata kihutama ringi õhtuni, aga ta sealjuures on niisugune väga optimistlik, väga elujõuline ja ta ütleb, et jah, võib-olla on kusagil kergem, aga ma ei kujuta ette üldse, et näiteks ma ei näe enam neid põlde, ma ei tea, mis seal juhtub, mis teises koos, kuidas see uudis ma tegelikult nüüd vilja andma hakkab ja nii edastan lihtsalt sellesse nii sisse elanud, et ei ole enam niisugune aeg, kus öeldakse, et ainult kari on naisele kuuluv ette ainult karjast võib naine rõõmu tunda, jah, ta võib muidugi seda, aga praegusel ajal tõesti on nii, et et sama hästi või naine rõõmu tunda ka sellest põllust ja viljast, mida ta maha teeb ja, või tema käsul maha tehakse või ükskõik kuidas. Ja kõigist metsa dokkadest, mis jäetakse uudismaa sisse ja need kõik rõõmustavad inimesi, tähendab, inimene oskab juba nagu olgu see siis mees või naine, ta oskab niisugust asja tähele panna, mida võib-olla meie siin toas istujad ei oskagi arvesse võtta, me võtame ainult, et on raske raske, aga seda, seda rõõmu või seda romantikat, mis seal siiski ka seda meie nagu ei oska näha. Aga ta on olemas ja see nähtavasti siis seobki neid inimesi. Ja no kui ma ütlesin jah, et kõik ei muretse, siis tõepoolest eks see on igal ajal olnud, et on ju sääraseid inimesi, kes mõtlevad, ah tühjad, ega ma nälga jää, küll minu eest hoolitsetakse. Aga ma tahaksin siiski seda, rõhutan just seda ma tahaksin, et igaüks, kes põlluga on ühendus, igaüks muretseks rohkem, et mitte ainult et ta ei jätaks niimoodi ta küll direktor või küll seal esimees või küll agronoom või noh, mis see minu asi on, jääb maha, jääb maha tühi temaga ja muidugi see ka ei ole õige, et ainult nüüd need, kes on tõesti kohe ametiga põlluga ühendatud vaid me ikka kõik peaksime muretsema natuke selle eest. Hiljuti oli siin kellegagi tähendab vägagi intelligentne inimene head ja ilusat juttu ajas, aga niipea kui käendus, jutt sellele, et vot ilmad on ikka väga olnud ja mis need vaesed põllumehed nüüd teevad, siis ta nagu pööras selja ja nagu, et ah, see pole üldse minu asi, küll mina juba poest ostad, mis mul vaja on. Umbes. Kes poleks näinud sirelipõõsast või koguni alleed, mis kevadel peale sooja vihma äkitselt õitsele puhkeb ja õhuuimastava lõhnaga täidab. Kes poleks märganud, missuguse õrna naeratusega mööduja lillade, roosade või valgete õite poole vaatab kuidas ta kõheldakse, peatub ja armud inimese hellusega õiesagaraid puudutades. Õnne otsib. Aga korraga pole see enam tähtis. Käsi teeb äkilise liigutuse praks oks praks, teine praks. Kolmas inimene läheb õiekimp süles. Aeg-ajalt tõstab ta selle üles ja surub näoõite sisse. Talle meeldivad sirelid, nende lõhn ta armastab neid. Oleks ta ainus. Oleks ta vaid ainus. Aga õitsva sirelipõõsast kõnnib mööda veel teisigi õnneotsijaid enne kui viimased õied jõuavad avaneda sirealist järelejäänud inetu tüügas. Armastus. Aga praegune kodupaik Aruküla ka metsa tehtud täiesti nii, nagu ma ütlesin, ema aitas siin ka veel kraapida seda pinda tagurpidi ja puid maha võtta. Tema enam puid maha ei võtnud, siin aga ta, aga ta väikese labidaga kaevas neid puujuuri lahti. Sest tegelikult siin ju puid ei olnud, meie ei võtnud niisugust kohta, kus puid oleks olnud. Siin oli siiski paar niisugust vana pool nädanud haaba selle platsi pääl. Aga näete, selle krundi taga on kohe park, siin on männid. Kui teisest aknast vaadata, siis meie aia tagant liikmeni. Omal ajal oli võetud siia suurem plats ja siis oli need männid kõik maha võetud siit niiet kasvasid pääl, kui me siia tulime, ainult lepad ja ja toomingad nii toomingad, et ladvad kaalid maa sisse kasvanud tähendab niimoodi risti-rästi läbi, nagu nad padri Parizon. Ja ööbikud muidugi laulsid, aga ööbikuid kahjuks enam ei ole. Ööbikud läksid ära. Nii et kui need Eerikuid tahame kuuldes peamise raudtee äärde soo lähedale minema, kus on vett ja toomingaid vilja seal siis ööbikud kuulevad, laulavad seal, ma käin oma poja poegadega ikka neile igal kevadel täiusliku laulu näitamas ja vaatamas-kuulamas. Kas Aruküla inimestest on mõned lootust kah? Kirjandusse jõud? No võib-olla jah, aga ega seda ei tohi rääkida, nii jäiga ta kunagi niisugusel kujul ei lähe, nagu ta nagu ta siin liigub ja ja on, ei tea. Ma mõtlen, et minu ajad on möödas juba, nüüd on noored, kes kirjutavad jaajaa. Sest tegelikult ma olen ju kirjutanud nii-öelda lisaaastatel või pensionärina pensioniaastatel ja nüüd juba topelt, nii et aitab. Kas te tahate väita, et praegu ei plaanita üldse ja plaanisin küll? Vägagi vägagi plaanitseb. Aga sellest ei ole mõtet enne rääkida. Ma juba nimetasin ka, et ma olen võlga suurvõlgnik oma õpilaste ees ja võib-olla kunagi kui elus jõudu ja jaksu ja kui ma oskan, võib-olla seda võlga katsun tasuda kuidagi. Aga see on muidugi väga raske ülesanne ja, ja vaevalt ma nii täies ulatuses seal teha suudan, aga võib-olla natukene.