Tänane näitleja tund on Eesti NSV teenelise kunstitegelase Gunnar Kilgas ega kes homme, kaheksandal mail saab kuuekümneaastaseks. Küsitleja on Lea Veelmaa. Näeme teiega, Gunnar Kilgas, juttu siin Eesti Raadio seitsmendas stuudios praegu. Aga ma usun, et see on teil väga mitmes kord, kui ta Eesti raadio stuudios olete. Kui te püüaksite meelde tuletada, millal te esimest korda siia majja üldse astusite töö pärast. Esimest korda siia majja maastusin. Ma võin nüüd eksida, aga see oli kas aasta 1947 või kaheksa. Ja see oli seosed ühe kuuldemänguga nimelt Nikolai Ostrovski, kuidas karastus teras dramatiseeringuga. Mina olin tookord riikliku teatriinstituudi üliõpilane teisel kursusel või kolmandal kursusel. Ja angaseeris mu tookord tookordne jaga praegune kuuldemängude näitejuht Kaarel Toom. Ja tookord ma mäletan me ei olnud mitte veel sellel korrusel, kus me praegu räägime, vaid stuudio asus tookord keldrikorrusel. Ja see oligi minu niisugune esimene ülesastumine üldse raadius. Ja sealt see kõik alguse sai. Kas võib nii öelda? No raadiotöö sai jah, sealt alguse tähendab näitlejatöö sai alguse juba aastast 1945 kui ma astusin Estonia teatri draamaõpperühma. Tol korral Estonias oli peale muusikažanrite oli ka veel draamalavastused. Ja nii et 45.-st aastast alates. Ma võin noh, lugeda nagu enda näitleja staaži algust. Me alustasime raadio juttu, kui püüaks seda veidi jätkata, et te olete ju palju raadionäitleja olnud ja raadios väga palju sisse lugenud. Aga raadionäitlejatöö, kas eeldab midagi teistsugust ka näitlejate? On siiski niimoodi vist, et paljud näitlejad võib-olla ei sobigi raadiosse esinema? Ei, seda ma ei usu. Seda ma ei usu, et nad ei sobiks, aga aga eks raadiotöö nõuab muidugi teatud kogemusi. Ja kui näitlejal täiesti puuduvad raadiotöö kogemused, siis, siis on tal muidugi esialgu väga raske. Aga et seal nüüd mingisuguseid erilisi omadusi peaks olema, seda ma ma nagu hästi ei usu. Ma olen ka väga palju raadios lugenud. Ja raadios nii kirjandussaateid lugema, ma hakkasin ka umbes juba nii 48. üheksandal aastal aga sel korral oli muidugi märksa närvesöövam see töö, sellepärast et siis olid kõik otsesaated, mitte nii nagu praegu, et loed linti ja vajaduse korral, kui sul midagi segamini läheb, läheb võid korrata, aga siis läks kõik otse niimoodi eetris. Siis oli pärast seda, kui see 20 minutit olid ära lugenud, siis olid ikka täitsa ikka päris küps. Viimasel ajal väga palju lugenud jutte raadiosse ja noh, ma olen niisugust kuulaja arvamust kuulnud, et Gunnar Kilgas oskab väga ilusti sinna jutu sisse minna ja seal on tõesti vist väga suur vahe, kes juttu läheb või kuidas tähendab kellelgi välja tuleb. Meeldiv kuulata. No ja muidugi, eks see nõuab teatud vilumust. Muidugi teatud eeldused on on nüüd kõne selgus ja, ja diktsioon ja nii nagu igal kõnelejal. Aga kõige tähtsam on seal muidugi selle mõtteviimine kuulajani ta ei nõua niivõrd niisugust näitlejaliku mängu kuivõrd mõte edasiandmist, see on minu arvates niisugune punkt number üks, mis lugejal peab olema. Kuivõrd siis. Saad teda seal neid üksikuid tegelasi karakteriseerid või, või oma häälega neid tegelasi edasi annad, see on nagu ma juba punkt number kaks. Aga kõige tähtsam on minu arvates mõtte edasiandmise selgus. Kuidas raadio suta loetaks, loete ühekorraga või olete nii professionaalne lugeja? Ühekorraga