Luule. Eestile. Tervist olen Martin vabat. Mu käes on luulekogu lootuse akende vaikus. Ja ma loen siit luuletuse, inimesed on kui liblikad. Inimesed on kui liblikad kes tiivaotstega puudutavad teineteist, teisel pool olemise piire. Eluvete kohine tagant. Nendes südamed uksete kõminat kuulen nüüd vaikuses, kevade tulekul. Kui panen külmal lumisel helmekuul käed vastu paljaks sulanud kuluheina mis on päikese käes juba soe niisamuti nagu nende liblikate puudutus. Ka muld juba hingame, lõhnab enne kevadet. See annab aimu lootusest.