Luule. Eestile. Tere, mina olen Veronika Kivisilla. Loen luuletuse, mis on pühendatud mu pojale. Olen kodus ja ootan jumalat avali aknal, ootan oma väikest jumalat, kes peaks kohe-kohe koju jõudma. Toad on tuulutatud, lihtne toit eimillestki, jaurab laual ja ootab meid. On ju kuu lõpp ja ka rahakott on hästi tuuldunud. Aga ma tean, et tühjus on tihti õnnistus. Ja eimiski on kõik. Ja sealt mu pisike jumal tulebki. Kõik lehvib ta ümber õndsalt ja hooletult hõlmad tossupaelad, sall, koti, lukk üleni avatud ja valla. Ta tõmbab puupulgaga mööda aialippe ja need laulavad. Ning sellist muusikat mõistab teha ainult tillukene jumal. Ning ta astub tuppa ja näe, tal on vahvlijäätis käes, mis kaunistatud noorte kuusevõrsetega. Ja ta ütleb, sest ta teab. Hea, kui pole ainult magus, vaidlen natukene hapu ja mõru ka. Ning siis kõneleb ta mulle oravaiste pasknööridest ja punarindadest. Ja sellest, et mängib üht salamängu, mida mängisin ka mina. Kui olin veel pisikene jumal, kui rähni näed, tuleb hea päev. Me jutustame teineteisele üha ühtesid ja samu lugusid ega tüdine neist. Ema, räägi veel, mis tunne oli leevikese peopesal hoida, kui ta ükskord vastu köögiakent lendas ja siis oimetuna maas lebas. Vaatan teda ja mõtlen. Mu jumal on kasvanud. Ta on sokid nurka visanud ning sikutab täitsa ise otsustavalt pintsettidega suurest varbast pindu välja. Aga jalgu jumal veel pesta ei armasta. Seda näen õhtul, kui ta magab, kriimud päkateki alt väljas. Aga see ei takista mind kummardumast ning ta jalgu suudlemast. Mu jumal tõmbab selle peale korraks varbad konksu ja magab siis rahus edasi. Mina aga istun selle jumaliku liigutuse, ilus.