jah, ikka enam-vähem, aga, aga no eks seal vahel teinekord tuleb mingisuguseid niisuguseid tõrkeid ikka sisse ka. Huvitav asi on nii, et vahel vahel sa oled nagu vormis või vahel ei teki üldse, eks eksimusi, aga vahel ei tea, millest väsimus või mõtteväsimus või siis teinekord tuleb niisuguseid pudrutamisi ka, aga noh tänu tänapäeva tehnikale, kus me saame need välja lõigata need eksimused, nii nagu ma loodan tänasest juttu ajama. Siiski, kui ma peaksin siin eksima siis on see nüüd natukene kergem. Milline tööraadioga seoses tööst teil meenuks? Võib-olla eredamalt, praegu ma mõtlen siis kuuldemängudest? Jah no üks eredamaid mälestusi ongi see esimene töö, millest ma juba rääkisin. Paavel, Kortšaagin. Sest siis oli kõik nii uudne ja nii uus ja nii imelik ja, ja no siis olin magada igas suhtes, algaja. Ei olnud näitleja, kogemusi ei olnud, lugeja kogemusi ei olnud, ei olnud kuuldemängu näitleja kogemusi, aga, aga nüüd on neid muidugi aja jooksul nüüd nii palju tulnud teha. Ma siin mõni aasta tagasi kuskil uurisin, teil raadios on niisugune arhiiv olemas, kus, kus on märgitud palju iga näitleja või kus on. Siis oli neid juba üksjagu üle 100 aga see oli hea mitu aastat tagasi, nii et ma arvan, et neid on üks 120 vast küll või 130, eriosa, mis ma olen teinud aastate jooksul. Ja nihukest eredat mälestust ei olegi mul nagu pärast seda, nüüd ei oska praegu nimetada. Selle kõrval, et olete palju lavastanud, olete te ikka vist näitleja olla tahtnud? Mul on niisugune mulje jäänud, sest sageli ka telelavastustes. Ma nüüd ei tea, kas ma praegu eksin iseenda lavastustes olete tega näitleja olnud? Ei ole. Välja arvatud üks patutegu oli kunagi jah, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Mina ei oska samal ajal olla näitejuht, lavastaja ja ise ka midagi väga suurt teha. Ma tahtsin just küsida seda, et mul mingi niisugune tunne ütleb, et väga rõõmsasti olete nõus, kui teile mingi ettepanek tehakse, et kuskil kaasa teha näitlejana. Ja mulje õige jah, ei, mulle meeldib näitlejatöö väga ja seda enam, et ma ta praegu nüüd vähe teen, siis igasugune võimalus näitlejana esineda on mulle ja teretulnud pakub rohkem rõõmu, võib-olla kui, kui lavastajatöö. No te olite ka meie esimene filminäitleja, kas niimoodi võib öelda? Ei, niimoodi Victoria, esimene filminäitleja, ma ei osanud esimeses Eesti film, aga jaa esimeses Nõukogude Eesti filmis aastal 1947 elutsita tellis. Seal ma tegin kaasa, vaat see oli mulle tõesti ääretu elamus. Sest sel ajal ma olin kabil alles üliõpilane, midagi suuremat mänginud ei olnud teatrilaval väga saada siis filmis noh, mitte küll peaosa, aga siiski küllaltki niisugune ikka läbiv osa suur osa. Noh, see oli niisugune määratu määratu üllatus ja rõõm ja ja sellele lisandus veel see, et filmimistööjõu toimus peamiselt Leningradis olla seal suures linnas ja terves selles filmimiljöös ja ja tol korral oli see niisugune Galen filmile ja tervele meie Eesti Vabariigile nagu niisugune noh, küllaltki erakordne sündmus. Meid võeti seal Leningradis noogus 47. aastal, see oli vahetult pärast sõja lõppu, puhus elu oli veel küllaltki viletsas materiaalses mõttes. Aga meid võeti seal noh, nii hästi vastu loodi meile niisugused täiesti erakordselt head elamistingimused ja suhtuti niukse ennenägematu lugupidamisega, nii et see oli igas suhtes haruldane elamus. Kui