Luule. Eestile. Tere mina olen Veronika Kivisilla ja loen luuletuse oma kogust, kantus, firmus. Rähklemisest räsituna lõhkemisi kõhklejana on üx aimamatu hilissügisene tee toonud mind kloostrisse. Ei, vanemad ei pannud pattude pärast. Sest mis patseega on? Sukeldun alasti ja ülepea kivi külma allikasse. Ja tunnen ihul nõeltena torkivad tõde. Hakin tundide kaupa sibulaid ja silmavees on tervistav tõde. Me püsime palvetel, sest see ilm pole ju muud kui kolme jalaga lapik taburet, mille tape hoiavad laiali vajumast. Palved, pühendumus ja puhas usk. Et igal lainel, mis maamuna selgroogu rullib igal üraskikäigul igal unekirjal kellelegi soojal põsel. On loomise mõnu ja mõte.