Luule. Eestile. Minu nimi on Viiu Härm. Ma loen teile. Pealkirjata kogust. Ilma pealkirjata luuletuse. Õige noore tüdrukuna. Ükskord olin pulmas Ühte meest, ma nägin seal, ole näost või kulmast. Maja oli rahvast täis, võõralt pruut ja peiu. Tasakesi seisin nurgas. Siis ta, ütles. Neiu. Ema väga kohkusin. Läksin lummatuna läbi mitme mitme toa. Kõik on nagu tuna. Kuskil ühetantsisid kuskil joodibiina, kuskil seisis veimevakk. Laps sai kruusist piima lipsikutes liigunesid saadud lillepundid, köögis laulsid roppe laule. Vanad merehundid. Naised naersid kõrgel häälel. Lõõtspill tegi isa. Ja üks pisikene tüdruk, otsis vanaisa. Siis veel oli põiki uksel kummuli, üks pink. Jagunes mu käte vahel lahti. Ukselink ema viimaks nutu äärel. Seisin suures õues. Tema vaatas üles, taeva süda peksis põues. Siis ta kähiseval häälel hakkas kõnelema. Oli nagu tahtsin hüüda oma armast ema. Vaatasin ta silmadesse. Tähed olid seal, kui ta vaatas üles taevatähti taeva peal. Ja nii äkki? Selga pidi vastu rindu. Seisin tema ees.