me siin praegu juttu ajame, siis te nimetate kogu aeg niisugusi kaugeid aastaid tähendab siis, kui te olite üliõpilane? Tundub, et siis algas kohese näitleja elu kõik nii hoogsalt peale, ühesõnaga sellel alal, mida te olite valinud ja kas niimoodi hoogsalt läks ka kõik edasi. Jah, küllaltki start oli mul võrdlemisi niisugune hoogne. Sellepärast et pärast seda, kui ma 49. aastal selle teatriinstituudi lõpetasin siis määrati terve meie lõpetajate lend Võrru, seal loodi uus teater, kandis nime Lõuna-Eesti teater. Ja terve see lend, välja arvatud paar erandit, määrati sinna. Ja mind määrati sinna siis näitejuhiks, lavastajaks millegagi pärast. Ja seal ma siis täiesti noore ja rohelisena tegin oma esimesed lavastused ja mängisin muidugi ka palju, sest seal pidid kõik palju mängimusteni väike teater. Ja nii et see start oli, mul oli üsna üsna niisugune. Kiire. Kes tolleaegsest näiteseltskonnast tanud, praeguseks teatri juurde jäänud, kes Lõuna-Eesti teatris alustas? Ah, ega neid väga palju küll ei ole. No Jüri Järvet oli seal Johannes Rebane ja, ja ma pean ütlema, et tegev näitlejatena ja tead, inimestena vist rohkem ei olegi. No küll on, on niisuguseid inimesi, keskaanid töötavad ikka kunsti ja, ja, ja teatrilähedastel aladel, noh näiteks Heino Kulvere raadio kuuldemängude režissöör Ellen Alaküla veel paar aastat tagasi töötas Draamateatris. Aga rohkem seal vist testib praegu enam niisuguseid tegevaid inimesi ei ole. Ma olen sellest teatritegemise ajast kuulnud niisuguse väga romantilisi jutte. Ja ja eks ta nüüd tundub romantiline olevat, aga tookord ta nii väga romantiline ei olnud. Tähendab, Lauli romantiline Kunadile karaskule tunduvad romantilised. Aga see oli muidugi väga kitsas sõjajärgne aeg. Ja see teater loodi ka, kuidas ma ütleksin, võib-olla võib-olla pisut nii, noh, sügavamalt mõtlemata. Need eeldused, mis selles linnas kutselise teatri jaoks olid, olid, olid väga minimaalsed. Meie teatri majanduslik olukord oli väga vilets. Ääretult vilets teatri külastatavus sel ajal oli, oli väga kehv. Meil puudusid täiesti elamistingimused, esimesed paar kuud ööbisime vana puumaja põrandal kottide peal, kõik ühiselt mehed ühes ruumis, naised, teises ruumis. Ei olnud üldse mingisugust elamispinda. Teater oli kohe algusest peale võlgades, raske oli palka isegi saada. Ja läks paar kuud mööda, enne kui me saime midagi niisugust ühiselamutaolist. Ja peale selle muidugi nende tingimuste juures oli siis meil peaaegu iga iga õhtu oli väljasõiduetendused, Võru oli väike linn, see ju palju etendusi välja ei kannatanud tol korral. Ja nii, et elamistingimused olid üsna üsna rasked, aga, aga muidugi, eks ta nüüd nüüd paistab omamoodi niisugune seiklusrikas romantiline ja, ja kõik nii edasi. Ja muidugi, ega me seal nüüd nii pead norgu ei lasknud. Püüdsime teha, mis võimalik on. Ja oma meelest kandsime muidugi suurt missiooni ja olime niisugune nagu ikka noored noortele, paistab, et ainsad tõelised näitlejad, kes tõelist teatritele hakkavadki tegema ja ja nii edasi. Millisena meenub Vanemuise teatriperiood? Väga väga, väga töörohke periood. 51. aastal ma sinna läksin. Minuga üheaegselt tuli Vanemuise teatrisse ka Ants Lauter. Keda mina tundsin juba sellest kõige esimestest teatri sammudest peale 45. aastal, tema oli siis Estonia teatri kunstiline juht. Ja ma ei tea, võib-olla ka osalt tänu Lauterile, kes seal ka siis lavastas. Põhiliselt oli küll näitleja. Tänu kellele ma sain seal kohe üsna palju tööd. Nii näitlejana kui ka lavastajana, kuigi ma olin näitleja koha peal seal kogu aeg kuni lõpuni Vanemuises. Aga, aga ma tegin ka lavastajatööd ja sain üsna üsna mitmeid niisuguseid päris suuri osi üldse. Kokkuvõttes ma pean ütlema, et, et Vanemuise periood oli see ja Vanemuises mängitud rollid olid need Noh, mis minust kui niisugusest päris värskest teatrikooli lõpetanust näitleja tegid ikkagi. Ja siis oleme jõudnud nüüd Tallinnasse. Kas Draamateater jättis ka midagi hinge? Minu põhilised näitlejatööd tundub mulle on siiski siiski seotud Vanemuise teatriga. Jaga lavastasin. Aga näitlejana ma nagu. Ei sulanud päris sisse draamateatri. Kollektiivi. Seda enam, et draamas oli endas muidugi määratu palju andeid. Samaealisi nagu mina olin, valikuvõimalus oli suurem. Ja nähtavasti ma ma ei meeldinud nii väga või minust ei peetud nii väga Draamateatris. Ja ma pean ütlema, et näitlejatöödest mul midagi niisugust eriti meeldejäävat ei ole, aga muidugi ma töötasin sel ajal ka väga palju kuuldemängudes, raadius lugesin palju. Ja lavastasin üsna palju. Kuidas teile endale tundub, kas nüüd, kui te televisioonis olete palju lavastanud ja kus palju kõneldi teie lavastusest Rudolf ja Irma kas need niisugused nagu paremad viimase aja tööd kalduvadki televisioon ilmselt? Nojah, no televisioonis ma olen olnud nüüd 17 aastat Draamateatris, ma olin üheksa-aastalt Vanemuise teatris, ma olin üheksa aastat, see on kokku 18, nii et et televisioonis ma olen olnud nüüd peaaegu sama kaua kui, kui teatris kahes teatris kokku. Sellest ajast peale, kui ma, kui ma televisiooni läksin olen ma ju teatriga väga vähe tegelenud, teinud mõned üksikud lavastused. Kui ta äkki kõneleksite sellest Tamsele dramatiseeringus veidi sellepärast, et see oli minu meelest väga huvipakkuv. Rudolf ja Irma oli siis ta pealkiri visiooni lavastusele. Nojah, see töö oli minule isiklikult ka väga, väga suurt huvipakkuv. Sellepärast et tegemist oli Tammsaarega punkt üks punkt kaks, sellepärast et mahuliselt nii suurt tööd ma ei olnud televisioonis kunagi teinud. Kui mitmeosalisena ta siis lõpuks jäi? Tema oli kolmeosaline, kannaosa kolmeosaline ja, ja Kokkolist ta midagi nelja tunni ümber Noostatasite Tammsaare probleemid, Tammsaare tegelased, Tammsaare dialoog, see on iseenesest juba raske ja, ja mõnevõrra tema vastuvõtu teeb võib-olla raskemaks see, et igal vaatlejal kuulajal on omaettekujutus Tammsaarest, nendest tegelastest. Aga see töö tõepoolest pakkus mulle väga suurt rahuldust, kuigi ta võttis üsna palju aega ja oli üsna kurnav, kohati aga tänuga näitlejatele ennekõike näitlejatele Evald Hermakülale ja Elle Kullile peaosalistele. See töö oli siiski kandis nagu vilja ja ma ise muidugi pean teda ka oma vast kõige paremini õnnestunud lavastuseks. Kuidas täie näitlejaid valite, teil on väga täpne valik. Noh, ikka näo järgi nagu järgimide tutvuse järgi. No tähendab jah, see on ongi üks niukene intuitsiooni küsimus. Panso rääkis väga palju nii kõhutundest, kõhutunne peab olema näitlejad ja näitejuhil ja ja see ongi niisugune omamoodi üks kõhutunne, ega seda ei oska kuidagi kuidagi ilmudi ära seletada. Muidugi väga palju oleneb ju sellest, kuivõrd sa näitlejaid tunned. Muidugi, väga igav on näitlejaid valida niimoodi, et et kui sa oled mäles, niuksed analoogilises osas näitlejat näinud, et võtad siis selle järgi või ühesõnaga suruta nagu mingisugusesse mingisugust tampi või ampluaas. Mulle üldiselt meeldib siiski näitlejat näha osas ja ise anda talle osa selles plaanis. Millisena me seda näitlejat veel näinud ei ole. Et niisugune väikene annus põnevust või, või, või ootust, et kas, kas nüüd näitlejale sobib see roll ja kas ta saab sellega hakkama ja proovide jooksul niisugune ärevus ja ootus on minule kui näitejuhid. Hästi meeldiv. Teeb selle töö kuidagi põnevamaks. Niuksed kindla peale minek mulle nii väga ei meeldi. Kuigi näiteks sellest tükist, millest me rääkisime Hermakülale ja kuld on ju muidugi vastuvaidlematult väga andekad inimesed. Ja nii et selles mõttes, ega see risk nüüd selle antud juhul mitte suur ei olnud, aga, aga, aga ikkagi. Muide, Evald Hermaküla mängib mul nüüd järgmises lavastuses telelavastuses Tootsi. Nii et härra Rudolf ikka ja ja mõisavalitseja, Joosep Toots. See maalid, tulingi selle tüki juurde, tähendab, see on nüüd minu viimane lavastus televisioonis. Oskar Lutsu, Äripäev, tema nimi televisioonis lavastuse nimi on pildikesi paunverest. Osaliselt puudutab ka Tootsi pulmamaterjali. Ja seal siis Evald Hermaküla mängib Joosep Tootsi. Ja nii palju, kui mina oskan hinnata, mängib väga hästi. Ja seda kohe tahaks kiiresti näha. Kas alati on olnud näitetrupiga hea koostöö või on pika lavastamise tee jooksul juhtunud ka ebakohv? Ma üldiselt pean ütlema, et et seda on juhtunud vähe, et tekib mingisugune vastuolu näitlejatega. Aga juhtunud on ja juhtunud on isegi väga rängalt. On juhtunud niimoodi, et tekib vahel tunne, mitte vahel, aga ma räägin ühest konkreetsest lavastusest. See oli oludžiberantello, nii see just ongi. Ega isevärki tükk. Kummaline tükk. Ja lavastamise käigus tekkis mul näiteseltskonnaga niisugune imelik vastuolu, et tuli tahtmine lihtsalt pooleli jätta, sest kui lavastajaid mõista näitlejaid, näitleja, lavastajat siis on väga raske teha, aga, aga noh, õnneks me saime sellest siiski kuidagimoodi üle. Töö käigus, aga ma arvan, et kuskil üks, üks üks vastastikune mittemõistmine Jäigi välja paistma ka selle töö resultaadiks. No te olete teinud teisigi hüppeid televisioonist ära. Te olete Estonias operetti lavastanud, mis pärast kastel operett meeldib? Jah, meeldib küll, meeldib väga noh, seedemeeldimise juured võib-olla viivad Vanemuisesse tagasi Vanemuises oma töötasin küll draamatrupis. Vanemuises, nagu praegugi oli ka tol korral muusikalavastused, tehti operetti. Ma ise mängisin operetis kaasa. Noh küll mitte jah, siiski isegi üks laululine osa oli mul seal ka, isegi jajaa esimest armastajat mängisin öös ei olnud küll päris operett, oli rohkem nihukene. Laulumäng kadunud, uudi Väljaots veel lavastas seda. Niiet operett nagu, nagu ei olnud mulle mitte võõras ja ooperit kogu oma niisuguse siin näitlejatepoolselt väga suure mitme külgsusega näitlejad peavad omama nii hästi draamanäitlejavõimeid kui olema lauljat, kui liikuma hästi. See kõik on minu meelest niuke hästi hästi. Teatripärane žanr ja. Mulle meeldib, kui Tanja ooperit muidugi ka vaadata meeldib. Aga just selle klausliga, kui ta on tõesti hästi tehtud. Ja sellepärast, kui nüüd see ettepanek tuli kõrveri, Liivese operetti. Kuskil Momparnassil Estonias lavastada, siis ma võtsin selle küll natuke väriseva südamega, aga siiski siiski nii suure huviga vastu. Ärge liiga metsaäriga. Ja. Jaa jaa. Instril uuendi revi Masa ja mina Mees valge. Kuidas selle Gunnar Kilgas tundub, kas see, et noh, ise olete terve oma elu jooksul näitleja ka olnud, kas see aitab teid teie lavastamise tööl ka palju vä? No mina ausalt ütelda ei kujuta üldse ette. Ei kujuta ette, kuidas saab lavastada inimene, kelle näitleja kogemused puuduvad. Mina ei kujuta seda ette, aga elu näitab, et see on võimalik. Ja väga häid lavastusi võivad tõepoolest teha inimesed, kes kes üldse näitlejad ei ole. Aga muidugi, seal on nüüd kaks, kaks asja, võib-olla teinekord lavastaja, kes, kes väga tunneb ennast näitlejana või on suurte näitleja kogemustega. Võib muidugi sattuda ka niisugusele halvale teele. Et ta jääb näitlejaks ka lavastamise juures. Seda ma mõtlen seda, et et selle asemel, et näitlejaid suunata, näitlejaid mõtlema, panna näitlejaid looma, panna näitlejaid otsima panna. Noht tikub kuidagi ise niimoodi näitlejana omaenda näitleja ettekujutuse ja kujutluse põhjal kas või ma ei ütle päriselt ette mängima. Ettemängimine on midagi muud, aga siiski liiga rangelt ja ühekülgselt. Võib-olla juhib näitleja just selle ettekujutuse juurde, mida ta ise näitlejana teeks? Selles mõttes see võib olla ka olla isegi teinekord kahjuks. Aga üldiselt arvan ma siiski, et, et näitleja kogemused Lavastajale. Mis teid näitlejana looma paneb, ilmselt lavastajana looma paneb. Mis teid üldse siin elus elada aitab? No vot, ma ei tea, ma ei ole muud tööd teinud varasest noorusest peale, kui näitlejatööd ja lavastajatööd. Kohe pärast kooli lõpetamist. Ma olin kaheksateistaastane kui ma läksin Estonia teatrisse sinna õpperühma, nagu ma rääkisin. Ja sellest peale ma olen kogu aeg elanud teatri sees, ma ei kujuta ette, et ma üldse mingisugust muud tööd saaksin teha, teen ma siis seda praegust tööd nii hästi või halvasti, kui ma teen. Aga, aga mingit teist elu või teist kutseala. Ma ei kujuta üldse, et aga mis mind looma paneb või mis mind näitleja juurde kutsub, ma ei tea, öeldakse, tavalised edevus. Ma ise tunnen, et ma eriti edevini ma ütleksin niimoodi, et ma tunnen, et ma ei ole, mõtlen, et ma ei ole väga edev, aga ju ma siis ikka olen. No meie jutuajamine Läheb saatesse, siis on ta muusikaga seotud, mis teid muusikaga seotud? Noh, operetist ma juba rääkisin. Et mulle operett meeldib, see tähendab operett meeldib mulle ka sellepärast et mulle üldiselt meeldib muusika. Vaat nüüd nii tagantjärgi sellesama teema juurde tulles, et miks ma näitleja olen, ma ütlesin niimoodi, et ma ei kujuta ühtegi teist eluala ette, kus ma võiksin tegutseda, aga, aga üks eluala, mida ma küll kujutlen, leksin. On muusika muusikaga ma tegelesin juba koolipõlves, õppisin viiulit ja, ja võib-olla oleks elu natuke teisiti läinud, oleksid õpingud muusika alal jätkunud, võib-olla siis võinuks muska muusik saada ja tahes. Muusika on Molice niisugune. Väga hingelähedane ja hingekeeli kõige rohkem puudutav kunstrist. Teatri kõrval. Skoolate tihti Kadoskavusid ja kuulan küll, kuulan küll ja. Ei tea, kui niimoodi praegu eksprompt küsida, Ander mingid muusika soovitused ka meie saatele. Võib-olla noh, jääme siis ka niisuguse muusika ja teade sünteesi juurde, võib-olla midagi, midagi ooperivallast, midagi putšinist.